Teema: Sinu mees vihasena

Minu mees ei vihasta.

Ta võib ärrituda peale tunde kestnud saagimist (näiteks lapsed on ülemeelikud ja ei püsi voodis hoolimata sellest, et kell läheneb südaööle) ja siis ta võib röögatada.

Aga ta ei vihasta. Ta isegi ei ärritu avalikult. Ta on nii rahulik ja kannatlik, et ma kardan, et ühel päeval ta võib kas oma allasurutud emotsioonidest lõhki minna või kirvemõrvariks osutuda.

Ta tuleb mõnikord mulle rääkima juhtumistest töö juures, mis teda ärritavad. Ta räägib neid nagu igapäevaseid uudiseid ja ma saan aru, et ta on ärritunud kui ta kasutab teistsuguseid sõnu kui tavavestluses või lisab jutu sisse asjaga seotud inimeste nimed. Ta tavaliselt ei räägigi oma tööst või oma arvamusest. Väga harv juhus kui ta ütleb, et mina olen teda pahandanud või olen talle ülekohut teinud.
Ma saan aru, kui ta on rahulolematu. Ta hakkab siis nohisema. Ja tavaliselt siis ma ka püüan välja selgitada, miks ta on rahulolematu.

Tema säästmiseks ma katsun ikka võimalikke tüliküsimusi arutada, aga ta hoidub paaniliselt tülitsemisest. Ta ei salli kui ma teravaid teemasid üles võtan, ärritun neid teemasid arutades ja häält tõstan kui mulle tundub, et ta põikleb. Aga kui oleme asjad siiski läbi rääkinud, tunnistab ta ka ise, et hakkas kergem ja see jutuajamine oli oluline.

Me oleme 7 aasta jooksul tülitsenud v-o 10 korda.

Olles kitsi oma negatiivsete emotsioonide väljendamisega, pole ta samas kitsi positiivsega. Ta avaldab mulle armastust, kallistab lapsi, ei häbene avalikult käsikäes käia. Ta kuulab mind kui minul on mingid mured ja julgustab mind kui olen hirmul. Aga ta on kuidagi… hästi tasane inimene. Mina olen agressiivsem.

Mina ei ole oma meest tegelikult päris vihasena vist näinudki. Kui ta ärritub, siis lähevad tal silmad tumedaks – pupillid laienevad ja tuleb selline ähvardav ilme.

Küll aga ei meeldi talle uimased ja aeglased või udupeadest inimesed. Ehk siis talle ei meeldi ennast korrata. Kui ta on ühe korra öeldnud või teinud ja teine pool ei pane tähele, unustab ära või ei reageeri, siis teist korda ütleb pisut kõvema häälega ja kolmandat korda tuleb sealt juba eriti sarkastiline ning pahane märkus.

Kui tal on lihtsalt kehv tuju (noh igal ühel juhtub, et vahel on väsimus või niisama kehv päev olnud), siis ma ei torgi teda üldse. Kallistan ja kallan klaasi veini ning ütlen, et olen olemas, kui ta peaks tahtma suhelda.

Me oleme mõlemad rahulikud. Mees käratab lastele ja koertele kui nad sõna ei kuula. Teineteise peale me ei karju. Kui oleme pahased, siis turtsume omaette ja kui valmis oleme, siis räägime probleemid selgeks. Mul mees pole kordagi märatsenud, tõugelnud, laamendanud jne. Olen üles kasvanud peres, kus märatseti palju ja seega ma ei suudaks elada mehega, kes röögib ja tõukleb.

Ise ma lähen jalutama kui ma ärritunud olen, kuna ei taha öelda midagi sellist mida ma pärast kahetseksin. Karjuda ja röökida pole mul kunagi kombeks olnud ja loodan, et selline harjumus ei teki ka.

Inimesi on nii palju erinevaid ja kõik elavad oma emotsioone erinevalt välja, või siis jätavad hoopis enda sisse peitu.

Mees ärritub sellepeale, kui tegevused on takistatud. Kui masinad pole korras, kui mingid asjad viibivad. Aga kunagi ei ole objektiks inimesed. Ja ta teab ka, et kui ta on ärritunud, et siis see mõjub teistele ka. Nii et ta üritab maharahuneda kui märkab ,et närvis on. Kui ta juba märkab, et närvi läks, siis rahuneb kiiresti. Aga sellist asja, et inimese peale ärrituks, noo ei ole. Tal on nii hea huumorisoon, et ta keerab kõik asjad naljaks. Isegi sellised asjad, kus ikka nalja üldse ei ole. Ja ega tülitseda ka ei saa, kui üks viskab nalja koguaeg. Nii et pigem on lõpeb selline vihastamine pikemate jutuajamistega, sest kõige parem on takistusi lahtirääkida. Et kas saab üldse midagi teha või ei ole lootuski et mõni takistus laheneks.

Minu mees on 2 korda niimoodi vihastanud, et lõi esimesel korral laelambi kildudeks ja teisel korral viskas Bodumi kohvikannu põrandale kildudeks.

Ma provotseerisin teda, tunnistan üles.

Jooksis peale mõlemat intsidenti mitmeks tunniks kodunt minema, aga ostis uue lambi ja kohvikannu enne kojunaasmist asemele.

Aga muidu on nii, et kui ta tõeliselt vihastab, siis paneb riidesse ja läheb uksest välja, et ei tekiks sõnavahetust või riidu. Läheb teeb oma motikaga paar ringi ja tuleb rahunenult koju tagasi.

Karjume üksteise peale minimaalselt. Eks neid ütlemisi ikka ette tuleb, aga kui tunneme, et asi väljub kontrolli alt, siis ütlengi, et mine tee paar ringi mootorrattaga.

Ma ei kannata riide, see on nii nõme, kui üksteise peale karjutakse ja krt teab, milles süüdistatakse.