Teema: Sibulapõlgur ja söögi valmistamine

On olemas inimesed, kellele sibul ja küüslauk tekitavad soolestikuvaevusi. Neil soovitavad toitumisasjatundjad valmistada maitseõli ja kasutada maitsestamiseks seda õli (inglise keeles “infused oil”),  kuna maitse tuleb õlisse üle, aga ärritavad ained jäävad massi sisse.

Küüslaugu-maitseõlist olen rohkem kuulnud. Aga eks on võimalik valmistada ka sibula-maitseõli ja siis pudeleist jaokaupa kasutada.

Mina lasen blenderis sodiks. Samuti on täitsa olemas sibulapulber(Meira) müügil. See annab maitset aga teksuuri pole toidus.

Meie peres sibulapõlgureid ei ole, aga sellegipoolest teen mõnd toitu nii, et selles sibulat lõpuks näha ei ole.

Näiteks supi jaoks puljongit keedan nii, et lasen kanakoibadel tunnikese tasasel tulel podiseda ja jätan sinna sisse ka terve sibula (koorimata sibula, see annab ilusa kuldse tooni supile – mu vanaema nipp). Kui liha valmis, lõikan selle kontide küljest lahti, sibula viskan lihtsalt ära, maitse on ilusti leemes juba olemas.

Kotlettide jaoks purustan sibula ja küüslaugu väikeses köögikombainis peaaegu püreeks (mul on väike KitchenAid purustaja), sest kotletitainast on mugavam vormida kui seal sibulatükke sees ei ole.

Mina olen täiesti südametu inimene. Kui pole mingit tervisest tulenevat probleemi (allergiad vms), siis ei toimu meil mingit eraldi toidu tegemist. Teatud asjade puhul kasutan sibula ja küüslaugu purustamiseks blenderit aga üldiselt hakin. Üks järeltulijatest omandas paar aastat tagasi lasteaias pirtsutamise, et mina ei söö seda või teist. Peitsin nii porgandit, kui sibulat ja kui ei teadnud, matsutas mis jõudis. Kui oli juba nii mitmed korrad söönud, küsisin, et kuidas sibul maitses, siis vaatas küll suurte silmadega otsa ja õnneks oli juba nii palju mõistust peas, et nende asjadega rohkem ei pirtsutatud. Perele teeme ikka kõigile sama sööki ja ei mingit 2 nõuga kokkamist, kus ühes on osa koostisaineid lisamata, ei tee!

#3869204:

Teemaalgataja puhul oletan, et mõnele tema pereliikmele ei meeldi praetud sibul, jätaks toidust välja kui see pereliige mulle oluline on, lisaks toidule viimasena kui võimalik (sibulavihkaja ports on juba eraldi tõstetud). Või siis sibulavihkaja söögu midagi muud, mis talle maitseb. Kui minu abikaasa on teinud pika poisi hakitud sibulaga, siis söögu seda ise koos lastega, mina ei viitsi sealt sibulatükke välja koukida (kui väga peeneks oleks blenderdatud, siis vast poleks suuteline koukima ka)

Milleks oletada, ta on ju täpselt välja kirjutanud. Ja nii see enamasti ongi, et sibul toidus sobib, lihtsalt selle tükid häirivad. Seda asja on lihtne parandada.

#3869149:

Mina olen täiesti südametu inimene. Kui pole mingit tervisest tulenevat probleemi (allergiad vms), siis ei toimu meil mingit eraldi toidu tegemist.

Minu ema oli samasugune. Kui tema ikka tahab sibulat panna, siis tema paneb, olgu teised söömata kui tahavad. Lastele ei meeldinud sibul, tema mehele ei meeldinud sibul. Aga sibul oli igas toidus sees. Siiamaani ei söö sibulat. Minu lastel on paremini vedanud, üritan ikka erinevaid maitseid arvestada. Üks asi on niisama pirtsutamine, aga teine asi on täiesti objektiivne vastumeelsus mõne toiduaine suhtes. Kui inimesele tõesti mingi toiduaine täiesti vastu hakkab, siis ilmselgelt tema kehale ei sobi see ja vägisi sundimine pole õige.

Olen kogemata juhtunud kahel korral sibulapõlguritele sibulat sisse söötma, nii et need on toidust vaimustuses.
Üks sõi sibula-jusutupirukat. Seal oli väga palju sibulat ja see sibul oli hästi pehme ning magus. Ma muidugi ei teadnud, et sibul talle ei meeldi. Tõde selgus siis, kui ta oli tüki ära söönud.

Teine kord kartulisalat – Tupperwarel on üks hakkija, mis teeb sibula hästi peeneks. Sööja maitsest ei saanud aru (kuigi seal oli ikka väga palju sibulat sees), aga talle vist ei meeldinud ka just tükid. Sõi ja kiitis ja siis selgus, et seal palju sibulat.

Meelega ei teeks nii. Kui olen teadlik, siis arvestan – mõnele ei meeldi lihtsalt tükid.

Minu üks lastest ei talu paprikatükke näiteks. Ütleb, et lihtsalt see tekstuur ajab teda öökima ja ta ei saa midagi teha sinna. Arvestan ja ei pane seda tema toidu sisse. Pole ju raske.

A) peenestan köögikombainis, nt kotleti/pikkpoisi sisse.

B) lõikan nii väikseks kui saan ja pirtsutajale ütlen – ära siis söö, noki välja vmt (tglt suured tükid nokkimiseks paremad, pirtsutajad on lapsed)

C) ei kasutagi. Nt praekartuli küljest raske ära nokkida ja et vähem draamat oleks, teen oma menüüs ka teatud mööndusi

#3869652:

#3869149:

Mina olen täiesti südametu inimene. Kui pole mingit tervisest tulenevat probleemi (allergiad vms), siis ei toimu meil mingit eraldi toidu tegemist.

Sa oled lausa ebameeldiv inimene. Pahatahtlik ja õel inimene.

Mina olen ammu täiskasvanu ja keegi mulle süüa tegema ei pea ja õnneks ei ole ma ka pärast lapsepõlvest väljatulemist pidanud enam kellegi tehtud toitu sunniviisiliselt sööma (nii, et alternatiiviks on tühi kõht).

Mina ei ole füüsiliselt võimeline kuumtöödeldud sibulat sööma. Ükskõik, kas ta on tükkidena ja nähtav või pulbrina või püreestatud, sest loeb maitse ja lõhn, mitte tekstuur. Ma ei pea sibulat sisaldavat toitu maitsma, sest sibula olemasolu on tuntav nuusutades. Ma ei eksi iialgi. Kui ma pean sellist toitu sööma, siis ma hakkan konkreetselt oksele, seepärast ütlesin, et ma füüsiliselt ei ole võimeline seda sööma. Minu aju on selline, ma ei tea, miks. Aga ma leian, et ega ma ka ise selles just süüdi ei ole.

Kui ma viibiksin üksikul saarel ja seal oleks kuumtöödeldud toit sibulaga, ma ei sööks siis ka, kuigi seal ei oleks kellegi ees pirtsutada ega eputada. Ma sööksin sellist toitu vaid ellujäämise eesmärgil, mitte siis, kui näljasurmast pääsemiseks oleks mingi alternatiiv. Samas toorest sibulat söön (kuigi mitte suures koguses, aga nt võileiva peal) ja küüslauku lausa armastan. Porrut ega sellerit ei söö mingil moel, ei toorelt ega töödeldult.

Kes seda ei mõista, see jah topib sibulat kõikidesse kodustesse toitudesse ja sunnib pereliikmeid seda sööma. Vaesed lapsed sel juhul.

Selles postituses on tõenäoliselt mõeldud lihtsat pirtsutamist toiduga, eriti laste puhul hakatakse matkima mõne teise käitumist, kes ütleb näiteks, et mina liha ei söö, see on vastik, porgand supi sees on vastik jne. Ja paljudel puhkudel, kui nn ebameeldiv toiduaine on oskuslikult toidu sisse peidetud, süüakse kõik nurinata ära. Sellisel juhul võib küll veidi alatuid trikke kasutada, kui neid nii nimetada ja tegelikult on täitsa hea ja söödav asi.

Sinu puhul tekitab töödeldud sibul mingil põhjusel okserefleksi ja see on juba hoopis midagi muud, veidi meditsiiniline lausa, kui lihtsalt ei maitse ütlemine, vägagi arusaadav.

Mina ei suuda näiteks mitte mingi toiduga süüa rohelist peterselli. Lõhn ja maitse hakkavad nii vastu, et kohe hakkavad. Mingi aeg oli kombeks salateid peterselli lehtedega kaunistada ja uskuge või mitte aga paar sentimeetrit salatit oli minu maitse-ja lõhnameele jaoks ikka nii peterselline, et alusta või paastumist.

enamik on lihtsalt omale pähe võtnud, et sibul on vastik ja just nende enamike pärast sibulat ka toidust ei jäeta välja

Nagu siin välja on tulnud, inimesed söövad sibulaga toite, aga ei taha selle tükke. Samamoodi tean inimesi, kes ei söö moosi või jogurtit, kui seal on tükid sees, muul juhul kõlbab küll. See on lihtsalt osa inimeste eripära. Milleks võitlema hakata ja neile vägisi neid tükke sisse suruda, kui nad neid ei kannata?

#3869268:

Nii siis teengi supi valmis ja tõstan kolme potti laiali – üks ilma kurgita, teine ilma munata ja kolmas selline, kus sees kõik komponendid.

Issand Jeesus, päriselt? Miks?

Ema ja vanaema on mul küll selle aja inimesed, kus kõike pidi sööma, mida ette anti, aga olen tänulik, et nad ei pidanud minu vastumeelsust sibula suhtes lihtsalt pirtsutamiseks ega surunud seda mulle vägisi sisse. Nad tõstsid mulle kas enne toidu ära, kui sibul sisse läks; hakkisid ülipeeneks; jätsid üldse mõnele toidule sibula panemata või siis tegid nii suured tükid, et mul oleks neid lihtne välja korjata. Tänu sellele ei ole mul mingit traumat ka sibulaga ja täiskasvanuna hakkasid isegi suured punase sibula rõngad meeldima kuskil salatis või burgeri/wrapi vahel. Selle kollase mugulsibula tükke ei söö ma endiselt.

#3869965:

Suurem osa lapsi ei taha sibulat. Miks seda siis nii järjekindlalt topitakse, ei saa aru. Kas ainult perenaise maitse järgi peavad toidud olema.

#3870000:

Peale selle, et sibulat pole vaja kalorite pärast karta ja selles on ka märgatav hulk kiudaineid, on selle söömisel veel mitu kasutegurit. Nimelt on sibulas rikkalikult antioksüdante, mis vähendavad vähiriski ja aitavad kauem elada. Eriti palju on antioksüdante punases sibulas, kuigi ega teised temast palju maha jää.

Sibulal on põletikuvastaseid omadusi, mis aitavad kaasa valu leevendamisele. Lisaks sisaldab see prebiootikume, mis tulevad kasuks sooletööle.

Lõpeta ära. Selleks, et lapsena (!) vähiriski alandada ja kunagi kauem elada, ei pea ometi sööma asja, mis on reaalselt vastik? Kui sulle maitseb, lase käia! Palun aga ära topi neile, kel on vastik!