Teema: sassis suhe

Lugu siis järgmine- naine tuli ükspäev kodu ja ütles, et tahab nädalavahetuse üksi olla ja meist lastega rahu saada. Lõpuks seisnes asi selles,et naine käis sõbrannaga pidudel paar päeva ja oli kodust ära. Helistasin veel õhtul ja ütlesin, et võin peale pidu nad kodu sõidutada. Vastas,et eks ta siis helistab kui lõpetavad. See mida ei tulnud oli kõne.Helistasin ise juba hommiku poole aga vastu ei võetud. Lõpuks ilmus päval kodu ja lõpptulemus oli see ,et ta oli peole läinud ja tahtis seal kedagi kohata(keda ka kohtas) ja peale klubi läinud veel kohvikusse sõbrannadega ja kui sõbrannad läksid ära siis tema olevat tatnud selle kellegagi juttu ajada ja helistanud talle ja sinna läinud. Tulemus oli see ,et petts mind ja ta tahab mingi aeg kodust eemal olla ja ta ei tea miks ta seda tegi ja ta ei tea kas üldse armastab mind ning tal on vaja endas selgusele jõuda ning ta tahab seda tunnet tagasi saada mis meie vahel kunagi oli. Siis ta läkski sõbranna juurde ja oli seal paar nädalat aga sõbrannaga käisid ikka pidudel siis ma võtsin endale töö kodust kaugemale ja ütlesin ,et tulgu olgu lastega kodus ja mõelgu siin,et ma olen paar nädalat ise ära. tagasi tulles ei olnud suhtumine muutunud ja ütles , et ta ei taha kodus olla ja läheb sõbranna juurde tagasi. See on tal juba mitmes kord nii teha, et kui petab läheb minema nagu mina oleks süüdi. Iga kord hakkab midagi ette heitma, et mida ma olen valesti teinud ja siis ma olen need vead parandanud. Viimanekord kui ära leppisime siis ma ütlesin, et kui sulle miskit ei meeldi siis tuleb kohe teada anda ja rääkida.Ühtegi vestlust aga ei ole olnud. Ma veel küsisin, et mis ma sulle teinud olen , et sa mulle nii teed aga tema ütles, et mina polegi milleski süüdi ,et asi on temas.Eks ma tean, et ma pole just kõige parem mees olnud, ikka on lahkarvamusi tekkinud aga kus peres neid ei oleks. Pidutsenud ikka olen nädalavahetustel sõpradega ja olen teda ka kutsunud alati kaasa. Samuti oleme olnud koos ka tema sõpradega aga talle ei meeldigi, et me kõikaeg igalpool koos väljas peame käima. Kodus olen kõik need koos elatud aastad aidanud tal koristada, pesu pesta, süüa teha rohkem kui tema.Ma pole mitte kunagi teda löönud kui ta on mu vihaseks ajanud siis ma olen löönud suurest vihast ükskõik mida nii, et mitu korda on käsi kipsi pandud aga teda ma puutunud ei ole. Kui me käima hakkasime ja ma teda armastama hakkasin siis tuli välja, et ta on rase aga ennem minuga käima hakkamist.Ma olin nõus ta oma lapseks võtma kui ta sünnitab vähemalt ühe lapse ka mulle ja ta vannub mulle ,et ta armastab mind ja lapsi elu lõpuni kui raske meil ka olema ei saaks enda ja laste elu nimel. Ma põhjendasin selle talle pikalt selgeks ja käskisin selle otsuse üle hoolikalt mõelda kas ta suudab seda sest kui meid miski üldse lahutada saab siis ainult surm. Ja ma tõsiselt kardan, et mis meist saab kui ta peaks ära minema. Ma armastan teda lihtalt nii palju, et ma kardan kui see valu ja piin mis ta mulle valmistanud on ajab mu hulluks ja ma teen midagi halba.See ei tähenda, et ma tahaksin midagi halba teha aga ei ole ju olemas 100% garantiid, et seda ei juhtu. Eile õhtul tuli kodu ja rääkisime omavahel kui talle keegi helistas ja ta pani kinni sest ei saanud rääkida minu juuresolekul. Ütles ,et see on lihtsalt sõber kellega ta niisama lõõbib ja ma ei saaks aru sellest. Pärast küsis kas ta tohiks temaga välja kohvi jooma minna. Mis ma tegema peaks või kaua ma seda kannatama peaks. Ta ise ütleb, et tahab meie suhet tagasi korda saada aga selliselt nagu tema teeb, ma ei tea. Nüüd nädalavahetuseks ütles, et läheb sõbranna juurde, et ta tahab peol käia ja kodu ei tule. Mis naised mõtlevad kui nad nii teevad.