tegelikult ei ole segaduses.mul on väga hea mees.armastab last väga.mind kiidab kogu aeg aga mulle jääb väheks.näiteks ta tuleb töölt,poputab last,samal ajal saan omad toimetuse ära teha.siis istub arvutisse ja mina tegelen edasi lapsega.olen päevad läbi üksi lapsega.elame perest ja tuttavatest kaugemal.mul ikka vajadus õhtuti jutustada temaga aga ta süveneb nii arvutisse ära.samuti tunnen puudust lähedusest.ma ei mõtle seksi vaid kahekesi kaisutamist jne.algul olin ise aktiivne ja läksin ise kallistama aga kui seda teeb ainult üks pool siis tekkib kiirelt nõme tunne.olen korduvalt sel teemal temaga rääkinud.ta ütleb et ei ole ju lapse kõrvalt aega aga mina arvan et kui mõlemad tahavad siis leiab selle.muidu on töökas ja abivalmis mees.
mis Teie arvate? kas ma tahan liiga palju? mis teha?
Teema: segaduses..kas hea või halb mees?
tahad liiga palju. sul on kodus hea mees!
ole parem õnnelik,et ei pea üksikema kombel mingit mõttetult väikest elatist taga nõudma nagu sajad siinsed foorumlased. ikka ja jälle loen,et küll on vähe raha või on mees joodik või peksab või petab. sul sellist probleemi ju ei ole!
ok, proovisid rääkida, ilmselt pole mees seda tüüpi. proovi teisi nippe-naiselikkus, flirt. meestele meeldib jaht. võib-olla tundub väsitav või võõrastav, aga tuhni netis võimalikke variante ja võid leida midagi vägagi positiivset teise suhte elustamiseks.
p.s. ei saagi tahta,et mees kogu aeg kallistaks ja musitaks. tal on kindlasti ka omad pinged, millest sulle ei pruugi rääkida. leidke ühiseid ilma lapseta lõõgastumisi – spa, citybreak, üritus.
selge on see,et sinul on hetkel tähelepanu vajadus. seda saab ka mujalt (ei mõtle siin kõrvalhüppeid ega armukesi. niisama sõbrannaga peole näiteks.rutiinist välja!)
Ta tuleb töölt ja on ilmselgelt väsinud. Sina oled lapsega kodune ja vaevled suhtelmisvaeguses. Ei ole kumbki otseselt halb.
Kui tulen töölt ja on raske päev olnud, siis tahan ka veidi omaette olla. Samas, mäletan hästi, kui ise lapsega kodus olin ja nii igatsesin kellegi täiskasvanu seltsi. Samuti sõbrad ja pere kaugemal.
Eks tee mehele ettepanek. Tema jääb lapsega koju ja sina lähed tööle. Äkki sina ei ole nii väsinud töölt tulles ja ei soovi siis oma asjadega tegeleda ja mehel on siis suhtlemisvaegus.
On ikka väga hea mees. Minu mees käib tööl harva. Istub kodus FB-s, kirjutab Delfisse kommentaare ja mõnikord peseb mõne nõu puhtaks.
Vahel mängib lapsega mõne tunni, siis väsib ära ja hakkab karjuma, et laps väsitab ta nii ära ja tema rohkem ei jõua. Ja kuna laps ärkab kell 8, siis viriseb, et lapse tõttu ei saa ta end välja magada, kuigi magab korteri teises otsas.
Vaatamata sellele, et olen rase, teenin põhilise pere sissetuleku. Käin poes ja hoolitsen majapidamise eest, tegelen päevastpäeva meie lapsega. Mehel ei ole ühtki kohustust, tal on täielik vabadus tegeleda oma meelepäraste asjadega.
Ja minu suurim soov oleks, et mees ei viriseks nii palju ja ei ärrituks lapse peale.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu meelest on lähedus on oluline komponent abielus. Muidu ollakse rohkem nagu sõbrad. Sõprus on iseenesest väga tore asi, kui ainult seda abielult ootad.[/tsitaat]
Arvan täpselt sama. Pereelu moodi see küll pole.
Mina soovitan sul maha rahuneda. Ma ei saa aru naistest kes vinguvad oma meeste kallal… Tegelikult sul on kõik hästi, kahju et sa ainult ise sellest aru ei saa… Kui sulle tundub et su elu on halb, hakka üksikemaks… siis näed mis sul oli… ja mida enam ei ole…
Inimesed unustavad mugavustsoonis ära mis asi on õnn… kahjuks kipuvad ka unustama põhitõe… MITTE KEEGI EI SAA SIND ÕNNELIKUKS TEHA KUI SA ISE ÕNNELIK OLLA EI OSKA!!! Sinu probleemis pole süüdi mees vaid sina ise… Soovitan sul leida tee õnneni iseseisvalt. Sa üritad enda koormat mehe peale veeretada… Mis lõpuks võib su pereelu lõhkuda. Ma arvan, et sul on puudus enesemõistmises ja sellepärast oledki segaduses. Kui ise hakkama ei saa pöördu psühholoogi poole siit saad suhteliselt halbu vastuseid. Vastus on sinu enda sees, õpi see üles leidma.
Oi, päris toredad vastused. Nüüd ma hakkan siis tänapäeva peresuhetest aru saama. Kui mees ei peta, peksa, ei joo, siis on ta hea mees ja sellisest hoia kinni. Ega mees rohkem ei peagi tegema. No tere tali.
Ja kui mina ükskord kirjutasin, et minu mees ei jaga arvutist midagi ja ma mõnikord aitan teda arvutialaselt, siis tehti sellist meest maha. Loll mees pidavat olema. Nüüd ma olen ikka väga õnnelik, et tal mingit arvutis istumise sõltuvust pole.
Mu mees teeb rasket füüsilist tööd. Tema puhkus on see, et me istume õhtul koos, jutustame, oleme üksteise kaisus, mina mudin tema selga. Meil on alati millestki rääkida. Me oleme alati perega koos. Sest me armastame ja hoolime üksteisest. Kui mees istub diivanil ja mina lähen Perekooli vaatama, siis selline käitumine oleks solvav. Loomulikult võin ma ka nädalavahetusel olla internetis, aga siis teeb mees ka mingeid muid töid näiteks aias.
Mina pean sellist suhet õnnelikuks. Mees ja naine tahavad üksteisega koos olla ja tunnevad sellest rõõmu. See on ka eeskujuks lastele.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]On ikka väga hea mees. Minu mees käib tööl harva. Istub kodus FB-s, kirjutab Delfisse kommentaare ja mõnikord peseb mõne nõu puhtaks.
Vahel mängib lapsega mõne tunni, siis väsib ära ja hakkab karjuma, et laps väsitab ta nii ära ja tema rohkem ei jõua. Ja kuna laps ärkab kell 8, siis viriseb, et lapse tõttu ei saa ta end välja magada, kuigi magab korteri teises otsas.
Vaatamata sellele, et olen rase, teenin põhilise pere sissetuleku. Käin poes ja hoolitsen majapidamise eest, tegelen päevastpäeva meie lapsega. Mehel ei ole ühtki kohustust, tal on täielik vabadus tegeleda oma meelepäraste asjadega.
Ja minu suurim soov oleks, et mees ei viriseks nii palju ja ei ärrituks lapse peale.[/tsitaat]
Miks siis sellise mehega veel lapsi saada? Üksi oleks ka lihtsam.
Saan Sinust teemaalgataja nii hästi aru. Olen samuti kallivaeguses ja tunnen puudust hoolimisest, tähelepanekust…..tunnen end üksikuna. Minu mehele ei meeldi veel kõigele lisaks lastega ka tegeleda. Ja nii ma siis juba vindunud 18 aastat.
Ja kui julgen mehele seda mainida, et end üksiku ja õnnetuna tunnen, ettahaks vahest lihtsalt kalli saada-siis lihtsalt öeldakse, et mis mu elul viga on. Jah mul on katus pea kohal ja ka mingisugune mees. Aga ma ei taha sellist meest.
Olen samuti püüdnud ise olla algataja ja kallistada, aga see on temapoolselt kuidagi nii külm ja tundetu kalli. Nüüd tunnengi, et ma ei taha enam nii elada.
mõistan ka teemaalgatajat hästi. Minul on tark, ilus, enese eest hoolitsev, enesekindel, uhke jne. jne mees (ps. ma ei otsinud säärast, tema mind väga tahtis ja ajas asja seni kuni sai). Olin algusest saadik skeptik (kuni tänaseni, nüüdseks üle 10 a.õnneks meil lapsi ja ühist kodulaenu pole, seega teretulemast hambaid teritama:).
Tema on samas selline, et töölt tulles tuleb vastu (töötab kodukontoris), teeb kalli ja aeg-ajalt ütleb, et olen kena jne. jne. Toidu eest tänab ja kallistab ja kiidab alati. Kena algus, eks.
Aga siis teatab, et peab veel tööd tegema ja kobib arvutisse, nädalavahetusel teatab, et peab mingil ajal ka tööd tegema ja läheb arvutisse. Kui mõne ettepaneku teen, siis teatab, et peab tööd ka teha jõudma jne. jne. Kui keegi tuleb külla, siis on muidugi kohe seltskonnas ja töö meelest läinud (mõtlen ühiseid istumis koos külalistega). Kui organiseerin end kuhugile, sest tema peab ju tööd tegema, siis teeb nägusid, et huvitav, kuhu ma üksi minema sätin ja sätib kaasa. Ehk siis kui on seltskond – teised külas vms. organiseeritud, siis pole tööd vaja teha, aga kui olen üksi, siis kaob arvutisse. (ps. teenin sealjuures temast rohkem). Mind kuhugile ei vii, ülaltusi ei tee, on suht nahhaalne ka veel pealekauba (õnneks oskan ma enda eest seista, selles osas kaastunnet ei vaja)
Ja muideks, kui keegi mulle väga sümpaatne isik külje alla ujuks, lubaks kuud ja tähti:), siis jätaksin oma ilusa-targa ja osava maha küll, väga suure kahjutundega, aga siiski. Sest ma tean, et elu lõpuni ma nii välja ei vea ja enda üle uhke ei oleks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
