Teema: Saladused, mured

Meie küll ei räägi suvalistele vestluskaaslastele selliseid asju. Milleks peaks?

#4133251:

Kommentaarist on juba teavitatud

Solvunud armuke teritab jälle küüsi. Lõbumajast ainult varemed järgi. Mõistan!

#4133251:

Mehed räägivad vabalt oma elukaaslaste terviseprobleemidest. Laste halvast kooliedust ja üldse peresiseseid murekohti. Paljud emad räägivad oma laste terviseprobleeme ja kurdavad lapse halba õppeedukust. Kuulad ja mõtled, kõik levib ja lekib. Mida räägite ja usaldate ja kellele?

Ei räägi kunagi asju, mida teised teada ei või.  Kui olen juba rääkinud, siis võib vabalt jagada. Oma lapse terviseprobleemist räägin kõigile ja kõikjal, kus vähegi kuulata tahetakse, et info sellise haiguse olemasolust ja sellega seotud probleemidest leviks.  Õppeedukus? Mis saladus see veel on?

#4133374:

#4133367:

Ei räägi kunagi asju, mida teised teada ei või. Kui olen juba rääkinud, siis võib vabalt jagada. Oma lapse terviseprobleemist räägin kõigile ja kõikjal, kus vähegi kuulata tahetakse, et info sellise haiguse olemasolust ja sellega seotud probleemidest leviks. Õppeedukus? Mis saladus see veel on?

Mis asjad need on mida teised teada ei võiks? Kui sa juba lapsest kired, mis saladusi sul siis veel olla saab, minu arvates ongi enda lapse reetmine üks kõige suurem petmine.

Reetmine??? Huvitav arusaam reetmisest. See on normaalne, et räägid enda või lähedaste tervisemuredest. Nii võid head abi saada sealt, kustkohast seda oodatagi ei osanud!

#4133379:

Näita seadust! Mis sa arvad, millepärast need registrid kõik salastatud on?

Mis seadust? Räägin, millest soovin, idikas.

#4133385:

räägi, räägi idikas. Tuhat naerupalli sulle!!!!

Sind pole ikka veel hospitaliseeritud! Aina idiootsemaks lähed, Perekooli täislaskja.

Ei saa enam aru, miks paljudes teemades kedagi hospitaliseerida tahetakse. Kui kuulasite ja vaatasite selle nädala Pealtnägijat, siis üllatavalt palju on sõltlasi. Nüüd kujutage ette, et on teisi aineid, lisaks alkoholi kättesaadavus ja sa ei saa kunagi aru, miks keegi käitub nii, nagu käitub.

#4133405:

Ja kui palju on kasvajaid, ravimeid, loodustooteid mis muudavad inimese isiksust.

Ma ei tea, kas ravimid ja loodustooted muudavad otseselt isikut, aga kindlasti erinevad haigused, igapäevaelus toimuvad sündmused, kogemused, seltskonnad, lähedaste haigused, ajukeemia, geneetika, meelemürgid, toit kõik see mõjutab lõpuks mingil moel inimest ja tema käitumist. Pigem tuleks inimesi võtta ettevaatlikusega ja vähese jutuga.

#4133448:

Ometi on mulle elu suurima usaldusekriisi tekitanud lapse koolipsühholoog, kes lapse poolt talle räägitud jutu õpetajatele edasi pasundas

Minul 10+ aasta tagune sama kogemus ühest Tartu Annelinna gümnaasiumist. Psühholoog oli mehe välimusega naine. Kas sul sama?

Meil on saladuste hoidmise parim tase. Selle veidruse mõttes, mu arust. Me ei tea teiste isiklikest asjadest suguvõsas midagi. Kuidagi on nii et keegi kellelegi midagi ei räägi.

#4133448:

Ometi on mulle elu suurima usaldusekriisi tekitanud lapse koolipsühholoog, kes lapse poolt talle räägitud jutu õpetajatele edasi pasundas ja omalt poolt veel tublisti “värvi” juurdegi lisas. Laps sai sellest palju probleeme. Täiesti ebaprofessionaalne käitumine. Aga teha ei saa midagi, sest selles Koolipsühholoogide Ühingu  eetikakoodeksis seisab, et koolipsühholoog ei tohi mitte kunagi oma kolleegi kritiseerida või kuidagi kliendile muljet jätta, et kolleeg eksis. Sisuliselt tähendab see seda, et psühholoogi töö üle puudub igasugune järelevalve.

Tõesti imelik koodeks, aga kuidas see üldse siia asjasse puutus. Õpetaja oleks pidanud hoopis reageerima, et psühholoog rääkis välja detaile, mida ei oleks tohtinud. Õpetaja pole ju koolipsühholoog, kes peaks seda “mittekritiseerimise” koodi järgima. Kas eetikakoodeksis seda kirjas pole, et teraapias räägitut hoitakse saladuses? Nö vaikuse koodeks.

Minu meelest peaks (ma pole päris kindel) selline vaikuse koodeks olema ka õpetajate eetikas. Et oma kooli lapsi ja nende pere olukorda kõrvalseisjatega ei arutata. Ainult siis võib ja peab edasi rääkima, kui selgub midagi kriminaalset – kas koduvägivald jne. Ja siis ka kohe sotsiaaltöötaja juurde või isegi politseisse.

#4133574:

#4133540:

Õpetaja oleks pidanud hoopis reageerima, et psühholoog rääkis välja detaile, mida ei oleks tohtinud. Õpetaja pole ju koolipsühholoog, kes peaks seda “mittekritiseerimise” koodi järgima. Kas eetikakoodeksis seda kirjas pole, et teraapias räägitut hoitakse saladuses? Nö vaikuse koodeks. Minu meelest peaks (ma pole päris kindel) selline vaikuse koodeks olema ka õpetajate eetikas. Et oma kooli lapsi ja nende pere olukorda kõrvalseisjatega ei arutata.

See Tallinna õpetaja ise läks koolipsühholoogilt uurima ja eks tal muidugi oli hea meel, et lapse kohta konfidentsiaalset infot sai. Ja mis tähendab “kõrvalseisjatega”? Vahetunni ajal on õpetajate tuba paksult keelepeksu täis. Kui lapsevanem peaks selle üle kurtma, siis öeldakse ju, et info kolleegide vahel peabki hästi liikuma, ikka lapse “parima abistamise” huvides.

Kust aga läheb piir lapse “abistamise” ja lihtlabase keelepeksu vahel, see on igaühe enda peakujust lähtuv.

Kõlab tõesti, et sul on olnud mõru kogemus, miks muidu niimoodi üldistad. Kui tõesti on olemas mingi Koolipsühholoogide Ühingu  eetikakoodeks, siis  saaksid kindlasti ka argumenteerida, et õpetaja ei pea seda eetikakoodeksit jälgima, aga psühholoog peab.

Aga võibolla on mul tõesti roosad prillid ees ja aran, et koolitöötajad ikkagi töötavad laste heaks. Isegi kui omavahel arutatakse, siis tõepoolest, ikka lapse heaks. Elan ise Rootsis ja siin kirjutavad kõik haridusasutuses töötavad isikud (õpetajad, asendusõpetajad,  pikapäevarühma õpetajad lasteaia õpetajad jne) alla konfidentsiaalsuse lepingule, mis hõlmab lisaks õpilasi ka nende peresid. Kui keegi selle vastu eksib, siis on lihtne vastutusele võtta.

#4133374:

#4133367:

Ei räägi kunagi asju, mida teised teada ei või. Kui olen juba rääkinud, siis võib vabalt jagada. Oma lapse terviseprobleemist räägin kõigile ja kõikjal, kus vähegi kuulata tahetakse, et info sellise haiguse olemasolust ja sellega seotud probleemidest leviks. Õppeedukus? Mis saladus see veel on?

Mis asjad need on mida teised teada ei võiks? Kui sa juba lapsest kired, mis saladusi sul siis veel olla saab, minu arvates ongi enda lapse reetmine üks kõige suurem petmine.

Ja kuidas ma seda last reedan? Laps peab olema saladus? Haigus, millega toimetulekuks on ülitähtis, et ümbritsevad inimesed sellest teaksid, on saladus? Loomulikult ei räägi ma väga isiklikke asju, mis laps on mulle usaldanud või mis puudutavad tema sõpru, aga õppeedukus nüüd küll mingi tabu pole. Su laps oma vanemate tööst võib rääkida, või see on usalduse reetmine?

#4133921:

#4133733:

Ja kuidas ma seda last reedan? Laps peab olema saladus? Haigus, millega toimetulekuks on ülitähtis, et ümbritsevad inimesed sellest teaksid, on saladus?

Mida sa jaurad? Seda “haigusega toimetulekut” kasutatakse alati argumendina, et vanemad peavad oma lapsest sulle kõik viimseni välja laterdama. Muidu solvud.

Aga küsin nüüd: täitsa reaalselt, mislaadi haigusi sa mõtled ja milles see sinu toimetulek seisneks?

Küsimus on kahjuks vägagi õigustatud, sest näiteks minu lapsel on diabeet. Ei teinud me sellest mingit saladust, informeerisime kooli ilusti. Ent sellegipoolest ei lubatud lapsel tunni ajal oma veresuhkrut mõõta, pidi teistele kole olema vaadata. Kui laps siis välja küsis, et seda toimingut tualetis teha, keelas õpetaja tal ka väljaküsimise ära. Laps istus siis, ise tundis, kuidas veresuhkur äärmusesse liigub, aga ei julgenud midagi teha – õpetaja ei lubanud. Lõpuks langes laps koomasse, kutsuti kooli kiirabi.

Ja ikka see õpetaja kires, et temale peab kõik saladused välja rääkima! Okei, kuid mida ta selle suure saladustehunnikuga peale oskas hakata? Mitte midagi, istus nagu padakonn õpilaste saladuste otsas, aga polnud sest lastele kasu miskit.

Kurb, et sul selline kogemus on. Minu lapse osas on kõik väga toetavad olnud. Ja see, et kõik teavad, võtab lapselt maha tohutu koorma oma haiguse varjamiseks.

#4133997:

Ei kujutaks ette, et mõni vanem oma lapse haigusega kõike rikkuma tuleb. Kas ühekorra rääkimisest ei piisa? tuleb teha suur kell. Igasuguste arusaamatuste vältimiseks tasub juba eemale hoida. Ma ei räägi abita jätmisest siinkohal. Õppeedukus on lapse kodu nägu. Näitab koheselt ära, milline on kodune toetus lapse õppimisele. Kuna küsid, siis vastan, minu töö on 100% salastatud info. Kasutusel on sõnad, hästi, rahulik, pingeline, kui inimesed mõtleksid oleks pooled asjad olemata.

Vabandust, aga su kiri on üsna segane, üldistav ja lisaks teemast möödaminev. Lugesin ikka mitu korda ja võrreldes teiste postitajatega oli sinu kirjast tõesti palju raskem aru saada. Kui oled ise psühholoog, siis mõtlen, selle eluala inimene peaks oskama ennast vast küll veidi selgemini väljendada, on ju sõna psühholoogi ainus töövahend.

Ja mis puutub väitesse “õppeedukus on lapse kodu nägu”, siis sedasi üldistada siiski päris ju ei saa. Nt minu laps oli kuni viienda klassi lõpuni puhtviieline, sai igal aastal kiituskirja. Kuid siis tekkis tal krooniline haigus, sai puude, ja nüüd on õppeedukus palju kehvem. Sina aga väidad üldistades, et järelikult nüüd “kodu toetus” kadus ära. Suur tänu professionaalse hinnangu eest, aga last see küll kuidagi ei aita.