Ma vaatasin seda saadet ja lugesin ka seda artiklit ja ma ei saa aru, mida on nende linkimise juures miinustada? Seda, et nendest asjadest räägitakse?
Saade oli täiesti tasakaalukas, ei olnud sugugi mingi “lamemaalaste” undamine. Kommenteeris ka Martin Kadai, kes ütleski seda, et kui inimene on saanud vaktsiinikahjustuse, siis ta ongi paraku süsteemis üksi jäetud ja talle läheb ka justkui lamemaalase silt külge. Need kahjustused on olemas, need inimesed on olemas. Kuigi, laias laastus vaadates on ühiskonna jaoks kasu suurem kui kahju.
See, et miljonivaates on kasu suurem, ei muuda nende kahjustatud inimeste kannatusi kuidagi kergemaks või isegi nii põlastusväärseks, et sellest rääkida ei või
Vaktsiinikahjustuste artikkel aga oli täiesti haige (mitte artikkel ise, vaid see süsteem, mida see kirjeldas). Et a la kui sul on tekkinud raske puue, siis ei ole nagu tingimus täidetud, sest raske puude tingimuseks on see, et eelnevalt oli keskmine puue… Või see, et kui sa saad kahjustuse, siis hüvitist saad juhul, kui selle ravimiseks on vaja olnud haiglaravi. Ja kui olid ühe päeva intensiivis, siis saad üle poole vähem hüvitist kui siis kui sa olid kaks päeva intensiivis. Niisugune bürokraatlik näpuga järje ajamine ja ilajutt, et paha lugeda. Artikli toon iseenesest oli ok ja neutraalne. Aga noh, hea et midagigi on nüüd tehtud nende kahjustuse saanud inimeste heaks. Ehk edaspidi muutub süsteem ka inimlikumaks, praegu on see bürokraadi märg unelm.