Tahtsin natuke arutleda teemal tänapäeva laste osas. Veidi tõuke andis ka eelmise nädala Katrin Lusti saade, et lapsed ei austa enam oma vanemaid ja kui olukord on käest juba ära, siis vanemad ei saa kuskilt abi. Siis enam ei aita ükski seadus ning vanemad on hädas kui nende 14-15 aastased on teadmata kadunud ja purupurjus kuskil linnavahel. Aga tahaksin ka siinkohal arutleda, et millal peaks hakkama looma seda vundamenti, millal sa saavutad oma lapsega hea suhte ja austuse. Mul on näide omast käest võtta oma mehe poja näitel, kes on täna 10-aastane. Meie tutvusime peaaegu 3 aastat tagasi ning meie suhtlus mehe pojaga oli üsna hea. Ühel hetkel ma aga hakkasin tajuma, et lapsel on palju otsustamist lubatud ning vanemad tegid palju lapse soovide järgi. Näiteks, et laps otsustas millal on ta ema juures ja millal isa juures. Puudusid täielikult reeglid magama minemise aegades (nädalavahetustel läks see poiss magama kell 3-5 öösel) ning ka söömisharjumustes. Kuna mul on ka endal 10-aastane tütar, siis oskan siin näha erinevusi kasvatusharjumustes. Ma ei saa öelda, et ma olen musterema, aga arvan, et suuresti on minu järjepidevus lapse juhendamisel aidanud teda täna. Olen teda käitumise ja rutiini osas kõvasti harjutanud. Väga harjumatu oli see asi kui ühel hetkel mõistsin, et minu ja mehe lapse kasvatusnormid on nagu öö ja päev. Algselt ma vaikisin enamus teemadel, mis puudutasid tema lapse kasvatamist, kuna laps on meil 2 nädalalõppu kuus, siis isa ilmselt tahab anda endast parime, et lapsel oleks hea. Ühel hetkel ma mõistsin, et peab hakkama looma ühiseid reegleid ja korda kodus, et see asi toimiks. Samm-sammult oleme seda saavutamas, kuid oleme väga palju mehega tülitsenud just tema lapse käitumise teemal. Tean, et ma ei saa ju kedagi ümber kasvatada ning panna teisi inimesi mõtlema nii nagu mina seda teen, aga olen nii pinges alati kui poiss on meil. Ma lihtsalt ei kannata tema käitumist enam välja. Samas ei julge ka koguaeg mehele ette öelda, et kuule vaata kuidas su laps käitub. Mees ise on immuunne ja ei kuule ega näe üldse kui laps hästi ei käitu. Suuresti on mul nüüd lõpuks heameel, et klassijuhataja on märkimisväärselt teada andma hakanud poisi käitumisest koolis. Ta kiusab teisi, torgib näpuga tagumikku, loobib enda asju ja vabanduseks ajab kõik teiste kaela, ta solvab teisi, öeldes teistele, et sa oled “sitt”. Eelmine aasta sai mo tütar 3 korda rusikaga peksa näkku ja vabanduseks öeldi isa poolt, et oi see GTA st õpitud. Kui palusin poisil vabandada, siis ta tegi seda üle käe ja ei mõistnud üldse miks see pole õige tegu. Ja kui ma ütlesin mehele, et mulle tundub, et su poeg ei mõista tegevuste tagajärgi, siis olen mina ülekohtune tema lapse suhtes. Minul emana on samamoodi valus kui meil kodus selline asi juhtub ja ma ei usalda neid enam isegi mitte kahekesi koju jääma. Samas vajab ta ka abi iga õppetükiga. Lõpuks on suunatud poiss psühholoogi ja erapedagoogi juurde kooli poolt. Aga mida teevad vanemad. Arvavad, et ei ole nende pojal häda midagi. Et nende poeg on tubli ja asjalik. Ja et diskuteerimine ja vastuvaidlemine on lapse puhul hea külg. Panevad lapsele nutikeelu, samas playstationiga on lubatud mängida tundide viisi. Siinkohal ma üritan oma meest mõista, et hästi.. me kõik ju soovime oma lapsi näha ideaalsena. Aga kui on probleemid, siis ei tohiks neid ignoreerida. See on ainult minu pere näide, aga usun, et sellised olukordi on veel ja veel..Automaatselt olen mina ka kuri kasuema kui ma julgen midagi öelda oma elukaaslase lapse kohta. Kurb. Ja sealt tulevadki sellised lapsed, kes hiljem joovad ja laaberdavad ning vanemaid ei austa. Neile on eos antud juba nii palju õiguseid.
Teema: Silmaklappidega lapsevanemad
Tahtsid arutleda või tahtsid sildistada? Su teema pealkiri on igatahes sildistamine.
. Mul on näide omast käest võtta oma mehe poja näitel, kes on täna 10-aastane. Meie tutvusime peaaegu 3 aastat tagasi ning meie suhtlus mehe pojaga oli üsna hea. Ühel hetkel ma aga hakkasin tajuma, et lapsel on palju otsustamist lubatud ning vanemad tegid palju lapse soovide järgi. Näiteks, et laps otsustas millal on ta ema juures ja millal isa juures. Puudusid täielikult reeglid magama minemise aegades
Mis mõttega sa üldistad ühe lapse kasvatamatust paljudele teistele? Su teema pealkiri oleks pidanud olema “mehe laps ei meeldi mulle”, vms.
Ma tõenäoliselt läheks mehest lahku, sest ei näe ühtegi head põhjust miks minu laps peaks taluma tema lapse poolt vägivalda ja ühtlasi pole see minu püha kohus kasvatada tema last. Sellega saagu ise hakkama. Praegu nagu tundub, et sinu õlul see ongi peamiselt. Astu rollist välja.
Jätaks mehe üksinda tegelema tema pojaga ja probleemidega ja oi kui kiirelt meenub viisakas käitumine poisile ja kaob komme teisi kiusata sõrmedega või muidu. Kui kutsuks mind appi, ütleksin, et sinu laps ja seega sinu asi.
Oleksin selles osas resoluutne. Ühtegi märkust ei teeks poisi osas, koolil paluksin pöörduda otse isa poole. Prale seda küll poiss muutub kui isa mugavustsoonist väljub ja ongi kõik poisi jamad tema lahendada.
Jäta see mees.
Sellised lapsed on alati olnud. Nõukaajal olid erikoolid, sisuliselt vanglad, selliste laste jaoks. Ja neid erikoole kardeti ja pingutati, et mitte sinna sattuda. Nii et väide, et nüüd on asi hull, ei pea paika. Vanasti oli asi kordades hullem kui praegu.
Kui mu tütar saaks rusikaga näkku, koliks ma sekundipealt välja (või saadaks mehe pakkima).
Kõik.
Oota, sul sai 10-aastane tütar su uue mehe poja käest kolm korda rusikaga näkku ja sa siin veel arutled midagi? Mees veel kiidab takka, et normaalne.
Jäta maha see mees, siin ei ole midagi mõista. Parem mõtle sellele, millise eeskuju sa oma tütrele annad, kui ta peab ka edaspidi rusikaga näkku saama. (kui on juba kolm korda juhtunud, siis juhtub veel).
Vaene sinu tütar, ei taha mõeldagi, mida ta seal tunneb.
Ja kohe ma saangi selle sama “kurja kasuema” sildi endale külge. Ma olengi otsekohene ja ei räägi asjadest läbi lillede. Milleks see näitemäng ????
Sa ei ole sugugi otsekohene, kui sa alustad oma juttu keerutades “vaatasin Katrin Lusti saadet” ja “küll need tänapäevased lapsevanemad on ikka silmaklappidega”, kui su tegelik probleem on konkreetselt üks laps ehk sinu mehe laps.
Aga selle asemel, et otsekoheselt ainult mehe lapsest rääkida, teed sa võltsvaga näo ja rea lolle üldistusi.
Otsekoheselt öeldes on ainus lahendus (peale lahkumineku) see:
Minge mehega perepsühholoogi juurde ja arutage seal konkreetse lapsega seotud konkreetsed probleemid läbi. Otsekoheselt. Üldistuste pinnal ripsmete volksutamine sind ei aita.
Oota, sul sai 10-aastane tütar su uue mehe poja käest kolm korda rusikaga näkku ja sa siin veel arutled midagi? Mees veel kiidab takka, et normaalne.
Lisaks vaatab ta Lusti saadet ja teeb perekooli teema.
Jäta maha see mees, siin ei ole midagi mõista.
Ilmselgelt ta ei taha mehest lahku minna, muidu poleks ju siin teemat. Selle asemel on parem süüdistada kogu ühiskonda, halbu moodsaid aegu, jne.
Ilmselgelt ta ei taha mehest lahku minna, muidu poleks ju siin teemat. Selle asemel on parem süüdistada kogu ühiskonda, halbu moodsaid aegu, jne.
No just, ja kes siin see silmaklappidega lapsevanem on? Ema, kes laseb oma tütart peksta, elab edasi koos mehega, kes arvab, et kõik on korras.
Teemaalgataja, oma lapse tuleviku huvides tegutse, mitte ära süüdista mingeid teisi inimesi, et need ei oska oma lastega sidet/suhet/austust luua. Praegu sa ise tegeled samaga, ehk siis lõhud neidsamu sidemeid ja suhteid oma tütrega. Paljuski lähevad suhted untsu justnimelt vanemate apaatsuse tõttu. Mõtle sellele.
Ja kohe ma saangi selle sama “kurja kasuema” sildi endale külge. Ma olengi otsekohene ja ei räägi asjadest läbi lillede. Milleks see näitemäng ????
Mina ei sildista sind. Meil oli endal kodus sama olukord, vaid see erisus, et laste sood vastupidised ja väiksema lapse puhul tegu meie ühise lapsega. Me ei saanudki kodus enam rahu muul moel kui et mehe tütar enam siia külla ei tule. Kui käituda ei oska, ei ole enam vaja tulla. Kohtuvad, aga mitte meie kodus. On rahulikum nii meil kui meie lapsel.
See “kuri kasuema” unusta ära. Ilmselt on nagu meil, et laps on ema poolt ette ja taha nunnutatud, antakse muudkui õigust ja kaitstakse. Ja laimatakse isa uut kaaslast.
No kena, kui sa Katrin Lusti ja “kõik teised tänapäeva lapsevanemad” suvatsed mängust välja jätta ning siiralt rääkima hakata, siis saab juba arutada.
Tähendab, sinu mees on üks nendest silmaklappidega lapsevanematest? Aga sa ise? Ütlen ausalt, kui mehe laps lööks minu last, ma keeraks kohe esimese sellise juhtumi peale korraliku skandaali kokku. Esiteks, minu kodus ei löö mitte keegi mitte kedagi, koera ka mitte. Teiseks ei lubaks ma oma kaaslasel TEMA lapsesse hoolimatult suhtuda. See, mida lapse ema teeb, ei ole minu asi, aga kui mees oma last ei kasvata ja löömist ainult välja vabandab, siis sellise mehega ei oleks ma nõus koos elama. Sama reaktsioon tuleks ka siis, kui löömise ohver oleks hoopis naabrilaps, vms.
Kui sina seda meest niimoodi tolereerid, siis on see sinu valik ja sinu vabatahtlikult pähe pandud silmaklapid. Ütlen seda täiesti otsekoheselt.
Lisaks veel see, et lapsed üldiselt ei tule ise selle peale, et lüüa ja kui kindel sa saad olla, et seesama mees pole ise oma lapsele lööjana eeskuju andnud?
PS: loe palun minu esimene vastus mõttega läbi. Ma ei ole sind sildistanud. Ütlesin hoopis, et sina sildistad.
Ma vaatsin ka seda seda saadet ütleksin, et su mehe sarnasest (ja pealkirjas iseloomustatud) vanematest ei olnud selles saates juttu. Sealne ema ja isa näevad probleeme ja oleks nõus karmimalt tegutsema. Saateski ju öeldakse, et raskemate laste puhul toimiks paremini piitsa-prääniku meetod, mida mina ei võta otseselt selliselt, et peakski kohe lööma või peksma, vaid ikkagi mingeid karistusi, piiranguid. Aga seal ju lastekaiste jm vastavad asutused igal sammul annavad lastele teada, et vanemad ei tohiks mingeid karistusi, piiranguid rakendada (ei tohi olla kuri, ei tohi olla piiranguid, sest laps ju selle pärast põgeneb kodust) jne ja pigem vanemate initsiatiiv piiranguteks, mingiteksiki meetmeteks esitletakse lastele kui vanemate suurim kuritöö ja nõutakse ainult “pea silitamist”. Lisaks on saates kajastatud lapsed maapiirkonnast, kus vanematel ilmselt töövalikud, ja palgad on nagu on. Kuna kummaski peres polnud ka autot, mis tundus pigem rahaprobleemi tõttu (aga ehk ka terviste tõttu), seega ilmselt ei ole võimalik palju lastele meelpäraseid tegevusi, trenne, huvialasid võimaldada, et lapsi hoida ennetavalt ja järjepidevalt ka muudes tegevustes, et ei vajuks sellisesse ellu. Nende situatsioonide puhul ongi eriti kurb, et vanemad siiski tahaksid oma lapsi aidata ja suunata, aga abiks loodud instantsid tegelikult teevad asja veelgi hullemaks.
Olgu selleks siis sildistamine. Ma kahjuks ei saa pealkirja enam muuta. Käisime pereterapeudi juures ka. Jäigi see üheks korraks, kuna mees oli arvamusel, et minul on probleem. Ja kui minu pärast on vaja hädasti minna, siis lähme. Jah tõesti, ma hoolin oma mehest ja ei soovi minna lahku asjade pärast mida on võimalik lahendada. Kui mehe poeg saaks vajaliku abi, siis muutuks ka meie pere jaoks kõik paremaks. Aga kui vanemad käivad oma silmaklappidega ja ei mõista, et asi on hapu, siis mis ma teha saan. Olen pikalt olnud kannatlik ja mõistlik, aga ega ma lõputult ei jaksa ju. Ja võibolla ma tänan olengi sildistav, sest mu emotsioonid on vastavad. Ma olen siit perekoolist lugenud teemasid küll, et “ma ei salli oma mehe last”, aga mitte kunagi ei olda selle osapoole poolt kes on nö kasuvanem. Ja ehk peaksin oma last õpetama vastu lööma, et ta tulevikus peksukotiks ei jääks.. ehk oleks nii õige ???? Rumalus ju. Tuleb tegeleda nende lastega, kellel on käitumisega probleemid.
Ma ei tea, mis tooniga sa mehele ütled, et tema poeg jälle midagi korda saatis. Või kas jätad ütlemata, kuid sellest igal juhul pole kasu. Pole kasu ei ütlemisest ega ka ütlemata jätmisest. Ei ole mõtet korrata juba proovitud varianti ja loota teistsugust tulemust. Antud juhul läheb isa kui bioloogiline vanem kohe kaitseasendisse ja olukord ei lahene. Vaid jättes isa ise vastutama täielikult lapse käitumise eest, avanevad tema silmad ja hakkab toimuma muutus. Isa peab ise hakkama klaarima neid olukordi koolis, kodus. Sina ära sekku, lihtsalt eemaldu ja hoia oma last kõigest sellest eemale.
Kui lahku läheksite ja poiss isaga kahekesi jääks, rahuneks ehk poiss ka maha ja muudaks käitumist. Lapsele võib see küllalt stressirikas olla, elada kord isa, kord ema pool, isa juures veel kasuema oma lapsega, probleemid koolis.
Sinu tütar ju saaks ka nii rahuliku elu, kus teda ei lööda kasuvenna poolt.
Kui tahad oma tütrele seda teemaalgatuses maintud vundamenti laduda, siis pead võimaldama talle rahulikku elukeskkonda, kus ei ole mingeid draamasid. Lapse jaoks peab kodu olema mõnus turvaline koht. Jah, see ei garanteeri, et kõik läheb hästi, aga see on väga hea algus. Või mis sa ise arvad, miks lapsed ennast lausa purju joovad? Et elu on nii tore ja kõik on mõnus ja siis on vaja sellest eemalduda?
Ma usun, et laps, kes peab järgima rangeid/või isegi nö normaalseid reegleid kodus, kus on regulaarselt mingid tülid/draamad/pinged, hakkab suurema tõenäosusega jooma kui laps, kes elab lõdvemate reeglitega mõnusas rahulikus draamavabas kodus. Ehk siis prioriteet peaks olema rahumeelne ja mõnus kodu ning alles siis hakka reeglitega asja timmima, kui see üldse vajalikuks peaks osutuma.
me kõik ju soovime oma lapsi näha ideaalsena.
Ei, jumala pärast.
Meie tahame oma lapsi näha tarkade, lahkete ja õnnelikena.
Vaatasin ja mõtlesin ja lugesin siit ka neid teemasid.
Teemaalgatajal on selles õigus, et 14-15 a ei kasvata enam eriti midagi. Siis loeb enamasti see, mis enne on loodud ja kasvatatud. Me enamus ei tea, mida meie suuremad ja suured lapsed teevad meist eemal olles. Ja loevad jah, sõbrad, geenid ka peale selle vanemate töö. Ja kui juhtub, et teismelisena nn katus sõidab, siis (selle eest pole keegi kindlustatud), siis jääb suures osas loota sellele alusele, mis pandud. Kuid mind huvitaks nende vanemate arvamus, kelle arust on nende lapsed vigadeta??
Ja ehk peaksin oma last õpetama vastu lööma, et ta tulevikus peksukotiks ei jääks.. ehk oleks nii õige ???? Rumalus ju. Tuleb tegeleda nende lastega, kellel on käitumisega probleemid.
Mina mõtlen, et “kasuemana” ei ole sa tegelikult mingi suvaline kõrvalseisja ja tädi tänavalt. Ehk pole sa päris vanema eest, aga ikka olulisem täiskasvanu lapse elus, kui talle näiteks on õpetajad. Seega, ma ei võtaks vastutust täielikult endalt ära, et lapsevanemad ja teised tegelegu poisiga… Sa pole mingi kummitus seal kodus vaid ikka lihast ja luust inimene. Sinu osa on näiteks selles, et määrata reeglid, kuidas sinu kodus käitutakse – et ei lööda, et ei mängita playstaytonit öö läbi, süüakse korraliku toitu, minnakse magama normaalsel ajal (10-aastane on ju ikka päris tilluke veel, ta ei jaksa hommikul kooliminekuks ärgatagi, kui korralikult magada ei saa!). Nagu ise kirjutad – tuleb tegeleda lastega, kellel on käitumisega probleeme. See laps on sinu elus ka ja ka sinu vastutus, et ta õpiks normaalselt sotsiaalselt käituma, arvan ma.
Minu meelest sellised kasvatamisest kõrvale hoidvad kasuvanemad õpetavadki lastele, et mingitel täiskasvanutel puudub täielik sõnaõigus ja nende juuresolekul võib käituda nagu vana troll, sest neil pole õigust midagi öelda. Muidugi peab sul olema õigus.
Minul ja mu abikaasal on ühevanused lapsed. Kohtusime kui lapsed oli lasteaiaealised. Ainus teema, mille pärast üldse tülitsenud oleme, ongi lapsed.
Väiksestena mängisid nad koos ja nendevahelised tülid kippusid erinevate kasvatuspõhimõtete tõttu kahjuks üle minema meievahelisteks tülideks. Tulemus ja lahendus on see, et koolilastena ei suhtle need lapsed omavahel eriti rohkem kui “tere – head aega – ulatata ketšupit palun”. Kui mehe laps tuleb, siis saavad lapsed olla eraldi tubades. Mina ise suhtlen abikaasa lapsega ka üsna vähe. Ma ei väida, et see on ideaalne lahendus, aga vähemalt võimaldab kõigi pereliikmete närvidel enam-vähem terveks jääda.
Täiesti tavaline asi lahuselavavanema puhul. Ps see etteheide, et laps valib ise, millal ema, millal isa juures, on küll ülekohtune. Nii suur laps muidugi juba valib ise, sh valib ta ise, kummaga ta üldse elada soovib! Mu mees ka juba mitu aastat ei lepi oma eksiga kokku, vaid räägibki pojaga ja poeg teab ise või vajadusel küsib emalt, kas mingid muud plaanid olid jne. ainult pikemaid plaane, nt terve nädal meil või reisiplaanid, need räägib eksiga läbi.
Aga muidu olid ka meil need magamamineku ajad tüliks. Mees võttis alles siis mõistuse pähe, kui käis pojaga psühholoogil (arusaamatul põhjusel eksi nõudel…). Psühholoog tunnistas lapse täiesti normaalseks, aga mainis ka, et peab olema kindel magamaminekuaeg sõltumata sellest, kui kaua täiskasvanud ülal on (laps oli 7ne). Ja samal õhtul käisime minu õel külas ja nende aasta vanem poeg saadeti üks hetk magama sõltumata sellest, et külalised olid. Pärast seda avanesid selles küsimuses mu mehe silmad. Vanemaks saades juba õppis laps ise reguleerima oma uneaegasid ja no 14-aastast me ei saada ka kell 22 nui-neljaks voodisse 😀
Aga nt ka õppimise osas – ikka mitu korda nädalas kuulen, kuidas mees “aitab” lapsel õppida, sisuliselt vastates lapse eest küsimustele. Ma olen talle mitu korda öelnud – ära ütle vastust ette, vaid ütle, kust vastust leida võib – suuna teda vastust ise leidma, mitte, et “ah, saab siis normaalse hinde vähemalt” (kusjuures lapsel ei ole õppimisega probleeme, aga ilmselt perfektsionistina peavad koguaeg 5-d olema ja 4 oleks hull draama…). Kusjuures meie ühiseid lapsi oskab ta väga hästi suunata – et ei ole probleem selles, et ta ei oskaks suunavadi küsimusi esitada ja last päriselt juhendada, kuidas õppida. Aga kuidagi see eemal olemine – see tingib vajaduse olla “see hea vanem”, mistõttu unustatakse ära, et hea vanem just ei tee neid asju
Lisaks veel see, et lapsed üldiselt ei tule ise selle peale, et lüüa
Mis jutt? Loomulikult tulevad. Eriti need, kes verbaalselt eriti tugevad pole.
Võõrasemal endal on silmaklapid tõesti. Lugedes seda ma ei imesta enam, kuidas kasuisad saavad oma kasutütreid ära kasutada, emad on ju pimedad oma uue mehe suhtes..
Üks eelkirjutaja kirjutas õigesti, laps on mehe oma, las kasvatab. Sinu poolt ainult sinu kodu reeglid – lapsed lähevad tööpäeval magama kell.. ja puhkepäeval hiljemalt kell.. Ja kedagi kunagi ei lööda. Kui keegi lööb, nägemist, kohe koju ema juurde.
Eelmine aasta sai mo tütar 3 korda rusikaga peksa näkku ja vabanduseks öeldi isa poolt, et oi see GTA st õpitud. Kui palusin poisil vabandada, siis ta tegi seda üle käe ja ei mõistnud üldse miks see pole õige tegu.
Kui te ei saa poisist jagu ja ta jätkab teil sellist käitumist, siis võib sinu tütrest 14-aastaselt saada samasugune kodust põgenev neiu. Kui teda oma kodus ei kaitsta löömise eest, siis võib ta tahta sellest kodust eemalduda. Mehega ja ta pojaga kindel konkreetn jutt, et kui selline käitumine jätkub, siis teie astute tütrega minema. Kaitse ometi oma last sa silmaklappidega ema!
Kui sina seda meest niimoodi tolereerid, siis on see sinu valik ja sinu vabatahtlikult pähe pandud silmaklapid. Ütlen seda täiesti otsekoheselt.
Tänan! See lause panid mind kohe mõtlema. Siinkohal ma mõistan, et olen tõesti olnud liialt leebe ja paindlik. Tänan Sind selle eest!
Õnneks on meil enamus aega kodus siiski rahulik keskkond ja tihti teeme ka selliseid ema-türe päevi, mil mina veedan aega oma lapsega ja mees saab veeta aega oma pojaga.
Viimasel ajal saavad lapsed samuti hästi läbi nii, et selles osas ma ei saa öelda, et meil kodus on põrgu lahti ja pidev draama. Kui meil on mehega pinged ja probleemis, siis me lahendame neid väljaspool kodu keskkonda. Lapsed ei pea sellest osa saama.
Ja siiralt usun ja loodan, et nüüd kui sekkub ka juba kool, siis võtavad poisi vanemad ennast ka kokku ja tunnistavad, et on aeg abi vastu võtta ????
Tänan tähelepanu eest ????
[/quote]
Nii kui käidi välja karmilt, et oma lapse huvides peaksid lahku minema, muutus asi kohe paremaks. Enam ei olegi nii hull.
Vägivalda saab ühe korra andestada, juhtus. Aga kui lüüakse juba mitu korda, tehakse haiget – siis armastus lapse vastu kaalub üles suhte seda võimaldava mehega.
Ei tea, kuidas alati need mehe lapsed nii kohutavad huligaanid on, aga enda lapsed on kukununnud. Siit kõigist teemadest tuleb samamoodi välja. Kui see poiss nii hull oleks, nagu teemaalgataja siin kirjeldab, oleks ilmselt ammu lahkuminek olnud, aga tundub, et pannakse ikka kõvasti juurde. Põhiteema on ikka see, et ta ei kuulu meie perre ja parem kui siin ei käiks, siis oleks kõik korras. Pool jutust tundub täielik väljamõeldis.
Ei tea, kuidas alati need mehe lapsed nii kohutavad huligaanid on, aga enda lapsed on kukununnud. Siit kõigist teemadest tuleb samamoodi välja. Kui see poiss nii hull oleks, nagu teemaalgataja siin kirjeldab, oleks ilmselt ammu lahkuminek olnud, aga tundub, et pannakse ikka kõvasti juurde. Põhiteema on ikka see, et ta ei kuulu meie perre ja parem kui siin ei käiks, siis oleks kõik korras. Pool jutust tundub täielik väljamõeldis.
Sinu puhul on tegemist lahkuläinud emmega, kes oma last elu eest isa pere ellu püüab suruda?
Antud loos mul on mehest kahju. Ühelt poolt eksnaine, kes oma last isa juurde külla saadab ja teiselt poolt oma naine, kelle jaoks laps probleeme põhjustab. Ilmselgelt poiss püüab võistelda peres elava tüdrukuga ja terroriseeribki teda. Isa jõud üle ei käi, emmekene kodust paneb puid allagi ja seis ongi selline nagu kirjeldatud.
Kumb peaks olema olulisem- minevik või siis olevik ja tulevik? Olevik ja tulevik minu jaoks. Mees peaks nii poisi kui tema ema paika tõmbama. Kui külas olles käituda ei oska, siis pole vaja külla tullagi.
Ei tea, kuidas alati need mehe lapsed nii kohutavad huligaanid on, aga enda lapsed on kukununnud. Siit kõigist teemadest tuleb samamoodi välja. Kui see poiss nii hull oleks, nagu teemaalgataja siin kirjeldab, oleks ilmselt ammu lahkuminek olnud, aga tundub, et pannakse ikka kõvasti juurde. Põhiteema on ikka see, et ta ei kuulu meie perre ja parem kui siin ei käiks, siis oleks kõik korras. Pool jutust tundub täielik väljamõeldis.
Sinu puhul on tegemist lahkuläinud emmega, kes oma last elu eest isa pere ellu püüab suruda?
Antud loos mul on mehest kahju. Ühelt poolt eksnaine, kes oma last isa juurde külla saadab ja teiselt poolt oma naine, kelle jaoks laps probleeme põhjustab. Ilmselgelt poiss püüab võistelda peres elava tüdrukuga ja terroriseeribki teda. Isa jõud üle ei käi, emmekene kodust paneb puid allagi ja seis ongi selline nagu kirjeldatud.
Kumb peaks olema olulisem- minevik või siis olevik ja tulevik? Olevik ja tulevik minu jaoks. Mees peaks nii poisi kui tema ema paika tõmbama. Kui külas olles käituda ei oska, siis pole vaja külla tullagi.
Mulle küll ei paista, et poiss külas käiks isal. Pigem tundub, et neil on hooldusõigus pooleks või poiss elab isa juures ja käib nagu tahab, ka ema juures. See ikkagi ei tähenda, et poisil raske poleks. Tegu on siiski 10-aastase lapsega. Teemaalgataja on ka kuidagi negatiivselt meelestatud antud poisi suhtes. Räägib, et mida see poiss kõik halvasti teeb, aga mis on selle poisi head omadused, seda ei räägi üldse. Nagu ka sellest mitte, kuidas see poiss tema tütart üldse lööma hakkab või mis enne seda juhtub. Selle kohta pole sõnagi.
