Ega mina üksi süüdi ei ole, et suhe selliseks kujunenud on, kuna mees ei ole endaga aus.
Ei, aga sinu võimuses on olukord enda jaoks paremaks teha ja lahku minna mehest, kelle peale sa ei saa kindel olla.
Jah olengi ise süüdi et sellise mehega elan, sest kõigest hoolimata tunnen end temaga seotud ja soovin meile head kooselu, aga oma kahtlusi ma ka maha ei suru, see oleks probleemi eitamine.
Mees ilmselgelt ei soovi sinuga head kooselu. Oma armukadedusega pead ise hakkama saama, mees sind tegelikult selles aidata ei saa. Sinu valik ongi kas lahkuda või leppida sellise suhtega, sest mees ju end muutma ei hakka ja sina teda muuta ei saa. Ka seda naist ei saa sa millekski sundida.
No aga asi polegi selles, kes on süüdi vaid selles, et mille nimel sa seda olukorda veel kannatad? Joogi näkku viskamine seda nüüd ka mitte kuidagi paremaks ei tee, mine lahku, ravi oma hingehaavad terveks ja otsi uus mees, kellega neid probleeme ei ole.
Oeh. Inimestel on ju enne teid ka elu olnud. Eelmised suhted, sekspartnerid, armukesed, sõbrad vms. Kui sa otsid inimest, kes oleks täiesti puhas leht, siis paraku selliseid on väga vähe.
Oeh. Inimestel on ju enne teid ka elu olnud. Eelmised suhted, sekspartnerid, armukesed, sõbrad vms. Kui sa otsid inimest, kes oleks täiesti puhas leht, siis paraku selliseid on väga vähe.
Absoluutselt! Aga need tulebki minevikku jätta, mitte lasta oma suhet mürgitada. See näitab juba ära ju, kui väärtuslik olemasolev suhe mehe jaoks on. Kui mingi teema on liialt probleeme tekitanud ja näed et see “sõprus” kuidagi ei sobitu ning ainult õõnestab suhet, siis tuleb valikuid teha. Mees ju ei suuda loobuda oma sõbrannast, pigem vist tõesti laseb suhte naisega hapuks minna.
Ot mitte midagi ei saa aru. Mees kutsus naise teile külla sulle tund ette teatades, järgmises postis kirjutad, et naine ei tea üldse, et sa mehega koos oled? Kes seal siis jooki loopis, sinu vaim või? Kui see nüüd päris liba pole, siis oled nii armukade tüüp, et mehel tuleb ilmselt valida, kas sina või see naine. Paistab, et kahte ta ei saa.
Paar aastat tagasi, meie suhte alguses, tutvustas naine mulle tema sõpra. Mul oli juba enne kohtumist kahtlane kõhe tunne. Istusime kõik kohvilauas, selle mehe vanemad olid ka seltskonnas. Tundsin end ebamugavalt, see mees ei meeldinud mulle, olin ka armukade.. aga mille peale? Tol mehel ka 2 last. Hiljem naine tunnistas, et 6 aastat tagasi nad juhuslikult seksisd, aga nüüd vaid sõbrad, sel mehel ka naine(praeguseks abielus). Siiski mulle tundub, et nende vahel on mingi keemia. Paar korda selle mehega veel kohtusin ja alati tekkis jama. Aasta tagasi kutsus naine jõulude aeg selle mehe meile külla, mulle teatas ette 1 tund. Ütlesin, et päris nii ei käi, et see on ka minu kodu. Naisel oli suva. Olin maruvihane, sest mees eeldas, et ma teen head nägu ja istun nendega koos. Mul keeras ikka vindi nii üle (kainena) et ma läksin naisega tülli ja viskasin talle selle joogi näkku kui nad kergelt napsustena omavahel itsitasid. Ise ma ei joonud tilkagi sel hetkel. See sõprus neil hiljem taandus, sain naiselt teada, et see mees ei salli mind. Viimati nägin nende vestlust messengeris, kus räägiti koos väljaminekust kas saab või ei saa minna. Mees ütles, et ma olen ju nüüd kellegagi koos. Kas ma tõesti olen liialt armukade või parem karta kui kahetseda? Ei usalda seda nende suhtlemist.
Sama teema, aga rollid muutisn ära? Kuidas nüüd tundub? Peaks olema arvamus õiglastel täpselt sama ehk muutumatu? Nii meestel, kui naistel?
Joogi näkkuviskamisega tegid omale karuteene. Oledki nõme naine oma mehele ja kui mu sõbral selline naine oleks siis ma oleks mures.
See ammune seks, saan aru, et võib armukadedust tekitada aga ise esialgu prooviks endas selgusele jõuda, millest see tunne tuleb. Arvan, et sul omal suur ebakindlus või sitt suhe ja ajad harja püsti kõigi ja kõige peale. Joogi näkkuviskamine ei tee sind mehe silmis kuidagi atraktiivsemaks.
Kesse üldse tänapäeval veel viskab jooke näkku. Mingi vanast seebiseeiaalist nähtud loll stseen.
Kui minu kaaslane mulle (teiste inimeste silme all) joogi näkku viskaks, siis ma tõuseks püsti ja kõnniks tagasi vaatamata minema. Enam kunagi ei tuleks tagasi. “Viskaks” selle inimese oma elust välja.
Teil pole teineteise suhtes mingit austust, vähemalt sinul ei ole mehe suhtes, aga tundub, et see on ka vastastikune, mis on lisaks armastusele pikaajalise suhte alus. Milleks?
Paar aastat tagasi, meie suhte alguses, tutvustas mees mulle tema sõbrannat. Hiljem mees tunnistas, et 6 aastat tagasi nad juhuslikult seksisd, aga nüüd vaid sõbrad, sel naisel ka mees (praeguseks abielus). Siiski mulle tundub, et nende vahel on mingi keemia. Aasta tagasi kutsus mees jõulude aeg selle naise meile külla, mulle teatas ette 1 tund. Ütlesin, et päris nii ei käi, et see on ka minu kodu. Mehel oli suva. Kas ma tõesti olen liialt armukade või parem karta kui kahetseda?
Mõistlik see kindlasti pole, kui mees kutsub jõululaupäevaks külla naise, kellega tal oli intiimsuhe ja kestev keemia. Järelikult on huvi kontakti hoida ja edasi suhelda. Siin võivad kõik väita, et sellest pole midagi, et mehel on sarnased sõbrannad, aga kui paljud päriselt sarnasesse olukorda probleemivabalt suhtuksid? Pakun, et väga vähesed.
Sisetunne, vaist enamasti ei valeta.
Said mehelt teada, et see teine naine ei salli sind? Paneb see teadasaamine sind kuidagi imestama?
