Teema: Sildarude lugu

Tõnise jaoks, tundub, on lähisuhted instrumentaalsed. Temal on agenda ja teised aitavad tal seda ellu viia.

Henryst on kõige rohkem kahju. Kelly suudab juba enda eest seista. Tubli tüdruk.

Ainus fakt on siin see, et Kelly tegi ennast väga paljude silmis täis, seda enam eriti maha ei pese. Kümne aasta pärast võib see tüdruk juba oma ema vihata, et ta tema sellesse loosse mässis ja see on kogu lugu. Sportlaskarjäär võib tal nüüdseks läbi olla ja ainsad hiilgehetked jäid aega, kus ta oma isaga koos treenis.
Kahju lastest, ongi kõik.

Ei kiida kuidagi heaks Tõnise kõnepruuki ent inimesed kellel on lapsed ehk teavad kuidas teismelised oskavad närvikeeltel mängida. Mis puutub praegusesse rahajagamisse siis tundub, et siin alust nagu poleks. Kõik mis eelnes.. Kui Tõnis ise poleks treeninud siis poleks Kelly täna ilmselt keegi. See pühendumine, mitme erineva koha täitmine oli ju 100 protsendiline töö. Jah, mingit hetkest oligi lihtsam, sponsorid olid taga ja auhinnaraha ka. Ei arva, et Kelli palju liialdab, Tõnis tundub raske inimene olevat. Siiski tahaksin näpuga näidata ema poole kes oleks selliste probleemide ilmnemisel palju jõulisemalt pidanud tegutsema. Ega alaealised lapsed oma elu ja kodust keskkonda ei vali. Selleks on vanemad. Ja kui isa on despoot siis oleks ema kohus sellisele olukorrale punkt panna. Hetkel tundub Henry juba nii mõjutatud isast, et emal on enam kui keeruline oma kohta lapse elus täita.

#3687742:

Vaatasin siinse diskussiooni peale saate ära, ka selle sõimu. Sain aru, et selleks hetkeks oli isa juba üle piiri viidud. Tõtt öelda oli meilgi üks teismeline selline, kelle pärast on häält tõstetud ja uksi paugutatud ja vahel olen teda ikka täiega vihanud ja jõuetust tundnud. Ok, f* sõnu me ei kasutanud, aga vastastikku sai öeldud nii mõndagi, mis saates mängitule alla poleks jäänud.

Kelly ja tema ema jutt minu jaoks lihtsalt ei päde. Kelly ilmselt jõudis pubeka ikka hiljem kui temavanused tavaliselt ja tundub, et pole sellest veel välja saanudki. Mul sama vana laps (kelle pärast need hääletõstmised toimusid) ja temast on saanud tore noor inimene, saates aga esines ennasttäis pubekas, kes ei anna endale üldse aru, mida isa tema heaks teinud on. Noaga ähvardamise jutt oli nii välja imetud ja läbinähtav. Selge, et emotsioonid on seal kõigil üle keenud, kõik on teinud asju, mida tagasi ei saa keerata, aga minu jaoks on Kelly käitumine ületanud punase joone. Petetud naise viha on ikka kole, eriti kui veel omi lapsi nii üles keeratakse. Aga … kõik tuleb tagasi. Kelly kui sportlase lugu on sellega lõppenud. Ja üldse, laske oma lastel koolis käia, mitte tippsporti teha, neist tulevad nii ehk paremad inimesed. Sest ega selline eluviis ju kedagi positiivselt ei mõjuta peresuhetes.

meeldib eelneva Käo kirjutatu:

Kohutav lugu. Kellyst on tehtud suur võlglane. Ta on võlgu selle eest, et tal on annet. On võlgu selle eest, et ta on treenides julma tööd teinud. On võlgu oma isale, vanavanematele ja ilmselt tervele maailmale. Võlgu on selle eest, et üldse sündida on julgenud.

Täitsa absurd. Nagu ta oleks kedagi 2-aastaselt palunud end sportlaseks treenida.

Olgu, jah, seadus Kellyt selleks ei kohusta. Seaduse järgi tuleb välja, et omaenda lapse treenimine on üldse üks komplitseeritud ettevõtmine. Võõra lapse treenimise korral makstaks treenerile palka ning kompenseeritaks vähemalt treeninglaagrite ja võistluste transpordi- ja majutuskulud, võib-olla veel midagi. Aga oma lapse raha enda kulude katmiseks kasutada ei tohi. Üsna ummikseis.

Mille eest isa Tõnis siis elanud on?

Ei taha selles segases loos küll seisukohta võtta, aga häirib suhtumine justkui on üllas isa end tütre nimel ohverdanud. Kelly oli alles väga väike, kui isa otsustas talle sellise elu kujundada.  Kindlasti on isal treenerina suured teened selle ees, kus Kelly praegu on, aga põhilise vaeva nägija on ju ikkagi Kelly. Tänu Kellyle on isa saanud elada sellist elu nagu ta on elanud.

Arvan, et kui poleks olnud probleeme, mis antud sündmused käivitasid(ka need, mida meie ei tea), ei oleks ka tekkinud probleeme selle raha ja vara kasutamisega ja ühise perena oleks see toiminud ka edaspidi. Mis ongi normaalne, kui keegi liiga ahneks ei lähe.

#3687768:

Mina mõtlen nii, et kui Tõnis oleks aumees, siis ta loobuks oma nõudmistest tütre kasuks. Fakt, et ta seda ei tee, on minu arvates väga kõnekas. Kelly on tubli, et sellest avalikkusele rääkis. Kõik, kes arvavad, et asjast oleks pidanud vaikima, kiidavad sellist vägivallatsemist heaks. Täiesti jabur on Kellyl mingit süüd näha – vastutav on ju täiskasvanu.

Mis nõudmised sel Tõnisel siis on, oskab keegi öelda ka?

Kes siin õigustavad teismelistega räuskamist, otsige palun abi, kui ikka raevuhoogudest üle ei saa. Laps ei ole kunagi täiskasvanuga võrdne vastane. Ja Tõnis Sildaru mitu korda oma jutus tõi välja kellegi “meie”, kes on kõik kehvasti käitunud või halvasti öelnud. Kinnitan, et sellist meiet  ei ole olemas. Minu isa, minu äi, minu vennad, minu sõbrad ei räägi oma teismelistega alustades lauset sõnaga t***a. Ei ole sellist “me kõik” enda süü pisendamist mõttet teha. Otsige abi endale ja käituge väärikalt.

#3687713:

Ainus fakt on siin see, et

Mulle meeldib see enesekindlus, millega inimesed, kelle iga sõnavõtt saab 10-20 miinust (ehk seega ei esinda rahva arvamust, vähemalt mitte selles valimis), on võimelised oma seisukohti siiski lõpuni välja häälekalt faktidena esitlema. Kadedaks teeb, tõesti, suudaks mina ka töökoosolekul niimoodi rusika lauale lüüa.

https://www.youtube.com/watch?v=zWyFTVMzd00

Üks Eesti edulugusid spordis on ka näiteks Robert Rooba, keda samuti treenis tema isa. Jüri Rooba on tunnistanud, et Soome elama asumise ja poja individuaaltreeneriks saamise hinnaks oli tema abielu. Ta kahetses, et see nii läks. Tema endine abikaasa pole pidanud vajalikuks kohtus protsessida ega meedias selgitusi jagada.

Ehk siis – elu on dünaamiline ja juhtuda võib mida iganes, ent määravaks saab inimlikkus.

#3687558:

Kohutav lugu. Kellyst on tehtud suur võlglane. Ta on võlgu selle eest, et tal on annet. On võlgu selle eest, et ta on treenides julma tööd teinud. On võlgu oma isale, vanavanematele ja ilmselt tervele maailmale. Võlgu on selle eest, et üldse sündida on julgenud.

Täitsa absurd. Nagu ta oleks kedagi 2-aastaselt palunud end sportlaseks treenida.

Loomulikult on Tõnis olnud tubli, et on suutnud ilma igasuguse erialase ettevalmistuseta teha enda lapsest tippsportlase, aga ei maksa unustada, et ka sellel on olnud oma hind. Enamus siin vaatab ainult tulemust (ka Tõnis ise), aga tähelepanuta on jäetud teekond tulemuseni. See teekond on Kelly sõnul olnud täis terrorit ja vaimset ahistamist. Ka mina nüüd täiskasvanuna oma isaga enam ei suhtle, aga mitte kunagi ei ole me üksteisega selliste sõnadega rääkinud, nagu rääkis Tõnis Kellyga. Ma vihkan kirglikult hilinemist ja pean seda väga lugupidamatuks käitumiseks, aga selline sõimamine ületab igasugused piirid!

Siin on juba korduvalt mainitud Tõnise kesist enesekontrolli. Olen sellega täiesti nõus, et tegemist paistab olevat täiesti labiilse närvikavaga inimesega. Kindlasti ei sobi selline inimene kellegi treeneriks. Ja mitte sellepärast, et tulemusteni ei jõuaks, vaid sellepärast, et sellised meetodid lõhuvad treenitava kui inimese täiesti ära. Kas see mäng väärib küünlaid? Tippsportlaseks vaimse tervise hinnaga?

Minu jaoks on õõvastav kogu loo juures see, et Tõnis ei ole kordagi maininud midagi isa-tütre suhte kohta. Ei ole veel üheski sõnavõtus läbi kajanud, et ta tunneks puudust tütrest. Ikka käib kogu tants sportlase-treeneri suhte ja raha ümber. Paistab, et tegemist on külmalt kalkuleeriva inimesega. Ta justkui ei näegi peresuhteid ega pea neid mitte millekski. Kui mu enda isa poleks samasugune, ei usuks ma, et selliseid kalke inimesi üldse olemas on.

Süda murdus Pealtnägija loo viimast kaadrit nähes. Lilianil on selgelt väga valus, et ta oma pojaga suhelda ei saa. Isal paistab seevastu Kellyst kui tütrest täiesti ükskõik olevat. Loodan muidugi, et eksin, sest sellises eas naisele on tegelikult suhe isaga väga oluline.

Mulle oli see projekt vastik juba siis kui teda 10 aastaselt juba promoti kui erilist lapsstaari. Teada on, et lapsstaarid kipuvad kiirelt läbi põlema ja kaovad unustusse. Nii see lapstaari elu on ka läinud (umbes nagu britni spearsi lugu).

Aga tuleme selle promomise juurde tagasi, ilma promota ei ole raha, ei ole võimalusi käia uus-meremaal treenimas. See maksab tohutult palju raha ja raha sebimine eeldabki rasket tööd. Tegelikult isa ju ikka selle raha välja võlus, selles mõttes tütar võiks teda ka premeerida. Aga kuna lapsstaari nö sport on läbi saamas, eks muidugi suured rahad toovad inimeses esile ahnuse – kõik mulle. Seepärast ongi nende peretüli nii mõttetu, sportlase karjäär ongi lühike, aga hiljem tuleb ka edasi elada ka koos oma perega.

Sama nagu üks pereliige võidaks lotoga palju raha ja siis ei jaga teistega, sest see on nüüd tema raha, tema võit.

Üks asi on alati vanemate taak – ükskõik mis sa lapse heaks teed, siis laps näeb hiljem ikka seda ülekohut mida sa ei teinud või keelasid. Kes lapsena pidi palju klaverit harjutama jne. Kuigi suurena on tal oskus mida paljudel pole, aga ta ei ole selle üle õnnelik.

#3687869:

Isa kindlasti nägi kohutavalt vaeva, tegi tohutut tööd laste treenimise nimel ja selleks treeninguks vajaliku raha kokku saamise nimel. Aga küsimus on selles, kui vabatahtlikult see laps kõiges selles osales. Kui laps selle treeningu käigus eluisu kaotab, nii, et tal on juba täiesti ükskõik kas ta rennisõidul end vigaseks kukub või mitte, peaasi, et isa vihast pääseda, siis on kusagil midagi ikkagi valesti läinud. Jah tippsaavutused vajavad pidevat tagantutsitamist, seda, et ei lase lapse esimese uitmõtte tagajärjel loobuda. Aga kusagil on piir, kus treenimine ja distsipliini nõudmine ei ole enam inimlikul tasemel vaid rohkem nagu vaimse vägivalla maiguga. Ma olen ennegi mõelnud, et kas need tippsportlased, kes isa käe alt tulnud on tõesti ise olnud nii edujanused ja kõik muu elus kõrvale jätnud, või on igas sellises loos paras hulk üliautoritaarset vanemlust. Mõni neist hiljem tänab isa, mõni aga nutab kaotatud noorust taga.

Elu ongi konkurents. Selleks et elus läbi lüüa, tuleb juba lapsena alustada. Jaapanis lapsed käivad juba 5 aastaselt koolis. Pigem võiks kurta need lapsed kelle vanemad lasid neil niisama olla, sest nemad täiskasvanuks saades peavad ise leidma mingi ala ja end üles töötama. Elu ei ole ju tegelikult mingi õnnemaa kus niisama naudid lapsepõlve ja siis ellu astudes ootavad ainult hüved. Tegelikult ei oota sind midagi peale vaesuse.

Kelly peaks olema õnnelik juba selles, et tal sellises vanuses on oma raha, maailmakuulsus mida teistel pole. Aga raha kipub elus käest libisema ja lõpuks on oht jääda üksikuks, siis tuleb alkohol, narkots. Poiss on ka kadunud… Perest lahti ütlemine on väga riskibisnis.

#3687863:

#3687558:

Kohutav lugu. Kellyst on tehtud suur võlglane. Ta on võlgu selle eest, et tal on annet. On võlgu selle eest, et ta on treenides julma tööd teinud. On võlgu oma isale, vanavanematele ja ilmselt tervele maailmale. Võlgu on selle eest, et üldse sündida on julgenud.

Täitsa absurd. Nagu ta oleks kedagi 2-aastaselt palunud end sportlaseks treenida.

Loomulikult on Tõnis olnud tubli, et on suutnud ilma igasuguse erialase ettevalmistuseta teha enda lapsest tippsportlase, aga ei maksa unustada, et ka sellel on olnud oma hind. Enamus siin vaatab ainult tulemust (ka Tõnis ise), aga tähelepanuta on jäetud teekond tulemuseni. See teekond on Kelly sõnul olnud täis terrorit ja vaimset ahistamist. Ka mina nüüd täiskasvanuna oma isaga enam ei suhtle, aga mitte kunagi ei ole me üksteisega selliste sõnadega rääkinud, nagu rääkis Tõnis Kellyga. Ma vihkan kirglikult hilinemist ja pean seda väga lugupidamatuks käitumiseks, aga selline sõimamine ületab igasugused piirid!

Siin on juba korduvalt mainitud Tõnise kesist enesekontrolli. Olen sellega täiesti nõus, et tegemist paistab olevat täiesti labiilse närvikavaga inimesega. Kindlasti ei sobi selline inimene kellegi treeneriks. Ja mitte sellepärast, et tulemusteni ei jõuaks, vaid sellepärast, et sellised meetodid lõhuvad treenitava kui inimese täiesti ära. Kas see mäng väärib küünlaid? Tippsportlaseks vaimse tervise hinnaga?

Minu jaoks on õõvastav kogu loo juures see, et Tõnis ei ole kordagi maininud midagi isa-tütre suhte kohta. Ei ole veel üheski sõnavõtus läbi kajanud, et ta tunneks puudust tütrest. Ikka käib kogu tants sportlase-treeneri suhte ja raha ümber. Paistab, et tegemist on külmalt kalkuleeriva inimesega. Ta justkui ei näegi peresuhteid ega pea neid mitte millekski. Kui mu enda isa poleks samasugune, ei usuks ma, et selliseid kalke inimesi üldse olemas on.

Süda murdus Pealtnägija loo viimast kaadrit nähes. Lilianil on selgelt väga valus, et ta oma pojaga suhelda ei saa. Isal paistab seevastu Kellyst kui tütrest täiesti ükskõik olevat. Loodan muidugi, et eksin, sest sellises eas naisele on tegelikult suhe isaga väga oluline.

Mulle oli see projekt vastik juba siis kui teda 10 aastaselt juba promoti kui erilist lapsstaari. Teada on, et lapsstaarid kipuvad kiirelt läbi põlema ja kaovad unustusse. Nii see lapstaari elu on ka läinud (umbes nagu britni spearsi lugu).

Aga tuleme selle promomise juurde tagasi, ilma promota ei ole raha, ei ole võimalusi käia uus-meremaal treenimas. See maksab tohutult palju raha ja raha sebimine eeldabki rasket tööd. Tegelikult isa ju ikka selle raha välja võlus, selles mõttes tütar võiks teda ka premeerida. Aga kuna lapsstaari nö sport on läbi saamas, eks muidugi suured rahad toovad inimeses esile ahnuse – kõik mulle. Seepärast ongi nende peretüli nii mõttetu, sportlase karjäär ongi lühike, aga hiljem tuleb ka edasi elada ka koos oma perega.

Sama nagu üks pereliige võidaks lotoga palju raha ja siis ei jaga teistega, sest see on nüüd tema raha, tema võit.

Lotovõiduga võrdlemine on kohatu. Lotovõiduks ei näe keegi suurt vaeva, ei tee trenni ega riski vigurhüppeid tehes oma eluga, ei riku vigastusi kogedes oma tervist ega ohverda suuremal ega vähemal määral oma kooliharidust. Lotovõidu jagamine on samuti puhtalt moraalne otsus. Lotovõitjal ei ole mitte mingit kohustust see raha lähemate ega kaugemate pereliikmete vahel võrdselt osadeks lüüa ja laiali jagada. Väga loll mõtlemine on sul.

Kohtuotsuses oli väga tabav võrdlus tõuhobusega. Et sportlane ei ole loom, kellesse investeeritakse ja kes peab siis kõigile osapooltele hiljem “tagasi tooma”. Ei ole normaalne, et sportlase isa läheb näiteks oma vanemate juurde, utsitab kõiki raha investeerima ja lubab pärast kõva tootlust. Spordis ikka ei käi nii. Sportlane palkab endale abitööjõu ja maksab neile selle eest raha. Kelly ei saanud selliseid otsuseid ise muidugi teha, sest ta oli hetkel, mil sündis otsus teha temast sportlane, ise 2-3aastane. Spordiga teenitud raha kuulub sportlasele. Mitte tema isale, tema treenerile, tema suusamäärijale ega ka sponsoritele.

Mõelge nüüd ise – sport on elukutselisele sportlasele ju täiskohaga töö. Mitte keegi meist ei mõtle, et oma tööga teenitud palga peaksime me kellegi vahel laiali jagama. Miks siis Kelly peaks?

#3687877:

#3687869:

Isa kindlasti nägi kohutavalt vaeva, tegi tohutut tööd laste treenimise nimel ja selleks treeninguks vajaliku raha kokku saamise nimel. Aga küsimus on selles, kui vabatahtlikult see laps kõiges selles osales. Kui laps selle treeningu käigus eluisu kaotab, nii, et tal on juba täiesti ükskõik kas ta rennisõidul end vigaseks kukub või mitte, peaasi, et isa vihast pääseda, siis on kusagil midagi ikkagi valesti läinud. Jah tippsaavutused vajavad pidevat tagantutsitamist, seda, et ei lase lapse esimese uitmõtte tagajärjel loobuda. Aga kusagil on piir, kus treenimine ja distsipliini nõudmine ei ole enam inimlikul tasemel vaid rohkem nagu vaimse vägivalla maiguga. Ma olen ennegi mõelnud, et kas need tippsportlased, kes isa käe alt tulnud on tõesti ise olnud nii edujanused ja kõik muu elus kõrvale jätnud, või on igas sellises loos paras hulk üliautoritaarset vanemlust. Mõni neist hiljem tänab isa, mõni aga nutab kaotatud noorust taga.

Elu ongi konkurents. Selleks et elus läbi lüüa, tuleb juba lapsena alustada. Jaapanis lapsed käivad juba 5 aastaselt koolis. Pigem võiks kurta need lapsed kelle vanemad lasid neil niisama olla, sest nemad täiskasvanuks saades peavad ise leidma mingi ala ja end üles töötama. Elu ei ole ju tegelikult mingi õnnemaa kus niisama naudid lapsepõlve ja siis ellu astudes ootavad ainult hüved. Tegelikult ei oota sind midagi peale vaesuse.

Kelly peaks olema õnnelik juba selles, et tal sellises vanuses on oma raha, maailmakuulsus mida teistel pole. Aga raha kipub elus käest libisema ja lõpuks on oht jääda üksikuks, siis tuleb alkohol, narkots. Poiss on ka kadunud… Perest lahti ütlemine on väga riskibisnis.

Mulle tundub, et ma oma tundmatuses olen hulga õnnelikum inimene kui suurem osa kuulsusi.