See on tõsi, et mõlema lapse edu taga on isa suur töö ja pühendumine. Mäletan telesaadet, kus oli 2-3-aastane Kelly, kes juba suusatas ja tegi hüppeid, nagu väike imelaps. See on siiski väga haruldane, et isa tahab ja viitsib nii väikese lapse arendamisele pühenduda. Ilma isata ei oleks laps midagi saavutanud.
Ema pidas ju perekonda aastaid üleval ja miks sa arvad, et temal ei olnud mingit rolli. Ka tema pühendus sada protsenti, aga sinu arust on laste saavutused ainult isa teene. Imelik. Ja mis mõttes pole enam saavutusi, on ju küll, aga konkurents on alal suurenenud. Henryl on samuti väga raske nüüdses olukorras midagi saavutada, mitte pole siin asi isa hindamatus tegelemises.
Ema roll on kahtlemata samuti väga austusväärne. Paraku aga me kõik peame oma alaealisi lapsi ja vajadusel kogu peret üleval. Seda teevad kõik normaalsed vanemad. Erakordne on see, et üks vanem pühendus oma lapse ande arendamisele ja saavutaski edu.
Võib ju öelda, et 2-3-aastaselt lapselt ei küsitud, kas ta tahab tippsportlaseks saada ja see polnud tema valik. Ent samamoodi on paljudel aladel, kus edu saavutamiseks tuleb alustada nii noores vanuses, et lapse valik ei saagi kõne alla tulla. Samamoodi on kõikide lastega, kes pannakse 3-aastaselt balletti või 5-aastaselt muusikat õppima. Alati võib vaielda, kas vanem võimaldas oma lapsel saada säravalt edukaks või hävitas sundimisega tema lapsepõlve.
Muide, selle pere lugu ei ole midagi erakordset. Kui lugeda “imelaste” elulugusid, siis nad kõik on täisealiseks saades oma vanematega tülli läinud ja ennast iseseisvaks rabelenud, sageli oma edust ja andest loobudes. Selles mõttes on targem, kui mingist vanusest on andeka lapse treeneriks või juhendajaks keegi professionaal, mitte oma vanem. Siis on suurem võimalus, et vanema ja lapse suhted jäävad heaks.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 17.02 09:04; 17.02 11:22;