Alatuse tipp. Noor poiss keeraks ilmselt hauas ringi, kui näeks, millega tema lähedased tegelevad. Ootan seda õigustajate karja ka enda kommetaari alla ärplema, aga seda juhul, kui nad järgmised faktid mõttega läbi loevad:
1) Jah, annetasin. Mitte kümneid tuhandeid, aga oma sissetulekust üsna märkimisväärse summa. Ei, ei küsi tagasi. Jätan selle ettemaksuks karma tarvis, olgu see petistele mürgiks.
2) Kindlal eesmärgil ja sihtotstarbel annetatud raha kuulub ainult ja AINULT eesmärgi täitmiseks. Algusest peale on väidetud, et eesmärk on vähihaige vend ravile saada ja KÕIK ülejäägid edasi annetada vähiravi edendamiseks ja teiste vähihaigete raviks. Kui seda ei tehta, siis on tegemist kelmusega.
3) Hetkeolukorras taovad need omaksed absoluutselt iga hädasolija kirstukaane sisse naelu. Tony lugu näitas, kui heasüdamlikud ja abivalmid on meie kaaskodanikud. Kui selle headuse peale laia kaarega kusema hakatakse, mis saab edasi? Tuleb järgmine selline juhtum, kui paljud siis julgevad enam annetada? Otseselt selle perekonna tegevuse tõttu võib jääda ka tulevikus sama diagnoosiga inimesi abita, sest inimesed ei julge enam annetada. Kaasa arvatud mina.
4) See soust, et tehakse lahkunud inimese eluunistus teoks – no na*ui nada? Kuskil fiktiivses filmimaailmas võib see nunnu olla, aga päriselus see asi nii ei käi. Mis siis, kui mõne järgmise abivajaja eluunistuseks on käia 5 korda nädalas l*tsimajas, juua kõige kallimat šampust ja sõita Maseratiga – nii teemegi siis RAVIKS annetatud raha eest?
Ühesõnaga – karma on aeglane, aga õiglane. Ja vaadates, et millise haigusega seoses on see ebamoraalsus toime pandud, siis ma südamest usun, et see õppetund saab olema valus, hirmutav ja agooniline.