Kui te esmalt tutvusite, valas ta sind armastuse ja õrnusega üle. Ta ütles sulle, et sa oled nii eriline, et ta pole kunagi kedagi sinu sarnast kohanud ning et teie suhe on ette määratud. Ta tundus olevat imetore inimene, alati heatujuline, naeratav, silmad säravad, aktiivne, tal oli palju sõpru, suur tutvusringkond, tore perekond, põnevad hobid. Sind tutvustati kiiresti nii pere kui sõpradega kes võtsid sind hea meelega ja sõbralikult vastu. Sa uskusid, et lõpuks ometi oled leidnud oma elu armastuse. Veetsite palju aega koos nii kahekesi kui tema pere ja sõpradega käies põnevates kohtades ja tehes lahedaid asju.
Sinu kallim muutus kiiresti su elu keskmeks, sinu tunded olid tõelised. Sa andsid endast kõik. Ta tekitas sinus mõnikord haletsust ja kaastunnet, sest näis nii kurb ja depressiivne, tal oli alati liiga palju tööd, suur stress, vähe puhkeaega, ebapiisavalt raha ning sina püüdsid alati teda lohutada ja aidata. Ta võis sulle rääkida, kui halvasti on temaga minevikus käitutud. Ta jagas sinuga isiklikke detaile, ja sa tundsid end sel hetkel hästi – sa tundsid lähedust.
Kogu suhe keerles sinu kallima ümber, sa tegid kõik et talle meele järgi olla ja tema vajadusi rahuldada, et ta lõpuks õnnelik oleks. Samal ajal märkasid sa, et mida rohkem aega möödub, seda rohkem pidid sa oma soovide ja vajaduste täitmise eest võitlema ja tihti jäid need siiski ikkagi rahuldamata. Aga kuna sa tahtsid oma kallimale meele järele olla, siis jätsid sa selle esialgu tähelepanuta ja investeerisid sa muudkui edasi hoolimata sellest, et sa ei olnud enam õnnelik, lootuses, et “vanad head ajad” peagi tagasi tulevad.
Aegajalt tundus, et see juhtuski – tavaliselt siis kui saite taas kokku tema sõprade või perega. Sel hetkel oligi kõik endiselt imetore.
Mingi hetk sa aga ei mõistnud, mida sa valesti teed, et kui ta varem oli nii tore ja tähelepanelik ja sind pidevalt kiitis ja hindas, siis viimasel ajal on ta nii ükskõikne või lausa pahane. Sinu tehtud toidud ei maitsenud talle enam, aga ta ei osanud ka öelda mida ta süüa tahaks, rääkimata sellest, et mõnikord ise süüa teha. Sinu pakutud meelelahutused ei tekitanud temas enam mingit huvi, kuid ta ise ka ei mõelnud midagi paremat välja. Sulle heideti ette, et ütlesid alati valesid asju, küsisid mõttetuid küsimusi ja ajasid sellega teda närvi, kuid ükskõik kui palju sa selle peale mõtlesid, ei saanud sa tegelikult aru, mis täpsemalt talle üldse vihaleajavalt mõjus.
Aja jooksul hakkas ta sind aina tihedamini alavääristama ja solvama, sind kõiges süüdistama ja ei soovinud sinuga isegi eriti palju enam füüsilist lähedust. Kõigepealt kadus käest kinni käimine ja kallistamine, seejärel suudlemine ja kaisus magamine, voodis soovis ta magada eraldi teki all, ta ei tulnud kunagi koos sinuga voodisse ja jäi mõnikord isegi elutuppa diivanile magama. Ka seks muutus haruharvaks.
Sinu kallim näis iga päevaga üha õnnetum, rahulolematum ja väsinum ning tõmbus üha rohkem emotsionaalselt eemale. Sa tundsid, et äkki sa pole veel piisavalt pingutanud ja suhte nimel vaeva näinud ja peaksid veelgi rohkem endast andma, küll siis kõik korda saab, kuid samal ajal sulle tundus üha enam et sa oled võimetu üldse midagi korda saatma või ära tegema. Tundsid ennast üha mõttetuma ja väärusetuma inimesena, kes ei oska isegi oma head suhet hoida, rääkimata millegi muu positiivsega hakkama saamisest.
Ühel hetkel aga hakkas aga see olukord sind nii häirima, et sa ei suutnud enam edasi kannatada ja loota et äkki varsti kõik saab veel endiseks. Seejärel katsusid sa oma häält kuuldavaks teha, sest ei osanud enam enda jaoks selgitada ja normaalseks mõelda oma kallima imelikku käitumist ja seda et sina ainult annad ja tema ainult võtab aga pole isegi kunagi rahul. Sa tundsid end maatasa tehtuna, sest su emotsionaalsete vajadustega ei arvestata kunagi. Sa tundsid oma illusioonide purunemist ja otsustasid välja öelda seda, mis su südamel lasub. Selline asjade pööre aga ei meeldinud su kallimale üldse.
Su kallim vastas sulle midagi sellist, et sa virised ilmaasjata ja rikud ise sellega teie head suhet ja vähendad tema tundeid sinu vastu ja üldse oled liiga emotsionaalne ja dramatiseerid kõike üle. Kõik oleks hästi, kui sa ainult ei viriseks nii palju, ei suruks talle oma tahtmisi peale ja püüaksid edaspidi rohkem ka tema tunnete ja vajadustega arvestada ja vähem egoistlik olla. Selliselt käitudes nagu praegu ei väärigi sa tema armastust ja tähelepanu, et seda tagasi saada, pead sa selle uuesti välja teenima.
Peale seda vestlust tundsid sa jällegi end süüdi sellepärast, et teie suhe ei toimi nii, nagu peaks, sest sa ei ole piisavalt hea ja ei vääri tema armastust. Sa mõtlesid ka, et enne teie kohtamist oli see mees ju hoolimata oma kõigist minevikuhaavadest siiski täiesti normaalne, hea ja äge inimene kuid teie suhte ajal muutus ta selliseks, nagu ta praegu on. Sa kaotasid kogu oma elurõõmu mõeldes, mismoodi sa talle haiget olid teinud, suhte ära rikkunud ja minevikuhaavad lahti kiskunud, et ta niivõrd muutunud oli…
…mis edasi sai?
