Teema: Segased tunded – Suhtlus kõhubeebiga

See on moodsa ühiskonna peale surutud asi, et rase peab kohe ennast eriliselt tundma ja lapsele pai tegema hakkama. Ei pea, sul pole midagi viga.

Kui laps hakkab liigutama, hakkab tekkima teatud side enamusel. Minul näiteks ei tekkinud midagi erilist isegi peale sünnitust, olin ellujäämismode peal ja suur emaarmastus tuli alles paar kuud hiljem.

Mul on ka poiss, tahtsin hinges tüdrukut nimega Mirjam. Kuni beebi oli kõhus, oli ta hüüdnimi soost hoolimata mirr. Ja peale sündi oli täiesti ükskõik et on poiss, ikkagi oma ja maailma kõige ägedam titt.

Tahan seda öelda, et see sooteema on täiesti tavaline, aga see kadus ära. Ma olin alati kindel, et tuleb tüdruk ja alguses oli justkui pettumus suur, kuigi kinnitasin ja uskusin, et oluline on, et tuleb terve laps. See soopettumus ei olnud muidugi selline, et appi, ma ei taha poissi ja kaaluks aborti, vaid just see – appi, ma ei tea poistest ja poiste mängudest midagi, tüdrukute asjad on palju ilusamad, poiste riided ei meeldi ja mis ma neist autodest jne tean (no stereotüübid, aga jah). See läks tegelikult päris kiiresti üle – mingi hetk hakkasin avastama päris palju ilusaid poiste asju ja riideid (newbie) ja nüüd olen selle poisikluti üle väga õnnelik.

Hüüdnimesid ikka mõned olid ja need muutusid kogu aeg.

Ma ka jubedalt kartsin, et midagi juhtub, aga siiski lasin end järjest vabamaks ja mõtlesin, et ei tohi nii mõelda. Olen positiivne ja kusagil peale oscarit hakkasingi juba asju kokku ostma. Vahepeal silitasin kõhtu küll ja kordasin talle mõttes, et ta oleks terve  ja rääkisin mõttes kui armastatud ta on. Aga mingit erilist kõhubeebiga rääkimist, muinasjuttude lugemist vmt küll ei olnud. Lihtsalt …. oli minuga 😀

Ja ca kuu enne sünnitust tekkis paanika – appi, ma ei taha sünnitada. Kas ma üldse olen lapseks valmis? Miks ma pidin rasedaks jääma? Kas on õige aeg. Kas on õige mees jne jne. Aga samal ajal andsin endale aru, et ilmselt hormoonid mängivad vingerpussi, kuna see laps oli ju nii planeeritud ja oodatud. Et järsku on kole. Kas ma üldse hakkan teda armastama jne. Samal ajal kui need mõtted tugevalt peas olid siis oli samal ajal ka siiski ootusärevus. Ja sellest hetkest kui laps välja tuli on ta kõige kallim, armsam. Ei vahetaks ühtegi tüdrukut tema vastu jne.

Sul on väga raske, mul on kahju et sul on raske. Aga miski mida sa tunned või mõtled, ei muuda hetkel selle raseduse tulemust. See laps su kõhus jääb ikka su lapseks, üks kõik kuidas see rasedus kulgeb. Sa jääd sellele ajale tagasi mõtlema, luba sel ajal olla hea oma mälestustes. Igapäevane ette leinamine teeb su tänase päeva ainult raskemaks ja tulevikku ei muuda, proovi seda mitte teha.

Proovi võtta igat päeva nagu ta on, ette mõtlemata mis saab. Täna oled rase, täna on väikene inimene su kõhus. Luba endal rasedusäpist vaadata kui suur on laps ja mis organid tal arenevad, peeglist mööda minnes aja kõht punni ja ütle titale tere.

Ma ei räägi niisama seda, olen kolm korda rase olnud aga ainult ühe korra sünnitanud. Isegi kui rasedus on katkenud, mõtlen tagant järele heldimusega neile päevadele kui suutsin olla rõõmus raseduse ajal ja tunda sidet beebiga kellega ma kunagi ei kohtunud. Kõik raseduse olid algusest peale riskikad ja need head päevad ei tulnud lihtsalt.  Tagant järele on hea meenutada just neid päevi kus ma jalutades käe kõhu peale panin ja naeratasin kõhubeebile, isegi kui see rasedus katkes. Sel päeval ma ette ei teadnud kas tuleb veel häid päevi, kas sünnib laps. Ja tagant järele need on need ainsad head hetked, mis mul selle beebiga olid ja mul on hea meel nende vähestegi hetkede üle.

Sa ei saa tulevikku muuta praegu, proovi hetkes elada ja luua häid mälestusi, austusest selle väikese loote vastu pane talle hüüdnimi, kas või tüdruku oma, luba endal olla peast rase.

Minul on küll tütar, aga raseduse ajal oli hüüdnimeks Alien (natuke tulenevalt sellest selgitusest). Täiesti planeeritud ja oodatud laps, ei olnud meie jaoks kuidagi pahatahtlik hüüdnimi, kuigi kõrvalt võib veider tunduda. Samas ega mul ei olnud mingit erilist sidet lapsega ka enne kui mõni aeg pärast tema sündi ja mingit meeletult suurt emaarmastust ei tunne tema vastu siiani (mis ei tähenda, et ta ei oleks mulle armas ja kallis).

Arvan, et seni kuni laps on hoitud ja kaitstud ning tegu ei ole patoloogiaga (ehk siis mingis vormis depressiooni või muu häirega), on kõik tunded normaalsed ja nende pärast ei peaks ennast halvasti tundma või muretsema.

Mina ka ei tundnud raseduse ajal midagi erilist. Alles peale kolmanda trimestri algust hakkasin teadvustama ees ootavast emarollist ja mõtlema kõhust kui tulevasest lapsest.  Peale sünnitust polnud ka kohe emalõvi tunnet, väike tulnukas vaatas vastu puntra seest ja kõik oli uus ja raske, polnud aega heldida. Tasapisi kasvasime kokku sedamööda kuidas laps hakkas vastu suhtlema.

Kas raseduskriisi nõustaja juures oled käinud? Mine, ta oskab aidata halbade mõtetega toime tulla.

#4032944:

Mina ka ei tundnud raseduse ajal midagi erilist. Alles peale kolmanda trimestri algust hakkasin teadvustama ees ootavast emarollist ja mõtlema kõhust kui tulevasest lapsest. Peale sünnitust polnud ka kohe emalõvi tunnet, väike tulnukas vaatas vastu puntra seest ja kõik oli uus ja raske, polnud aega heldida. Tasapisi kasvasime kokku sedamööda kuidas laps hakkas vastu suhtlema.

Kas raseduskriisi nõustaja juures oled käinud? Mine, ta oskab aidata halbade mõtetega toime tulla.

Ei ole käinud. Ma ei ole eriti oma tunnete üle arutleja ega pea ennast selliseks, kes mingitlaadi kõrvalist abi peaks vajama. Arvan, et kõik tunded ja mõtted peaksin pigem enda sees ikkagi selgeks saama.

Aga võibolla ma kaalun seda raseduskriisinõustaja juurde minemist. Ma küll pelgan seda, et ei oska kõiki mõtteid ja tundeid arusaadavalt teistele lahti mõtestada. Ja noh, mida tema teha saab, lihtsalt kuulab mu ära…

MN

Mul hakkas suurem side tekkima alles siis, kui beebi põtkis ja liigutas. Tihtipeale ta reageeris ka, kui ma vastu suskasin ???? Aga ka pärast sünnitust ei tulnud kohe seda suurt armastust, millest kõik räägivad. Elumuutus ja šokk oli lihtsalt nii suur, et me olime lihtsalt mehega pikalt ellujäämise režiimil ???? Siiani muigan, kui keegi lisab sünnitusmajas foto ja kirjeldab ebamaist tunnet ja vms. Sest kui sa seda ei tunne, siis on ka OK! Aga sotsiaalmeedias olles tekib tihti paha tunne endal, sest teistel on näiliselt koguaeg #blessed #thankful #grateful emotsioonid ????

Kohe peale triipe hakkasin kõhtu salaja silitama 😀 Aga samas esimese lapsega oli ikka nii, et peale sünnitust nagu ei olnudki mingeid ülevoolavaid tundeid. Ainult väsimus ja “laske mul magada”. Tunded ja suur armastus juba sündinud beebi vastu tekkisid tasapisi, märkamatult. Algul oli pigem selline “Ja mis nüüd siis edasi?” tunne

#4035348:

#4034454:

#4034033:

Mul hakkas suurem side tekkima alles siis, kui beebi põtkis ja liigutas. Tihtipeale ta reageeris ka, kui ma vastu suskasin ???? Aga ka pärast sünnitust ei tulnud kohe seda suurt armastust, millest kõik räägivad. Elumuutus ja šokk oli lihtsalt nii suur, et me olime lihtsalt mehega pikalt ellujäämise režiimil ???? Siiani muigan, kui keegi lisab sünnitusmajas foto ja kirjeldab ebamaist tunnet ja vms. Sest kui sa seda ei tunne, siis on ka OK! Aga sotsiaalmeedias olles tekib tihti paha tunne endal, sest teistel on näiliselt koguaeg #blessed #thankful #grateful emotsioonid ????

Tihti sotsiaalmeedias üleval pildid paaritunnisest titest ja enamasti värske ema nii blessed ja thankful. Moe pärast on isa kohta sama kirjutatud. Muidugi sünnitus on ka neil kõikidel nii imeline kogemus.

No imelik oleks, kui ema paneb pildi oma mis-iganes-vanuses-lapsest ja juurde kirjutab “hetkel ei tunne ma selle lapse vastu midagi. ta on mulle nagu täiesti võõras ja tühi tunne on. tahaks magada. palun ärge külla tulge ega helistage. Keegi teine võiks last toita.”

Selliseid pilte ei pandagi ülesse. Sotsiaalmeediasse panevad need pilte, kes juba rasedusest teada saades tunnevad lapse vastu ülevoolavat armastust.

Minul oli ka esimese rasedusega nii, et kartsin kõike – katkemisi jms, nii et ei julgenud ka midagi tunda, olin hästi ettevaatlik, rasedusest eriti kellelegi ei teatanud, alles väga hilja jms. Ja tegelikult harjusin ka juba sündinud lapsega päris kaua – ta oli küll armsake ja oma, aga sellist suurt ematunnet kohe polnud, pigem nagu kohusetunne, teadsin, et ta on siin meiega ja meile kasvatamiseks, aga otseselt emana ei tundnud end. See suurem side tekkis alles ajaga. Nüüd uuesti rase, hirme on vähem, aga ka kohe suurt sidet ei tunne. Lihtsam harjuda lihtsalt ja tulevikku ette kujutada, sest üks laps ees – näen, milleni see rasedus viib, lõpuks toreda asjaliku lapseni, kellega on mõnus suhelda. Ühesõnaga – paljud emad tunnevad tegelt nii, st ei tunne kohe ülevoolavaid sooje tundeid, side ja armastus tekib ajaga. See on normaalne.