Teema: Seep ja ropud sõnad

Ei ole, pole selle pealegi tulnud. Seni on rääkimisest piisanud.

Sellest saab ju lapski aru, et loll idee. Mida see aitama peaks.

Mina hoopis kûsin, kas plaastrit suu peale vaja? Plaastri ulatan lapse kätte, et ta ise hoiaks seda suu ees.

Pole iial selle peale tulnud. Lasteaia viimases rühmas hakkas ka rohkem igasugu roppusi kuulma ja keelamine väga ei aidanud. Kuni ma ükskord ropendasin lapse ees, nii et maa must. Ta jäi pärani silmade ja ammuli suuga mind vaatama. Ma küsisin, kas talle meeldis, kui ma nii rääkisin ja ehk ta tahakski, et temaga edaspidi ka nii räägitakse. Siis väitis küll, et nii kole oli ja ei taha, et ma nii räägiksin. Ja sealt edasi hakkas ka ennast palju rohkem kontrollima ja sai aru, et ropendamine pole midagi lahedat.

Mina lasen lapsel kodus ropendada (no väikelaps ei ropenda, ütleb mõnikord ‘kurat’). Aga õpetan, et neid sõnu ei ole sobilik rääkida igal pool, ja ka kodus peaks piiri pidama. Räägin sellest, missuguses olukorras sellist sõna võib kasutada (saab haiget, midagi läheb täiesti nässu, midagi puruneb vms).

Ma ise ütlen ka teinekord kurat või persse, ma ei näe mingit põhjust, miks ma peaksin lapsele ütlema, et neid sõnu üldse ei tohi öelda. Ta peab lihtsalt aru saama, millal, missuguses olukorras neid kasutatakse ja millal mitte.