Teema: Sibulapõlgur ja söögi valmistamine

On sundmine ja on maitsega harjutamine, need pole päris üks ja sama. Kui pole allergiat või talumatust (mis avaldub siis soolevaevusena nt), siis pole med.põhjust ka. On lihtsalt “ei taha”.

Mul on umbes kolm toiduainet, mida ma ei söö (sh praesibul, sibularõngad jmt), supi sees ei häiri, suured tükid korjan välja, väiksed söön ära, sama kehtib siis, kui sibul on kotleti sees.

Teemat lugedes olen ülitänulik oma vanematele ja vanavanematele, kes minu soove aktsepteerisid ja ei sundunud jõuga või väljapressimisega (ole siis söömata!) neid toiduaineid mulle peale. Oma lapsi ka ei piina selliste ultimaatumitega. Soovitus peres on asju maitsta, kui ei maitse, vaata ise midagi muud süüa. Nagu minu peres oli. Ja olen väga vähe pirtsakas toidu osas.

#3869965:

Suurem osa lapsi ei taha sibulat. Miks seda siis nii järjekindlalt topitakse, ei saa aru. Kas ainult perenaise maitse järgi peavad toidud olema. Ma ei söö ka suurena sibulat, sest sellest toppimisest on oksemaitse suus. Äkki kui ei oleks topitud, oleks suurena söönud. Aga osades peredes teab ikka ema paremini, mis teistele maitseb. Ja siis kurdetakse, et lapsed ei söö. Minu lapsed söövad kõike, mis ma teen, sest ma ei suru neile vastumeelseid asju järjekindlalt lauale. On ka võimalik kompromisse leida nii, et kõigile maitseb, on tervislik ja hea.

Aga kui isa sibulat toidusse paneb, on ok? Või millest see viha sookaaslaste vastu?

#3870714:

#3870695:

olen ülitänulik oma vanematele ja vanavanematele, kes minu soove aktsepteerisid ja ei sundunud jõuga või väljapressimisega (ole siis söömata!) neid toiduaineid mulle peale. Oma lapsi ka ei piina selliste ultimaatumitega.

Kui sa tahad mitut toitu teha, siis tee. Aga mõtle ka neile, kes sibulat armastavad, siis nemad peavad nende jaoks pooliku maitsega toitu sööma, sest igale poole ei saa hiljem sibulat panna või toit ei maitse kui pole õigel ajal pandud. Mina ei taha kotletti sibulata ja toorelt praetud kartuleid sibulata, aga sinna pean ma nad enne panema, siis kui kartul veel veidi toores on. Minu üks lastest sõi kuni teismelise eani sibulat igas olekus, küsis juurdegi nt. praesibulat, aga siis järsku ühel päeval teatas, et sibul on vastik. Tal oli uus sõbranna tekkinud. Nüüd on täiskasvanu ja sööb jälle sibulat. Olen täiesti veendunud, et suuremal osal sibulapõlguritel on see õpitud vastumeelsus.

Ma arvan, et sa eksid. Kui juba lapsena mingit toiduainet ei sööda, siis see pole õpitud pirtsutamine. Eriti siis, kui kõik teised pereliikmed söövad ja üks ei söö. Näiteks minu laps ei söö tomatit. Mina armastan tomateid ja kõik teised ka söövad. Me ise kasvatame neid.
Meie pere sibulat ei kasuta üheski toidus. Olen tahtnud osta sibulapulbrit, aga pole silma hakanud. Mina lapsena ei söönud ei sibulat ega küüslauku. Minu ema oli aga väga sibulausku. Praekartulite juurest nokkisin sibulad välja. Kõige hullem oli kotlettidega ja hakklihakastmega. Ma jälestasin neid toite. Ma ise arvasin, et mulle ei meeldi hakkliha, aga tegelikult rikkus need toidud ära sibul. Juhuslikult lõin perekonna mehega, kes samuti sibulat ei söö. Ta ei kannata sinulatükke, aga ka seda, kui sibulamaitse käib üle. Näiteks kartulisalati rikub sibul kapitaalselt ära, sest sibulal on nii vänge maitse. Samahästi võiks see juba sibulasalat olla. Meie suguvõsas teatakse hästi, et me sibulat ei söö ja pole kellelgi olnud probleemi teha salatit ilma sibulata. Nüüd täiskasvanuna olen hakanud sibulat küll sööma, kui see on ema kotlettide sees, hamburgeri vahel või värskes salatis. Mind ei häiri. Abikaasat aga häirib see siiani. Kui ikka ämm talle kotletid nina alla paneb, siis ma vaatan meest suure kaastundega. Ta sööb need kotletid vägisi ära. Ta ei ole ebaviisakas. Küll aga on minu ema ebaviisakas. Eriti kui veel ütleb, et ta ei pannud sibulat või pani nii vähe, et seda pole tundagi. No miks sa siis ometigi paned seda toidu sisse, kui seda pole tundagi. Loomulikult on.

#3870817:

Minu mees ei söö sibulat, tal hakkab sellest füüsiliselt halb ja kutsub esile okserefleksi. Ja ta tunneb sibulamaitse ära igal juhul ja kohe. Midagi teha ei ole, ületamatult vastik.

Olen selle postituse autor ja kahjuks ei saa seda muuta. Ta ei söö sibulat juba lapsepõlvest, nii kaua kui mäletab ennast, hakkas sibula maitse ületamatult vastu, varjutas kõik muu ja lihtsalt toit tuli üles. Seda siis tema enda arvates ta ei söö ja hakkab vastik. Tema lemmiktoit liha juurde, mida palub endale sageli teha, on kodune letšo paprika, rohke püreestatud (see anab paksust) sibula ja tomatiga. Ning kodused kotletid ilma saiata, aga see-eest rohke mõruma sibulaga. Aga vat sibulat ta küll ei söö.

#3869906:

Samamoodi tean inimesi, kes ei söö moosi või jogurtit, kui seal on tükid sees, muul juhul kõlbab küll.

Ja mina tean inimest, kes ei söö püreesuppe, sest seal ei ole ühtki tükki. Kui sinna mingit tekstuuri lisada, siis talle käib küll 😀

#3869965:

Suurem osa lapsi ei taha sibulat.

Kust selline “statistika” välja tuli, su enda foobiast?! Mina ei tea ühtegi last, kes sibulat ei sööks, mu ühe lapse lemmiksupp on prantsuse sibulasupp, väga hea tummine magusaks ja pehmeks hautatud sibulatega. Mina olen eluaeg armastanud kotleti sees justnimelt neid klaasjaid sibulatükke jne.

Kui inimene on nt maohaige, siis talle ei sobi toores sibul, ja näiteid on veel, kus REAALSELT tekivad vaevused. Enamasti on need “ma ei saa sibulat süüa, kohe suren maha!” raiujad just samasugused, kui siin ühe Käo mees- kui ei tea, sööb ja kiidab…

Mina kasutan ainult punast sibulat. Kartulisalatisse ei pane. Muidu väga armastame, eriti seda klaasjat magusat, mis praadimisel tekib.

Minu jaoks on toiduga pirtsutamine kummaline. Meil oli 3 last peres ja kõik sõime sama toitu, eraldi sööki ei tehtud kellelegi. Söögi valik oli üldiselt ema otsustada, ei mäleta, et meie arvamust oleks väga küsitud. Osade jaoks on see siis ilmselt sööma sundimine, mis lõppeb eluaegse vastumeelsusega teatud toiduainete suhtes, aga ometi ma söön kõike. Muidugi on toidud, mida ma ei eelista, kodus kunagi ei tee ja restoranis ei telli, näiteks maks, aga kui kuskil pakutakse, siis söön ikka, ei tekita vastikust ega okserefleksi. Mina olen üks neist, kelle jaoks koriander on seebi maitsega ja ma palun väljas süües selle alati ära jätta, aga ma saan isegi seda süüa.
Olen märganud, et nende jaoks, kes on toidu suhtes pretsensioonikad, ei ole toiduained tihtipeale ainukesed asjad, mille suhtes pretensioonikad ollakse.

#3871512:

Minu jaoks on toiduga pirtsutamine kummaline. Meil oli 3 last peres ja kõik sõime sama toitu, eraldi sööki ei tehtud kellelegi. Söögi valik oli üldiselt ema otsustada, ei mäleta, et meie arvamust oleks väga küsitud. Osade jaoks on see siis ilmselt sööma sundimine, mis lõppeb eluaegse vastumeelsusega teatud toiduainete suhtes, aga ometi ma söön kõike. Muidugi on toidud, mida ma ei eelista, kodus kunagi ei tee ja restoranis ei telli, näiteks maks, aga kui kuskil pakutakse, siis söön ikka, ei tekita vastikust ega okserefleksi. Mina olen üks neist, kelle jaoks koriander on seebi maitsega ja ma palun väljas süües selle alati ära jätta, aga ma saan isegi seda süüa. Olen märganud, et nende jaoks, kes on toidu suhtes pretsensioonikad, ei ole toiduained tihtipeale ainukesed asjad, mille suhtes pretensioonikad ollakse.

Minu jaoks on jälle kummaline, miks peab kõike endale sisse ajama, mis ei meeldi ega maitse. See on mingi nõukaaegne suhtumine, et kõik tuleb ära süüa, kõigega tuleb leppida. Sinu jutt on ka selline, nagu tahaks medalit selle eest. Ema ei hoolinud üldse, mis kellelegi maitseb ja nii tore. Maksa surun sisse ja koriandri surun sisse, nii tubli olen. Aga miks ometi peaks? See on ju organismile teatud kaitsereaktsioon, et asi ei maitse, järelikult see sellele inimesele eriti ei soba. Meil ei ole praegu toidupuudust, et peaks vägisi endale midagi sisse suruma. Pretensioonikusega ei ole siin midagi pistmist ja loomulikult pole vaja oma maitseeelistustest kaskil mingit numbrit teha, aga vägisi sisse suruma endale ükskõik mida ka ei ole vaja. Ka lapsi saab delikaatselt suunata, ei pea neid sundima. Aga need nõukaaegsed meetodid ja suhtumine on visad kaduma. Isegi minu lapse lasteaias on ikka nii, et vanem proua käsib lastel taldriku puhtaks süüa ja istuvad seal laua taga seni kuni ema järele tuleb. Mitte midagi ei ole selle ligi 30 aastaga muutunud.

#3871791:

Hoia süües nina kinni, oksenda või tee mida tahad, aga vat sibulat pead sööma!!! Vott!!!

Kas sulle juba enne ei öeldud, et äkki sibul aitab ka hüsteeritsemise vastu?  Niisugused taevani karjujad, demonstratiivselt väkitajad ja suuloputajad, kes sibulast kohe mahhhha surevad, kui kusagil kübekest näevad, on lihtsalt lapsikud ja nõmedad. Kui ei söö, ära söö, aga pole vaja sellisest asjast teha maailmatusuurt draamat. See laseb vee peale igasugusele tõsiseltvõetavusele.

#3871533:

#3871512:

Minu jaoks on toiduga pirtsutamine kummaline. Meil oli 3 last peres ja kõik sõime sama toitu, eraldi sööki ei tehtud kellelegi. Söögi valik oli üldiselt ema otsustada, ei mäleta, et meie arvamust oleks väga küsitud. Osade jaoks on see siis ilmselt sööma sundimine, mis lõppeb eluaegse vastumeelsusega teatud toiduainete suhtes, aga ometi ma söön kõike. Muidugi on toidud, mida ma ei eelista, kodus kunagi ei tee ja restoranis ei telli, näiteks maks, aga kui kuskil pakutakse, siis söön ikka, ei tekita vastikust ega okserefleksi. Mina olen üks neist, kelle jaoks koriander on seebi maitsega ja ma palun väljas süües selle alati ära jätta, aga ma saan isegi seda süüa. Olen märganud, et nende jaoks, kes on toidu suhtes pretsensioonikad, ei ole toiduained tihtipeale ainukesed asjad, mille suhtes pretensioonikad ollakse.

Minu jaoks on jälle kummaline, miks peab kõike endale sisse ajama, mis ei meeldi ega maitse. See on mingi nõukaaegne suhtumine, et kõik tuleb ära süüa, kõigega tuleb leppida. Sinu jutt on ka selline, nagu tahaks medalit selle eest. Ema ei hoolinud üldse, mis kellelegi maitseb ja nii tore. Maksa surun sisse ja koriandri surun sisse, nii tubli olen. Aga miks ometi peaks? See on ju organismile teatud kaitsereaktsioon, et asi ei maitse, järelikult see sellele inimesele eriti ei soba. Meil ei ole praegu toidupuudust, et peaks vägisi endale midagi sisse suruma. Pretensioonikusega ei ole siin midagi pistmist ja loomulikult pole vaja oma maitseeelistustest kaskil mingit numbrit teha, aga vägisi sisse suruma endale ükskõik mida ka ei ole vaja. Ka lapsi saab delikaatselt suunata, ei pea neid sundima. Aga need nõukaaegsed meetodid ja suhtumine on visad kaduma. Isegi minu lapse lasteaias on ikka nii, et vanem proua käsib lastel taldriku puhtaks süüa ja istuvad seal laua taga seni kuni ema järele tuleb. Mitte midagi ei ole selle ligi 30 aastaga muutunud.

Kas ma ütlesin, et surun endale vägisi sisse midagi? Kui ma ütlen, et ma konkreetset asja ei eelista, siis see tähendab, et kui on valida, siis valin midagi sellist, mida ma eelistan rohkem. Aga kui olen näiteks kellelgi külas ja pakutakse lõunat ja söögiks on maksakaste, siis söön ikka. Ja ei aja oksele ega tekita vastikusevärinaid.

Nagu siin eespool kirjutatust on näha, siis paljude jaoks on toiduga pirtsutamine hoopis poos.

Lisan veel, et raiskamist ma tõesti ei salli. Ma olen nõuka ajal elanud ainult lasteaia-aastate ajal, seega vaevalt see suhtumine sealt pärit on. Meil ei pruugi olla Eestis toidupuudust teatud osal elanikkonnast, aga maailmas ja ka Eestis on väga paljud inimesed, sh lapsed näljas. Seega minu jaoks on toiduga mitte pirtsutamine ja toidu mitte raiskamine elementaarne.

Ma ei hakka seda juttu tsiteerima, aga milleks pikalt-laialt jahvatada aiaaugust. Keegi pole öelnud, et oma maitseeelistustest peab mingi demonstratsioonesinemise tegema. Jutt oli ju muust.

Söön sibulat toorelt toidu sees ning kuumtöödelduna siis kui ei tunne konkreetseid küpsesibula tükke. Kastmetesse, kotlettidesse jne purustan sibula ja küüslaugu ära taolise vahendiga: https://www.delimano.ee/koogitarvikud/brava-chop-express Nii ei ole konkreetseid sibulatükke tunda.

Praekartulite puhul mind sibulamaitse ei sega aga pannile lisan sibula ratastena, et saaks need toidust välja nokkida.

#3872329:

#3871880:

Mõnel hakkab sibulast juba psühhiaatriline probleem kujunema, ma vaatan. Rahune maha!

Aga kui sibula maitse on nii vastik, et ongi psühhiaatriline probleem? Mida sa siis teed? Sunnid ikka sibulat sööma? Miks? Sest nii on sinu arvates hea ja õige? Või miks?

Küll oled seda sinagi söönud. Lihtsalt sulle ei öeldud, vältimaks mingit oiglemist laua taga ning sibul sai mahlana näiteks su söögi sisse. Kui vähegi Aasia toite sööd, siis rõhuvas enamuses kõik need kastmed söögikohtades on tummiseks aetud sibulaga. Või muidugi ka mingite keemiliste paksendajatega.