Kuidas pärandada vara kärgperes?
Naisel eelmisest kooselust kaks last (saab elatist) ja 1 ühine. Vara on kooselu ajal soetatud mehe nimele. Ei ole abielus kuid naine on ka sinna panustanud. Vara on maja ja korter, kus elab üürnik hetkel. Mehe soov on kõik ühisele lapsele
Kuidas jagaksite?
Kuidas pärandada vara kärgperes?
Vara on kooselu ajal soetatud mehe nimele. Ei ole abielus kuid naine on ka sinna panustanud.
Ma ei saa siit edasi lugeda, kiilub kinni küsimus: MIKS? Kui mõlemad justkui panustavad, siis Miks on vara mehe nimel?
Ja siit loogiline vastus sulle: kui sina oled juriidiliselt varatu, siis vara omanik otsustab, kes on pärija. Kuigi …. millal ükskord pärimiseks läheb, on kõik ammuilma muutunud.
Lõpeta mehe varasse panustamine ja panusta parem oma esimesest kooselust sündinud laste elu alustamisse. Panusta, et neil oli raha sissemaksuks, et soetada oma kodu. Või soeta juba täna omaenda vara, mille paned rendile seniks, kui su lapsed seda vajavad. Siis ei ole neil okast oma poolõe või -venna suhtes, kes võib-olla pärib kõik muu millesse rumala peaga panustad.
Siis ju kõik õige mehe poolt. Kui abielus ei ole, on pärijaks ühine laps.
Mis need lapsed eelnevast suhtest üldse asjasse puutuvad? Naine arvab, et mees peaks oma lahusvara heatahtlikult nendega jagama? Ma ei näe küll põhjust.
Milles see naise panustamine seisneb? Omand on siiski omand ja lilleõite peenrasse istutamine võib muuta kodu hubasemaks aga ei muuda omandisuhet.
Lihtne, kui mehel on nt korter, maja, suvila, autod, maatükk või metsaveerg, saab pärandada võrdses osas kõigile kolmele lapsele. Üks saab nt korteri ja auto. Teine maja ja metsa. Kolmas suvila ja maajupi.
ahh eks see naise “panustamine” seisnes selles, et koristas ja tegi süüa ning osales lapse kasvatamises rohkem. mees teenis pappi ja ehitas maja või maksis enamuse laenust.
Lihtne, kui mehel on nt korter, maja, suvila, autod, maatükk või metsaveerg, saab pärandada võrdses osas kõigile kolmele lapsele. Üks saab nt korteri ja auto. Teine maja ja metsa. Kolmas suvila ja maajupi.
Miks? Siin uhkeldavad kasuemad üksteise võidu, kuidas täpselt nemad on kindlustanud, et mehe lapsed ühisele varale “küüsi taha” ei saaks.
Ei saa küsimusest aru. Kui vara on mehe nimel ja nad ei ole abielus, siis kuidas ja mida naine jagab, tal ei ole ju midagi? Kui naine ja mees testamenti tegemata ära sureksid, päriks mehe vara tema järeltulija ja tal on ainult üks järeltulija nagu ma aru saan. Kes üldse on nii loll, et soetab vara mehe nimele?
Või peaks mees tegema testamendi, et vara võrdselt kolmele lapsele? Pärimise suhtes kärgperes niikuinii võrdsust ei ole. Kaks vanemat last pärivad ju osa oma isa varast (võib-olla).
Üldiselt ma arvan, et kärgperes peavad olema lapsed võrdselt hoitud ja armastatud, aga surres on igal inimesel õigus jätta oma vara sellele, kellele tahab.
Lihtne, kui mehel on nt korter, maja, suvila, autod, maatükk või metsaveerg, saab pärandada võrdses osas kõigile kolmele lapsele. Üks saab nt korteri ja auto. Teine maja ja metsa. Kolmas suvila ja maajupi.
Miks mees peaks võõrastele lastele midagi jätma? Need lapsed pärivad oma ema ja isa tagant.
OK, naine on panustanud, aga mis need naise eelmised lapsed siia puutuvad? Nendel on ju oma isa, kes neile midagi pärandada võiks.
Naise seisukohast ikka kolme lapse vahel, mis sellest, et naisele midagi ei kuulu.
Mehe seisukohast aga jätab ta oma vara loomulikult ainult oma lapsele.
Mina kasvasin kasuisaga ja pärand jäi loogiliselt mu poolvendadele. Muidugi ema panustas ka ja mitte vähe, aga vara oli kasuisa omand.
Pärimine tuleb alles pärast surma ning selleks hetkeks on ilmselt lahku mindud ja see, mida täna mõeldakse, ei ole eriti määrav. Ilmselt laps pärib uue naise ja uute lastega ühiselt.
Ma mõtlen, et kui minu mehel – oleme mõlemad kolmandal ringil – oleks olnud kaks last, kes oleks kasvanud isa juures, mis on küll haruldane, aga mitte võimatu – ja mina oleksin perekonnas ainuke täiskasvanu, kellel on vara – siis ma oleksin loomulikult rõõmuga valmis neid majanduslikult toetama ja üles kasvatama, ka kõrgkooli ajal, aga ma ei oleks nõus pärandama neile oma kinnisvara. Kuigi ilmselt pärandaksin mehele mõistliku osa, nt õiguse pärast minu surma korteris edasi elada, vms.
Ja kui ma enda puhul nii suhtuksin, siis ma ei näe põhjust ka vastupidisel juhul teisiti suhtuda.
Kuidas pärandada vara kärgperes?
Naisel eelmisest kooselust kaks last (saab elatist) ja 1 ühine. Vara on kooselu ajal soetatud mehe nimele. Ei ole abielus kuid naine on ka sinna panustanud. Vara on maja ja korter, kus elab üürnik hetkel. Mehe soov on kõik ühisele lapsele
Kuidas jagaksite?
Naine on siis üüri eest tasunud varanduse hoidmisesse. Seda nimetatakse majahoidmiseks. Sellest ei teki mingit omandit. Naisel pole siin kahjuks midagi jagada. Nii nagu mees ütleb, nii on. Miks nii, sest mees on omanik. Naine saab oma säästud pärandada kahele lapsele. Säästud peaksid olema juba selles ulatuses, et ei pea elamist üürima.
Oleneb, palju see naine siis reaalselt panustanud on. Esmalt ajaks selle korda, et naine saab õiglase osa varast endale. Päranduse mõttes jaotub naise vara kolme lapse vahel ja mehe vara läheb tema ühele lapsele. Seda kõike muidugi praegu, kui lapsed alaealised/noored. Meil on ju keskmine eluiga juba peaaegu 80 aastat. Selleks ajaks on su lapsed juba u 50-aastased vms ja elus võib olla palju juhtunud. Hiljuti toimus meil ka päranduse jagamine ja see ei jaotunud võrdselt kõikide bioloogiliste laste vahel, sest igasuguseid asju oli juba varem jaotatud ja igasugust muud elu oli ka toimunud. Kui ma peaks sattuma kokku mehega, kellel on alaealine laps, keda me siis veel ühiselt kasvatame ja kes on järgmised 50+ aastat minu elus ja siis ta veel 50ne aasta pärast hooldab ka mind ja meest, hoolitseb meie kodu eest jne jne, siis ma vast ikka pärandaks talle miskit.
Sellises olukorras, kus kõik lapsed on veel noored ja abielu ka pole, lastel isad olemas, siis minu surma korral läheks minu vara mu bioloogilisele lapsele. Aga seda ma ei tea, kuidas ma oma vara 50+ aasta pärast jagan.
Meil on vga lihtne – mees jättis temale kuuluva pool vara esimesest abielust lapsele, seega leian, et tema on oma osa juba kätte saanud (tegu poole majaga, teine pool kuulub ta emale). Meie abielu ajal soetatu jääb meie lastele.
Päris nii ei ole, et naine ei panusta – kui naine ostab süüa, riideid, majapidamisasju jne – siis mees selle arvel ju säästab ning saab selle raha suunata kinnisvarasse. Lõpuks on nagu suur Peeter ja väike Peeter – naise raha lüüakse igapäevaselt sirgeks, mehel aga koguneb vara. Üldse ei saa naise sellisest lihtsameelsusest aru, miks peaks vara olema mehe nimel.
Pärimine tuleb alles pärast surma ning selleks hetkeks on ilmselt lahku mindud ja see, mida täna mõeldakse, ei ole eriti määrav. Ilmselt laps pärib uue naise ja uute lastega ühiselt.
Kui abielus ei olda, pärib vaid laps. Kui just pole testamenti tehtud.
Nii vähe infot jälle. No kui kaua olete selle mehega koos elanud, kui vanad on vanemad lapsed? Mis selle naise panustanine täpsemalt on? Kas see on tuntav osa ja milles? Kas mees arvestab sellega? Kas naine on panustanud nii korterisse, kui majale?
Kui naine on panustanud igas mõttes poole ühest või kahest kinnisvara objektist, siis õiglane mees pärandab selle poole naisele, ka ilma abieluta. Kuna on nii õiglane ja õige. Mida mees arvab naise poole panusest? Naise lastele ta võib pärandada vaid heast tahtest, kuna naise lastele peaks pärandama laste oma isa. Ja kui ta pärandabki, siis ta ka ju ei päranda eksanaise uuele lapsele. Ikka oma lastele.
Olen analoogses olukorras. Teisel ringil. Esimest kooselust 2 last ja praegusest abielust 1. Abielludes valisime lahusvara.
Minu nimel on pool korterit (teine pool kuulub minu vanemate laste isale) ja maja, mille ehitasime praeguse abikaasaga koos.
Tegin testamendi. Vanemad lapsed pärivad minu poole korterist.
Ühiselt ehitatud maja pärib abikaasa. Maja puudutav osa on vormistatud vastastikuse testamendina. Ehk siis peale minu ja abikaasa surma pärib selle ühine laps.
Kuna viimane laps on alles väike, siis ei julgenud ma testamenti otse lapse nimele teha. Kui minuga homme midagi juhtuks oleks abikaasa selle majaga 15+ aastat lõksus (alaealise vara saab müüa ainult kohtu loal jne).
Testamenti pandi sisse veel klausel, et kui meil kummalgi abikaasaga tulevikus veel mingit vara tekib, siis selle vara pärivad kummagi bioloogilised lapsed (abikaasal on ka eelmisest abielust laps).
Imelik naine.
Eelmisest kooselust laps nagu vaeslaps ju. Lapsele isa maksab elatist, palju ema lapsesse panustab. Teise kooselu mees kindlasti võõrasse lapsesse ei panusta ja miks peakski, ta ju panustab oma lapsesse ja tema nimel olevad varad lähevad heal juhul ikka tema lapsele.
Naine võtku ikka mõistus pähe ja ühisvara vormistagu ikka ühisvaraks.
Olen analoogses olukorras. Teisel ringil. Esimest kooselust 2 last ja praegusest abielust 1. Abielludes valisime lahusvara.
Minu nimel on pool korterit (teine pool kuulub minu vanemate laste isale) ja maja, mille ehitasime praeguse abikaasaga koos.
Tegin testamendi. Vanemad lapsed pärivad minu poole korterist.
Ühiselt ehitatud maja pärib abikaasa. Maja puudutav osa on vormistatud vastastikuse testamendina. Ehk siis peale minu ja abikaasa surma pärib selle ühine laps.
Kuna viimane laps on alles väike, siis ei julgenud ma testamenti otse lapse nimele teha. Kui minuga homme midagi juhtuks oleks abikaasa selle majaga 15+ aastat lõksus (alaealise vara saab müüa ainult kohtu loal jne).
Testamenti pandi sisse veel klausel, et kui meil kummalgi abikaasaga tulevikus veel mingit vara tekib, siis selle vara pärivad kummagi bioloogilised lapsed (abikaasal on ka eelmisest abielust laps).
Mul samuti varasemast 2 (täiskasvanud) last ja 1 (alaealine) laps praegusest abielust. Abikaasal varasemast 1 (alaealine) laps.
Enne abiellumist tegin testamendi, pärijateks nimeliselt minu 2 täiskasvanud last. Varasuhteks abielus on lahusvara.
Kodu, kus elame, kuulub mulle. Ei ole ühtegi pangalaenu vms. Minu surma korral päriksid minu 2 täiskasvanud last, alaealisel on (seni kuni ta on alaealine) õigus sundosale. Ehk siis kui mulle kuuluva vara väärtus on nt 90 000 eurot, siis kumbki täiskasvanud laps peaks alaealisele maksma 7 500 eurot.
Kas ma teen oma lastel vahet? Ei tee. Lihtsalt välistan võimaluse, et mingi juhuse tõttu võiks abikaasa laps sattuda meie kodu omanike ringi.
Abikaasal testament tehtud ei ole. Kinnisvara tal ei ole, seega ei ole ka midagi, mille pärimise ümber kakelda. Igaüks saab selle, millele tal seaduse järgi õigus on.
Kärgperendus ongi julm. Soovitan kõik vara- ja rahaasjad juba enne kooselu algust paika panna.
Kas ma teen oma lastel vahet? Ei tee. Lihtsalt välistan võimaluse, et mingi juhuse tõttu võiks abikaasa laps sattuda meie kodu omanike ringi.
Jah, meil oli maja minu nimele ostmine samast teemast ajendatud. Lisaks ka sellest, et krunt ja enamus materjale on ostetud minu raha eest. Mees on panustanud tööga. Meie pärandamisplaani nõrk koht on see, et kui kõigepealt suren mina, mees jõuab minu tagant pärida ja sureb ajal kui tema esimese abielu laps on veel alaealine, siis peab meie tagant päriv ühine (selleks ajaks) algkooliealine laps oma poolvennale sundosa maksma. Aga noh, loodame mõne aasta veel vastu pidada :-).
Sinu puhul tekib küsimus, et kas täiskasvanud lastega on sõlmitud mingid kokkulepped?
Et kui Sinuga homme midagi juhtub, siis kas nad lubavad Su abikaasal ja alaealisel lapsel korteris edasi elada?
Igaüks pärandab nii nagu soovib. Kui on mehe vara, siis mees otsustab ja naisel pole midagi väga öelda. Mees võib teha testamendi ja jätta kõik oma lapsele – sina ei pruugi teadagi, et testament on olemas. testament on vajalik olukorras, kui olete abielus, sest abikaasa on pärija, kui testamendiga pole teisiti määratud. Kui abielus pole, siis on tema laps ainus pärija, kui ta just testamendiga teisiti ei määra.
Mina mõistan meest täielikult – tema tahab, et tema ostetud vara ikka kuuluks tema lastele, mitte võõrastele lastele. Kui osa pärandub sulle, siis hiljem ka sinu teistele lastele.
Olen ka ise osaline kärgperes ja meil oli teema aktuaalne, kui ostsime maja ning müüsime selleks minu lahusvarana oleva korteri. Mehle oli varasemast laps. Minule tundus mõistusevastane, et kui ma olen juba 20% sisse maksnud oma isiklikust rahast, et kui mehega midagi juhtub, et siis ka selles osast peaksin tema lapsele midagi veel uuesti välja maksma. Seega sai meil esmalt tehtud abieluvara leping, et 20% ostetud kinnivarast on minu lahusvara ja ülejäänu 80% on ühisvara (st mehe pärandvara hulka kuulub siis 40% ja minu pärandvara hulka 60%). Sellega välistasin siis selle, et peaksin uuesti maksma millegi eest, mille eest olen juba maksnud korra.
Järgmine samm oli minu jaoks oluline, et ei tekiks segaseid omandisuhteid minu koduga. teadupärast ei saa alaealist last pärandist täiesti ilma jätta, st igal juhul tekib sundosale õigus. Samas ega ma ilma jätta ei soovigi ja olen valmis, kui see õnnetus peaks juhtuma, lapse osa välja maksma. Aga vältida soovisingi seda, et mehe esimene laps saba maja omanikuks, mis põhimõttelisel teeb minu jaoks võimatuks igasugused toimingud, tekivad vaidlused, mis hiinaga ma peaksin maja osa välja ostma vmt. Seetõttu leppisime mehega kokku ja tegime abikaasade vastastikuse testamendi, et maja, kodu, jääb üleelanud abikaasale. Kõik muu vara läheb seaduse järgi pärimisele (ehk sellist ühe konkreetse objekti pärandamist nimetatakse annakuks). See välistab, et tema laps saab maja omanikuks, vaid saab üksnes sundosa suuruses raha nõuda (sundosa on alati raha, mitte kunagi ese + sundosa suurus arvutatakse väärtuse järgi, millele eelneb hindamine, mitte ei ole mingi kauplemise tulemus). Minu asi on vaadata, kust ma selle raha saan. Selleks puhuks aga on nagunii meil elukindlustused sõlmitud (just seetõttu tahtsin elukindlustust, mitte laenukindlustust, et esmalt täidan kohustused lapse ees, ühekordse suure summa maksmine on raskem, kui igakuiselt laenu maksta). Elukindlustuses oleme abikaasad üksteist soodustatud isikuks märkinud, st kindlustus makstakse abikaasale, mitte kõikidele pärijatele.
Aga kõik see on toimunud kokkuleppel mehega. Kui mees poleks olnud nõus abieluvara lepinguga, sisi kindlasti oleks vähemalt see hetk ost katki jäänud – poleks oma korterit müünud. testamendi osas on ta ise ka koguaeg rääkinud, et kinnisasjal peab olema üks omanik ja mitu omanikku on jama – nii et sellelt poolelt poleks nagunii küsimustki tekkinud. (samamoodi poleme välistanud, et meie ühised lapsed saaksid maja kaasomanikuks seni, kuni emb-kumb meist on elus)
Päris nii ei ole, et naine ei panusta – kui naine ostab süüa, riideid, majapidamisasju jne – siis mees selle arvel ju säästab ning saab selle raha suunata kinnisvarasse.
Seda võib ju ka nii võtta, et naine maksab mehele üüri nende asjadega. Naisel pole mingit vastutust ka kinnisvara ees, kui tal kinnisvara pole.
Kas ma teen oma lastel vahet? Ei tee. Lihtsalt välistan võimaluse, et mingi juhuse tõttu võiks abikaasa laps sattuda meie kodu omanike ringi.
Jah, meil oli maja minu nimele ostmine samast teemast ajendatud. Lisaks ka sellest, et krunt ja enamus materjale on ostetud minu raha eest. Mees on panustanud tööga.
Sinu puhul tekib küsimus, et kas täiskasvanud lastega on sõlmitud mingid kokkulepped?
Et kui Sinuga homme midagi juhtub, siis kas nad lubavad Su abikaasal ja alaealisel lapsel korteris edasi elada?
Kokkulepe on sõlmitud.
Tegu on majaga, piisavalt suurega, et siin võiks elada kaks peret. Eraldi korrustele võimalik luua eraldi sissekäik jne. Üldiselt ei poolda ma mitme omaniku võimalust ja arvan, et oleks mõistlik, kui päriks üks laps. Kuna aga antud hetkel (abiellumine) oli vajadus testament ära teha, siis sai pärijateks pandud kaks last. Eks aeg näitab, kas keegi neist kunagi tulevikus soovib siin elada või mitte. Testamenti saab ju hiljem ümber teha.
Kui abielus ei olda, pärib vaid laps. Kui just pole testamenti tehtud.
Loomulikult. Mõtlesin seda, et mees abiellub uue naisega ja saab veel lapsi.
Kuidas pärandada vara kärgperes?
Naisel eelmisest kooselust kaks last (saab elatist) ja 1 ühine. Vara on kooselu ajal soetatud mehe nimele. Ei ole abielus kuid naine on ka sinna panustanud. Vara on maja ja korter, kus elab üürnik hetkel. Mehe soov on kõik ühisele lapsele
Kuidas jagaksite?
Sinul pole midagi jagada. Mees oma vara jagab nii, kuidas tahab. Loogiline oleks, et nees jätab oma vara OMA lapsele, sinu lapsed ei puutu tema varajagamisse.
Ja mismõttes sa panustad sinna, kui sa omanik pole? Mees võib su pikalt saada ja oled kõigest ilma.
Sinul pole midagi jagada. Mees oma vara jagab nii, kuidas tahab. Loogiline oleks, et nees jätab oma vara OMA lapsele, sinu lapsed ei puutu tema varajagamisse.
Täpselt nii ongi. Ainuke asi, et teemaalgataja asemel ma võtaksin mehega üles teema, et mis minust peale mehe surma saab. Ja kui mees poleks mind nõus testamenti lisama, siis järgmine käik oleks panka laenuvõimekust välja selgitama, et endale korter soetada.
Ei ole ju midagi keerulist – igaüks pärandab (kui on midagi pärandada) oma lastele ja kõik.
Kui abielus ei olda, pärib vaid laps. Kui just pole testamenti tehtud.
Loomulikult. Mõtlesin seda, et mees abiellub uue naisega ja saab veel lapsi.
No aga mil moel sa üldse saad sellist asja reguleerida, tulevikus võibolla aset leidvat sündmust? Lõpuks võib mees peale lahkuminekut ikka oma testamenti muuta, sa ei saa seda kuidagi takistada. Kui see on ainult mehe vara, sisi ainult tema otsustab.
Hoopsi peaksid mõtlema, miks on ainult mehe vara? Miks sa ei ole kaastaotleja, kaasomanik? Kui elad mehe kulul, siis tulebki leppida olukorraga – et kui sul ei ole sissetulekuid, siis ei ole ka vara.
ja väide, et panustad laste kasvatamisega – no üks hetk on ju lapsed suurema osa päevast koolis…Ja enamus naisi siiski käib tööl, panustab nii majanduslikult kui ka laste kasvatusega…see ikka oma valik ja üpris mugavustsoonis viibimine, see väide #”kasvatan lapsi ja hoian kodu korras” – normaalne inimene saba selle kõigega töö kõrvalt hakkama ja ei pea täiskohaga kodune olema. Ikka tuleb oma valikud üle vaadata, mitte ainul mehelt nõuda
