Esileht Pereelu ja suhted Selge, riiklik sõnum – Eesti riigis ei ole lapsed olulised

Näitan 24 postitust - vahemik 61 kuni 84 (kokku 84 )

Teema: Selge, riiklik sõnum – Eesti riigis ei ole lapsed olulised

Postitas:
Kägu

Mina arvan, et lapsed saame me ainuüksi iseendale ja iga euro, millega riik toetab, on puhas boonus! Häbi peaks olema nendel kerjusvanematel, kes tite saavad ja siis käivad, käsi pikal, halamas, et riik peaks rohkem toetama. Ometi on meil luksuslik vanemahüvitise süsteem. Kus mujal maailmas on riik teinud lapsevanematele selliseid uhkeid kingitusi?! Aga ikka on veel vähe! Muudkui tahaks saada. Meenub kohe muinasjutt kuldkalast ja ahnest naisest.

Ja kui vanemahüvitis läbi saab, on laps vaevu 1,5 aastane. Kasvatajadki räägivad kui ühest suust, et sellises eas laps on liiga väike veel lasteaia jaoks, aga vanematel on siis aeg tööle minna, sest edasi on vaja ka elada. Sellele ei ole keegi mõelnud, et edaspidi on suur surve, pinge ja närvid kannatavad. Mõnes mõttes oleks isegi õigem, kui meil emapalka polekski kui, et hiljem selline lõks. Lapsehoidjad on meil ikka kallis lõbu ja naljalt enam kodus istuvaid vanaemasid ka ei leia.

Enne vanemahüvitist ei pannud keegi kahekuust sõime. Vastupidi, enamik lapsi läks lasteaeda hoopis kolmeselt. Üldine elatustase oli aga palju madalam kui praegu. Siis oli inimestel olemas planeerimisvõime….
Miks peaks laps 1,5-aastaselt sõime minema? Isegi ühe kuu raha ei suuda kõrvale panna, paarist aastast rääkimata?
Juba last planeerides ja last oodates peaks pere kolmandiku sissetulekust suutma kõrvale panna. Kui ei suuda, kuidas saab siis üldse endale ülalpeetavat lubada?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et lapsed saame me ainuüksi iseendale ja iga euro, millega riik toetab, on puhas boonus! Häbi peaks olema nendel kerjusvanematel, kes tite saavad ja siis käivad, käsi pikal, halamas, et riik peaks rohkem toetama. Ometi on meil luksuslik vanemahüvitise süsteem. Kus mujal maailmas on riik teinud lapsevanematele selliseid uhkeid kingitusi?! Aga ikka on veel vähe! Muudkui tahaks saada. Meenub kohe muinasjutt kuldkalast ja ahnest naisest.

Ja kui vanemahüvitis läbi saab, on laps vaevu 1,5 aastane. Kasvatajadki räägivad kui ühest suust, et sellises eas laps on liiga väike veel lasteaia jaoks, aga vanematel on siis aeg tööle minna, sest edasi on vaja ka elada. Sellele ei ole keegi mõelnud, et edaspidi on suur surve, pinge ja närvid kannatavad. Mõnes mõttes oleks isegi õigem, kui meil emapalka polekski kui, et hiljem selline lõks. Lapsehoidjad on meil ikka kallis lõbu ja naljalt enam kodus istuvaid vanaemasid ka ei leia.

Enne vanemahüvitist ei pannud keegi kahekuust sõime. vastupdi, Enamik lapsi läks lasteaeda hoopis kolmeselt. Üldine elatustase oli aga palju madalam kui praegu. Siis oli inimestel olemas planeerimisvõime….

Miks peaks laps 1,5-aastaselt sõime minema? Isegi ühe kuu raha ei suuda kõrvale panna, paarist aastast rääkimata?

juba last planeerides ja last oodates peaks pere kolmandiku sissetulekust suutma kõrvale panna. Kui ei suuda, kuidas saab siis üldse endale ülalpeetavat lubada?

On erinevaid aegu olnud. Kui saab 3 aastat kodus olla, see ju näitabki, et aeg oli hea krooni ajal. Siis oldigi pikalt kodune. Ära mulle räägi, sain teise lapsega olla paar aastat kodune tänu sellele, et mees teenis välismaal hästi. See ei tähenda, et ma peaks tahtma veel seda aega läbi elada, ei taha ja keegi ei saa mind ka selleks sundida. Ma oma jutu lõpuks ütlengi, et lapsi tehkugi need rikkad, kes saavad oma palgast muudkui pool kõrvale panna ja palun, kes keelab. Mina see rikkur näiteks ei ole ja ma ei teegi rohkem lapsi, ära muretse.
Enne vanemahüvist pandi küll vastsündinuid ka sõime, mis olid ööpäevaringsed ja emad läksid otse tööle. On ka selliseid aegu inimestel olnud. Üht naist tean , 50-ndates, kes käiski sellises öölasteaias ja enamasti pidigi seal elama, sest ema pidi tööl käima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja tegelikult ei ole probleem, mitte rikkuses sageli, vaid selles, et inimesed ei oska absoluutselt raha planeerida.
Näen seda enda tuttavate pealt. Olen oma sõprusringkonnas üks kehvemini teenivaid (neto alla 1000 euro), sest läksin tööle kultuurivaldkonda, samal ajal kui kursakaaslased ikka kõrgematele kohtadele ronisid. Teenivad minust kõik 1,5 kuni 2 korda rohkem. Ja siis laenavad minult kuu lõpus söögiraha.

Mitte toetusi ei ole vaja, vaid inimesed tuleb õpetada mõistlikult majandama ja tarbima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et lapsed saame me ainuüksi iseendale ja iga euro, millega riik toetab, on puhas boonus! Häbi peaks olema nendel kerjusvanematel, kes tite saavad ja siis käivad, käsi pikal, halamas, et riik peaks rohkem toetama. Ometi on meil luksuslik vanemahüvitise süsteem. Kus mujal maailmas on riik teinud lapsevanematele selliseid uhkeid kingitusi?! Aga ikka on veel vähe! Muudkui tahaks saada. Meenub kohe muinasjutt kuldkalast ja ahnest naisest.

Ja kui vanemahüvitis läbi saab, on laps vaevu 1,5 aastane. Kasvatajadki räägivad kui ühest suust, et sellises eas laps on liiga väike veel lasteaia jaoks, aga vanematel on siis aeg tööle minna, sest edasi on vaja ka elada. Sellele ei ole keegi mõelnud, et edaspidi on suur surve, pinge ja närvid kannatavad. Mõnes mõttes oleks isegi õigem, kui meil emapalka polekski kui, et hiljem selline lõks. Lapsehoidjad on meil ikka kallis lõbu ja naljalt enam kodus istuvaid vanaemasid ka ei leia.

Enne vanemahüvitist ei pannud keegi kahekuust sõime. vastupdi, Enamik lapsi läks lasteaeda hoopis kolmeselt. Üldine elatustase oli aga palju madalam kui praegu. Siis oli inimestel olemas planeerimisvõime….

Miks peaks laps 1,5-aastaselt sõime minema? Isegi ühe kuu raha ei suuda kõrvale panna, paarist aastast rääkimata?

juba last planeerides ja last oodates peaks pere kolmandiku sissetulekust suutma kõrvale panna. Kui ei suuda, kuidas saab siis üldse endale ülalpeetavat lubada?

On erinevaid aegu olnud. Kui saab 3 aastat kodus olla, see ju näitabki, et aeg oli hea krooni ajal. Siis oldigi pikalt kodune. Ära mulle räägi, sain teise lapsega olla paar aastat kodune tänu sellele, et mees teenis välismaal hästi. See ei tähenda, et ma peaks tahtma veel seda aega läbi elada, ei taha ja keegi ei saa mind ka selleks sundida. Ma oma jutu lõpuks ütlengi, et lapsi tehkugi need rikkad, kes saavad oma palgast muudkui pool kõrvale panna ja palun, kes keelab. Mina see rikkur näiteks ei ole ja ma ei teegi rohkem lapsi, ära muretse.

Enne vanemahüvist pandi küll vastsündinuid ka sõime, mis olid ööpäevaringsed ja emad läksid otse tööle. On ka selliseid aegu inimestel olnud. Üht naist tean , 50-ndates, kes käiski sellises öölasteaias ja enamasti pidigi seal elama, sest ema pidi tööl käima.

Ei, krooni ajal ei olnud parem aeg! Mitte kunagi pole elu olnud Eestis nii hea kui praegu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja tegelikult ei ole probleem, mitte rikkuses sageli, vaid selles, et inimesed ei oska absoluutselt raha planeerida.
Näen seda enda tuttavate pealt. Olen oma sõprusringkonnas üks kehvemini teenivaid (neto alla 1000 euro), sest läksin tööle kultuurivaldkonda, samal ajal kui kursakaaslased ikka kõrgematele kohtadele ronisid. Teenivad minust kõik 1,5 kuni 2 korda rohkem. Ja siis laenavad minult kuu lõpus söögiraha.

Mitte toetusi ei ole vaja, vaid inimesed tuleb õpetada mõistlikult majandama ja tarbima.

Inimesed on jällegi erinevad. Mina ei taha elada kiirnuudlite peal ja vaid koduseinte vahel olla. Meie pere sõidab ka ringi, tahab normaalset sööki süüa ja minu põhimõte on alati olnud see, et kui juba lapse teen, pean olema suuteline talle ka midagi pakkuma. Kasutatud riideid imikule selga ei pane, vankrid ka uued ostnud, sama turvatooliga ja muude asjadega. Väikelapsele ei pane iial kellegi kasutatud jalanõusid jalga. See ei ole vaid oma välja mõeldud põhimõte, vaid ortopeediline põhjus, et kasvavat jalga ära ei rikuks viltu kantud jalatsitega. Kui ei jaksa neid asjugi teha, siis ongi targem jätta laps tegemata, kui, et virelema tuua, et ühe kaltsu saab siit, teise teisest kohast külapealt. Et muudkui andke ja küsin. Ei küsi ja vastu ka ei võta. Ise ostan, mis ise heaks arvan ja lapsele kõige õigem ja parem. Vägisi punnida ei ole normaalne, vaid selleks, et mina tahan ja, et ühiskonna surve, et nii peab ja nii käib. Selle kõige põhjal ongi nüüd viimane laps minu lagi, kus olen veel suutnud seda kõike teha, aga rohkem enam ei jaksaks ja omadega välja nii ei tuleks ja see on piisav põhjus, et nüüd on lastega ühelpool ja algab teine elujärk.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja tegelikult ei ole probleem, mitte rikkuses sageli, vaid selles, et inimesed ei oska absoluutselt raha planeerida.

Näen seda enda tuttavate pealt. Olen oma sõprusringkonnas üks kehvemini teenivaid (neto alla 1000 euro), sest läksin tööle kultuurivaldkonda, samal ajal kui kursakaaslased ikka kõrgematele kohtadele ronisid. Teenivad minust kõik 1,5 kuni 2 korda rohkem. Ja siis laenavad minult kuu lõpus söögiraha.

Mitte toetusi ei ole vaja, vaid inimesed tuleb õpetada mõistlikult majandama ja tarbima.

Inimesed on jällegi erinevad. Mina ei taha elada kiirnuudlite peal ja vaid koduseinte vahel olla. Meie pere sõidab ka ringi, tahab normaalset sööki süüa ja minu põhimõte on alati olnud see, et kui juba lapse teen, pean olema suuteline talle ka midagi pakkuma. Kasutatud riideid imikule selga ei pane, vankrid ka uued ostnud, sama turvatooliga ja muude asjadega. Väikelapsele ei pane iial kellegi kasutatud jalanõusid jalga. See ei ole vaid oma välja mõeldud põhimõte, vaid ortopeediline põhjus, et kasvavat jalga ära ei rikuks viltu kantud jalatsitega. Kui ei jaksa neid asjugi teha, siis ongi targem jätta laps tegemata, kui, et virelema tuua, et ühe kaltsu saab siit, teise teisest kohast külapealt. Et muudkui andke ja küsin. Ei küsi ja vastu ka ei võta. Ise ostan, mis ise heaks arvan ja lapsele kõige õigem ja parem.

No konks ongi see, et tegelikult ei pea ka mõistlikult majandades sugugi virelema. Aga inimestel, kes ei oska mõistlikult majandada puudub sageli igasugune arusaam sellest, et palju neil kulub ja kuhu neil kulub ja miks neil kulub jne.
Ja see, et “peaks midagi pakkuma ka” – imik ei saa aru, kas tal miski on kasutatud või mitte, aga samas annab imikueas kasutatud asjade ostmine võimaluse just täpselt selleks näiteks raha kokku hoida, et siis lapsega pikemalt kodus olla. Rääkimata keskkonnasäästlikusest jms.

Aga meil ongi tarbimisühiskond ja tarbimiskultuur ning inimestel tohutud kompleksid, et kui ikka piisavalt ei tarbi, siis oled kuidagi teistest kehvem.

Aga no minu point läbivalt siin ei olegi olnud see, et ei võiks kulutada või peaks jube kokkuhoidlik olema, et saaks ikka max palju lapsi teha. Vaid ongi see, et saage neid lapsi palju ise üles kasvatada jõuate, aga ärge vigisege, et keegi teine teile nende kasvatamiseks raha ei anna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et lapsed saame me ainuüksi iseendale ja iga euro, millega riik toetab, on puhas boonus! Häbi peaks olema nendel kerjusvanematel, kes tite saavad ja siis käivad, käsi pikal, halamas, et riik peaks rohkem toetama. Ometi on meil luksuslik vanemahüvitise süsteem. Kus mujal maailmas on riik teinud lapsevanematele selliseid uhkeid kingitusi?! Aga ikka on veel vähe! Muudkui tahaks saada. Meenub kohe muinasjutt kuldkalast ja ahnest naisest.

Ja kui vanemahüvitis läbi saab, on laps vaevu 1,5 aastane. Kasvatajadki räägivad kui ühest suust, et sellises eas laps on liiga väike veel lasteaia jaoks, aga vanematel on siis aeg tööle minna, sest edasi on vaja ka elada. Sellele ei ole keegi mõelnud, et edaspidi on suur surve, pinge ja närvid kannatavad. Mõnes mõttes oleks isegi õigem, kui meil emapalka polekski kui, et hiljem selline lõks. Lapsehoidjad on meil ikka kallis lõbu ja naljalt enam kodus istuvaid vanaemasid ka ei leia.

Enne vanemahüvitist ei pannud keegi kahekuust sõime. vastupidi, enamik lapsi läks lasteaeda hoopis kolmeselt. Üldine elatustase oli aga palju madalam kui praegu. Siis oli inimestel olemas planeerimisvõime….

Miks peaks laps 1,5-aastaselt sõime minema? Isegi ühe kuu raha ei suuda kõrvale panna, paarist aastast rääkimata?

juba last planeerides ja last oodates peaks pere kolmandiku sissetulekust suutma kõrvale panna. Kui ei suuda, kuidas saab siis üldse endale ülalpeetavat lubada?

Minu vanemad lapsed sündisid enne VH-süsteemi. Ega ikka 3 aastat kodus saanud olla – esimesega läksin kohe peale dekreedi lõppu tööle tagasi – öisesse vahetusse. Õhtul tissitasin ära, läksin tööle – mees jäi ööseks imikuga. Hommikul tulin tagasi ja päeval olin kodus. Teise lapsega läksin siis tööle kui ta 4-kuune oli. Võtsingi korviga tööle kaasa. Õnneks oli selline töö, et 4 päeva vaba ja 2 tööl. Töö juures oli midagi sõime taolist – mingil ajal oli seal 4 last korraga hoiul.
Klassiõde vedas samuti last tööle kaasa. Tuttav palkas lapsehoidja (laps oli 8-kuune) – lõviosa palgast läks hoidja töötasuks.
Tol ajal oli elatustase madalam – palgad olid väiksed. See summa, mis ma toona teenisin ühes kuus – tänasel ajal ei jätkuks sellest mul isegi lasteaia kohatasude maksmiseks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et lapsed saame me ainuüksi iseendale ja iga euro, millega riik toetab, on puhas boonus! Häbi peaks olema nendel kerjusvanematel, kes tite saavad ja siis käivad, käsi pikal, halamas, et riik peaks rohkem toetama. Ometi on meil luksuslik vanemahüvitise süsteem. Kus mujal maailmas on riik teinud lapsevanematele selliseid uhkeid kingitusi?! Aga ikka on veel vähe! Muudkui tahaks saada. Meenub kohe muinasjutt kuldkalast ja ahnest naisest.

Ja kui vanemahüvitis läbi saab, on laps vaevu 1,5 aastane. Kasvatajadki räägivad kui ühest suust, et sellises eas laps on liiga väike veel lasteaia jaoks, aga vanematel on siis aeg tööle minna, sest edasi on vaja ka elada. Sellele ei ole keegi mõelnud, et edaspidi on suur surve, pinge ja närvid kannatavad. Mõnes mõttes oleks isegi õigem, kui meil emapalka polekski kui, et hiljem selline lõks. Lapsehoidjad on meil ikka kallis lõbu ja naljalt enam kodus istuvaid vanaemasid ka ei leia.

Enne vanemahüvitist ei pannud keegi kahekuust sõime. vastupidi, enamik lapsi läks lasteaeda hoopis kolmeselt. Üldine elatustase oli aga palju madalam kui praegu. Siis oli inimestel olemas planeerimisvõime….

Miks peaks laps 1,5-aastaselt sõime minema? Isegi ühe kuu raha ei suuda kõrvale panna, paarist aastast rääkimata?

juba last planeerides ja last oodates peaks pere kolmandiku sissetulekust suutma kõrvale panna. Kui ei suuda, kuidas saab siis üldse endale ülalpeetavat lubada?

Minu vanemad lapsed sündisid enne VH-süsteemi. Ega ikka 3 aastat kodus saanud olla – esimesega läksin kohe peale dekreedi lõppu tööle tagasi – öisesse vahetusse. Õhtul tissitasin ära, läksin tööle – mees jäi ööseks imikuga. Hommikul tulin tagasi ja päeval olin kodus. Teise lapsega läksin siis tööle kui ta 4-kuune oli. Võtsingi korviga tööle kaasa. Õnneks oli selline töö, et 4 päeva vaba ja 2 tööl. Töö juures oli midagi sõime taolist – mingil ajal oli seal 4 last korraga hoiul.

Klassiõde vedas samuti last tööle kaasa. Tuttav palkas lapsehoidja (laps oli 8-kuune) – lõviosa palgast läks hoidja töötasuks.

Tol ajal oli elatustase madalam – palgad olid väiksed. See summa, mis ma toona teenisin ühes kuus – tänasel ajal ei jätkuks sellest mul isegi lasteaia kohatasude maksmiseks.

Mina saan 60 euroga lasteaiatasu makstud ja siis on selle rahaga ühelpool. 4 euri tuleb tegelikult juurde ka maksta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga meil ongi tarbimisühiskond ja tarbimiskultuur ning inimestel tohutud kompleksid, et kui ikka piisavalt ei tarbi, siis oled kuidagi teistest kehvem.

Täpselt! Ma saan aru, et ei taheta süvavaesust, aga ei saa aru, miks on inimestel mingid tohutud kompleksid “liiga vähese” asjade-riiete ostmise osas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

nimesed on jällegi erinevad. Mina ei taha elada kiirnuudlite peal ja vaid koduseinte vahel olla. Meie pere sõidab ka ringi, tahab normaalset sööki süüa ja minu põhimõte on alati olnud see, et kui juba lapse teen, pean olema suuteline talle ka midagi pakkuma. Kasutatud riideid imikule selga ei pane, vankrid ka uued ostnud, sama turvatooliga ja muude asjadega. Väikelapsele ei pane iial kellegi kasutatud jalanõusid jalga. See ei ole vaid oma välja mõeldud põhimõte, vaid ortopeediline põhjus, et kasvavat jalga ära ei rikuks viltu kantud jalatsitega. Kui ei jaksa neid asjugi teha, siis ongi targem jätta laps tegemata, kui, et virelema tuua, et ühe kaltsu saab siit, teise teisest kohast külapealt. Et muudkui andke ja küsin. Ei küsi ja vastu ka ei võta. Ise ostan, mis ise heaks arvan ja lapsele kõige õigem ja parem. Vägisi punnida ei ole normaalne, vaid selleks, et mina tahan ja, et ühiskonna surve, et nii peab ja nii käib. Selle kõige põhjal ongi nüüd viimane laps minu lagi, kus olen veel suutnud seda kõike teha, aga rohkem enam ei jaksaks ja omadega välja nii ei tuleks ja see on piisav põhjus, et nüüd on lastega ühelpool ja algab teine elujärk.

Väga hea. Selle kõige nimel tuleb endal vaeva näha ja raha teenida, mitte eeldada, et riik sulle toetusi maksab niipalju, et saaksid seda kõike endale lubada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga meil ongi tarbimisühiskond ja tarbimiskultuur ning inimestel tohutud kompleksid, et kui ikka piisavalt ei tarbi, siis oled kuidagi teistest kehvem.

Täpselt! Ma saan aru, et ei taheta süvavaesust, aga ei saa aru, miks on inimestel mingid tohutud kompleksid “liiga vähese” asjade-riiete ostmise osas.

Jutt ei olnud liiga väheses ega paljus, vaid korralikes ,enda valitud ja ostetud asjades. Sellised, mis endale meeldivad, mitte mida keegi kilekotiga toob. On toodud ka, neid kaltse oli liiga palju , et kuskile mahutada. Eelistan ise minna poodi ,valida ja osta ja mitte hunnikutes, vaid mõistlik kogus, et kappi ära mahub ja midagi korralikku ja ilusat võtta on. Riided riieteks, rohud ja muu esmatarbekauba peale on kulunud kõige rohkem. Ühe lapsega oligi kõik kordades kallim, sest gaasivalud kestsid pikalt ja miski ei aidanud ja saigi muudkui ostetud ja proovitud erinevaid vahendeid. Mind paneb jälle imestama see, et mõni otsib netist müügigruppidest kasutatud riideid, et ühelt ostab ühe asja, teiselt teise, aga postikulud tulevad ju juurde ja vähemalt mulle tundub küll mõistlikum minna ise kord ühte poodi ja osta ühest kohast kõik vajalik ilma postikuludeta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 17 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga meil ongi tarbimisühiskond ja tarbimiskultuur ning inimestel tohutud kompleksid, et kui ikka piisavalt ei tarbi, siis oled kuidagi teistest kehvem.

Täpselt! Ma saan aru, et ei taheta süvavaesust, aga ei saa aru, miks on inimestel mingid tohutud kompleksid “liiga vähese” asjade-riiete ostmise osas.

Jutt ei olnud liiga väheses ega paljus, vaid korralikes ,enda valitud ja ostetud asjades. Sellised, mis endale meeldivad, mitte mida keegi kilekotiga toob. On toodud ka, neid kaltse oli liiga palju , et kuskile mahutada. Eelistan ise minna poodi ,valida ja osta ja mitte hunnikutes, vaid mõistlik kogus, et kappi ära mahub ja midagi korralikku ja ilusat võtta on. Riided riieteks, rohud ja muu esmatarbekauba peale on kulunud kõige rohkem. Ühe lapsega oligi kõik kordades kallim, sest gaasivalud kestsid pikalt ja miski ei aidanud ja saigi muudkui ostetud ja proovitud erinevaid vahendeid. Mind paneb jälle imestama see, et mõni otsib netist müügigruppidest kasutatud riideid, et ühelt ostab ühe asja, teiselt teise, aga postikulud tulevad ju juurde ja vähemalt mulle tundub küll mõistlikum minna ise kord ühte poodi ja osta ühest kohast kõik vajalik ilma postikuludeta.

No aga mida sa jaurad siin, keegi pole käskinud sul rohkem sünnitada ju! Olemasolevad lapsed said ilma riigi abita toidetud ja kaetud, ilma taaskasutuse vms ohvriteta. Naudi nüüd elu, mida sa jaurad siin nende kallal, kes samuti riigi abi ei oota, vaid ise lapsed üles kasvatavad. Mis see sulle pinda käib, et inimesed hiigeltoetusi ei oota, sa ise said ju ka ilma hakkama???

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jutt ei olnud liiga väheses ega paljus, vaid korralikes ,enda valitud ja ostetud asjades. Sellised, mis endale meeldivad, mitte mida keegi kilekotiga toob. On toodud ka, neid kaltse oli liiga palju , et kuskile mahutada. Eelistan ise minna poodi ,valida ja osta ja mitte hunnikutes, vaid mõistlik kogus, et kappi ära mahub ja midagi korralikku ja ilusat võtta on.

Ja seda peab riik toetama või?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sest on lausa naeruväärne, kui väikesed on lastetoetused 1- ja 2-lasteliste perede jaoks.

https://www.ohtuleht.ee/964635/valitsus-ei-tosta-niipea-pikalt-paigal-tammunud-lastetoetusi

A miks sa sünnitad neid lapsi, kui pole ise võimeline neid üles kasvatama, vaid mangud riigi abi? Lollidel peaks tõesti paljunemise ära keelama. Mina ei ole nõus maksumaksjana sinu laste kasvatamist kinni maksma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma saan aru, et laps tähendab teile nii vähe, et tema saamise nimel ei ole nõus paariks aastakski millestki loobuma. Ei ole nõus lapse nimel paar aastat väljas söömisest loobuma, uute riiete ostmisest loobuma (kuigi tööl mittekäimise tõttu neid eriti kusagil kanda ei ole). On vaja reisida, on vaja uut telekat ja nutitelefoni. Ärge siis tõesti saage neid vaeseid lapsi, kui mitte millestki pole valmis nende nimel loobuma!
Mina sain oma lapsed enne vanemahüvitise aega. Võtsin aastaks pangast laenupuhkust. Uusi riideid praktiliselt ei ostnud. Õppisin kokaraamatute abil lõpuks ometi süüa tegema. Kärutades käisin mitmes poes ja turul, vaatasin, kust mida soodsamalt saab. Mul oli aega ja see pakkus mulle lõbu. Isegi niivõrd ei olnud vaja koonerdada, aga ma tahtsin näha, kui palju on võimalik säästa? Pidasin pere arveid u pool aastat. Nägin ära, kus on möödapääsmatud kulud ja kuhu meie peres mõttetult raha kulub. Tänu tollastele õppetundidele oskan tänase päevani kokkuhoidlikumalt majandada ja kulutusi planeerida.
Elu ei olnud krooniajal, enne vanemahüvitise aega, parem. Küll aga inimesed olid vähenõudlikumad. Kui ei saanud iga nädal väljas söömas käia ja uusi hilpe kokku kuhjata, ei olnud see veel maailma lõpp.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kamp kibestunud õeluskotte teiste elu jälle elamas! Nagu keegi teine oleks süüdi sinu sihitult elatud aastates!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei pea jah riik kinni maksma kellegi puudulikku majandamisoskust. Ja elu pole Eestis tõesti mitte kunagi enne nii hea olnud kui praegu, ometi said lapsed kasvatatud ja elu elatud ka kehvematel aegadel. Vanemahüvitusest ei saanud varem inimesed isegi unistada, ei osanud unistada. Minu vanem laps on kasvanud nii, et isegi tema haiguse ajal ei saanud ma kodus olla – poleks ära elanud nimelt. Kutsusin ema, kes käis vahetustega tööl, haige imiku juurde, et ise (öö läbi üleval olnuna) hommikul kell 7 tööle minna… Uutest asjadest ei saanud mõeldagi, isegi kasutatuid sai vaid siis, kui mõnel tuttaval või sugulasel vanem laps oli. Ja see oli alles 25 aastat tagasi… Aga tänapäeva vingujatele anna kõik hõbekandikul kätte, ja ikka on vähe…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei pea jah riik kinni maksma kellegi puudulikku majandamisoskust.

Praegused lapsed maksavad aga sellegipoolest tulevikus kinni riigi puuduliku majandamisoskuse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Riigi eesmärk ongi ju saada 3 last perre ja toetab seda peret.

Minu pere tõesti ei reisi, me ei jaksa 5-liikmelisele perele reisi lubada. Telkimist kodumaal aga küll. Küll aga tegin suure kulutuse aiale, et oleks silmailu, kus istuda ja veeta perega aega, et meil oleks üldse ilus kodu, kus koos olla. Reisin ise sõbrannadega väikseid 3 päevaseid või abikaasaga ja täiskavanute seltskonnaga- ka mõne päevaseid. et päris ilma ei ole aga lapsed peavad ootama oma suurekskasvamise aega ilusas ja õdusas kodus ja aias 🙂 või käima igaüks eraldi oma klassi või hobigrupiga. Ma arvan, et oleme siiski kõik saanud midagi. Ma lihtslat ei viitsi vinguda Eesti riigi üle, on nagu on ja olen leidnud lahenduse, kuidas minu perele kõik toimib ja sobib. Leidke lahendusi, kui midagi ei meeldi, kas rahakoti suurendamisel või mõtteviisis, eelkõige siiski mõtteviisis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tubli, väga tubli, teeme peretoetuse vabatahtlikuks ja hästi majandavad, targad kontorirotid (teisi siin foorumis küll ei passi) saavad loobuda piskust peretoetusest, et rind kummi ajada ja kõik ISE teha. Selle arvelt saab tõsta lastele tõeliselt pühendunud vanemate toetusi, kes kohe tööle ei torma, kui vanus 1,5 a. kukub lapsel.

Minu kogemuse põhjal head vanemad on pühendunud, kodused vanemad, täiesti teistsuguse mõttelaadiga vanemad, kes pooldavadki taaskasutust, nii et hilpude kuhjamisest siin rääkida on kohatu. Samas tore, et kõik iseendast rääkida said. Kes iluaiandusest, kes aiaaugust, kes madalate hindadega krooniajast : ) Jään enda juurde, et 60€ toetada last, kellest hiljem maksumaksjat oodatakse…. teate pistke see raha parem… see kahe poeskäigu raha või kolme mähkmepaki raha, pistke see parem näiteks teeaukudesse või hambaaukudesse Eestis või looge pangalingid:
“Annetan tööletormajatele kohvirahaks”
“Annetan kodustele emadele”
“Annetan kodututele kassidele” muidugi ka : )

Ja saabukski rahu ning vaielda poleks mõtet.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Seoses teemaalgatusega

meenus mulle , kuidas paar endist töökaaslast ( suht tuhmid kriidid ) olid tulumaksudeklaratsiooni esitamise aegu Eesti riigi peale tulivihased, et nemad ei saa esimese lapse eest täiendavat tulumaksutagastust.
Naisterahvad olid veendunud, et see on määratu ebaõiglus kui mina kolme lapse vanemana saan täiendavat tulumaksutagastust kasutada kahe lapse eest versus nemad kahe lapse vanemana ühe lapse eest. Tibid ei saanudki reaalselt aru, et mina samamoodi ei saanud oma esimese lapse eest täiendavat tulumaksu tagastust.
Teemaalgataja suhtub ka asjasse nii nagu oleks riik nad millestki ilma jätnud või et 3- lapselised saavad liiga palju raha. Kui see tekitab nii palju muret -tehke ka kolmas laps juurde ja saate ka hoobilt
” rikkaks ” 🙂 .
Täpsustan, et minu esimene laps sai samuti kunagi vaid 19 EUR nn. lasteraha ja kolmas laps sündis ammu enne seda kui suure pere toetus välja mõeldi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Riigi eesmärk ongi ju saada 3 last perre ja toetab seda peret.

Minu pere tõesti ei reisi, me ei jaksa 5-liikmelisele perele reisi lubada. Telkimist kodumaal aga küll. Küll aga tegin suure kulutuse aiale, et oleks silmailu, kus istuda ja veeta perega aega, et meil oleks üldse ilus kodu, kus koos olla. Reisin ise sõbrannadega väikseid 3 päevaseid või abikaasaga ja täiskavanute seltskonnaga- ka mõne päevaseid. et päris ilma ei ole aga lapsed peavad ootama oma suurekskasvamise aega ilusas ja õdusas kodus ja aias 🙂 või käima igaüks eraldi oma klassi või hobigrupiga. Ma arvan, et oleme siiski kõik saanud midagi. Ma lihtslat ei viitsi vinguda Eesti riigi üle, on nagu on ja olen leidnud lahenduse, kuidas minu perele kõik toimib ja sobib. Leidke lahendusi, kui midagi ei meeldi, kas rahakoti suurendamisel või mõtteviisis, eelkõige siiski mõtteviisis.

Ei arva ka, et sellised eluks mitte vältimatult vajalikud kulutused nagu välisreisid, väljas söömine jne. jne. peaks katma mingi riiklik toetus.

Sel juhul, kui sisetulek mõlemat (veel üht last ja reise) ei võimalda, tuleb valikud (kas veel üks laps või välismaareisid) ise teha. Või siis, kui kohe kindlasti mõlemat vaja on (+ veel igale lapsele kindlasti uhiuus vanker, sageli vahetada telefoni uue vastu jne. jne), tuleb võtta eesmärgiks sissetulekute suurendamine ning selle eesmärgi poole järjekindlalt liikuda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Riigi eesmärk ongi ju saada 3 last perre ja toetab seda peret.

Minu pere tõesti ei reisi, me ei jaksa 5-liikmelisele perele reisi lubada. Telkimist kodumaal aga küll. Küll aga tegin suure kulutuse aiale, et oleks silmailu, kus istuda ja veeta perega aega, et meil oleks üldse ilus kodu, kus koos olla. Reisin ise sõbrannadega väikseid 3 päevaseid või abikaasaga ja täiskavanute seltskonnaga- ka mõne päevaseid. et päris ilma ei ole aga lapsed peavad ootama oma suurekskasvamise aega ilusas ja õdusas kodus ja aias 🙂 või käima igaüks eraldi oma klassi või hobigrupiga. Ma arvan, et oleme siiski kõik saanud midagi. Ma lihtslat ei viitsi vinguda Eesti riigi üle, on nagu on ja olen leidnud lahenduse, kuidas minu perele kõik toimib ja sobib. Leidke lahendusi, kui midagi ei meeldi, kas rahakoti suurendamisel või mõtteviisis, eelkõige siiski mõtteviisis.

kuidas need kolmandad lapsed sündima peaksid kui esimesed ei sünni?
rashvastikutedlased juba aastaid rägivad et ‘probleem’ on et esimesi lapsi ei saada. kes on saanud esimese saab ka teise ja võibolla ka kolmanda. Aga lävend esimese saamiseks on liiga karm.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Arvan sama – kui ei ole raha lapsi ülal pidada, ärge siis tehke neid, pole ju kohustuslik. Maailm on niigi ülerahvastatud ja Eestis on lapse saamine ikka väga mugavaks tehtud, juba see, et 1,5 a palgaga kodus saab olla.

Kolme lapse toetusest (mis motiveerib nüüd järsku kõiki kolmandat last saama) ei hakka rääkimagi.

Mind absoluutselt ei huvita, palju lapsi kusagil Nigeerias sünnib. Minu jaoks on probleemiks see, et kogu sellest mugavusest, emapalgast ja kolmanda lapse toetusest hoolimata sünnib eestis endiselt 1,6 last naise kohta.

Mida vaesem rahvas, seda rohkem lapsi, seega toetuste ja elatustaseme tõus küll iivet ei paranda.

Vaesem saab lapsi sellepärast, et võtab vastu kõik mis jumal annab. Rikkam aga teab, et lapsed on suur kuluartikkel nii raha kui ka aja mõttes. Lapsed on oluline pidur rikaste isikliku skt kasvule aga kasvule orienteeritud inimene seda teadupärast lubada ei saa.
Seepärast peab süsteem leidma võimaluse, kuidas hoida nii iive kui ka skt kasvukursil selliselt, et kummalgi pool motivatsioon ei kaoks. Tulemuseks on täna, et tark toodab skt-d, millest 2% kulutatakse riigikaitsele ja vaesem taastoodab rahvast.

Please wait...
Näitan 24 postitust - vahemik 61 kuni 84 (kokku 84 )


Esileht Pereelu ja suhted Selge, riiklik sõnum – Eesti riigis ei ole lapsed olulised