Aga vot siin eksidki ja seetõttu ongi kõhnad kõhnad ja paksud paksud. Inimene vastupidi just ise saabki endale väikese söögiisu kujundada! Väikesed portsud, magu muutub väikeseks, täiskõhutunne tulebki mõnest ampsust. Enamik hakkab järgmist toidukorda sööma nii, et magu pole veel eelmisest toidukorrast tühi – ega nii ongi lumepalliefekt ja asi lähebki käest. Isu aina kasvab, järjest rohkem toitu vajatakse.
See on muidugi õige, et vähem süües tõmbab magu kokku ja siis on ka isu natukene lihtsam taltsudada, kuna mahub vähem sisse.
Tegelikult, see on vaid üks väike osa tegelikkuses. Söögiisu mõjutavad väga paljud asjad. Eelkõige hormoonid ning need töötavad kohe kindlasti inimestel erinevalt. Nagu öeldud, on terve rida haiguseid, mis põhjustavad kehakaalu ja söögiisu tõusu. Alustades kilpnäärme alatalitlusest lõpetades polütsüstiliste munasarjadega või lihtsalt mingi regulaatori häirumisega, mis mõjutab söögiisu (signaal täiskõhutundest ei jõua ajju). Oma keha hormoonitaset ei saa inimene ise suurt mõjutada. Seega, erinevatel inimestel on erinev suhe söögiga.
Ma isiklikult tunnen kahte keskealist (üks üle 60 ja teine üle 45) ja väga alakaalulist (lausa inetult alakaalulist) naist. Üks neist ütleb, et ta lihtsalt ei taha süüa. No löö või pooleks, aga ei taha. Aga vägisi ikka natukene sunnib. Täpselt ei tea, vbl sööb ka kord päevas 500 kcal eine. Aga seda kindlasti mitte sellepärast, et tahaks kaalu hoida, vaid ta lihtsalt ei taha rohkem süüa – ei maitse!
Teine on väga-väga mures oma kõhnuse pärast. Sööb palju, aga ainevahetuses on midagi sellist, mis ei lase kaalu normtasemele tõsta. Silma järgi tal rasvkude nagu täiesti puuduks. Nagu nahk oleks luustiku peale tõmmatud – pehmet kudet seal vahel eriti ei ole. Aga, kuna tal on vanemad ka samasugused, siis on see pärilik.
Seega, väita, et kõik inimesed on ju tegelikult ühe puuga löödud ja kõikidel on täpselt võrdne võimalus olla sale ja ise oma isusid reguleerida, on lihtsalt ignorantne.