Teema: Sapipõie eemaldus op. küsimused, rinnalaps, imetamine

olen samas olukorras, 100% rinnalapsega, selle opi läbi teinud, Pelgulinna haiglas ehk siis LTKH Sõle tänaval (ära sünnitusmajaga segamini aja). Küll on mööödas umbes kuusteist aastat.
Teatud kokkusattumuste tõttu tekivad osadel rasedatel sapikivid. Kirjandus ütleb, et need võivad ca 6 kuud peale lapse sündi samamoodi ootamatult ka kaduda. Minul ei kadunud, olin põletikus, tekkis ka sulgus, ikka oodati ja vaadati.
Lõikus ise on lihtne, umbes tund-poolteist, lapraskoopiline, kuid võib lõikuse käigus juhtuda, et tuleb avada ja siis on keerulisem. Põhimõtteliselt pumbatakse su kõht õhku täis lapraskoopiliseks lõikuseks. Mina magasin lõikuspäeva maha, mäletan vaid, et õde käis mingi aja tagant valuvaigistit juurde panemas. Sisse pumbatud õhk tegi haiget järgmisel päeval. Minu ajal peeti oluliseks, et ma opijärgsel hommikul jalad alla võtaks ja tualetti läheks. See oli valus, ausalt. Aga opijärgsel päeval või äkki sellele järgeval teatati, et palavikku ei ole ja aeg koju minna.
Opijärgsest hommikust mäletan naljakat ka. Palatinaaber oli mingi pimesoole vms lõikuse järel mitmendat päeva sees – palavik vist ei läinud alla. Söögitädi pobises toitu tuues a´la dieet nr 6 ja pani talle ilmuhke portsu lauale. Seejärel vaatas mulle otsa ja teatas, et teil on dieet number üks. Kui üks siis üks, aga mida süüa saab? Ma olin padunäljane – tulnud haiglasse söömata-joomata ja seejärel käinud lõikusel, maganud maha päeva ja öö ning kogu pinge oli maas. Dieet number üks, ütles söögitädi ja valas mulle kannust klaasitäie teed. Ilma suhkruta.
Päriselt tuli toiduga hiljem hoida ja vaadata, mis teeb viga ja mis mitte. Üks proua teadis, et talle ei sobi tomat. Minul läks aga õnneks – mul ei ole lõikuse järel ühtegi muret olnud.
Hoian sulle ka pöialt. Laps anna isale ja küllap nad hakkama saavad. Süstal on jah pudelist veidi lootusandvam valik ja mina pumpasin piima ette välja. Narkoosijärgselt öeldi mulle, et võin toitma hakata 24h möödudes. Soovitati ka siis piim välja pumbata ja ära visata ja alles seejärel anda lapsele.

Mul täpselt sama op läbi tehtud, kui laps oli rinnapiimal. Umbes 9 aastat tagasi, vahe vast selles et laps sõi juba ka muud, aga rinnapiim oli ikka väga oluline tema jaoks. Minul op oli suht ok, pärast opi valu ei olnud midagi hullu ja valuvaigisteid ei võtnud ühetgi peale opi. Aga mis oli hullem valu, oli rinnad, mis olid jube täis ja kõvad ja valusad, siis palusin haiglas pumpa, toodi rinnapump, mida ma elus polnud kasutanud aga kuidagi ühe rinna sain tühjemaks aga teisest väga vähe sain kätte. Küsisin ka arsti käest imetamise kohta ja ta ütles, et kui on korra tühjaks pumpatud, siis juba narkoos läinud. Igatahes 24 tundi peale opi sõi laps rinda ja midagi hullu ei olnud. Aga jah meeles vaid see meeletu rindade valu, opiaugud kõhul olid teisejärgulised 🙂

Ma käisin ka rinnalapse kõrvalt opil. Keegi ei käskinud rinnapiima ära visata, nii kui koju jõudsin, panin lapse rinnale. Vaeseke oligi ju terve päeva näljas olnud, ta ei võtnud mul samuti ei süstalt, ei pudelit. Tol ajal lugesin ka palju ingliskeelset materjali läbi, et kas peale narkoosi tohib last imetada ja igal pool öeldi, et tohib, et rp äraviskamine on vananenud arusaam. Ja vähemalt Pelgulinnas ütlesid kõik arstid, et pole mingit põhjust, et peale narkoosi ei tohiks imetada. Kui sul laparoskoopiline opp, siis saad samal päeval koju, nii et selle päeva ehk saab laps hakkama. Mul sai, kuigi ei võtnud suhu suutäitki sööki ega ka joonud, ootas mind. Oli seitsmekuune siis.