On siin keegi sellise diagnoosiga?
Mul nelja-aastane poiss, diagnoos pole veel päris paigas, kuid arvatavasti see tuleb.
Räägib väga omas keeles, häälikute väljaütlemisega raskusi, vahetab silpe ära.
Issi on Sissi
Kartul on atu
Juua on uua
Rong on ang
Tähh õht täis
Ja nii edasi. Aasta käis tavalasteaias ja iga nädal üks või kaks korda (väga fantastilise) logopeedi juures, tuli palju sõnu juurde ja nüüd on isegi kolme-nelja-viiesõnalised laused.
Esimese hooga kahtlustati autismi, kuid ka see ei klapi väga – laps on kontaktne, edev, lepib võõrastega, võõraste seltskondadega, elav, mängib teistega (eriti kui need on tüdrukud), õpib uutes olukordadest kiiresti, aga samas ka ettevaatlik ja tähelepanelik. Tahab pidevalt uusi kogemusi ja asju. Lemmikud on paar kuud ja siis on midagi uut.
Suus ei pidada midagi olla, mis kõnet takistab. Uuringud näitasid, et ta ei valinudki kasvades endale keelt esmaseks kommunikatsioonivahendiks. Olime väga omaette, kolm esimest aastat vaid kodus (välismaal lähetuses, eesti pere), minu muremõtted puhuti kiiresti minema, et ah, võõras kolmkeelne keskkond, ta ei peagi rääkima. Ja meie saime tema kallidest, pilkudest ja ¨estidest ju aru.
Nüüd siis üritame asjaga tegeleda. Põnn on rõõmus ja tore, kuid kõne kuskil kaks aastat tavaarengust maas. Ma valetaks, kui ütleks, et üldse ei muretse, kuid olen üritanud endas seda ZEN-suhtumist kasvatada, et areneb kuidas areneb, peaasi, et saab tuge, armastust ja juhendust.
Käime logopeedi juures, käime palju ringi, igal hetkel ärgitame poissi meile jutustama, mida ta näeb v kogeb.
Saab ka üsna kenasti nalja, nagu näiteks teatas ta meile kohvikus aknalaual surnud kärbest nähes: Ei töö! Sissi, tee töö! Alun! Ehk siis kärbes ei tööta ja issi võiks ta ära parandada. Palun!
Mis mind aga huvitaks – kui raskeks see võitus kujuneb? Tavalasteaiast juba loobusime, sest seal oli tema jaoks liiga palju lapsi, hakkas vigurdama ja halvasti käituma. Ta isegi nimetab end juba aha oiss – pahaks poisiks (mis on mulle väga alarmeeriv). Lisaks tundis lasteaed algusest peale muret, et ta koormab õpetajaid liiga palju oma kõnepuude tõttu. (Tõsi, ta tahab rohkem tähelepanu saada)
Nüüd on meil erilasteaed, tasandusrühm kõnehäiretega lastele. Mis aga mind huvitab – kuidas siit edasi võib minna? Ma siiski tahaks et need ERI asjad lõppeksid ühel hetkel. Ja ma ei tahaks väga uskuda, et see on utoopiline unistus…
On siin keegi veel selle seisundiga kokku puutunud – sensoorne alaalia?
