Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Siirdamisest sünnini

1 postitus (kokku 1)

Teema: Siirdamisest sünnini

Postitas:

Tere kõik see pere!
Ei osanud teemale bäga pealkirja pannagi. Tahtsin lihtsalt kirjutada oma ivfitamisest ja nö lootust anda, et kõik on siin ilmas ikkagi võimalik. Nimelt minu lugu algas paar aastat tagasi, kui soovitati proovida kunstlikku viljastamist. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis viimane ivf oli 2018 oktoobris, kui alustasin viimast korda lühikese skeemiga. Süstitud ja kõik protseduurid tehtud suundusin ühel ilusal hommikul siirdamisele. Juba ptotseduuritoas olles pakuti mulle siirdada 2 embrüot. Kokku oli neid kõigest kolm ja muidugi nõustusin. Asi tehtud sain paberi, kust hiljem uurida, kas see üks ainuke ka külmutada saab ning kuhu raha kanda selle eest. Väljusin kabinetist ja jõudsin tööle ning alles siis hakkasin mõtlema, et arst ei andnud ühtegi soovitust mulle. Eelmised korrad sain toetavad ravimid ag see kord mitte. No kui ei, siis ei. Elasin tavapärast elu edasi ja unistasin oma kakdikutest, kuna siirdati ju 2. Nädal hiljem hakkas määrima ja lõpuks ka päevade õigel ajal rohke veritsus. Kurvastasime mehega koos ja otsustasime, et rohkem ei proovi ja ju siis pole ettenähtud. Üks laps ju olemas. Kirjutasin ka arsyile, et päevad algasid ning ta ei näinud põhjust veretestile minna. Siis jäigi asi sinna paika. Peale tulud üritused ja olin ka bronhiidis. Sõin antibiootikume, röntgenis käisin, tarbitasin alkoholi ja kuumad vannid/ spad. Ühesõnaga lõike seda, mida rase ei tohiks. Päevad käisid regulaarselt kuni detsembris jõulude ajal tundsin meeletult pahasi end. Iiveldas ja nõrkus. Arvasin, et väike palavin ja pisike tõbi ja ei muud. Ligi 3 kuud oli siirdamisest möödas, kui mees arvas, et võiks teha testi, kuna suguelu sai siiski ju elatud. Ja mida mu silmad pidid nägema. Test oli positiivne. Üllatus oli suur. Võtsin ruttu ühendust raviarstiga, kes saatis kõigepealt veretestile. Haiglast helistati ja kutsuti aasta viimasel päeval vastuvõtule. Arstiö olid suured silmad peas, kui uh järgi oli juba 11+5 nädalat rasedust. Kiiruga võeti arvele ja saadeti kohe kuklavolti. Rääkisin kõik loo arstidele ära, mis peale kosteti mulle, et ta on teil visa hing ja tahtis väga te juurde tulla. Praegu on pisike juba päris suur üle aastane. Suure tõenäosusega oli üks ära kukkunud ja seepärast veritsus, mis kõik segadusse ajas. Tahan öelda kokkuvõtteks seda, et igal juhul käige veretestil ja uskuge, kui ta tulema peab, siis kindlasti ka tuleb.

+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
1 postitus (kokku 1)


Esileht Rasestumine ja lapse ootamine Siirdamisest sünnini