Nimelt: mida rohkem on mees “sees” (osutab tähelepanu, on kõrvuni armunud, soovib kooselu jne), seda rohkem ma kaugenen. On ette tulnud elus mitmeid selliseid olukordi ja nüüd, kus pikaaegne suhe on mõnda aega tagasi läbi, olen taas uue inimesega samas olukorras. Ma saan aru, et asi on minus, aga … mis värk sellega siis on? Ma tunnen, et teine võtab nagu kogu õhu ära, see kõik tähelepanu ja sidumine on nii… seda on palju. Inimene, kellega mul oli pere (17 aastat ilusat suhet) ja eelnevalt üks pikaajaline suhe, nendega polnud nii, ma ei tundnud nii. Aga muud olulisemad suhted elus, kõik sama loogika järgi, mees on ülisees ja mina tunnen, et seda kõike on liiga ruttu, liiga palju ja mida rohkem tema on hoos, seda kaugemale ma lähen. Kuni lähengi päris ära st lõpetan suhte. Mulle nagu näib, et neil meestel mingit oma elu enam polegi, on üks suur armastus ja mõistus on ka kuidagi täiesti läinud ja mulle ei tundu see üldse enam atraktiivne ega panustama panev ja minu armumisega on kaputt. On kellegil veel midagi sarnast? Loogika ütleb, et hea inimene ja hoolib ja armastab ja teeks seda kogu elu, aga …
Teema: Sama emotsioon/olukord, uus inimene
Ka armastuse ja hoolimisega võib inimese isiklikke piire rikkuda. Minu piire rikkus näiteks lapsepõlves ülihoolitsev ja nunnutav ema. Mul oli siis täpselt sama tunne, et keegi hingab isegi õhu minu eest ära. Suures kirepuhangus inimestevahelised piirid muidugi võivad ajutiselt olematuks sulada. Mis on ilmselt juhtunud sinu partneriga, aga pole juhtunud sinuga. Sa tajud seda nii, et uus inimene soovib sinu ellu tulla lähemale, kui sa oled teda kutsunud või vabatahtlikult lasknud. Mina arvestaksin selliste märkidega hoolega. Mis ma teeksin? Kõigepealt seaksin piirid, mis arvestavad minu vajadusi – näiteks vähendaksin kokkusaamiste arvu – ütleksin sõbralikult, et kahju, aga sel nädalal enne reedet kuidagi ei jõua kohtuda. Ühesõnaga märgiksin oma piirid maha, kuhumaani mulle olukord meeldiv ja mugav on. Kui teine pool sellega arvestada ei taha/ei suuda, siis ei oleks sellisel suhtel mu jaoks tulevikku nii või teisiti, aga kui ta mind respekteerib ja samal ajal üliarmunud on, siis küllap ta mõistab ka leppida ja aktsepteerida minu seatud piire.
Nimelt: mida rohkem on mees “sees” (osutab tähelepanu, on kõrvuni armunud, soovib kooselu jne), seda rohkem ma kaugenen. On ette tulnud elus mitmeid selliseid olukordi ja nüüd, kus pikaaegne suhe on mõnda aega tagasi läbi, olen taas uue inimesega samas olukorras. Ma saan aru, et asi on minus, aga … mis värk sellega siis on? Ma tunnen, et teine võtab nagu kogu õhu ära, see kõik tähelepanu ja sidumine on nii… seda on palju. Inimene, kellega mul oli pere ja suhe ja eelnevalt üks teine, nendega polnud nii, ma ei tundnud nii. Aga muud suhted elus, kõik sama loogika järgi, mees on ülisees ja mina tunnen, et seda kõike on liiga ruttu, liiga palju ja mida rohkem tema on hoos, seda kaugemale ma lähen. Kuni lähengi päris ära st lõpetan suhte. Mulle nagu näib, et neil meestel mingit oma elu enam polegi, on üks suur armastus ja mõistus on ka kuidagi täiesti läinud ja mulle ei tundu see üldse enam atraktiivne ega panustama panev ja minu armumisega on kaputt. On kellegil veel midagi sarnast? Loogika ütleb, et hea inimene ja hoolib ja armastab ja teeks seda kogu elu, aga …
Sa ei oska tundeid, tunnustust ja kingitus vastuvõtta. Tahad ise olla valitseja. Eks see võimutsemise värk on. Ilmselt ei talu ka, kui see mida sina tahad, igakord ei õnnestu. Kui sa tundeid, tunnustust, tähelepanu nautima ei hakka, on sul parem elulõpuni üksi olla. Milleks teha õnnetuks lähedasi, kes sind tõeliselt armastavad, sinust tõeliselt hoolivad. Sul on võimalik sellest ” võtab ruumi ära” seisundist nii väljatulla ,et teed uue ruumi. Ja kui selle ka äraõpid, jääb mees sind elulõpuni ümardama. Ei õpi, tüdineb, nagu ta ruumi äratäidab. Miks peaks mehel oleme veel mingi “muu” elu, kui ta tahab peret, lapsi ja KOOS edasi liikuda. Mida kiiremini arusaad, et üksi on väga hea, seda parem sulle ja teistele. Sul on üksielava inimese suhtumine. Suhted on sulle mäng ja ajaviide. Läheb asi tõsiseks, sa tegelikult ei tahagi suhet. Seda tõelist ja päris, kus teine täidab sinu kõik rakud ja sul on võimalik lõputult uut ruumi luua, mida mees täitma hakkab.
Sa ilmselt ei lase suhetel piisavalt kaugele areneda. Ei jõua suurest armumisest edasi argipäeva faasi. Peale mõnda aastat igapäevast kooselu kaugenetakse üksteisest tavaliselt piisavalt. Ja siis oleksid igasuguse tähelepanu eest tänulik. Ehk siis naudi mehe suuri tundeid (seni kuni neid on) ja anna aega palavatel tunnetel natuke maha jahtuda.
see on hirm. kardad ebaõnnestumist.
see on hirm. kardad ebaõnnestumist.
See on hoopis teadmine, et üksielamine on luksus ja seda pole mõtet ära rikkuda.
Hea inimene ja kõik ja puha ja ahiget ei taha teha- aga sina teda samavõrd ei armasta. Ole enda vastu aus, on ju nii, et sina ei tunne tema vastu nii suurt armastust kui teine pool. Ja siis hakkabki lämmatama, aga kuidas ma haiget teen ja tema ei ole süüdi jne.
Ära mine sinna, kui sina ei armasta, pole põgusast armumisest kaugemale jõudnud ja tunded sügavamaks läinud, siis polegi vaja sellesse suhtesse jääda. Küll süda ja alateadvus ära tunneb, et asi pole sinu poolt püsiv.
Suhtes on oluline tasakaal ja alguses võib see minna paigast ära, kui üks pool on agaram kui teine ja ei jäta teisele enam otsustamise ja hingamisruumi. Pealetükkivus tõukab eemale, eemaletõmbumine tõmbab ligi. Mida rohkem sa eest ära libised, seda rohkem mees surub, kui ta pole mingit kirjandust lugenud ja ei taipa oma suurt armastust mõistusega veidi tagasi hoida. Nagu mu sõbranna ütleb, suhtes on alati üks pool koer ehk see, kes teise järgi jookseb ja sitsib ehk see rohkem huvitatud osapool, ning sinu õnn, kui see on pigem mees ja mitte sina. Muidu ei ole sellest muud kui ainult südamevalu. Tõmba tempot maha, pane piirid paika ja kui on vähegi intelligentne teine osapool, siis ta ei solvu ja ei vihasta, vaid võtab sinu vajadusi ka arvesse. Kui saate tasakaalu paika, võib isegi asja saada.
Paljudel meestel pidi nii olema, et tahavad armastuse nimel pingutada ja armastatut “võita”. Kui armastatu liiga lihtsalt vallutatav on, siis kaotavad huvi ja liiguvad edasi. Äkki sul on ka sama? Võib-olla sinus on kergeid masohhistlikke jooni, et tahaks, et armastuses oleks rohkem emotsiooni, tülisid, kirge?
