Esileht Kodunurk Sibulapõlgur ja söögi valmistamine

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 65 )

Teema: Sibulapõlgur ja söögi valmistamine

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: center;”>Kuidas teete kastmeid või  suppe olukorras, et sibulat võib toidu valmistamisel kasutada, kuid seda ei tohi lõpptulemuses näha olla?  Ja see puudutab ainult praetud/keedetud sibulat, toore sibulaga pole probleemi (nt kartulisalatis). Siiani teen seetõttu kahe panniga nii, et sibula praen eraldi, siis valan sinna veidi vett, lasen korra keema ja kurnan läbi sõela sinna pannile või potti,  kus nt on pruunistatud liha. Et ehk natuke ikka saab sibulamaitset niimoodi. Veidi  tüütu on vahel niimoodi.</p>

0
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Riivin peenikese riiviga. Annab isegi parema maitse kui lihtsalt tükeldatud sibul, sest lisaks riivitud pudile tekib arvestatav kogus sibulamahla mis samuti toidu sisse läheb.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

On olemas inimesed, kellele sibul ja küüslauk tekitavad soolestikuvaevusi. Neil soovitavad toitumisasjatundjad valmistada maitseõli ja kasutada maitsestamiseks seda õli (inglise keeles “infused oil”),  kuna maitse tuleb õlisse üle, aga ärritavad ained jäävad massi sisse.

Küüslaugu-maitseõlist olen rohkem kuulnud. Aga eks on võimalik valmistada ka sibula-maitseõli ja siis pudeleist jaokaupa kasutada.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Küüslaugu-maitseõli leidsin guugeldades Eesti tootjate (Tammejuure jt.) valmistootena ka, sibulaõli valmistootena ei leidnud.

copy-paste  toitumisjuhised.ee lehelt

<span style=”box-sizing: border-box; font-weight: bold; color: #000000; font-family: ‘PT Sans’; text-align: center;”>Maitsestatud õli valmistamine</span>
<p style=”box-sizing: border-box; margin: 0px 0px 20px; color: #000000; font-family: ‘PT Sans’;”>Ise maitsestatud õli valmistades tuleb kasutada väga kvaliteetseid läbipaistvaid õlisid – külmpressitud oliiviõli, mandliõli, pähkliõli, viinamarjaseemneõli jt.</p>
<p style=”box-sizing: border-box; margin: 0px 0px 20px; color: #000000; font-family: ‘PT Sans’;”>Kata purk või pudel  marliga ja aseta soojale aknalauale. Lase ürtidel, maitseainetel või maitseköögiviljadel õli sees mõni päev kuni paar nädalat seista, korra päevas tuleks segu segada. Kurna valmis õli.</p>
<p style=”box-sizing: border-box; margin: 0px 0px 20px; color: #000000; font-family: ‘PT Sans’;”>Maitseõlisid tuleks samuti säilitada jahedas ja pimedas kohas.</p>

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina lasen blenderis sodiks. Samuti on täitsa olemas sibulapulber(Meira) müügil. See annab maitset aga teksuuri pole toidus.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui suurem laps/täiskasvanu, siis teeb ise omale spetstoidu, kui väiksem laps, teeksin ühe portsu eraldi, sibulata.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie peres sibulapõlgureid ei ole, aga sellegipoolest teen mõnd toitu nii, et selles sibulat lõpuks näha ei ole.

Näiteks supi jaoks puljongit keedan nii, et lasen kanakoibadel tunnikese tasasel tulel podiseda ja jätan sinna sisse ka terve sibula (koorimata sibula, see annab ilusa kuldse tooni supile – mu vanaema nipp). Kui liha valmis, lõikan selle kontide küljest lahti, sibula viskan lihtsalt ära, maitse on ilusti leemes juba olemas.

Kotlettide jaoks purustan sibula ja küüslaugu väikeses köögikombainis peaaegu püreeks (mul on väike KitchenAid purustaja), sest kotletitainast on mugavam vormida kui seal sibulatükke sees ei ole.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tee see sibul ülipeeneks. Vahet pole, mis meetodil. Sibulapõlgur olen ise, kartulisalati sees ei kannata neid tükke üldse. Seal kasutan rohelist sibulat.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen täiesti südametu inimene. Kui pole mingit tervisest tulenevat probleemi (allergiad vms), siis ei toimu meil mingit eraldi toidu tegemist. Teatud asjade puhul kasutan sibula ja küüslaugu purustamiseks blenderit aga üldiselt hakin. Üks järeltulijatest omandas paar aastat tagasi lasteaias pirtsutamise, et mina ei söö seda või teist. Peitsin nii porgandit, kui sibulat ja kui ei teadnud, matsutas mis jõudis. Kui oli juba nii mitmed korrad söönud, küsisin, et kuidas sibul maitses, siis vaatas küll suurte silmadega otsa ja õnneks oli juba nii palju mõistust peas, et nende asjadega rohkem ei pirtsutatud. Perele teeme ikka kõigile sama sööki ja ei mingit 2 nõuga kokkamist, kus ühes on osa koostisaineid lisamata, ei tee!

+15
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei armasta sibulat ega küüslauku, toidus võib seda olla nii vähe, et ma eraldi nende maitset ei tunneks või veel hullem, pärast söömist jääks suhu küüslaugu või sibula maitse. Jätan retseptidest täiesti sujuvalt need välja. Väga head tuttavad arvestavad sellega (ma pole ainuke küüslaugupõlgur) ja teevad eraldi roa, veidi vähem heade tuttavate seltskonnas või küsida, kas see toit on küüslauguga, no suhteliselt võõras seltskonnas lihtsalt proovin nuusutada või igaks juhuks ei võta sellist toitu, milles võib küüslauk sees olla.

Teemaalgataja puhul oletan, et mõnele tema pereliikmele ei meeldi praetud sibul, jätaks toidust välja kui see pereliige mulle oluline on, lisaks toidule viimasena kui võimalik (sibulavihkaja ports on juba eraldi tõstetud). Või siis sibulavihkaja söögu midagi muud, mis talle maitseb. Kui minu abikaasa on teinud pika poisi hakitud sibulaga, siis söögu seda ise koos lastega, mina ei viitsi sealt sibulatükke välja koukida (kui väga peeneks oleks blenderdatud, siis vast poleks suuteline koukima ka)

+3
-14
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja puhul oletan, et mõnele tema pereliikmele ei meeldi praetud sibul, jätaks toidust välja kui see pereliige mulle oluline on, lisaks toidule viimasena kui võimalik (sibulavihkaja ports on juba eraldi tõstetud). Või siis sibulavihkaja söögu midagi muud, mis talle maitseb. Kui minu abikaasa on teinud pika poisi hakitud sibulaga, siis söögu seda ise koos lastega, mina ei viitsi sealt sibulatükke välja koukida (kui väga peeneks oleks blenderdatud, siis vast poleks suuteline koukima ka)

Milleks oletada, ta on ju täpselt välja kirjutanud. Ja nii see enamasti ongi, et sibul toidus sobib, lihtsalt selle tükid häirivad. Seda asja on lihtne parandada.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ise nii ei tee, aga olen ka kuulnud, et toidu sisse visatakse terve sibul ja hiljem võetakse see sealt tervena ka välja.

Mina teen ka mõnda rooga kahes osas. Näiteks, kui teen kalarassolnikut, siis mees ei salli kurki selle supi sees. Laps ei salli muna. Nii siis teengi supi valmis ja tõstan kolme potti laiali – üks ilma kurgita, teine ilma munata ja kolmas selline, kus sees kõik komponendid.

+1
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen täiesti südametu inimene. Kui pole mingit tervisest tulenevat probleemi (allergiad vms), siis ei toimu meil mingit eraldi toidu tegemist.

Minu ema oli samasugune. Kui tema ikka tahab sibulat panna, siis tema paneb, olgu teised söömata kui tahavad. Lastele ei meeldinud sibul, tema mehele ei meeldinud sibul. Aga sibul oli igas toidus sees. Siiamaani ei söö sibulat. Minu lastel on paremini vedanud, üritan ikka erinevaid maitseid arvestada. Üks asi on niisama pirtsutamine, aga teine asi on täiesti objektiivne vastumeelsus mõne toiduaine suhtes. Kui inimesele tõesti mingi toiduaine täiesti vastu hakkab, siis ilmselgelt tema kehale ei sobi see ja vägisi sundimine pole õige.

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen kogu oma täiskasvanuelu suutnud niimoodi süüa teha, et üheski toidus sibulat ei kasuta. Maitseköögivilju ja -taimi on nii laias valikus, et sibula asendamine ei valmista mitte mingeid probleeme. Tõsi, süldikeeduvette panen sibulakoori värvi tarbeks, aga kui ma sinna terve sibula uputaks, siis ma seda sülti enam ei sööks. Nimetage pirtsutamiseks kui tahate, aga kõik sibulasaadused, alustades rohelisest sibulast kuni sibulapulbrini hakkavad vastu ja teevad toidu minu jaoks kõlbmatuks. Vanemate sugulaste sünnipäevadel, kui olen suurest sundimisest endale lusikatäie sibulaga kartulisalatit taldrikule tõstnud, kugistan selle salati närimata alla ja joon igale suutäiele ohtralt vett või morssi peale, enesetunne on pärast ikka allapoole igasugust arvestust.

Kui laps olin, siis vanaema ikka üritas seda sibulat sousti sisse ja kotletitaignasse peita, aga ta ei mõistnud, et mul ei olnud probleemiks mitte ainult sibulatükkide tekstuur vaid ka sibula maitse. Iga toidu suhtes tuli kahtlustav olla. Ja sõingi siis paljast keedukartulit ja närisin leiba kõrvale.

Seega kas ei oleks selle “peitmise”, riivimise, püreestamise jms asemel lihtsam sibul toidus millegi muuga asendada?

+3
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen kogemata juhtunud kahel korral sibulapõlguritele sibulat sisse söötma, nii et need on toidust vaimustuses.
Üks sõi sibula-jusutupirukat. Seal oli väga palju sibulat ja see sibul oli hästi pehme ning magus. Ma muidugi ei teadnud, et sibul talle ei meeldi. Tõde selgus siis, kui ta oli tüki ära söönud.

Teine kord kartulisalat – Tupperwarel on üks hakkija, mis teeb sibula hästi peeneks. Sööja maitsest ei saanud aru (kuigi seal oli ikka väga palju sibulat sees), aga talle vist ei meeldinud ka just tükid. Sõi ja kiitis ja siis selgus, et seal palju sibulat.

Meelega ei teeks nii. Kui olen teadlik, siis arvestan – mõnele ei meeldi lihtsalt tükid.

Minu üks lastest ei talu paprikatükke näiteks. Ütleb, et lihtsalt see tekstuur ajab teda öökima ja ta ei saa midagi teha sinna. Arvestan ja ei pane seda tema toidu sisse. Pole ju raske.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tulebki vahet teha, kas ei meeldi tükid või maitse. Minu sibulapõlgurid söövad sibulat täitsa kahe suu poolega kui ei tea, et sibul on. Ja seljanka, seal on mul lausa pikad sibularibad ja kõik põlgurid söövad, nii et isegi tükid sobivad ju küll. Olen märganud, et nt supi sisse pannakse tihti otse toorelt ja see keedusibul on vastikuma maitsega tõesti. Mina lasen õlis või võis sibula  klaasjaks enne kui supisse panen. Ka porgandi kuumutan seal koos sibulaga. Ilus värv ja keegi tükke välja ei loobi.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

A) peenestan köögikombainis, nt kotleti/pikkpoisi sisse.

B) lõikan nii väikseks kui saan ja pirtsutajale ütlen – ära siis söö, noki välja vmt (tglt suured tükid nokkimiseks paremad, pirtsutajad on lapsed)

C) ei kasutagi. Nt praekartuli küljest raske ära nokkida ja et vähem draamat oleks, teen oma menüüs ka teatud mööndusi

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen täiesti südametu inimene. Kui pole mingit tervisest tulenevat probleemi (allergiad vms), siis ei toimu meil mingit eraldi toidu tegemist.

Sa oled lausa ebameeldiv inimene. Pahatahtlik ja õel inimene.

Mina olen ammu täiskasvanu ja keegi mulle süüa tegema ei pea ja õnneks ei ole ma ka pärast lapsepõlvest väljatulemist pidanud enam kellegi tehtud toitu sunniviisiliselt sööma (nii, et alternatiiviks on tühi kõht).

Mina ei ole füüsiliselt võimeline kuumtöödeldud sibulat sööma. Ükskõik, kas ta on tükkidena ja nähtav või pulbrina või püreestatud, sest loeb maitse ja lõhn, mitte tekstuur. Ma ei pea sibulat sisaldavat toitu maitsma, sest sibula olemasolu on tuntav nuusutades. Ma ei eksi iialgi. Kui ma pean sellist toitu sööma, siis ma hakkan konkreetselt oksele, seepärast ütlesin, et ma füüsiliselt ei ole võimeline seda sööma. Minu aju on selline, ma ei tea, miks. Aga ma leian, et ega ma ka ise selles just süüdi ei ole.

Kui ma viibiksin üksikul saarel ja seal oleks kuumtöödeldud toit sibulaga, ma ei sööks siis ka, kuigi seal ei oleks kellegi ees pirtsutada ega eputada. Ma sööksin sellist toitu vaid ellujäämise eesmärgil, mitte siis, kui näljasurmast pääsemiseks oleks mingi alternatiiv. Samas toorest sibulat söön (kuigi mitte suures koguses, aga nt võileiva peal) ja küüslauku lausa armastan. Porrut ega sellerit ei söö mingil moel, ei toorelt ega töödeldult.

Kes seda ei mõista, see jah topib sibulat kõikidesse kodustesse toitudesse ja sunnib pereliikmeid seda sööma. Vaesed lapsed sel juhul.

+3
-14
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen täiesti südametu inimene. Kui pole mingit tervisest tulenevat probleemi (allergiad vms), siis ei toimu meil mingit eraldi toidu tegemist.

Sa oled lausa ebameeldiv inimene. Pahatahtlik ja õel inimene.

Mina olen ammu täiskasvanu ja keegi mulle süüa tegema ei pea ja õnneks ei ole ma ka pärast lapsepõlvest väljatulemist pidanud enam kellegi tehtud toitu sunniviisiliselt sööma (nii, et alternatiiviks on tühi kõht).

Mina ei ole füüsiliselt võimeline kuumtöödeldud sibulat sööma. Ükskõik, kas ta on tükkidena ja nähtav või pulbrina või püreestatud, sest loeb maitse ja lõhn, mitte tekstuur. Ma ei pea sibulat sisaldavat toitu maitsma, sest sibula olemasolu on tuntav nuusutades. Ma ei eksi iialgi. Kui ma pean sellist toitu sööma, siis ma hakkan konkreetselt oksele, seepärast ütlesin, et ma füüsiliselt ei ole võimeline seda sööma. Minu aju on selline, ma ei tea, miks. Aga ma leian, et ega ma ka ise selles just süüdi ei ole.

Kui ma viibiksin üksikul saarel ja seal oleks kuumtöödeldud toit sibulaga, ma ei sööks siis ka, kuigi seal ei oleks kellegi ees pirtsutada ega eputada. Ma sööksin sellist toitu vaid ellujäämise eesmärgil, mitte siis, kui näljasurmast pääsemiseks oleks mingi alternatiiv. Samas toorest sibulat söön (kuigi mitte suures koguses, aga nt võileiva peal) ja küüslauku lausa armastan. Porrut ega sellerit ei söö mingil moel, ei toorelt ega töödeldult.

Kes seda ei mõista, see jah topib sibulat kõikidesse kodustesse toitudesse ja sunnib pereliikmeid seda sööma. Vaesed lapsed sel juhul.

Selles postituses on tõenäoliselt mõeldud lihtsat pirtsutamist toiduga, eriti laste puhul hakatakse matkima mõne teise käitumist, kes ütleb näiteks, et mina liha ei söö, see on vastik, porgand supi sees on vastik jne. Ja paljudel puhkudel, kui nn ebameeldiv toiduaine on oskuslikult toidu sisse peidetud, süüakse kõik nurinata ära. Sellisel juhul võib küll veidi alatuid trikke kasutada, kui neid nii nimetada ja tegelikult on täitsa hea ja söödav asi.

Sinu puhul tekitab töödeldud sibul mingil põhjusel okserefleksi ja see on juba hoopis midagi muud, veidi meditsiiniline lausa, kui lihtsalt ei maitse ütlemine, vägagi arusaadav.

Mina ei suuda näiteks mitte mingi toiduga süüa rohelist peterselli. Lõhn ja maitse hakkavad nii vastu, et kohe hakkavad. Mingi aeg oli kombeks salateid peterselli lehtedega kaunistada ja uskuge või mitte aga paar sentimeetrit salatit oli minu maitse-ja lõhnameele jaoks ikka nii peterselline, et alusta või paastumist.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei pea sibulat sisaldavat toitu maitsma, sest sibula olemasolu on tuntav nuusutades. Ma ei eksi iialgi. Kui ma pean sellist toitu sööma, siis ma hakkan konkreetselt oksele, seepärast ütlesin, et ma füüsiliselt ei ole võimeline seda sööma.

Tegelikult on sinutaoliseid ääretult vähe, enamik on lihtsalt omale pähe võtnud, et sibul on vastik ja just nende enamike pärast sibulat ka toidust ei jäeta välja. Küllap see ema, kes oma perele ikka sibulat toidule lisab, ka teab, et asi on tavalises pirtsutamises, mitte füsioloogilises eripäras.

+8
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

enamik on lihtsalt omale pähe võtnud, et sibul on vastik ja just nende enamike pärast sibulat ka toidust ei jäeta välja

Nagu siin välja on tulnud, inimesed söövad sibulaga toite, aga ei taha selle tükke. Samamoodi tean inimesi, kes ei söö moosi või jogurtit, kui seal on tükid sees, muul juhul kõlbab küll. See on lihtsalt osa inimeste eripära. Milleks võitlema hakata ja neile vägisi neid tükke sisse suruda, kui nad neid ei kannata?

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pane koorimata sibul ahju (punane on eriti hea), tund aega 180 kraadi. Tüümiani võid juurde panna. Ahjust välja võttes koorid ära, järele jääb selline lödi sibul, mille võid siis hakkeris või blenderis sodiks lasta, kui sibul ei tohi tunda olla. Kohutavalt hea alus supile, kastmele jne.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nii siis teengi supi valmis ja tõstan kolme potti laiali – üks ilma kurgita, teine ilma munata ja kolmas selline, kus sees kõik komponendid.

Issand Jeesus, päriselt? Miks?

+3
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pane koorimata sibul ahju (punane on eriti hea), tund aega 180 kraadi. Tüümiani võid juurde panna. Ahjust välja võttes koorid ära, järele jääb selline lödi sibul, mille võid siis hakkeris või blenderis sodiks lasta, kui sibul ei tohi tunda olla. Kohutavalt hea alus supile, kastmele jne.

Novat, ja mina ei suuda tüümiani süüa! 😁
Sibul seevastu – i-me-li-ne!
Lemmik salatipõhi: jäädalat, sidrunimahl, kurk, tomat JA SUURED MUGULSUBULARATTAD.
Praemuna ja -kartul lausa kisavad rohelise subula järele, seenesalat ja tomativõileib hüüavad: “Siii-buuul!” 😁

+4
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ema ja vanaema on mul küll selle aja inimesed, kus kõike pidi sööma, mida ette anti, aga olen tänulik, et nad ei pidanud minu vastumeelsust sibula suhtes lihtsalt pirtsutamiseks ega surunud seda mulle vägisi sisse. Nad tõstsid mulle kas enne toidu ära, kui sibul sisse läks; hakkisid ülipeeneks; jätsid üldse mõnele toidule sibula panemata või siis tegid nii suured tükid, et mul oleks neid lihtne välja korjata. Tänu sellele ei ole mul mingit traumat ka sibulaga ja täiskasvanuna hakkasid isegi suured punase sibula rõngad meeldima kuskil salatis või burgeri/wrapi vahel. Selle kollase mugulsibula tükke ei söö ma endiselt.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suurem osa lapsi ei taha sibulat. Miks seda siis nii järjekindlalt topitakse, ei saa aru. Kas ainult perenaise maitse järgi peavad toidud olema. Ma ei söö ka suurena sibulat, sest sellest toppimisest on oksemaitse suus. Äkki kui ei oleks topitud, oleks suurena söönud. Aga osades peredes teab ikka ema paremini, mis teistele maitseb. Ja siis kurdetakse, et lapsed ei söö. Minu lapsed söövad kõike, mis ma teen, sest ma ei suru neile vastumeelseid asju järjekindlalt lauale. On ka võimalik kompromisse leida nii, et kõigile maitseb, on tervislik ja hea.

+6
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suurem osa lapsi ei taha sibulat. Miks seda siis nii järjekindlalt topitakse, ei saa aru. Kas ainult perenaise maitse järgi peavad toidud olema.

<p style=”margin: 1em 0px; padding: 0px; box-sizing: border-box; line-height: 23px;”>Peale selle, et sibulat pole vaja kalorite pärast karta ja selles on ka märgatav hulk kiudaineid, on selle söömisel veel mitu kasutegurit. Nimelt on sibulas rikkalikult antioksüdante, mis vähendavad vähiriski ja aitavad kauem elada. Eriti palju on antioksüdante punases sibulas, kuigi ega teised temast palju maha jää.</p>

<p style=”margin: 1em 0px; padding: 0px; box-sizing: border-box; line-height: 23px;”>Sibulal on põletikuvastaseid omadusi, mis aitavad kaasa valu leevendamisele. Lisaks sisaldab see prebiootikume, mis tulevad kasuks sooletööle.</p>

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jajah, aga saumad aineid saab ka kätte teistest viljadest. Ei ole nii, et kui sibulat ei söö, siis oled kõigest kasulikust ilma.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Peale selle, et sibulat pole vaja kalorite pärast karta ja selles on ka märgatav hulk kiudaineid, on selle söömisel veel mitu kasutegurit. Nimelt on sibulas rikkalikult antioksüdante, mis vähendavad vähiriski ja aitavad kauem elada. Eriti palju on antioksüdante punases sibulas, kuigi ega teised temast palju maha jää.

Sibulal on põletikuvastaseid omadusi, mis aitavad kaasa valu leevendamisele. Lisaks sisaldab see prebiootikume, mis tulevad kasuks sooletööle.

Lõpeta ära. Selleks, et lapsena (!) vähiriski alandada ja kunagi kauem elada, ei pea ometi sööma asja, mis on reaalselt vastik? Kui sulle maitseb, lase käia! Palun aga ära topi neile, kel on vastik!

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ise nii ei tee, aga olen ka kuulnud, et toidu sisse visatakse terve sibul ja hiljem võetakse see sealt tervena ka välja.

Mina teen ka mõnda rooga kahes osas. Näiteks, kui teen kalarassolnikut, siis mees ei salli kurki selle supi sees. Laps ei salli muna. Nii siis teengi supi valmis ja tõstan kolme potti laiali – üks ilma kurgita, teine ilma munata ja kolmas selline, kus sees kõik komponendid.

Valus soovikontsert teil ikka kodus, my ..s.

+5
-2
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 65 )


Esileht Kodunurk Sibulapõlgur ja söögi valmistamine