Teema: Sildarude lugu

Vaatasin siinse diskussiooni peale saate ära, ka selle sõimu. Sain aru, et selleks hetkeks oli isa juba üle piiri viidud. Tõtt öelda oli meilgi üks teismeline selline, kelle pärast on häält tõstetud ja uksi paugutatud ja vahel olen teda ikka täiega vihanud ja jõuetust tundnud. Ok, f* sõnu me ei kasutanud, aga vastastikku sai öeldud nii mõndagi, mis saates mängitule alla poleks jäänud.

Kelly ja tema ema jutt minu jaoks lihtsalt ei päde. Kelly ilmselt jõudis pubeka ikka hiljem kui temavanused tavaliselt ja tundub, et pole sellest veel välja saanudki. Mul sama vana laps (kelle pärast need hääletõstmised toimusid) ja temast on saanud tore noor inimene, saates aga esines ennasttäis pubekas, kes ei anna endale üldse aru, mida isa tema heaks teinud on. Noaga ähvardamise jutt oli nii välja imetud ja läbinähtav. Selge, et emotsioonid on seal kõigil üle keenud, kõik on teinud asju, mida tagasi ei saa keerata, aga minu jaoks on Kelly käitumine ületanud punase joone. Petetud naise viha on ikka kole, eriti kui veel omi lapsi nii üles keeratakse. Aga … kõik tuleb tagasi. Kelly kui sportlase lugu on sellega lõppenud. Ja üldse, laske oma lastel koolis käia, mitte tippsporti teha, neist tulevad nii ehk paremad inimesed. Sest ega selline eluviis ju kedagi positiivselt ei mõjuta peresuhetes.

Siin on palju öeldud ja palju arvatud. Mul tekkis üks mõte, millele võiksid vastata need, kes on isa kui treenerit õigustanud, et jube hea treener ja treener peabki survestama jne. Kui te nüüd vaatate oma kodus paterdavat 2-aastast ja mõtlete, et temast võiks saada tipp vigursuusataja -kas te annaksite oma lapsukese Tõnisele treenida? Mina pean ütlema, et mina enda oma küll ei annaks. Ei lubaks isegi kodumäele tunniks ajaks oma last sellisega, veel vähem laagritesse.

Mina mõtlen nii, et kui Tõnis oleks aumees, siis ta loobuks oma nõudmistest tütre kasuks. Fakt, et ta seda ei tee, on minu arvates väga kõnekas. Kelly on tubli, et sellest avalikkusele rääkis. Kõik, kes arvavad, et asjast oleks pidanud vaikima, kiidavad sellist vägivallatsemist heaks. Täiesti jabur on Kellyl mingit süüd näha – vastutav on ju täiskasvanu.

#3687752:

-kas te annaksite oma lapsukese Tõnisele treenida?

Praeguste andmete pealt annaks küll. Mis veel ilmneda võib, seda ma praegu ei tea.

#3687750:

Kohutav lugu. Kellyst on tehtud suur võlglane. Ta on võlgu selle eest, et tal on annet. On võlgu selle eest, et ta on treenides julma tööd teinud. On võlgu oma isale, vanavanematele ja ilmselt tervele maailmale. Võlgu on selle eest, et üldse sündida on julgenud. Täitsa absurd. Nagu ta oleks kedagi 2-aastaselt palunud end sportlaseks treenida.

Lapsikus. Miks mitte veel vinti peale keerata ja paar süüdistust veel lisada?

Huvitav, et kõik teised vastutavad isa halva käitumise epärast. Küll on Kelly teda sinnai viinud ja ema ei kontrollinud kodust despooti.

Kelly ei võlgne kellelegi mitte midagi. Tema ei läinud väikese lapsena isa juurde paludes ennast vaimse tervise arvelt tippsportlaseks treenida. See on 100% isa soov ja lapse soovidega siin arvestatud pole.

Ja mis paganama õigustus see on, et teismelised ajavadki närvi??? Kas te päriselt sõimate oma lapsi sedasi, kui nad teid närvi ajavad? Kas teile tunduks normaalne, kui teie laps, nähes teid noaga, mõtleb, et soovite talle kallale minna? Kuidas saab üldse süüdistada sellistes asjades teismelist last? Isa oli ja on siiani täiskasvanud mees, kes peaks seisma oma laste eest mitte neile vastu töötama ja lapsi üksteise vastu ussitama.

See isa on ise oma süül kõigest ilma, pole selles ei tema endine naine ega lapsed süüdi. Jälk inimene, kes oma lapsi rahas mõõdab.

#3687713:

Ainus fakt on siin see, et

Mulle meeldib see enesekindlus, millega inimesed, kelle iga sõnavõtt saab 10-20 miinust (ehk seega ei esinda rahva arvamust, vähemalt mitte selles valimis), on võimelised oma seisukohti siiski lõpuni välja häälekalt faktidena esitlema. Kadedaks teeb, tõesti, suudaks mina ka töökoosolekul niimoodi rusika lauale lüüa.

https://www.youtube.com/watch?v=zWyFTVMzd00

Üks Eesti edulugusid spordis on ka näiteks Robert Rooba, keda samuti treenis tema isa. Jüri Rooba on tunnistanud, et Soome elama asumise ja poja individuaaltreeneriks saamise hinnaks oli tema abielu. Ta kahetses, et see nii läks. Tema endine abikaasa pole pidanud vajalikuks kohtus protsessida ega meedias selgitusi jagada.

Ehk siis – elu on dünaamiline ja juhtuda võib mida iganes, ent määravaks saab inimlikkus.

#3687558:

Kohutav lugu. Kellyst on tehtud suur võlglane. Ta on võlgu selle eest, et tal on annet. On võlgu selle eest, et ta on treenides julma tööd teinud. On võlgu oma isale, vanavanematele ja ilmselt tervele maailmale. Võlgu on selle eest, et üldse sündida on julgenud.

Täitsa absurd. Nagu ta oleks kedagi 2-aastaselt palunud end sportlaseks treenida.

Loomulikult on Tõnis olnud tubli, et on suutnud ilma igasuguse erialase ettevalmistuseta teha enda lapsest tippsportlase, aga ei maksa unustada, et ka sellel on olnud oma hind. Enamus siin vaatab ainult tulemust (ka Tõnis ise), aga tähelepanuta on jäetud teekond tulemuseni. See teekond on Kelly sõnul olnud täis terrorit ja vaimset ahistamist. Ka mina nüüd täiskasvanuna oma isaga enam ei suhtle, aga mitte kunagi ei ole me üksteisega selliste sõnadega rääkinud, nagu rääkis Tõnis Kellyga. Ma vihkan kirglikult hilinemist ja pean seda väga lugupidamatuks käitumiseks, aga selline sõimamine ületab igasugused piirid!

Siin on juba korduvalt mainitud Tõnise kesist enesekontrolli. Olen sellega täiesti nõus, et tegemist paistab olevat täiesti labiilse närvikavaga inimesega. Kindlasti ei sobi selline inimene kellegi treeneriks. Ja mitte sellepärast, et tulemusteni ei jõuaks, vaid sellepärast, et sellised meetodid lõhuvad treenitava kui inimese täiesti ära. Kas see mäng väärib küünlaid? Tippsportlaseks vaimse tervise hinnaga?

Minu jaoks on õõvastav kogu loo juures see, et Tõnis ei ole kordagi maininud midagi isa-tütre suhte kohta. Ei ole veel üheski sõnavõtus läbi kajanud, et ta tunneks puudust tütrest. Ikka käib kogu tants sportlase-treeneri suhte ja raha ümber. Paistab, et tegemist on külmalt kalkuleeriva inimesega. Ta justkui ei näegi peresuhteid ega pea neid mitte millekski. Kui mu enda isa poleks samasugune, ei usuks ma, et selliseid kalke inimesi üldse olemas on.

Süda murdus Pealtnägija loo viimast kaadrit nähes. Lilianil on selgelt väga valus, et ta oma pojaga suhelda ei saa. Isal paistab seevastu Kellyst kui tütrest täiesti ükskõik olevat. Loodan muidugi, et eksin, sest sellises eas naisele on tegelikult suhe isaga väga oluline.

Mulle oli see projekt vastik juba siis kui teda 10 aastaselt juba promoti kui erilist lapsstaari. Teada on, et lapsstaarid kipuvad kiirelt läbi põlema ja kaovad unustusse. Nii see lapstaari elu on ka läinud (umbes nagu britni spearsi lugu).

Aga tuleme selle promomise juurde tagasi, ilma promota ei ole raha, ei ole võimalusi käia uus-meremaal treenimas. See maksab tohutult palju raha ja raha sebimine eeldabki rasket tööd. Tegelikult isa ju ikka selle raha välja võlus, selles mõttes tütar võiks teda ka premeerida. Aga kuna lapsstaari nö sport on läbi saamas, eks muidugi suured rahad toovad inimeses esile ahnuse – kõik mulle. Seepärast ongi nende peretüli nii mõttetu, sportlase karjäär ongi lühike, aga hiljem tuleb ka edasi elada ka koos oma perega.

Sama nagu üks pereliige võidaks lotoga palju raha ja siis ei jaga teistega, sest see on nüüd tema raha, tema võit.

Üks asi on alati vanemate taak – ükskõik mis sa lapse heaks teed, siis laps näeb hiljem ikka seda ülekohut mida sa ei teinud või keelasid. Kes lapsena pidi palju klaverit harjutama jne. Kuigi suurena on tal oskus mida paljudel pole, aga ta ei ole selle üle õnnelik.

#3687869:

Isa kindlasti nägi kohutavalt vaeva, tegi tohutut tööd laste treenimise nimel ja selleks treeninguks vajaliku raha kokku saamise nimel. Aga küsimus on selles, kui vabatahtlikult see laps kõiges selles osales. Kui laps selle treeningu käigus eluisu kaotab, nii, et tal on juba täiesti ükskõik kas ta rennisõidul end vigaseks kukub või mitte, peaasi, et isa vihast pääseda, siis on kusagil midagi ikkagi valesti läinud. Jah tippsaavutused vajavad pidevat tagantutsitamist, seda, et ei lase lapse esimese uitmõtte tagajärjel loobuda. Aga kusagil on piir, kus treenimine ja distsipliini nõudmine ei ole enam inimlikul tasemel vaid rohkem nagu vaimse vägivalla maiguga. Ma olen ennegi mõelnud, et kas need tippsportlased, kes isa käe alt tulnud on tõesti ise olnud nii edujanused ja kõik muu elus kõrvale jätnud, või on igas sellises loos paras hulk üliautoritaarset vanemlust. Mõni neist hiljem tänab isa, mõni aga nutab kaotatud noorust taga.

Elu ongi konkurents. Selleks et elus läbi lüüa, tuleb juba lapsena alustada. Jaapanis lapsed käivad juba 5 aastaselt koolis. Pigem võiks kurta need lapsed kelle vanemad lasid neil niisama olla, sest nemad täiskasvanuks saades peavad ise leidma mingi ala ja end üles töötama. Elu ei ole ju tegelikult mingi õnnemaa kus niisama naudid lapsepõlve ja siis ellu astudes ootavad ainult hüved. Tegelikult ei oota sind midagi peale vaesuse.

Kelly peaks olema õnnelik juba selles, et tal sellises vanuses on oma raha, maailmakuulsus mida teistel pole. Aga raha kipub elus käest libisema ja lõpuks on oht jääda üksikuks, siis tuleb alkohol, narkots. Poiss on ka kadunud… Perest lahti ütlemine on väga riskibisnis.

#3687863:

#3687558:

Kohutav lugu. Kellyst on tehtud suur võlglane. Ta on võlgu selle eest, et tal on annet. On võlgu selle eest, et ta on treenides julma tööd teinud. On võlgu oma isale, vanavanematele ja ilmselt tervele maailmale. Võlgu on selle eest, et üldse sündida on julgenud.

Täitsa absurd. Nagu ta oleks kedagi 2-aastaselt palunud end sportlaseks treenida.

Loomulikult on Tõnis olnud tubli, et on suutnud ilma igasuguse erialase ettevalmistuseta teha enda lapsest tippsportlase, aga ei maksa unustada, et ka sellel on olnud oma hind. Enamus siin vaatab ainult tulemust (ka Tõnis ise), aga tähelepanuta on jäetud teekond tulemuseni. See teekond on Kelly sõnul olnud täis terrorit ja vaimset ahistamist. Ka mina nüüd täiskasvanuna oma isaga enam ei suhtle, aga mitte kunagi ei ole me üksteisega selliste sõnadega rääkinud, nagu rääkis Tõnis Kellyga. Ma vihkan kirglikult hilinemist ja pean seda väga lugupidamatuks käitumiseks, aga selline sõimamine ületab igasugused piirid!

Siin on juba korduvalt mainitud Tõnise kesist enesekontrolli. Olen sellega täiesti nõus, et tegemist paistab olevat täiesti labiilse närvikavaga inimesega. Kindlasti ei sobi selline inimene kellegi treeneriks. Ja mitte sellepärast, et tulemusteni ei jõuaks, vaid sellepärast, et sellised meetodid lõhuvad treenitava kui inimese täiesti ära. Kas see mäng väärib küünlaid? Tippsportlaseks vaimse tervise hinnaga?

Minu jaoks on õõvastav kogu loo juures see, et Tõnis ei ole kordagi maininud midagi isa-tütre suhte kohta. Ei ole veel üheski sõnavõtus läbi kajanud, et ta tunneks puudust tütrest. Ikka käib kogu tants sportlase-treeneri suhte ja raha ümber. Paistab, et tegemist on külmalt kalkuleeriva inimesega. Ta justkui ei näegi peresuhteid ega pea neid mitte millekski. Kui mu enda isa poleks samasugune, ei usuks ma, et selliseid kalke inimesi üldse olemas on.

Süda murdus Pealtnägija loo viimast kaadrit nähes. Lilianil on selgelt väga valus, et ta oma pojaga suhelda ei saa. Isal paistab seevastu Kellyst kui tütrest täiesti ükskõik olevat. Loodan muidugi, et eksin, sest sellises eas naisele on tegelikult suhe isaga väga oluline.

Mulle oli see projekt vastik juba siis kui teda 10 aastaselt juba promoti kui erilist lapsstaari. Teada on, et lapsstaarid kipuvad kiirelt läbi põlema ja kaovad unustusse. Nii see lapstaari elu on ka läinud (umbes nagu britni spearsi lugu).

Aga tuleme selle promomise juurde tagasi, ilma promota ei ole raha, ei ole võimalusi käia uus-meremaal treenimas. See maksab tohutult palju raha ja raha sebimine eeldabki rasket tööd. Tegelikult isa ju ikka selle raha välja võlus, selles mõttes tütar võiks teda ka premeerida. Aga kuna lapsstaari nö sport on läbi saamas, eks muidugi suured rahad toovad inimeses esile ahnuse – kõik mulle. Seepärast ongi nende peretüli nii mõttetu, sportlase karjäär ongi lühike, aga hiljem tuleb ka edasi elada ka koos oma perega.

Sama nagu üks pereliige võidaks lotoga palju raha ja siis ei jaga teistega, sest see on nüüd tema raha, tema võit.

Lotovõiduga võrdlemine on kohatu. Lotovõiduks ei näe keegi suurt vaeva, ei tee trenni ega riski vigurhüppeid tehes oma eluga, ei riku vigastusi kogedes oma tervist ega ohverda suuremal ega vähemal määral oma kooliharidust. Lotovõidu jagamine on samuti puhtalt moraalne otsus. Lotovõitjal ei ole mitte mingit kohustust see raha lähemate ega kaugemate pereliikmete vahel võrdselt osadeks lüüa ja laiali jagada. Väga loll mõtlemine on sul.

Kohtuotsuses oli väga tabav võrdlus tõuhobusega. Et sportlane ei ole loom, kellesse investeeritakse ja kes peab siis kõigile osapooltele hiljem “tagasi tooma”. Ei ole normaalne, et sportlase isa läheb näiteks oma vanemate juurde, utsitab kõiki raha investeerima ja lubab pärast kõva tootlust. Spordis ikka ei käi nii. Sportlane palkab endale abitööjõu ja maksab neile selle eest raha. Kelly ei saanud selliseid otsuseid ise muidugi teha, sest ta oli hetkel, mil sündis otsus teha temast sportlane, ise 2-3aastane. Spordiga teenitud raha kuulub sportlasele. Mitte tema isale, tema treenerile, tema suusamäärijale ega ka sponsoritele.

Mõelge nüüd ise – sport on elukutselisele sportlasele ju täiskohaga töö. Mitte keegi meist ei mõtle, et oma tööga teenitud palga peaksime me kellegi vahel laiali jagama. Miks siis Kelly peaks?

#3687877:

#3687869:

Isa kindlasti nägi kohutavalt vaeva, tegi tohutut tööd laste treenimise nimel ja selleks treeninguks vajaliku raha kokku saamise nimel. Aga küsimus on selles, kui vabatahtlikult see laps kõiges selles osales. Kui laps selle treeningu käigus eluisu kaotab, nii, et tal on juba täiesti ükskõik kas ta rennisõidul end vigaseks kukub või mitte, peaasi, et isa vihast pääseda, siis on kusagil midagi ikkagi valesti läinud. Jah tippsaavutused vajavad pidevat tagantutsitamist, seda, et ei lase lapse esimese uitmõtte tagajärjel loobuda. Aga kusagil on piir, kus treenimine ja distsipliini nõudmine ei ole enam inimlikul tasemel vaid rohkem nagu vaimse vägivalla maiguga. Ma olen ennegi mõelnud, et kas need tippsportlased, kes isa käe alt tulnud on tõesti ise olnud nii edujanused ja kõik muu elus kõrvale jätnud, või on igas sellises loos paras hulk üliautoritaarset vanemlust. Mõni neist hiljem tänab isa, mõni aga nutab kaotatud noorust taga.

Elu ongi konkurents. Selleks et elus läbi lüüa, tuleb juba lapsena alustada. Jaapanis lapsed käivad juba 5 aastaselt koolis. Pigem võiks kurta need lapsed kelle vanemad lasid neil niisama olla, sest nemad täiskasvanuks saades peavad ise leidma mingi ala ja end üles töötama. Elu ei ole ju tegelikult mingi õnnemaa kus niisama naudid lapsepõlve ja siis ellu astudes ootavad ainult hüved. Tegelikult ei oota sind midagi peale vaesuse.

Kelly peaks olema õnnelik juba selles, et tal sellises vanuses on oma raha, maailmakuulsus mida teistel pole. Aga raha kipub elus käest libisema ja lõpuks on oht jääda üksikuks, siis tuleb alkohol, narkots. Poiss on ka kadunud… Perest lahti ütlemine on väga riskibisnis.

Mulle tundub, et ma oma tundmatuses olen hulga õnnelikum inimene kui suurem osa kuulsusi.

#3687887:

Elu ongi konkurents. Selleks et elus läbi lüüa, tuleb juba lapsena alustada. Jaapanis lapsed käivad juba 5 aastaselt koolis. Pigem võiks kurta need lapsed kelle vanemad lasid neil niisama olla, sest nemad täiskasvanuks saades peavad ise leidma mingi ala ja end üles töötama. Elu ei ole ju tegelikult mingi õnnemaa kus niisama naudid lapsepõlve ja siis ellu astudes ootavad ainult hüved. Tegelikult ei oota sind midagi peale vaesuse.

Äärmus ei ole kunagi hea. Minu vanemad utsitasid mind tagant, aga kui nägid, et mõni asi mulle ikka üldse naudingut ei pakkunud jätsid sellel alal utsitamise järele. Tulemusena valisin erialaks ala, mis mulle meeldib, olen võitnud kõik konkursid ja töökohad, mida olen soovinud. Tippsportlase karjäär ei ole ainus viis elus läbi löömiseks. Vaesuses elab siiski üsna väike protsent meie inimesi. Enamik täiesti normaalsetest peredest inimesi, kus tagant utsitamine toimus mõistlikus määras, elavad tänapäeva Eestis paremini kui kunagi varem.

Mina paneks küll oma 2 aastase selle treeneri juurde ausalt öeldes. Treener peabki olema konkreetne, distsipliin ja reeglid paigas. Ega ma ei usu et nii kui laps uksest sisse astub hakkab ta kohe röökima, eks ikka ju seal põhjused ja ajapikku nii kujunenud.

Näiteks korvpalliga seotult olevalt on enamus treenerid ikka oioioi, VÄGA emotsionaalsed ja sõnakad, ka väiksematega. Ilmselt võõrastele jah ei ütle f** vm, aga oma pereliikmega autos pärast ikka vabam ja kui ikka vihane oled ta peale siis tulevadki vabamalt need sõnad ja emotsioonid välja. Treenerite eripära noh, ega see kunstiring pole, see on sport kus ongi karm paraku, tippu sa pead silitades 99% juhtudest ei jõua  🙂

Noa asi, no mina ei tea et tavaline inimene kõnniks noal tera väljas toas ringi, tavaliselt kui võetakse nuga siis suunataksegi see seljataha, keha vastu et oleks ohutum sellega liikuda. Kui ta siin väidetavalt torti läks lõikama, siis kuhu ta oleks pidanud selle noa panema…hoidiski keha ligi, seljataga, et ei käiks noatera ees toas ringi, nii on ohutum.

Ma ei õigusta reaalset vägivalda ja kui keegi ebaõiglaselt kellegi raha endale tahab või et laps peaks elu lõpuni nüüd tänuvõlglane olema, aga asi pole nii must-valge ja ei ole ka nii hull kui üritatakse asja maalida ma arvan. Tavalistes peredes teismelistega ongi raske. Perekoolis küll saan nüüd aru vist et mitte ja kõigil teismelised kuulavad, arutlevad, saavad lahkest jutust aru, aga reaalses elus ikka näen teistmoodi.

#3687906:

#3687886:

#3687880:

No oleks ajamasin, siis keeraks tagasi ja siis Kelly oleks noname tüdruk kusagil Solarise keskuses teenindaja. Poleks kuulsust, saavutusi, oma raha, mitte kui midagi.

Kas sa tõsiselt arvad, et tüdruk, kes suudab tippspordi kõrvalt gümnaasiumi neljade-viitega lõpetada oleks ilma spordita järsku kuskil rahatu klienditeenindaja? Nimetud oleme me pea kõik siin, ei saa öelda, et kuidagi kehv oleks. Oma kodu, teen, mis tahan, kellelegi võlgu ei ole, keegi ei topi oma nina minu asjadesse … Eales ei vahetaks tema elu vastu.

Jah vabalt, mis need hinded annavad? Paljud kõrgharidusega noored naised on ju madalalt tasustatud töödel, sest keegi neid psühholooge ja filolooge ei vaja sellises mahus. Sul ka vist emotsioonid laes eks, aga ei oska reaalset elu hinnata.