Vasta
Kui mina täiesti rahulikult lähen omi asju jana, siis minu 14aastane, selle peale, et ma talt meelelahutuse ära võtsin, astub uksest välja ja koju laekub heal juhul järgmise päeva lõunaks. Selles, et tal kõik tegemata on ja et ta järgmisel päeval kooli ei jõudnud, olen süüdi loomulikult mina. Kindlasti oli tal vaja kellegagi netis suhelda, et kooliasju teha. Telefonil oli aku tühi, sellepärast ei jõudnud bussi peale, et koju tulla (ja ei, kellelgi teisel ei olnud ei telefoni ega laadijat!). Vaene laps nii kannatas sellepärast, et kodus kooliasju teha ei saanud, et võttis närviderahustuseks väikse napsi ja väikse kanepipläru. Aga süüdi olen ikka ainult mina, sest ma võtsin talt neti ära.
Mjah, kui kasvatamisega liiga hilja alustada ja usalduslikke suhteid pole kunagi kujunenud, siis ongi sellised tulemused. Natuke tekib ka küsimus, et kustkohast ta kanepi ja napsi jaoks raha sai? Muide, mina rääkisin meelelahutusprogrammide kinnikeeramisest vanemliku kontrolli rakenduste kaudu, mitte neti äravõtmisest.
Neti kohta… distantsõppeks on nett muidugi vajalik, kui see vajadus on päevakorrast maas, siis – minu nett, mina otsustan, kellega ma seda jagan ja mis puhul ei jaga. Jagan, kui õppimistega on korras. Võin ka süüdi olla, kui see last kuidagi aitab, vahet pole. Ikkagi – minu nett, minu reeglid. Reegleid tuleb muidugi rahulikult selgitada.
15-aastase teismelisega pole mul seni selliseid muresid küll olnud, et need reeglid talle arusaadavad poleks. Kui ta ka reeglite vastu eksib, ta vähemalt teab, mida ta teeb. Ja kui temaga peakski kunagi ülalkirjeldatud olukordi juhtuma, siis… ee… mismoodi karjumine ja sõimamine IKKAGI aitaks, palun selgita?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt 18.02 08:42; 18.02 08:57; 18.02 09:16; 18.02 09:26; 18.02 09:45; 18.02 09:48; 18.02 09:55; 18.02 10:12; 18.02 10:20; 18.02 10:24; 18.02 12:46; 18.02 12:53; 18.02 12:55; 18.02 13:44;