Teema: See erkaan…

#2887447:

Võta seade ära ei ole lahendus. Seda mitte pakkuda edaspidistes kommentaarides.

Huvitav, miks? See ongi ainuke lahendus. Kogu pere, kõik ekraanid kinni, st telefonid ja televiisorid. Teete koos muid tegevusi nii kodus kui väljaspoole kodu. Kui sõltuvusest vaba, siis mõistlikult taas kasutama hakata. Usu või ära usu, sulle võib see olla raskem, kui lapsele.
Muud lahendust ei ole, need ei toimi lihtsalt. Oled ju proovinud.

#2887493:

Telefoniga on lihtne- screentime parental control äpp peale.

Minu meelest on see screentime’i äpp ebainimlik. Kujutaksid ette, kui sulle endale see peale pannakse? Filmi lõpp jääks vaatamata, vestlus katkestatakse poole pealt jne. Kokkulepped on siiski need, mis inimsuhetes toimivad. Ja kui sõltuvus on nii suur, et ei toimi, hakatakse petma, siis ekraani ära võtmine mõneks ajaks üldse. Viimase puhul laps tunneb, et ta ise tõi selle omale kaela petmisega ning pole kedagi süüdistada ka.

Ning loomulikult peab kokkuleppeid tehes vanem selgitada suutma, miks ekraaniaja piiramine vajalik on, selle mõju tervisele.

Mina olen sama probleemiga hädas. Keskmine, 11-aastane laps on täielik ekraanisõltlane. Vanem ja noorem suudavad oma telekavaatamise ja telefonis olemise aega kuidagi reguleerida, väikese meeldetuletamisega muidugi. Keskmine laps aga näib olevat selline inimene, kellel sõltuvused tekivad ülikergesti ja kes on ekraanide ees täiesti abitu.

Aitabki ainult see, kui kõik ekraanid ära korjata. Ostsin lapsele helistamiseks nuppudega telefoni. Kui tööle lähen, võtan ruuteri juhtme kaasa nii et telekat vaadata ja internetti kasutada ta ei saa. Laps saab olla maksimaalselt 1 tund päevas minu telefonis, kui ma töölt tulen ja tal on õpitud ning tuba korras. Kodune arvuti on parooliga kaitstud ja ilma minuta ta sinna ei saa.
Muidugi ta mangub, palub ja ähvardab. Oma telefoni pean kogu kodusolemise aja peitma nagu narkomaani eest. Muidu võtab ära, paneb ennast sellega vetsu luku taha või jookseb õue. Muidugi, kui ta nii teeb, siis järgmisel päeval ta telefoni ei saa. On olnud juhtumeid, kus ta hiilib öösel minu magamistuppa, et salaja telefoni võtta.

Mõned võibolla arvavad, et me oleme liiga karmid ja laps peaks saama oma isu täis mängida, siis läheb see hullus üle. Aga ei lähe, oleme proovinud. Kui laps sai olla telefonis või arvutis nii palju kui tahtis, siis lõpuks läks ta täiesti segaseks, hakkas iseendaga rääkima ja mingeid hääli kuulma jms. Kui lõpuks peale 8-9 tundi telefonis olemist või telekavaatamist talt ekraani ära võtsime, siis hakkas märatsema, tuli kallale, peksis meid jalgadega ja sõimas. Ei ole mul vaja selliseid asju. Mina olen aru saanud, et mõned lapsed ongi ekraanide vastu eriti nõrgad ja nende puhul ei aita muu, kui neid võimalikult kaua eemal hoida.

Kui ekraane ei ole, siis laps algul mossitab natuke, aga leiab endale ise tegevust. Loeb, joonistab, meisterdab, käib õues, mängib teiste lastega. On rahulik, sõbralik, ei peksa ega sõima. Ma ei saa üldse aru sellest paanikast, et lapsel pole midagi teha üksi kodus, kui ekraane ei ole.
Alguses, kui me ekraanisõltuvusega võitlesime, siis mu mees tõi täpselt samu argumente, mida teemaalgataja. Et lapsel pole ju mitte midagi teha, kui ta ei saa telekat vaadata ja telefonis olla ja ta hakkab meid vihkama, kui me keelame.
See on rumal jutt. Kuidas lapsed enne interneti ja nutitelefoni leiutamist endale ise tegevust suutsid leida? Ja see ei ole hea ema, kes suurest hirmust lapse viha ees oma lapsele kahjulikke asju lubab. Aga kui laps oleks heroiinisõltlane, kas sa siis ostaksid talle heroiini, peaasi, et ta vihaseks ei saaks?

#2887694:

#2887493:

Telefoniga on lihtne- screentime parental control äpp peale.

Minu meelest on see screentime’i äpp ebainimlik. Kujutaksid ette, kui sulle endale see peale pannakse? Filmi lõpp jääks vaatamata, vestlus katkestatakse poole pealt jne. Kokkulepped on siiski need, mis inimsuhetes toimivad. Ja kui sõltuvus on nii suur, et ei toimi, hakatakse petma, siis ekraani ära võtmine mõneks ajaks üldse. Viimase puhul laps tunneb, et ta ise tõi selle omale kaela petmisega ning pole kedagi süüdistada ka.

Ning loomulikult peab kokkuleppeid tehes vanem selgitada suutma, miks ekraaniaja piiramine vajalik on, selle mõju tervisele.

Screentime app on just inimlik ja eluks ettevalmistav, õpetades lapsele lepingutest kokkupidamist. Loomulikult ei keerata telefoni kinni eelneva hoiatuseta. Tark oleks lapselt eelnevalt küsida kuidas ta soovib oma ekraaniaega kasutada. Kas mängib tund aega järjest või jagab aja 15 min lõikudeks ja mis kell täpselt. Ja kui ta ette teab, et tal läheb täpselt kell 4 telefon kinni, siis on see tema asi ette planeerida, et film saaks läbi või mäng mängitud. Mul on sama vana poiss kodus ja tean, et lapsed saavad aja planeerimisega väga hästi hakkama kui seda harjutada.
Nutisõltuvus on korralik sõltuvus ja arvestada tuleb sellega, et paar esimest päeva esinevad korralikud võõrutusnähud. Sealt edasi läheb aga asi lihtsamaks, leitakse uusi tegevusi jne. Kui on tahtmine sõpradega koos arvutis olla, on see lapse asi oma nutiaega selleks ajaks varuda. Telekas läheb meil ka nutiaja sisse, välja arvatud harivad saated.

ega ekraan polekski nii halb, kui laps seal midagi juurde õpiks, huvituks millestki asjalikust, saaks, otsiks uusi teadmisi.
aga ta on nagu mina. teen lahti perekooli ja võin siis end istuma unustadagi. selle asemel võiks ma ju õppida või huvituda mingist tööalasesest asjast arvutis, õppida mõnd keelt. aga ei. ikka olen siin.

Vahel on nii, et keelamisest efektiivsem on asendamine. Küsi mida ta arvab, äkki võtta koer? Palju positiivseid emotsioone, jalutamist. Aga miks mitte lausa agility, panete hoovi raja püsti ja tervel perel tegevust.

Minul on 9-aastased lapsed. Telefonid on neil loomulikult ja palju mänge seal ka. Vahepeal oli palju telefoniga seonduvaid probleeme, nüüd enam mitte. Mida ma tegin?

1. Seadsin sisse lugemise-mängimise süsteemi. Loed tund aega raamatut (hiljem vestleme loetust ehk et saan aru, kas on loetud, või niisama raamatut ees lahti hoitud), saad mängida tund aega telefonis. Iga päev on lubatud mängida max 2 tundi, lugemisel piiranguid pole.

2. Telekas. Selle vaatamine on seotud liikumisega. Sõidad tund aega rattaga, jalutad tund aega koeraga, oled tund aega sõpradega väljas – saad sama kaua telekat vaadata. Ülimalt hästi motiveerib. Need punktid on trükitud paberile ning paber ripub seinal. Kellel lähevad reeglid meelest ära või tekib nende üle mingi vaidlus, see loeb mustvalgelt, kuidas on.

3. Tekkisin probleemid telefonimängudega, lapsed kippusid nendesse kaduma. MInu eest varjati telefone, mulle valetati nende kasutamise kohta. Kuni sinnamaani välja, et magamamineku asemel mängiti telefonis. Lahendus – magamaminekuajal telefonid ei ole enam laste toas. Äratuskellana ei kasuta telefoni, vaid ongi eraldi äratuskell.

4. Valetamiseteema muutus väga valdavaks ning telefonimängude tõttu ei olnud enam aega vanemaid aidata ega üldse midagi muud kodus teha kui ainult telefonis kükitada. Pärast ühte inetu vale ilmsikstulemist võtsin telefonid ära kuuks ajaks. Said selleks ajaks oma nuputelefonid, et saaks helistada. Oi, milline kiun esimesed kolm päeva. Jah, mul oli tunne, et ma rikun inimõigusi. Vingumine lõppes 4. päeval. Mu lapsed hakkasid lugema raamatuid, meisterdama, õues käima, sõpradega suhtlema, kodutöödes kaasa lööma. Kuu aega möödus väga kiiresti. Sellest keeluajast on nüüd omakorda 1,5 kuud möödas ning meil ei ole enam tekkinud probleemi, mis viis keeluni.

Teemaalgataja, sa ei saa oma last nutist võõrutada, kui sa tegelikult ei võõruta. See on nagu lutivõõrutus. Ei ole võimalik teha seda ilma kisa, lärmi ja pettumuseta. Ning ei ole võimalik seda teha nii, kui vanem ei jää endale kindlaks. Võibolla saad veel päästa oma last, aga võibolla ka mitte. Ütlen nii, et hämmastusin sügavalt, kui kohtasin üht 11-aastast tugeva nutisõltuvusega last – tema elus olid vaid telefonimängud. Mitte miski muu teda ei huvitanud, ei päeval, ei öösel. Kõige jubedam ongi see, et neid sõltlasi ei huvita päriselu. Sa võid seista pea peal või pakkuda kuitahes vinget meelelahutust, see ei suuda iialgi nutiga konkureerida. Ja kui sellelt tütarlapselt telefon eemaldada, siis oli tulemuseks ärevushoog, mida sai rahustada vaid telefoni tagasi andes.

#2890859:

Minul on 9-aastased lapsed. Telefonid on neil loomulikult ja palju mänge seal ka. Vahepeal oli palju telefoniga seonduvaid probleeme, nüüd enam mitte. Mida ma tegin?

1. Seadsin sisse lugemise-mängimise süsteemi. Loed tund aega raamatut (hiljem vestleme loetust ehk et saan aru, kas on loetud, või niisama raamatut ees lahti hoitud), saad mängida tund aega telefonis. Iga päev on lubatud mängida max 2 tundi, lugemisel piiranguid pole.

2. Telekas. Selle vaatamine on seotud liikumisega. Sõidad tund aega rattaga, jalutad tund aega koeraga, oled tund aega sõpradega väljas – saad sama kaua telekat vaadata. Ülimalt hästi motiveerib. Need punktid on trükitud paberile ning paber ripub seinal. Kellel lähevad reeglid meelest ära või tekib nende üle mingi vaidlus, see loeb mustvalgelt, kuidas on.

3. Tekkisin probleemid telefonimängudega, lapsed kippusid nendesse kaduma. MInu eest varjati telefone, mulle valetati nende kasutamise kohta. Kuni sinnamaani välja, et magamamineku asemel mängiti telefonis. Lahendus – magamaminekuajal telefonid ei ole enam laste toas. Äratuskellana ei kasuta telefoni, vaid ongi eraldi äratuskell.

4. Valetamiseteema muutus väga valdavaks ning telefonimängude tõttu ei olnud enam aega vanemaid aidata ega üldse midagi muud kodus teha kui ainult telefonis kükitada. Pärast ühte inetu vale ilmsikstulemist võtsin telefonid ära kuuks ajaks. Said selleks ajaks oma nuputelefonid, et saaks helistada. Oi, milline kiun esimesed kolm päeva. Jah, mul oli tunne, et ma rikun inimõigusi. Vingumine lõppes 4. päeval. Mu lapsed hakkasid lugema raamatuid, meisterdama, õues käima, sõpradega suhtlema, kodutöödes kaasa lööma. Kuu aega möödus väga kiiresti. Sellest keeluajast on nüüd omakorda 1,5 kuud möödas ning meil ei ole enam tekkinud probleemi, mis viis keeluni.

Teemaalgataja, sa ei saa oma last nutist võõrutada, kui sa tegelikult ei võõruta. See on nagu lutivõõrutus. Ei ole võimalik teha seda ilma kisa, lärmi ja pettumuseta. Ning ei ole võimalik seda teha nii, kui vanem ei jää endale kindlaks. Võibolla saad veel päästa oma last, aga võibolla ka mitte. Ütlen nii, et hämmastusin sügavalt, kui kohtasin üht 11-aastast tugeva nutisõltuvusega last – tema elus olid vaid telefonimängud. Mitte miski muu teda ei huvitanud, ei päeval, ei öösel. Kõige jubedam ongi see, et neid sõltlasi ei huvita päriselu. Sa võid seista pea peal või pakkuda kuitahes vinget meelelahutust, see ei suuda iialgi nutiga konkureerida. Ja kui sellelt tütarlapselt telefon eemaldada, siis oli tulemuseks ärevushoog, mida sai rahustada vaid telefoni tagasi andes.

Mul ei ole midagi teemasse lisada, kuid tahtsin postitajat kiita nende suurepäraste lahenduste eest. Väga hea süsteem laste ekraanikasutamise piiramiseks.

Aga miks laps ei vöiks mängida/videoid vaadata? Liivalosside aeg on enamuselt läbi ja tehnika surub peale, tahad vöi ei. Lapsi ilma ekraanita on siiski väga väike protsent. Ise kardaks rohkem, et laps jääb nii ilma söpradeta, sest millest 9a pöhiliselt räägivad – online mängud ja youtube videod. Aga sinu lapsel pole midagi kaasa öelda. Teised narrivad ja naeravad. Äkki sa jätad oma lapse sedasi hoopis yksikuks ja körvale jäetuks? Internet on tänapäeval lihtsalt nii oluline suhtlus vahend noortele, et seda ei peaks piirama. Las naudib, täiskasvanuna on juba hoopis teised huvid.

#2892584:

#2890859:

Minul on 9-aastased lapsed. Telefonid on neil loomulikult ja palju mänge seal ka. Vahepeal oli palju telefoniga seonduvaid probleeme, nüüd enam mitte. Mida ma tegin?

1. Seadsin sisse lugemise-mängimise süsteemi. Loed tund aega raamatut (hiljem vestleme loetust ehk et saan aru, kas on loetud, või niisama raamatut ees lahti hoitud), saad mängida tund aega telefonis. Iga päev on lubatud mängida max 2 tundi, lugemisel piiranguid pole.

2. Telekas. Selle vaatamine on seotud liikumisega. Sõidad tund aega rattaga, jalutad tund aega koeraga, oled tund aega sõpradega väljas – saad sama kaua telekat vaadata. Ülimalt hästi motiveerib. Need punktid on trükitud paberile ning paber ripub seinal. Kellel lähevad reeglid meelest ära või tekib nende üle mingi vaidlus, see loeb mustvalgelt, kuidas on.

3. Tekkisin probleemid telefonimängudega, lapsed kippusid nendesse kaduma. MInu eest varjati telefone, mulle valetati nende kasutamise kohta. Kuni sinnamaani välja, et magamamineku asemel mängiti telefonis. Lahendus – magamaminekuajal telefonid ei ole enam laste toas. Äratuskellana ei kasuta telefoni, vaid ongi eraldi äratuskell.

4. Valetamiseteema muutus väga valdavaks ning telefonimängude tõttu ei olnud enam aega vanemaid aidata ega üldse midagi muud kodus teha kui ainult telefonis kükitada. Pärast ühte inetu vale ilmsikstulemist võtsin telefonid ära kuuks ajaks. Said selleks ajaks oma nuputelefonid, et saaks helistada. Oi, milline kiun esimesed kolm päeva. Jah, mul oli tunne, et ma rikun inimõigusi. Vingumine lõppes 4. päeval. Mu lapsed hakkasid lugema raamatuid, meisterdama, õues käima, sõpradega suhtlema, kodutöödes kaasa lööma. Kuu aega möödus väga kiiresti. Sellest keeluajast on nüüd omakorda 1,5 kuud möödas ning meil ei ole enam tekkinud probleemi, mis viis keeluni.

Teemaalgataja, sa ei saa oma last nutist võõrutada, kui sa tegelikult ei võõruta. See on nagu lutivõõrutus. Ei ole võimalik teha seda ilma kisa, lärmi ja pettumuseta. Ning ei ole võimalik seda teha nii, kui vanem ei jää endale kindlaks. Võibolla saad veel päästa oma last, aga võibolla ka mitte. Ütlen nii, et hämmastusin sügavalt, kui kohtasin üht 11-aastast tugeva nutisõltuvusega last – tema elus olid vaid telefonimängud. Mitte miski muu teda ei huvitanud, ei päeval, ei öösel. Kõige jubedam ongi see, et neid sõltlasi ei huvita päriselu. Sa võid seista pea peal või pakkuda kuitahes vinget meelelahutust, see ei suuda iialgi nutiga konkureerida. Ja kui sellelt tütarlapselt telefon eemaldada, siis oli tulemuseks ärevushoog, mida sai rahustada vaid telefoni tagasi andes.

Kas oled kodune ema ja saad jälgida, et kokkulepetest kinni peetakse? Nt ütlevad lapsed, et olid tund aega õues, aga tegelikult 10 min. Ja vastupidi, et arvutis tund aega, aga tegelikult kolm?

Mul on 10-aastane laps ja ta on valmis mida iganes sulle ütlema, et ainult oma tahtmist kätte saada. Töötavale vanemale jääb vist ainult screentime app, kuigi mulle meeldiks see kirjeldatud süsteem palju rohkem.

Kokkulepetest kinni pidamist tuleb lapsele samuti õpetada. Seda saab teha ainult selle kaudu, et nende rikkumine toob kaasa sanktsioonid ning et kokkulepetest kinni pidamine ongi elu loomulik osa, mis puudutab nii suuri kui väikesi. Seda ma oma postituses kirjeldasingi.

Mis puutub minusse kui kodusesse emasse, siis ei tea, mida sellega on mõeldud, aga mul on rõõm teha oma tööd kodus, olen ettevõtja, endale ise tööandja. See eeldab aga, et lapsed saavad oma meelelahutamisega hakkama ise ning vanemad neid pidevalt ei jälgi. Samas õpivad mu lapsed, et arvuti ei ole mitte vaba aja veetmise vidin, vaid töötegemisvahend.

#2892839:

Aga miks laps ei vöiks mängida/videoid vaadata? Liivalosside aeg on enamuselt läbi ja tehnika surub peale, tahad vöi ei. Lapsi ilma ekraanita on siiski väga väike protsent. Ise kardaks rohkem, et laps jääb nii ilma söpradeta, sest millest 9a pöhiliselt räägivad – online mängud ja youtube videod. Aga sinu lapsel pole midagi kaasa öelda. Teised narrivad ja naeravad. Äkki sa jätad oma lapse sedasi hoopis yksikuks ja körvale jäetuks? Internet on tänapäeval lihtsalt nii oluline suhtlus vahend noortele, et seda ei peaks piirama. Las naudib, täiskasvanuna on juba hoopis teised huvid.

Keegi ei räägi ju et üldse ei tohi lapsele ekraane anda, kooliski võiks rohkem IT alast õpetust olla, jutt käib sellest et lapsed veedavad liiga kaua aega mõtetult mängides ekraanide ees. Mängides ekraani pildid vahetuvad väga kiiresti, laps läheb hasati ja see kõik kokku tekitab tal tähelepanuhäireid. Kui soovid võid testida, lase lapsel päevläbi mängida ja õhtul anna talle raamat kätte las loeb ja jutustab sulle loetut.
Mida sa ise tegid sellises vanuses ei ehitanud ju samuti liivalosse liivakastis?