Kuidas siis saab väita, et ei kuule midagi, kui on võimalik juttu rääkida?
Sest opi ajal oled ärkvel, aga sa ei mäleta midagi.
Aga mäletad, et rääkisid juttu? 🙂 Ja rääkimiseks on vaja ikka kuulda ka.
Minul oli sellega mõõga neelamine, voolik aetakse suu kaudu makku. Ma mäletan kogu uuringust täpselt ühte lauset, kui õde ütles, et sa oled väga tubli ja siis kadus kõik. Ja mul oli tõesti peale uuringut tunne nagu oleksin maganud.
Samas öeldi enne uuringut, et ma ei maga, suudan täita käsklusi ja rääkida sel ajal. See viimane on vist see, miks patsient ei usu, et ta ikka midagi ei taju. Ma ei mäleta tõepoolest isegi seda, mida arst rääkis siis, kui uuring läbi sai ja mind üles aeti. Kohe püsti tõusta ei tohtinud, pidin veidi lamama, muidu on oht kukkuda.
Lisan veel, et minu uuring ilmselt oli ka valus, ma kartsin juba väga, seepärast ei teinudki ilma ja peale uuringut oli mul kurk ja kurgulagi mitu päeva tundlik. Aga uuringu ajast mingit valu ei mäleta, üldse midagi ei mäleta.