Teema: Sibulapõlgur ja söögi valmistamine

#3872378:

Küll oled seda sinagi söönud. Lihtsalt sulle ei öeldud, vältimaks mingit oiglemist laua taga ning sibul sai mahlana näiteks su söögi sisse. Kui vähegi Aasia toite sööd, siis rõhuvas enamuses kõik need kastmed söögikohtades on tummiseks aetud sibulaga. Või muidugi ka mingite keemiliste paksendajatega.

Millegipärast arvavad need toppijad kaljukindlalt, et kõigile maitseb sibul, ainult nad ise ei tea seda. Ja et see mittemaitsemine on ainult pirtsutamine, mis tuleb juba eos välja juurida. No kust te võtate sellise õiguse. Miks te arvate, et sibulamaitset pole tunda, kui seda teie arust on “peidetud”. Kui ei maitse, siis ei maitse, milleks vägisi suruda peale oma maitset. See on täpselt sama nõme kui mõne tiraad, mida tema kõike ei söö. Mõlemad olete samaväärselt ebaviisakad.

#3872503:

#3872378:

Küll oled seda sinagi söönud. Lihtsalt sulle ei öeldud, vältimaks mingit oiglemist laua taga ning sibul sai mahlana näiteks su söögi sisse. Kui vähegi Aasia toite sööd, siis rõhuvas enamuses kõik need kastmed söögikohtades on tummiseks aetud sibulaga. Või muidugi ka mingite keemiliste paksendajatega.

Millegipärast arvavad need toppijad kaljukindlalt, et kõigile maitseb sibul, ainult nad ise ei tea seda. Ja et see mittemaitsemine on ainult pirtsutamine, mis tuleb juba eos välja juurida. No kust te võtate sellise õiguse. Miks te arvate, et sibulamaitset pole tunda, kui seda teie arust on “peidetud”. Kui ei maitse, siis ei maitse, milleks vägisi suruda peale oma maitset. See on täpselt sama nõme kui mõne tiraad, mida tema kõike ei söö. Mõlemad olete samaväärselt ebaviisakad.

Einoh, kui talle (mu mehele) poleks mu karri, kus oli sees mitu-mitu-mitu sibulat maitsenud, oleks ju kõik teisiti. Kuna tõesti kogemata panin need sinna, oleksin oih öelnud ja talle muud pakkunud. Kuna aga sõi ja kiitis ja võttis juurde, siis proovisin ka järgmisel korral. Kui õigesti mäletan, talle hakkliha kotlettidega ja tzatzikiga. Ka seal kotletis ei tuvastanud ta sibulat, kuigi paar päeva varem oli külas peol iga salati ja roa kohta pärinud, ega seal OMETI sibulat pole ning kinnitanud, et talle mitte ainult ei maitse see, vaid tal hakkab sõna otseses mõttes paha.
Ma ei näinud vähimatki põhjust teist korda talle öelda, et sa sööd ju mitu korda nädalas sibulat. Et ära jaura, sa sööd sibulat rohkem kui keskmine sibulasööja (sest teised pereliikmed söövad väga palju, eriti suuremad lapsed), seega lõpeta see enese huvitavakstegemine ja ole vait. Kedagi ei huvita külas, mida sa sööd ja mida sa ei söö. Võta siis laualt asju, milles ei saa olla sibulat ja ära pane tervet lauatäit inimesi arutlema, kas ja kus salatis või marinaadis oli sibulat. Kõike seda arvestades, et näiteks eelmisel õhtul sõid teleka ees praeleibu, mis olid tugevasti sibulamahlaga üle tripsutatud.
Kui tal tõesti sibulast paha hakkaks, saan täiega aru. Aga ei hakka, kuna see idee mittesöömisest on tal kahe kõrva vahel.
Mõistan, et suurt sibulatükki ei taha, nagu paljud ei taha suurt keedupeki tükki. Aga siis pole mõtet jaurata, et kohe üldse sibulamaitse okserefleksi esile toob ja jube vastik on, kui ise seda kümnete kilode viisi sisse ajad. Aga see “seda ma küll ei söö, see on vastik” on 90% kordadest on puhas epataaž. Naljakas 🙂
Põhimõtte ja allergia pärast – nagu keegi juba ütles, see on juba teine värk.

Hea näide neist nn “demonstratsioonesinemistest”, nagu keegi tabavalt märkis, oli mul kord aastaid tagasi ühe oma tookordse sõbrannaga. Esimesel korral, kui ta mul külas oli ja ma kotlette tegin, ta ei öelnud mulle, et ärgu ma kotlettide sisse sibulat pangu, sest tema ei söö. Vaid ta oli juba pool kotletti ära söönud, kui pisike sibulatükike tal hamba alla jäi. See kougiti siis välja ja tehti sihuke draama sellest, kuidas tema ikka sibulat ja küüslauku ei söö ja kui ööksid need ikka on ja teist-kolmat-moodi. Praesibul on natuke teise maitsega, aga ei aidanud ka see, kui ma sibula enne kotleti või hakklihakastme sisse panekut klaasjaks lasin. Ja ma tean, et olen üle keskmise söögitegija, niiet asi ei saanud olla ka minu nirudes oskustes. Aga isegi kui sibulat ennast ei olnud, aga juhtus olema maitseainesegu, mis sibulat sisaldas, siis ta juba “sures” ja keeldus söömast.

Samal ajal uhas igale poole kaasavõetud aroomisoola (sest mina seda ei kasutanud) ja propageeris seda aina. Kui ma talle ütlesin, et sealgi on sibul sees, siis üritas kuidagi välja vingerdada, aga no need ettekäänded olid ikka väga otsitud ja napakad. Sibulakrooksud olid tal ka, aga seda, et need olid ka aroomisoola peale, ta keeldus uskumast.

Krooni pani asjale pähe see, kui ma kord jälle kotlette tegin, aga seekord olin unustanud sibulat osta ja kodus ka ei olnud. Juhtumisi ei olnud ka ühtki sibulat sisaldavat maitseainet, olid ainult tavaline sool, must jahvatatud pipar, estragon ja till. Mina tegin süüa, tema vaatas telekat, ja korraga huilgab jälle, et mida sa seal teed, paned jälle!!! sibulat kilode viisi. – Ei pane, vastan mina, – mul polegi täna sibulat, unustasin osta.

Aga tema ei usu, aina õiendab ja õiendab ja aina kaagutab sel teemal, KUI ÖÖKS ikka sibul on, kuidas see kõik toidud ära rikub (pikad kirjeldused neist nn rikutet toitudest), kui ärarääkimata sitasti see tema tervisele mõjub ja kuidas kõik sibulasööjad on jobud. Kui siis viimaks ikka söömiseni jõudsime, ei aidanud mingid minu kinnitused, et sibulat ei ole. Ta harutas mitu kotletti peeneks lahti, et neid olematuid tükke leida, uuris mu maitseainepurke ja lausa isegi kontrollis prügikasti, et ega ma ei ole sinna juhtumisi sibulakoori visanud. No sõi siis lõpuks need lahtiprepareeritud kotletid ära, sonkis terve taldriku segamini nagu kolmeaastane, aga nägu oli ikka sihuke peas ja mokk vingus, et mina ikka alatul kombel petan ja nurikohtlen teda, peidan sibulat ja ikka kõik tema kiusamiseks. Kohe surmani solvunud, ja et no onononon sibul, tema tunneb selle lõhna ja maitset, milleks ma valetan. Lõpuks ma juba vihastasin, sest see trall oli ligi tund aega kestnud juba ja visati seda mulle veel hulk aega hiljemgi nina alla, kui ometi aknad olid ka vahepeal pikalt lahti olnud, et praadimise lõhna välja saada. Tema ikka tundis siis veel mingit müstilist sibulalõhna. Veidral kombel ei olnud tal endal seekord ka seda aroomisoola purki kaasas, et selle kaela oleks võinud ajada. Aga vat tavaline kotletipraadimise lõhn assotsieerus temal kohe automaatselt sibulalõhnaga ja sinna ei saanud mina midagi parata. Aga no krt see polnud siis ometi ju minu süü! Ja mingeid sibulakrookse tal ka ei olnud seekord. Ei saanudki ju olla.

Veel palju hiljemgi ta tuletas seda alati meelde ja kaebas veel ühistele tuttavatelegi, kuidas mina espetsiell kiusu olin ajanud ja teda alatult sibulaga orki üritanud tõmmata ja poolteist ära mürgitada. Eks muidugi selline asi pani meie sõprusele üpriski põõna – tundus, et äkki oligi see lambist käima tõmmatud saag lihtsalt ettekääne, kuidas minust lahti saada. Noh, aga selle peale oli ka minul hea meel, et ma temast lahti sain. See, mis ta tegi, oli ikka alatu ja ääretult ebameeldiv, ja eks oli korjunud ka hulk muid asju, mis pika aja peale ärritasid, niiet rohkem ma teda igatahes enda poole ei kutsunud ja suhtleminegi piirdus vahetevahel telefonikõnedega.

Ja hiljemgi, nii kui tuli jälle kuskil kellegagi toiduvalmistamisest juttu, siis ta iga kord mainis, kuidas va nurjatu hatik oli teda kord oma sibulakotlettidega ära mürgitada üritanud, ja seda isegi siis, kui ma ise sealsamas kuuldekauguses olin. Ja et sõber võiks ju teada, et tema juuuuu sibulat ei söö. Teised ka juba teadsid seda ja aasisidki, et ära võta seda salatit või muud asja, seal on sibul sees. Aga kui ta siis võttis ja kiitis, et ei ole, siis pilgutas valmistaja mulle silma ja ütles pärast, et oli ikka küll ja mitte vähe. Nojah.

Ühesõnaga – hea oli, et sitast lahti sai. Sihukeste lume-, kaera-, maisi- või pudruhelbekestega pole miskit tettä.

Mulle tunduvad uskumatud need perekoolikate lood, kus nad suudavad sibula toidu sisse niimoodi ära peita, et sibulat mitte sööv inimene arugi ei saa. Sibulal on ju nii spetsiifiline lõhn ja maitse, hakki või püreesta seda kuidas tahad. Mina ei söö sibulat, pole kunagi söönud. Ema sõnul tekkis okserefleks mul juba titena, kui sibula tükid toidu sees olid. Eks mind on ka üritatud ümber kasvatada ja mingeid salatrikke sibulaga teha, aga no pole ju võimalik, kui sibul haiseb toidu sees juba kaugele ja varjutab kõik muud lõhnad.

#3878748:

Mulle tunduvad uskumatud need perekoolikate lood, kus nad suudavad sibula toidu sisse niimoodi ära peita, et sibulat mitte sööv inimene arugi ei saa. Sibulal on ju nii spetsiifiline lõhn ja maitse, hakki või püreesta seda kuidas tahad. Mina ei söö sibulat, pole kunagi söönud. Ema sõnul tekkis okserefleks mul juba titena, kui sibula tükid toidu sees olid. Eks mind on ka üritatud ümber kasvatada ja mingeid salatrikke sibulaga teha, aga no pole ju võimalik, kui sibul haiseb toidu sees juba kaugele ja varjutab kõik muud lõhnad.

Kas sa mingit karrit oled kunagi söönud? Isegi nendes kõige tavalisemates karripastades, mis poes müüakse, on sibul sees. Rääkimata restoranitoidust.

#3880179:

Kas need kõik ajavad kohe laksust oksele?

Jah, ajavad, sest ei meeldi sibula maitse ega lõhn.

#3880325:

Selge, restorani sa siis minna ei saa. Mitte kunagi. Kui sa muidugi ainult magustoitu ei võta.

Ega restoranis nüüd päris igale poole ka sibulat ei topita. Mingeid marineeritud kalasid tõesti poest ei osta ja mis need sinu näited kõik olid.

#3880154:

#3878748:

Mulle tunduvad uskumatud need perekoolikate lood, kus nad suudavad sibula toidu sisse niimoodi ära peita, et sibulat mitte sööv inimene arugi ei saa. Sibulal on ju nii spetsiifiline lõhn ja maitse, hakki või püreesta seda kuidas tahad. Mina ei söö sibulat, pole kunagi söönud. Ema sõnul tekkis okserefleks mul juba titena, kui sibula tükid toidu sees olid. Eks mind on ka üritatud ümber kasvatada ja mingeid salatrikke sibulaga teha, aga no pole ju võimalik, kui sibul haiseb toidu sees juba kaugele ja varjutab kõik muud lõhnad.

Kas sa mingit karrit oled kunagi söönud? Isegi nendes kõige tavalisemates karripastades, mis poes müüakse, on sibul sees. Rääkimata restoranitoidust.

Olen, aga teen ise otsast lõpuni ja ilma sibulata. Väljas söön äärmiselt harva ja siis enamasti valin toidu, kus on kindlapeale minek, et seal sibulat ei ole.

Ega minagi ei arva, et iga inimene peaks sibulat sööma.

Olles aga väga palju aastaid väga mitmetes kohtades näinud, kuidas sibulavihkajad, kes enda sõnul tunnevad sibula ära igast asendist, söövad mõnuga kastet, kus on muude asjade seas nagu vein ja sool ka redutseeritud sibulamahl. Ja seda rooga pärast taevani kiidavad. Või need lõpmatud supid just ja karrid. Ja salatid, kuhu sageli läheb tavalise küüslaugupressiga pressitud sibulamahla ka restoranides, sest kliendid kiidavad.

Sa vist ei kujuta ette, kui palju sadu inimesi on toitlustustöötajate silmad näinud, kes küsivad, ega toidus pole sibulat, sest neile on see maitse vastuvõetamatu ja pärast sibulaga maitsestatud puljongist suppi kiidavad, on näinud. Sadu ja tuhandeid.
Ka meie perepidude laudade taga on neid paar kuni kaheksa nähtud ja kas sa arvad, et grilli-aiapeo puhul keegi neist ärevalt küsis, ega marinaadi tegemisel pole sibulat kasutatud, et nad kohe saavad aru? Null. Me eemaldame enne marinaadi, kuigi seal oli kilo liha kohta 300g sibulat.

Jutt jutuks hea küll.

#3880450:

Karri seest muidugi ei tunne sibulat,

🙂

#3880450:

kui hakkab sibulat siis sibula mittearmastajatele salaja sisse toppima

sest see jälestamine on ainult poos

#3880493:

sest see jälestamine on ainult poos

Sina tead muidugi paremini, mis see on. Millegipärast näiteks oliivide, krevettide, maksa vms puhul saadakse aru, et ei maitse, aga sibul on midagi sellist, mis teatud isikute arvates lihtsalt peab maitsema. Kummaline inimene.

#3880515:

Enamik inimesi ei söö väljaheiteid ja tunneb selle spetsiifilise lõhna kohe ära. Kindlasti on võimalik maitseainetega peita väljaheidete maitset ja lõhna ning sööta seda igale inimesele sisse. Kas see tähendab, et väljaheidete mitte söömine on ainult poos?

Vaata, väljaheited ei kuulu ei maitseainete koostisesse ega lisata neid maitse parandamiseks toiduainetele. Su näide ei päde absoluutselt. Kui sitta ei kasutata ei kastmepaksendaja ega supileeme maitsestajana, siis sibulat küll.

Mine Selverisse, võta üks riiulivahe ette ja loe kokku, mitme toiduaine koostises näed sa imepisikeses kirjas sibulat ja mitme koostises väljaheiteid?

Ma ei tea, kas sa näed vahet või kas sa saad aru. Proovin nagu oma noorimale – 3 aastasele – sitta ei panda kunagi söögi sisse ei tööstustes, restoranides ega poodides. Küll aga sibulat. Miks just nii? Sest sitt ei ole söögiaine ega selle maitse ka lisa toidule midagi. Küll aga lisatakse väga paljudesse roogadesse sibulat erineval kujul, sageli mahlana või kuivatatut-peenestatult, kuna see lisab maitsele palju. Ka need, kes ütlevad, et ei söö sibulat, söövad tegelikult sibulat, lihtsalt neile ei maitse see teatud kujul. Näiteks mõni ei armasta toorena, aga sööb sibulamarinaadis liha või punast sibulat, kui borš laual ja sibul seal sees imepeeneks hakitud. Jne.

Paljud restoranid ja kodukokadki kasutavad sibulapulbrit või sibulagraanuleid… raske on nende foobikute elu. Ma muidugi loodan, et nad reaalelus pole nii hüsteerilised kui siin teemas.

#3882013:

Sinu teooria meenutab mu onutütart, kes otsustas gümnaasiumi viimasel aastal loobuda lihast. Ta ei söö liha. Selge. Kõik valmistasid talle eraldi roogi jne. Kuni paar aastat hiljem, ta võis ola 21-22, avastasime ta pakse juustuvorstiviile saiale lõikamas. Maitseb! Ta polnud selle peale mõelnud, et vorst on ka liha. Nuttis, tema meelest olime meie pahad, lastes tal 3-4 saia vorstiga ära süüa enne ütlemist.

Räägid ju hoopis millestki muust. Kui need sibulavihkajad lihtsalt mingi seisukoha pärast sibulat ei sööks, kuigi tegelikult maitseb, oleks su näide omal kohal, aga hetkel räägid aiaaugust.

#3882315:

#3882013:

Kui sõi ja kiitis, järelikult suutis süüa. Maitses.

Saa ometi aru – kui sibula maitset ega lõhna ei ole tunda, siis on see selline söök, mida sibula mittesööja saabki süüa. Sest selles toidus ei ole sibulat tunda.

Neid toite, kus see on tunda, sibulavihkaja süüa ei suuda. Miks ei saada aru sellest- sibula MAITSE ja LÕHN loevad, mitte sibula esinemine toidus, kui teda pole organoleptiliselt tunda.

Just! Siis maksabki nii öelda, et ma söön sibulat vägagi. Aga ainult siis, kui see maitse annab kombole juurde ja ma eraldi sibulamaitset ei tunne ja tekstuuri ei taju. Mitte et sibulat mingil kujul ei söö ja kohe ajab oksele ja tunnen igal juhul seda maitset ning ropsin välja.

Te sööte sibulat. Olete söönud kümneid kilosid.