Teema: Seksuaalvägivallast ülesaamine

#3284886:

Mina just täna mõtlesin, et kas üldse on võimalik iseseisvalt kogetud õudustest üle saada.

Mina elasin kümme aastat vägivaldses suhtes. Nüüd, kui mul on väike laps, kes ei saa aru, et lüüa, hammustada, juustest tirida, näpistada, kriimustada jne ei tohi, et mul on valus, siis löövad vanad armid lahti. Ma täna lõin teda! Ta tuli ootamatult ja tiris mind juustest. Kuna mind on ka mööda koridori juustest minu korterisse tiritud, kui abi läksin paluma naabritelt, siis mulle kohe meenus see. Ma ei tahtnud teda lüüa, vaid eemale lükata…

Ootan ka asjalikku nõu. Siiani olen kõik lihtsalt alla surunud, isegi ei mõtle vanale elule, aga ma tõsiselt ei taha talle enam liiga teha.

Vabandust teemaalgataja. Kustutan oma postituse, kui tunned, et sõitsin su teemasse sisse.

Teavita enda tegevusest kohalikku omavalitsust ja lastekaitset. Kui sa lööd oma last, on parem kui otsid ise vabatahtlikult abi oma probleemile.

Ei ole vaja üksi kannatada. Psühhoteraapiat on vaja, et traumaatilised kogemused ja emotsioonid läbi töötada ja integreerida. Terapeut peab muidugi olema tasemel ning traumat mõistma – kognitiivkäitumuslikust teraapiast soovitaks eemale hoida. Kui terapeuti otsida, siis trauma võikski olla märksõnaks, mida otsida ja mille kohta küsida. Võibki kohe telefoni teel ühendust võttes küsida, et kuidas ta mõistab traumat ja kuidas sellega töötab. Kui vastuseks tuleb midagi ebamäärast, siis tasub edasi liikuda.

See, kes ütles, et miks minevikku meenutada, kui praegu on kõik hästi, küsib rumalasti. Trauma töötab nii, et seda võib üritada alla suruda, aga tegelikult keha mäletab ning täiesti ootamatud olukorrad võivad traumaatilisi mälestusi esile kutsuda.

Muidugi ei saa seda alla suruda vaid tuleb abi otsida, naised! Muidu on pärast ka teie lastel elu rikutud ja seelaps keda sa praegu täiesti põhjuseta lööd hakkab ka ennast kunagi vägivallas süüdistama (kes ise peksupoiss olnud, sellest saab kergesti kiusaja jne) ning talle on veelgi raskem neid sinu käest õpitud traumasid/käitumismustreid ära lahendada..

On väga palju võimalusi. Teraapilisi tegevusi. Oleneb, mis teile sobib ja mis sujuvamalt aitab. öigem oleks kindalsti konsulteerida osava terapeudiga, aga eks saaks ka ise õppida, abi otsida.
On olemas igasugu teraapiaid,
psühhoanalüüs, aga ka aiandus, raamatute lugemine, mediteerimine, jooga, vabastav hingamine jne… mõni hullem kui teine, aga igaühele leidub midagi, mis teda kõnetab.

Pole vaja elada terve elu posttraumaatilises depressioonis. Armastage ennast ja oma lähedasi ning leidke abi.

#3284999:

väga huvitav oleks teada, kust see fantaasia sul pärit on.

Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.

Perekooli Moderaator

Lapsena ärakasutatud olen (korduvalt).
Võin küll öelda, et olen sellest täiesti üle saanud.
See on mind küll täiskasvanuelus mõjutanud, aga nüüdseks võin sellest täiesti nii rääkida, et mingeid emotsioone ei ole.
Aitas sellest kirjutamine, enda jaoks lahti mõtlemine. Anonüümsed foorumid ja anonüümsed kaasaelajad. Kirjutasin kõik nii, nagu oli ja läbi selle sain nagu kaelast ära.
Proovisin noorena seda endasse peita ja mitte välja teha, aga see ei aidanud.
Nüüd ei ole enam emotsioone, kui meelde tuleb, lihtsalt nendin enda peas fakti, et oli nii.
Ära peida enda sisse, vaid lase välja ja saad vabaks.
Enam puudutused ei ehmata, ei karda pimedaid ruume, ei karda teatud tüüpi inimesi, ei karda rannariietes käia – muidu kõik need hirmutasid mind “tänu” kunagistele kogemustele.

Siin teemas kirjutab praegu üks psühhopaat, kes teeb ajaviiteks inimkatseid. Teemaalgataja, ära tee tema postitustest väljagi! Ära mõtle nende üle, ära võta südamesse, ära võta tõsiselt!

Mind on siiani aidanud enim vabastav hingamine. Ma olen saanud erinevat teraapiat, aga see on uskumatu, kui palju on just hingamisest abi olnud. See valu on keha rakumälus ja hingamise läbi toimub mingi restart, mida sõnadega seletada ei saa ja ei oska.
Lisaks lihtsad sõnad terapeudi poolt-sa ei ole süüdi jne. Aju vajab teinekord seda kõige lihtsamat.
Võisin ka varem lapse poolt tulevale sikutamisele reageerida endale ootamatult samaga, kuid hingamine on teinud imet ja ei tule enam raskemaski olukorras selliseid reaktsioone. Muidugi igapäevased väiksemad hingamised, afirmatsioonid jne tulevad ka sisemisele tasakaalule palju kasuks.

Mind vägistati kui olin 13 aastane, umbes 1.5 aasta jooksul mitmeid- mitmeid kordi. Pereliige.
Olen 2x olnud abielus. 2x ka lahutanud. Usaldust meeste vastu ei ole ega tule. Olen leppinud. Lapsed on ka, neid ma juhtunuga siiski ei seosta. Meestega enam ühtegi suhet ei loo.

#3286019:

#3285970:

Mind vägistati kui olin 13 aastane, umbes 1.5 aasta jooksul mitmeid- mitmeid kordi. Pereliige.

Olen 2x olnud abielus. 2x ka lahutanud. Usaldust meeste vastu ei ole ega tule. Olen leppinud. Lapsed on ka, neid ma juhtunuga siiski ei seosta. Meestega enam ühtegi suhet ei loo.

Minul juhtus ka see lapseeas ja tegijaks sugulane. Ta oli ise ka nooruke.

Miks lahutused tulid?

Mul on meeste suhtes teatud pelgus. Mingil määral on see ajaga paranenud. Abikaasat ma ei karda. Teda usaldan.

Noh, mul oli täiskasvanud mees. Lahutused tulid, kuna nägin, et mehi ei saa usaldada ja kardan neid.