Teema: seksism

#3121852:

kui naised oleksid materiaalselt võimekamad, ei elaks neist 90% meestega koos. rakendaksid pühapäeva suhet või ei tahaks sedagi.

See on küll äärmuslik väide ja julgen arvata, et mitte põhjendatud.

Palun selgita oma loogikat. Kas väidad, et need 90% naisi ei tahaks sel juhul ka lapsi? Neid kasvatada on siiski koos kaaslasega valdavalt lihtsam kui üksinda. Või väidadki, et suur osa naistest eelistaks üksikema rolli, kui raha poleks küsimuseks?

loe korralikult, räägin meestega kooselamisest. lastest ei räägi ma sõnagi-teatavasti võib lapsi saada kooselus, abielus, üksikemana..või ka üldse mitte saada. see pole praegu teema.
julgen jah oma 90 protsendile kindlaks jääda. need 10% kes siiski suhte valiks on need, kes tõepoolest tunnevad, et nad oma elus leidnud sobiva kaaslase, hingesugulase, ilma kelleta nende igapäevaelu poleks õnnelik. ülejäänute jaoks on kooselu üks lõputu kompromisside jada, milles naised alatihti järeleandmisi teevad, kuna nad üksi või lastega materiaalselt hakkama ei saaks.

#3120841:

Muidugi minuga lastest ja mehest ei saa rääkida, kuna mul neid ei ole ega tule.

Mina saan täiesti rahulikult oma üksi elavate ja/või lastetute sõbrannadega mehest ja lastest rääkida. See on ju minu elu ja ma räägin teistele selles ettetulevatest üldinimlikult huvitavatest asjadest. Selliseid asju nagu “laps kakas täna kolmed püksid täis” või “mina enam teiste järelt nõusid pesta ei viitsi” räägin ma ikkagi ainult pereringis.

#3121852:

See on küll äärmuslik väide ja julgen arvata, et mitte põhjendatud.
Palun selgita oma loogikat. Kas väidad, et need 90% naisi ei tahaks sel juhul ka lapsi? Neid kasvatada on siiski koos kaaslasega valdavalt lihtsam kui üksinda. Või väidadki, et suur osa naistest eelistaks üksikema rolli, kui raha poleks küsimuseks?

See ei ole äärmuslik väide, vaid sel on ka tõetera all.

Mine vaata täna Stockholmi elanikkonda. On uuritud ja selgus, et 80% Stocki elanikest elavad ilma kaaslaseta, ehk üksi.
Üksi elajate alla mahuvad ka üksikvanemad, kes elavad lapse või lastega. Ja ei kehti see sinu väide, et on lihtsam.

Ei ole lihtsam, sest sa (naine) pead lisaks laste kisale taluma ka seda, et mees paneb sokid kingade sisse või jalad diivanilauale.
Mees peab taluma seda, et naine on kole ja paks, lisaks mõnikord ka loll. Süüa ei oska seal naised juba ammu teha, seega ka koduabilisena kasutud.

Meie ühiskond liigub tasakesi samuti selles suunas.

P.S. Stockholm on meil ühe kõrge elatustasemega naaberriigi pealinn.

#3121946:

loe korralikult, räägin meestega kooselamisest. lastest ei räägi ma sõnagi-teatavasti võib lapsi saada kooselus, abielus, üksikemana..või ka üldse mitte saada. see pole praegu teema.

julgen jah oma 90 protsendile kindlaks jääda. need 10% kes siiski suhte valiks on need, kes tõepoolest tunnevad, et nad oma elus leidnud sobiva kaaslase, hingesugulase, ilma kelleta nende igapäevaelu poleks õnnelik. ülejäänute jaoks on kooselu üks lõputu kompromisside jada, milles naised alatihti järeleandmisi teevad, kuna nad üksi või lastega materiaalselt hakkama ei saaks.

Lugesin väga korralikult ja ikka on ju teemaks ka lapsed praegu – teemaalgatus rääkis nii mehest (elukaaslasest) kui lastest.

Võin vastu väita sinu 90%-le sama (põhjendamatu) kindlusega, nagu sina seda väidad.

Kasvõi oma tutvusringkonna põhjal – sugugi pole nii, et 90% tuttavatest naistest ilma meheta materiaalselt hakkama ei saaks. Ka laiemalt väljaspoole isiklikku tutvusringkonda vaadates pole see nii. See on ikka üüratu üldistus ega leia kinnitust ka palgaandmete statistikast, niipalju kui seda leida võib.

Pigem võib öelda, et kahekesi on mõlema poole jaoks materiaalselt kergem (ühe eluaseme kulud kahasse jagada tuleb loogiliselt kulu inimese kohta väiksem) ning seda ei saa ainult naiste poolt välja tuua. Seksistlik on sinu poolt seda teha – kuigi jah, teema selline oligi.

Ma ei usu, et neid on päris 90%, aga põhjused pole ainult materiaalsed, vaid peamiselt kultuurilised. Üsna paljud elaks üksi, kui ühiskonnas oleks võrdselt aktsepteeritud igasugused suhtevormid ja paarisuhet ei surutaks lapsepõlvest peale, sellest ei räägitaks koolis, sõpruskonnas, sugulaste poolt ega öeldaks juba väikestele lastele, et kas mõni poiss või tüdruk meeldib vms. Nad ei tuleks rohkem suhte peale kui satuks mõne hobiga tegelema. Juhuse asi.

Aga meil levib ühiskonnas paarisuhte unistus meemina. Väikesed lapsed õpivad selle unistuse ära meediast ja perekonnast, et neil peaks tulevikus olema pere ja lapsed. Kui poleks idealiseeritud romantilisi komöödiaid, vaid realistlikud suhtedraamad ning paarisuhted moodustaks seal samaväärse osa igasuguste muude suhetega, siis ei võetaks ka endale unistuseks, et tulevikus tahan olla prints, keda printsess päästab ja suhe tunduks palju argipäevasem. Ma ei väida, et romantilised filmid oleks ilmtingimata halvad, aga kindlasti mõjutavad nad inimeste tahet ja unistusi. Kui sellised suhted on juba multikates ja muinasjuttudes, siis muidugi on tahe mehe või naisega koos elada muuhulgas õpitud. Lapsed ei mõtleks omaalgatuslikult kunagi romantilistest suhetest, sest nad ei saa sellest arugi, nad imiteerivad täiskasvanute käitumist ja filme. Miks peaks see siis täiskasvanute puhul teisiti olema? Neile mõjub ka meedia, teiste käitumine, ühiskonna ootused jne. Seda enam, et nad on sellise ideoloogiaga üles kasvanud.

Vanasti ei kujutanud me ette seda, et tulevikus on igaühel oma tuba ja voodi, ei magata ühes suures rehetoas kõik koos ja samuti ühe katuse all ei ela mitu põlvkonda. Vanasti oleks seda armastuse puudumiseks peetud, et kui vanavanemad elavad eraldi, tänapäeval on see tavaline. Seetõttu ei tähenda ka üksi elamine ilmtingimata, et inimene kedagi ei armasta. Ei pea kellegagi koos elama või ühes voodis magama, et teda armastada.

#3123005:

Selle kõrge elatustasemega naabri riiklikust statistikast 2017.aastast:

Mina räägin pealinnast, sina kogu riigist.

Otsi veel natuke, ehk leiad ka linnati statistika lõpuks üles.

Ma olen nõus sellega, et inimene võib tahta üksi elada. Kindlasti on üksi elamine mugavam ja lihtsam. Aga et õõvastavad pilgud ja et mitte kunagi ei taha lapsi ega meest, seda ma ei usu. Inimene võib ise uskuda, et ta mitte kunagi ei taha neid, aga ma olen kõrvalt (olen 50+) näinud mitut sellist naist, kes ei tahtnud ei meest ega lapsi ja seda alati rõhutasid, siiski neid mõlemat tahtvat. Olen näinud naisi, kes iial lapsi ei soovivat, oma viimast raha kandmas viljakuskliinikutele, siis … kui on juba liiga hilja. Olen näinud ka elupõliseid vanatüdrukuid kõrvuni armununa koos elamas meestega – nii õnnelikult kui ka end narriks tegevana. Nii et nõustun ühe eelkõnelejaga, et jäta see dramaatika ära ja ela nii nagu sulle meeldib. Ja ära näe “õõvastavaid pilke” ja muid tonte kõikjal. Ja jah, mul isiklikult on ka raske aru saada, kuidas saab olla õnnelik, kui ühtki last inimesel ei ole, aga ometi ei viska mingeid kaastundlikke ega õõvastavaid pilke neile, kes nii väidavad, isegi siis mitte, kui nad juba kurdavad, et ei saanud ühestki viljatuskliinikust abi.

Igaüks elab enda arvates kõige paremini. Lastega inimesed arvavad, et lapsed on kõige tähtsamad elus. Ilma lasteta arvavad, et töö kõige tähtsam. Ja no las siis kõik arvavadki oma arvamust,mis see teiste asi on. Kui keegi arvab, et sinu eluunistus on pere luua, aga las arvab. Miks sa pead vastu vaidlema. Sina ela oma elu nii nagu tahad, ära kuula teiste arvamusi, ära tunne muret selle üle,et keegi kuskil klatšib. Ma ei ole kunagi aru saanud sellest murest, et mida teised arvavad. Kui keegi on mind õpetama hakanud ( ja ikka on ) , siis olen konkreetselt alati öelnud, et see on minu elu ja elan seda nii nagu tahan ja Teie elage oma elu nii nagu tahate, mina ei tule õpetama.

#3126030:

Miks? Miks ta üldse siin on? Kas selleks, et enda enesehinnangut ja oma valikuid õigustada või selleks, et piiluda pereinimeste eludesse?

Ei ole ise aru saanud nendest, kes kritiseerivad teiste osavõttu foorumist. Selle jaoks ju foorum ongi. Ise nad võtavad samamoodi osa. Kui teema ei meeldi, ei pea kommenteerima ja see hääbub.