Olen ühe mehega suhelnud üle aasta, koos ei ela, kuid koos oleme tihti.
Enne seda olin 10+ aastat ühes suhtes, kus seks oli kehv, viimasel paaril aastal polnud seda üldse. Mina tundsin füüsilisest lähedusest väga puudust, aga elukaaslane polnud huvitatud. Eks mul tekkisid sellel ajal kompleksid ka, arvates, et mul on midagi viga, et ma talle ei meeldi ning ilmselt ma ei meeldi ja äkki ma pole enam kunagi ühelegi mehele atraktiivne. Elasin depressiooni läbi ja läksin lahku.
Kui ma pärast lahkuminekut selle uue leidsin, siis tundsin üle aastate, kuidas sädemeid lendab. Tõmme oli tugev ja on siiani, mul ei ole varem olnud ühtegi partnerit, kellele päriselt läheks korda ka minu rahuldus ja minu heaolu. Ma pole enne teda ühegi teise mehega isegi orgasmi saanud. Olen praeguseks muutunud hulga avatumaks ja saan ka välja öelda, mis mulle meeldib või ei meeldi nii, et teine pool kuulab ka. Kui ma ütlen millelegi ei, siis ta aksepteerib seda.
Seksime päris palju ja see üldiselt mulle sobib, aga on tekkinud mõned hetked, ma tunnen, et ta on isekas, aga ei saa aru, kas see on päriselt nii või on kõik mu peas kinni.
Näiteks on olnud hetki, kus mina tahan seksida, aga tema on parasjagu väsinud. Ma ei hakka siis peale käima, magame ära, jõuab hommikul ka.
Ja siis on teistpidi hetked, kus oleme hommikul korra juba seksinud, mul on pärast hommikusööke ja toimetamisi kiire tööle minemisega, ent tema tahab veel korra. Kui ma ütlen, et mul on kiire ja ma pole absoluutselt sellel lainel, siis see on nagu kurtidele kõrvadele – lõpuks annan järele ja seksime ikka. Pärast on mul tuju läinud ja ära kasutatud tunne, et ta ei kuulanud mind ja ei arvestanud sellel hetkel minu soovidega, samas kui mina pole talle peale käinud, kui tema ei taha.
Muidugi ta saab aru, et mul on midagi viga. Aga mina teen nägu, et kõik on korras ja sinnapaika see jääb. Ilmselt on see minu varasemast suhtest kaasa tulev käitumismuster, sest ma tean, et ma tegelikult võiksin talle vabalt öelda, et selline olukord ei sobinud mulle, ometi kapseldun rääkimise asemel ära. Hoian paar päeva omaette, emotsioon läheb üle ja järgmise samalaadse olukorrani on kõik okei.
Praegu on järjekordne hetk, kus mina tunnen end ärakasutatuna ja tõmbusin eemale ning ignoreerin ta küsimust, mis juhtus. Saan aru, et tervemõistuslik selline käitumine pole ja nii ma probleemi ei lahenda, aga ei oska kuidagi sellest oma mõttemustrite ringist välja ka murda.
Ma tean, et ta tahtlikult ei taha mulle kindlasti kuidagi liiga teha. Pigem ta nendel hetkedel lihtsalt ei mõtle millegi muu kui enda rahulolu peale.