Enda perest juurutasin selle kombe välja. Nõme, kuidas kõik ägisesid ebatervislikust ja raskest toidust. Üks raskem toit laual, ülejäänud laud kaetud värskema, taimsema ja huvitavama toiduga. Sealajalgu saavad jõulude puhul koerad. Neile on see liigiomane toit. Inimesed ei peaks sellist jama endale sisse sööma.
Huvitav, ma olen 50kg naine ning seaprae söömine ei pane mind ägisema ega tekita mitte mingisugust ebameeldivat tunnet pärast söömist… Ilmselt on asi koguses – süüa normaalne kogus, mitte kahe eest.
Ja tänaste kehakaalutrendide, kus light ehk toidurasvade põlastamine pole enam kombeks ning ning ruulib LCHF (“süsivesikud madalad, rasv kõrge”) on ju seapraad ja hapukapsad igati kaalusõbralik toit. Ainult kartulit (sisaldab palju süsivesikuid) ei tohi lchf-lased juurde võtta, kellel kaaluprobleemi pole, need muidugi ei pea põdema. Samuti Hiina meditsiini arst Bürkland esines hiljuti arvamusega, et meie pika ja pimeda talvega ei sobi hästi kokku liiga kerge toit ehk palju toortoitu (toortoit toob külma kehasse – aga külmas/niiskes elades oleks inimesel sooja vaja) või troopilisi puuvilju, küll aga sobivad kuumtöödeldud mugul- ja juurviljad (kartul, porgand – nad näitavad oma talviseks toiduks sobivust juba sellega, et säilivad ületalve), hapendatud kapsas, soolakas (aga mitte liiga vürtsine, kuna väga vürtsine toit kah külma/päikesevaesesse aega hästi ei sobi) liha…
Muidugi, tervise seisukohast ei ole eriti tähtis, mida sa ühel õhtul (jõuluõhtul) sööd, vaid ikka see, mida sa igapäevaselt sööd. Ja loomulikult igaüks ise teab, mida ta pidulikuks söögiks peab ja mida mitte. Mõnele, jällegi, ei sobi mingi üldse mitte mistahes liha ega kala maailmavaatelistel põhjustel.
Aga ei tasu seda seapraadi hapukapsaga ka demoniseerida ja igasugu halvustavaid silte -“ebatervislik”, “jama” – sellele külge toppida. Seda enam, et need ajad, mil tervislikuks ja kaalujälgijalikuks toiduks peeti ainult mitterasvast (light) kraami, on minevik.
