Esileht Kodunurk Sibulapõlgur ja söögi valmistamine

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 79 )

Teema: Sibulapõlgur ja söögi valmistamine

Postitas:
Kägu

Suurem osa lapsi ei taha sibulat. Miks seda siis nii järjekindlalt topitakse, ei saa aru. Kas ainult perenaise maitse järgi peavad toidud olema. Ma ei söö ka suurena sibulat, sest sellest toppimisest on oksemaitse suus. Äkki kui ei oleks topitud, oleks suurena söönud. Aga osades peredes teab ikka ema paremini, mis teistele maitseb. Ja siis kurdetakse, et lapsed ei söö. Minu lapsed söövad kõike, mis ma teen, sest ma ei suru neile vastumeelseid asju järjekindlalt lauale. On ka võimalik kompromisse leida nii, et kõigile maitseb, on tervislik ja hea.

Suurem osa lapsi siiski sööb hea meelega sibulat:) Pole kohanud ühtki oma kolme lapse sõpradest, kes meil söövad (ja neid on ikka hordides olnud), kes sibulat ei sööks. Samamoodi sõprade peredega reisidel, restoranides, õhtuks ühist einet valmistades – mitte ühtki sibulat mittesöövat inimest, sealhulgas last, pole kohanud.

Ma usun, et sinusugused inimesed on olemas, aga ära meelevaldselt üldista, et neid on enamik inimkonnast.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

On sundmine ja on maitsega harjutamine, need pole päris üks ja sama. Kui pole allergiat või talumatust (mis avaldub siis soolevaevusena nt), siis pole med.põhjust ka. On lihtsalt “ei taha”.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lõpeta ära. Selleks, et lapsena (!) vähiriski alandada ja kunagi kauem elada, ei pea ometi sööma asja, mis on reaalselt vastik? Kui sulle maitseb, lase käia! Palun aga ära topi neile, kel on vastik!

Võibolla aitab sibula söömine hüsteeria vastu ka, sest olen märganud, et toiduga leplikumad inimesed ei hüsteeritse nagu sina.

+7
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on umbes kolm toiduainet, mida ma ei söö (sh praesibul, sibularõngad jmt), supi sees ei häiri, suured tükid korjan välja, väiksed söön ära, sama kehtib siis, kui sibul on kotleti sees.

Teemat lugedes olen ülitänulik oma vanematele ja vanavanematele, kes minu soove aktsepteerisid ja ei sundunud jõuga või väljapressimisega (ole siis söömata!) neid toiduaineid mulle peale. Oma lapsi ka ei piina selliste ultimaatumitega. Soovitus peres on asju maitsta, kui ei maitse, vaata ise midagi muud süüa. Nagu minu peres oli. Ja olen väga vähe pirtsakas toidu osas.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

olen ülitänulik oma vanematele ja vanavanematele, kes minu soove aktsepteerisid ja ei sundunud jõuga või väljapressimisega (ole siis söömata!) neid toiduaineid mulle peale. Oma lapsi ka ei piina selliste ultimaatumitega.

Kui sa tahad mitut toitu teha, siis tee. Aga mõtle ka neile, kes sibulat armastavad, siis nemad peavad nende jaoks pooliku maitsega toitu sööma, sest igale poole ei saa hiljem sibulat panna või toit ei maitse kui pole õigel ajal pandud. Mina ei taha kotletti sibulata ja toorelt praetud kartuleid sibulata, aga sinna pean ma nad enne panema, siis kui kartul veel veidi toores on. Minu üks lastest sõi kuni teismelise eani sibulat igas olekus, küsis juurdegi nt. praesibulat, aga siis järsku ühel päeval teatas, et sibul on vastik. Tal oli uus sõbranna tekkinud. Nüüd on täiskasvanu ja sööb jälle sibulat. Olen täiesti veendunud, et suuremal osal sibulapõlguritel on see õpitud vastumeelsus.

+7
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suurem osa lapsi ei taha sibulat. Miks seda siis nii järjekindlalt topitakse, ei saa aru. Kas ainult perenaise maitse järgi peavad toidud olema. Ma ei söö ka suurena sibulat, sest sellest toppimisest on oksemaitse suus. Äkki kui ei oleks topitud, oleks suurena söönud. Aga osades peredes teab ikka ema paremini, mis teistele maitseb. Ja siis kurdetakse, et lapsed ei söö. Minu lapsed söövad kõike, mis ma teen, sest ma ei suru neile vastumeelseid asju järjekindlalt lauale. On ka võimalik kompromisse leida nii, et kõigile maitseb, on tervislik ja hea.

Aga kui isa sibulat toidusse paneb, on ok? Või millest see viha sookaaslaste vastu?

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Toorest sibulat söön, sibulamoosi ja marineeritud sibulat ka, aga muudmoodi on välistatud. Mul on isegi nii, et kui sibul välja võtta, siis toitu süüa ei saa, sest sibula maitse on ju alles

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

olen ülitänulik oma vanematele ja vanavanematele, kes minu soove aktsepteerisid ja ei sundunud jõuga või väljapressimisega (ole siis söömata!) neid toiduaineid mulle peale. Oma lapsi ka ei piina selliste ultimaatumitega.

Kui sa tahad mitut toitu teha, siis tee. Aga mõtle ka neile, kes sibulat armastavad, siis nemad peavad nende jaoks pooliku maitsega toitu sööma, sest igale poole ei saa hiljem sibulat panna või toit ei maitse kui pole õigel ajal pandud. Mina ei taha kotletti sibulata ja toorelt praetud kartuleid sibulata, aga sinna pean ma nad enne panema, siis kui kartul veel veidi toores on. Minu üks lastest sõi kuni teismelise eani sibulat igas olekus, küsis juurdegi nt. praesibulat, aga siis järsku ühel päeval teatas, et sibul on vastik. Tal oli uus sõbranna tekkinud. Nüüd on täiskasvanu ja sööb jälle sibulat. Olen täiesti veendunud, et suuremal osal sibulapõlguritel on see õpitud vastumeelsus.

Ma arvan, et sa eksid. Kui juba lapsena mingit toiduainet ei sööda, siis see pole õpitud pirtsutamine. Eriti siis, kui kõik teised pereliikmed söövad ja üks ei söö. Näiteks minu laps ei söö tomatit. Mina armastan tomateid ja kõik teised ka söövad. Me ise kasvatame neid.
Meie pere sibulat ei kasuta üheski toidus. Olen tahtnud osta sibulapulbrit, aga pole silma hakanud. Mina lapsena ei söönud ei sibulat ega küüslauku. Minu ema oli aga väga sibulausku. Praekartulite juurest nokkisin sibulad välja. Kõige hullem oli kotlettidega ja hakklihakastmega. Ma jälestasin neid toite. Ma ise arvasin, et mulle ei meeldi hakkliha, aga tegelikult rikkus need toidud ära sibul. Juhuslikult lõin perekonna mehega, kes samuti sibulat ei söö. Ta ei kannata sinulatükke, aga ka seda, kui sibulamaitse käib üle. Näiteks kartulisalati rikub sibul kapitaalselt ära, sest sibulal on nii vänge maitse. Samahästi võiks see juba sibulasalat olla. Meie suguvõsas teatakse hästi, et me sibulat ei söö ja pole kellelgi olnud probleemi teha salatit ilma sibulata. Nüüd täiskasvanuna olen hakanud sibulat küll sööma, kui see on ema kotlettide sees, hamburgeri vahel või värskes salatis. Mind ei häiri. Abikaasat aga häirib see siiani. Kui ikka ämm talle kotletid nina alla paneb, siis ma vaatan meest suure kaastundega. Ta sööb need kotletid vägisi ära. Ta ei ole ebaviisakas. Küll aga on minu ema ebaviisakas. Eriti kui veel ütleb, et ta ei pannud sibulat või pani nii vähe, et seda pole tundagi. No miks sa siis ometigi paned seda toidu sisse, kui seda pole tundagi. Loomulikult on.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: center;”>Kuidas teete kastmeid või suppe olukorras, et sibulat võib toidu valmistamisel kasutada, kuid seda ei tohi lõpptulemuses näha olla? Ja see puudutab ainult praetud/keedetud sibulat, toore sibulaga pole probleemi (nt kartulisalatis). Siiani teen seetõttu kahe panniga nii, et sibula praen eraldi, siis valan sinna veidi vett, lasen korra keema ja kurnan läbi sõela sinna pannile või potti, kus nt on pruunistatud liha. Et ehk natuke ikka saab sibulamaitset niimoodi. Veidi tüütu on vahel niimoodi.</p>

Minu mees ei söö sibulat, tal hakkab sellest füüsiliselt halb ja kutsub esile okserefleksi. Ja ta tunneb sibulamaitse ära igal juhul ja kohe. Midagi teha ei ole, ületamatult vastik.

3 esimest aastat võtsin seda tõsiselt. Pärast seda on ta ära söönud kümneid, kui mitte sada kilo sibulat. Mina püreestan. Niisama karbonaadi peale ma ei soovi ka ise sibulat, aga igasuguste tomatimökside, ühepajatoitude, igasuguste karride, hakklihatoitude, püreesuppide, soojade kastmete sisse. Mitu korda nädalas.

Restoranis ja külas nokib ta endiselt kõik sibula metoodiliselt välja ja võimalusel palub restoranis sibulata varianti. On ka palunud end vabandada ja läinud ühise väljasõidu ajal hambaid pesema ja kurku kuristama, sest leidis salatist imepeeneks hakitud sibula.

Olles eelmisel päeval söönud karriga vähemalt kaks keskmist püreestatud sibulat ja lihapirukaga veel kolmanda. Asi mõistagi selles, et kodus ta ei tea, et seal on sibulat sageli ja kui, siis palju. Põhimõtteliselt eputamine “oi, seda ma ei söö” lihtsalt. Aga las teeb ennast huvitavaks, mul ainult naljakas. Kord ma ka talle ütlesin, et kuule, sa sööd juba 15+ aastat iga nädal vähemalt 5-6 sibulat, aga ta arvas, et see oli nali.

Minu plaan pole teda kiusata, lihtsalt kõige esimesel korral panin karrisse automaatselt püreestatud sibulat ja unustasin talle öelda. Ei tormanud oksendama ega peatunud, et kuule, siis karri keeruka maitse sees on ühe koostisosana 12st ju sibulat. Kui kiitis ja juurde tõstis, siis oli edasine mul juba selge.

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu mees ei söö sibulat, tal hakkab sellest füüsiliselt halb ja kutsub esile okserefleksi. Ja ta tunneb sibulamaitse ära igal juhul ja kohe. Midagi teha ei ole, ületamatult vastik.

Olen selle postituse autor ja kahjuks ei saa seda muuta. Ta ei söö sibulat juba lapsepõlvest, nii kaua kui mäletab ennast, hakkas sibula maitse ületamatult vastu, varjutas kõik muu ja lihtsalt toit tuli üles. Seda siis tema enda arvates ta ei söö ja hakkab vastik. Tema lemmiktoit liha juurde, mida palub endale sageli teha, on kodune letšo paprika, rohke püreestatud (see anab paksust) sibula ja tomatiga. Ning kodused kotletid ilma saiata, aga see-eest rohke mõruma sibulaga. Aga vat sibulat ta küll ei söö.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

olen ülitänulik oma vanematele ja vanavanematele, kes minu soove aktsepteerisid ja ei sundunud jõuga või väljapressimisega (ole siis söömata!) neid toiduaineid mulle peale. Oma lapsi ka ei piina selliste ultimaatumitega.

Kui sa tahad mitut toitu teha, siis tee. Aga mõtle ka neile, kes sibulat armastavad, siis nemad peavad nende jaoks pooliku maitsega toitu sööma, sest igale poole ei saa hiljem sibulat panna või toit ei maitse kui pole õigel ajal pandud. Mina ei taha kotletti sibulata ja toorelt praetud kartuleid sibulata, aga sinna pean ma nad enne panema, siis kui kartul veel veidi toores on. Minu üks lastest sõi kuni teismelise eani sibulat igas olekus, küsis juurdegi nt. praesibulat, aga siis järsku ühel päeval teatas, et sibul on vastik. Tal oli uus sõbranna tekkinud. Nüüd on täiskasvanu ja sööb jälle sibulat. Olen täiesti veendunud, et suuremal osal sibulapõlguritel on see õpitud vastumeelsus.

Praekartuliga on raske jah, kuigi meie peres mees praeb sibula eraldi ja siis paneb kartulile peale, sest kahjuks kartul ja sibul koos praetuna rikub kartuli maitse täielikult ära minu jaoks.

Kotlettidega on lihtne, teed taigna pooleks, poolele lisad sibulat ka, teisele poolele mitte. Me teeme peres nii seentega, mulle maitsevad seened igal pool ja igal kujul, mõni jälle ei taha (meie peres elab koos 6 inimest). See ei ole suur mitme toidu valmistamine, ainult üht kaussi on juurde vaja, protsess ju sama.

Praesibul pole mul “külge õpitud mood”, ma tean, kuidas see maitseb ja see maitse on mulle väga vastumeelne. Värsket sibulat söön. Mõned sibulamoosid on samuti praesibula maitse ära peitnud, st uusi sibulatoitusid ikka maitsen, siis tean, kas sel on tugev sptesiifiline maitse minu jaoks küljes või ei.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Samamoodi tean inimesi, kes ei söö moosi või jogurtit, kui seal on tükid sees, muul juhul kõlbab küll.

Ja mina tean inimest, kes ei söö püreesuppe, sest seal ei ole ühtki tükki. Kui sinna mingit tekstuuri lisada, siis talle käib küll 😀

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kotlettidega on lihtne, teed taigna pooleks, poolele lisad sibulat ka, teisele poolele mitte. Me teeme peres nii seentega

Meie teeme plaadiomletiga, lahtise pirukaga, kotlettide, pikkpoisi ja pitsaga nii. Pool on sibulaga ja pool ilma. Teistest hoolival toiduvalmistajal ei ole see raske ja ei pea nui neljaks oma joru ajama. Ja ei ole mitme toidu valmistamist.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suurem osa lapsi ei taha sibulat.

Kust selline “statistika” välja tuli, su enda foobiast?! Mina ei tea ühtegi last, kes sibulat ei sööks, mu ühe lapse lemmiksupp on prantsuse sibulasupp, väga hea tummine magusaks ja pehmeks hautatud sibulatega. Mina olen eluaeg armastanud kotleti sees justnimelt neid klaasjaid sibulatükke jne.

Kui inimene on nt maohaige, siis talle ei sobi toores sibul, ja näiteid on veel, kus REAALSELT tekivad vaevused. Enamasti on need “ma ei saa sibulat süüa, kohe suren maha!” raiujad just samasugused, kui siin ühe Käo mees- kui ei tea, sööb ja kiidab…

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei tea ühtegi last, kes sibulat ei sööks,

Ma ei tea, kus sina elad. Ma tean ikka päris palju lapsi, kes ei söö sibulaid, isegi palju täiskasvanuid tean, kes ei söö.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina kasutan ainult punast sibulat. Kartulisalatisse ei pane. Muidu väga armastame, eriti seda klaasjat magusat, mis praadimisel tekib.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

ma armastan sibulat ja küüslauku, aga tean, et alati garanteeritud sibulakrooksud järgmised 24h. söön ja kannatan.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks on toiduga pirtsutamine kummaline. Meil oli 3 last peres ja kõik sõime sama toitu, eraldi sööki ei tehtud kellelegi. Söögi valik oli üldiselt ema otsustada, ei mäleta, et meie arvamust oleks väga küsitud. Osade jaoks on see siis ilmselt sööma sundimine, mis lõppeb eluaegse vastumeelsusega teatud toiduainete suhtes, aga ometi ma söön kõike. Muidugi on toidud, mida ma ei eelista, kodus kunagi ei tee ja restoranis ei telli, näiteks maks, aga kui kuskil pakutakse, siis söön ikka, ei tekita vastikust ega okserefleksi. Mina olen üks neist, kelle jaoks koriander on seebi maitsega ja ma palun väljas süües selle alati ära jätta, aga ma saan isegi seda süüa.
Olen märganud, et nende jaoks, kes on toidu suhtes pretsensioonikad, ei ole toiduained tihtipeale ainukesed asjad, mille suhtes pretensioonikad ollakse.

+7
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei tea ühtegi last, kes sibulat ei sööks, Ma ei tea, kus sina elad. Ma tean ikka päris palju lapsi, kes ei söö sibulaid, isegi palju täiskasvanuid tean, kes ei söö.

Nii, me elame nähtavasti parallelreaalsustes, mis teeme siis nüüd? Minu meelest pole toiduga pirtsutamine mingi inimõigus, nagu öeldud, reaalne tervisehäda (allergia-seedeprobleemid, kasvõi mittesöömine, sest pärast hingeõhk haiseb) on midagi muud. Tõsi, oma lapsi ega kedagi teist sööma ei sunni, nad lihtsalt pole vist selle peale tulnud, et normaalset toitu võiks väkitama hakata, pole keegi neile eeskuju andnud.  Kui parasjagu ei maitse, jätavad järele, aga mingit hüsteeriat ei teki ei mul ega neil.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks on toiduga pirtsutamine kummaline. Meil oli 3 last peres ja kõik sõime sama toitu, eraldi sööki ei tehtud kellelegi. Söögi valik oli üldiselt ema otsustada, ei mäleta, et meie arvamust oleks väga küsitud. Osade jaoks on see siis ilmselt sööma sundimine, mis lõppeb eluaegse vastumeelsusega teatud toiduainete suhtes, aga ometi ma söön kõike. Muidugi on toidud, mida ma ei eelista, kodus kunagi ei tee ja restoranis ei telli, näiteks maks, aga kui kuskil pakutakse, siis söön ikka, ei tekita vastikust ega okserefleksi. Mina olen üks neist, kelle jaoks koriander on seebi maitsega ja ma palun väljas süües selle alati ära jätta, aga ma saan isegi seda süüa. Olen märganud, et nende jaoks, kes on toidu suhtes pretsensioonikad, ei ole toiduained tihtipeale ainukesed asjad, mille suhtes pretensioonikad ollakse.

Minu jaoks on jälle kummaline, miks peab kõike endale sisse ajama, mis ei meeldi ega maitse. See on mingi nõukaaegne suhtumine, et kõik tuleb ära süüa, kõigega tuleb leppida. Sinu jutt on ka selline, nagu tahaks medalit selle eest. Ema ei hoolinud üldse, mis kellelegi maitseb ja nii tore. Maksa surun sisse ja koriandri surun sisse, nii tubli olen. Aga miks ometi peaks? See on ju organismile teatud kaitsereaktsioon, et asi ei maitse, järelikult see sellele inimesele eriti ei soba. Meil ei ole praegu toidupuudust, et peaks vägisi endale midagi sisse suruma. Pretensioonikusega ei ole siin midagi pistmist ja loomulikult pole vaja oma maitseeelistustest kaskil mingit numbrit teha, aga vägisi sisse suruma endale ükskõik mida ka ei ole vaja. Ka lapsi saab delikaatselt suunata, ei pea neid sundima. Aga need nõukaaegsed meetodid ja suhtumine on visad kaduma. Isegi minu lapse lasteaias on ikka nii, et vanem proua käsib lastel taldriku puhtaks süüa ja istuvad seal laua taga seni kuni ema järele tuleb. Mitte midagi ei ole selle ligi 30 aastaga muutunud.

+7
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks on jälle kummaline, miks peab kõike endale sisse ajama, mis ei meeldi ega maitse. See on mingi nõukaaegne suhtumine, et kõik tuleb ära süüa, kõigega tuleb leppida. Sinu jutt on ka selline, nagu tahaks medalit selle eest. Ema ei hoolinud üldse, mis kellelegi maitseb ja nii tore. Maksa surun sisse ja koriandri surun sisse, nii tubli olen. Aga miks ometi peaks? See on ju organismile teatud kaitsereaktsioon, et asi ei maitse, järelikult see sellele inimesele eriti ei soba. Meil ei ole praegu toidupuudust, et peaks vägisi endale midagi sisse suruma. Pretensioonikusega ei ole siin midagi pistmist ja loomulikult pole vaja oma maitseeelistustest kaskil mingit numbrit teha, aga vägisi sisse suruma endale ükskõik mida ka ei ole vaja. Ka lapsi saab delikaatselt suunata, ei pea neid sundima. Aga need nõukaaegsed meetodid ja suhtumine on visad kaduma. Isegi minu lapse lasteaias on ikka nii, et vanem proua käsib lastel taldriku puhtaks süüa ja istuvad seal laua taga seni kuni ema järele tuleb. Mitte midagi ei ole selle ligi 30 aastaga muutunud.

Novot, aga siin eespool ju kirjutati, et sibul sisaldab kiudaineid ja ennetab vähki. Nii asendamatu on see sibul. Ega ju ükski teine toiduaine kiudaineid ei sisalda ja vähki ka ei enneta, ainult sibul teeb seda. Nii et järelikult on sibul kõikidele inimestele suisa vaata et kohustuslik. Kui sibulat ei söö, on kõht kogu aeg kinni ja kohe tuleb ka vähk. Neil, kes sibulat söövad, on kõht korras ja vähki ei tule mitte kunagi.

Hoia süües nina kinni, oksenda või tee mida tahad, aga vat sibulat pead sööma!!! Vott!!!

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hoia süües nina kinni, oksenda või tee mida tahad, aga vat sibulat pead sööma!!! Vott!!!

Kas sulle juba enne ei öeldud, et äkki sibul aitab ka hüsteeritsemise vastu?  Niisugused taevani karjujad, demonstratiivselt väkitajad ja suuloputajad, kes sibulast kohe mahhhha surevad, kui kusagil kübekest näevad, on lihtsalt lapsikud ja nõmedad. Kui ei söö, ära söö, aga pole vaja sellisest asjast teha maailmatusuurt draamat. See laseb vee peale igasugusele tõsiseltvõetavusele.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Novot, aga siin eespool ju kirjutati, et sibul sisaldab kiudaineid ja ennetab vähki. Nii asendamatu on see sibul. Ega ju ükski teine toiduaine kiudaineid ei sisalda ja vähki ka ei enneta, ainult sibul teeb seda. Nii et järelikult on sibul kõikidele inimestele suisa vaata et kohustuslik. Kui sibulat ei söö, on kõht kogu aeg kinni ja kohe tuleb ka vähk. Neil, kes sibulat söövad, on kõht korras ja vähki ei tule mitte kunagi. Hoia süües nina kinni, oksenda või tee mida tahad, aga vat sibulat pead sööma!!! Vott!!!

Mõnel hakkab sibulast juba psühhiaatriline probleem kujunema, ma vaatan. Rahune maha!

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu jaoks on toiduga pirtsutamine kummaline. Meil oli 3 last peres ja kõik sõime sama toitu, eraldi sööki ei tehtud kellelegi. Söögi valik oli üldiselt ema otsustada, ei mäleta, et meie arvamust oleks väga küsitud. Osade jaoks on see siis ilmselt sööma sundimine, mis lõppeb eluaegse vastumeelsusega teatud toiduainete suhtes, aga ometi ma söön kõike. Muidugi on toidud, mida ma ei eelista, kodus kunagi ei tee ja restoranis ei telli, näiteks maks, aga kui kuskil pakutakse, siis söön ikka, ei tekita vastikust ega okserefleksi. Mina olen üks neist, kelle jaoks koriander on seebi maitsega ja ma palun väljas süües selle alati ära jätta, aga ma saan isegi seda süüa. Olen märganud, et nende jaoks, kes on toidu suhtes pretsensioonikad, ei ole toiduained tihtipeale ainukesed asjad, mille suhtes pretensioonikad ollakse.

Minu jaoks on jälle kummaline, miks peab kõike endale sisse ajama, mis ei meeldi ega maitse. See on mingi nõukaaegne suhtumine, et kõik tuleb ära süüa, kõigega tuleb leppida. Sinu jutt on ka selline, nagu tahaks medalit selle eest. Ema ei hoolinud üldse, mis kellelegi maitseb ja nii tore. Maksa surun sisse ja koriandri surun sisse, nii tubli olen. Aga miks ometi peaks? See on ju organismile teatud kaitsereaktsioon, et asi ei maitse, järelikult see sellele inimesele eriti ei soba. Meil ei ole praegu toidupuudust, et peaks vägisi endale midagi sisse suruma. Pretensioonikusega ei ole siin midagi pistmist ja loomulikult pole vaja oma maitseeelistustest kaskil mingit numbrit teha, aga vägisi sisse suruma endale ükskõik mida ka ei ole vaja. Ka lapsi saab delikaatselt suunata, ei pea neid sundima. Aga need nõukaaegsed meetodid ja suhtumine on visad kaduma. Isegi minu lapse lasteaias on ikka nii, et vanem proua käsib lastel taldriku puhtaks süüa ja istuvad seal laua taga seni kuni ema järele tuleb. Mitte midagi ei ole selle ligi 30 aastaga muutunud.

Kas ma ütlesin, et surun endale vägisi sisse midagi? Kui ma ütlen, et ma konkreetset asja ei eelista, siis see tähendab, et kui on valida, siis valin midagi sellist, mida ma eelistan rohkem. Aga kui olen näiteks kellelgi külas ja pakutakse lõunat ja söögiks on maksakaste, siis söön ikka. Ja ei aja oksele ega tekita vastikusevärinaid.

Nagu siin eespool kirjutatust on näha, siis paljude jaoks on toiduga pirtsutamine hoopis poos.

Lisan veel, et raiskamist ma tõesti ei salli. Ma olen nõuka ajal elanud ainult lasteaia-aastate ajal, seega vaevalt see suhtumine sealt pärit on. Meil ei pruugi olla Eestis toidupuudust teatud osal elanikkonnast, aga maailmas ja ka Eestis on väga paljud inimesed, sh lapsed näljas. Seega minu jaoks on toiduga mitte pirtsutamine ja toidu mitte raiskamine elementaarne.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Agathe

Kas ma ütlesin, et surun endale vägisi sisse midagi? Kui ma ütlen, et ma konkreetset asja ei eelista, siis see tähendab, et kui on valida, siis valin midagi sellist, mida ma eelistan rohkem. Aga kui olen näiteks kellelgi külas ja pakutakse lõunat ja söögiks on maksakaste, siis söön ikka. Ja ei aja oksele ega tekita vastikusevärinaid.

Minul on põhimõtteliselt sama seisukoht. On asju, mida ei eelista, mida kunagi ei osta ei kodu- ega välismaal ega telli restoranis. Ei osta, sest ei maitse. Külmsuitsukala, varsseller, peenleib jms. Samas kui olen külas või näiteks matkal, pulmas, juubelil, piknikul, siis elusees ei hakka uurima, ega seal salatis või võileiva vahel pole külmsuitsulõhet ja oma söögieelistustest mingit vähimatki jututeemat tegema. Kui kõht on tühi, läheb kõik söödav sisse. Midagi leiab süüa ikka. Olen 100% kindel, et mu parimad sõbrannadki ei tea, et ma näiteks külmsuitsukala ja kalkuniliha ei armasta. Vähem stseenide tegemist ja asjade välja nokkimist söögist. Võta midagi muud, kui tundub kahtlane või söö ja ära tee monoteatrit pealkirjaga “Vuih, seda ma ju ei söö”.

Mul ämm selline, kes saabub pidulauda ja hakkab lauda silmitsedes loetlema, mida ta kõike ei söö. Vaikse sosinaga. Jaaaaaa pikalt. Üks ca 28 aastane meeskolleeg ei söönud tomatit mitte mingil kujul, ei toorelt, ei püreena, ei õlis vms. Hirmus öka ja võimatult jäle maitse. See oli terve ooper temaga koos restoranis käia. Ikka tugev 8 minutit kelneri küsitlemist, ega kuskil tomatit pole.

Oli väga ehmatanud ja solvunud, kui keegi tema tähelepanu osutas, et ketšup ja suur osa pizzakatteid on…tomat. Lahkus lauast pauguga. Sest pitsat ning ketšupit tema kohe armastab.

Kuramus, söö või ära söö, aga ära tee sellest demonstratsioonesinemist. Midagi ikka leiad taldrikule panna. Suur osa inimesi, kes enda väitel seda ja toda maitse pärast ei söö, sööksid naudinguga, kui ei teaks ning kõht üsna tühi oleks. Isegi ei söönud kuni 15-aaastase vanuseni kategooriliselt juustu, sest see oli minu peas kui alustassi põhja kuivanud, kassile antud piim. Milline lollus, aga teismelise puhul ehk mõistetav. MINA SEDA EI SÖÖ! SEE ON VASTIK! Uksepaugud, nutt, öökimine, silmapööritused, kogu pubekavärk. Koomika, kui tagasi vaadata 🙂

Ka on mõned asjad, mida ma ei söö põhimõtte pärast. Samas suhtun asjasse nagu dalai laama, et kui muud süüa pole, näljas 🙂 ja see tuunikala pole minu pärast tapetud (tema puhul siis iga lihaloom), siis võin seda ka süüa.

Muidugi ei pea sööma, mis ei maitse. Aga näiteks oma parima sõbranna puhul sain 46 aastat pärast lasteaias tutvumist ja pea igapäevast suhtlemist teada, et ta ei söö herneid. Ja seda ka juhuslikult. Ta lihtsalt ei kaaguta sellest. Lihtsalt sööb midagi muud, aga ei hakka külas kartulisalatist neid välja veeretama. Kui kõht tühi ja muud pole, sööb herneid. Ta lihtsalt ei eelista neid.

Veel üks asi on allergia, aga see on omaette teema.

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei hakka seda juttu tsiteerima, aga milleks pikalt-laialt jahvatada aiaaugust. Keegi pole öelnud, et oma maitseeelistustest peab mingi demonstratsioonesinemise tegema. Jutt oli ju muust.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Keegi pole öelnud, et oma maitseeelistustest peab mingi demonstratsioonesinemise tegema.

Ei peakski, aga tehakse enamasti. Saab tähelepanu ja värki seltskonnas.

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Söön sibulat toorelt toidu sees ning kuumtöödelduna siis kui ei tunne konkreetseid küpsesibula tükke. Kastmetesse, kotlettidesse jne purustan sibula ja küüslaugu ära taolise vahendiga: https://www.delimano.ee/koogitarvikud/brava-chop-express Nii ei ole konkreetseid sibulatükke tunda.

Praekartulite puhul mind sibulamaitse ei sega aga pannile lisan sibula ratastena, et saaks need toidust välja nokkida.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõnel hakkab sibulast juba psühhiaatriline probleem kujunema, ma vaatan. Rahune maha!

Aga kui sibula maitse on nii vastik, et ongi psühhiaatriline probleem? Mida sa siis teed? Sunnid ikka sibulat sööma? Miks? Sest nii on sinu arvates hea ja õige? Või miks?

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõnel hakkab sibulast juba psühhiaatriline probleem kujunema, ma vaatan. Rahune maha!

Aga kui sibula maitse on nii vastik, et ongi psühhiaatriline probleem? Mida sa siis teed? Sunnid ikka sibulat sööma? Miks? Sest nii on sinu arvates hea ja õige? Või miks?

Küll oled seda sinagi söönud. Lihtsalt sulle ei öeldud, vältimaks mingit oiglemist laua taga ning sibul sai mahlana näiteks su söögi sisse. Kui vähegi Aasia toite sööd, siis rõhuvas enamuses kõik need kastmed söögikohtades on tummiseks aetud sibulaga. Või muidugi ka mingite keemiliste paksendajatega.

+3
-4
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 79 )


Esileht Kodunurk Sibulapõlgur ja söögi valmistamine