Ühes eelmises teemas keegi nii tabavalt mainis, et igal ühel on oma paksuks minemise lugu. Tahakski nüüd teada kui erinevad või sarnased need lood on. Eriti palju ma inimestega kokku ei puutu, seega olengi arvanud, et minu lugu on teistega sarnane, aga üldse ei pruugi nii olla. Olin enne laste sündi sale neiu, peene kondiga ja pikk. Lapsed sain 3 aastaste vahedega ja pm ei jõudnud beebikõht äragi kaduda kui juba uus kasvama hakkas. Kokku olin töölt eemal 7 aastat. Kodus üritasin küll söömist kontrolli all hoida, aga mingi vägi ajas pidevalt külmkapi juurde, nägin et paisusin, riideid pidin aina uusi soetama, aga mõtlesin et küll ma ennast vormi ajan kui vaja.
Ühel hetkel olekski vaja olnud töööle minna ja jälle ” inimeseks” muunduda, aga mu lootus saledaks saada ei õnnestunud! Kosusin aina edasi. Mida paksemaks läksin, seda enam süvenes minus väärtusetuse tunne. Vana töökohta ma tagasi ei saanudki, töötasin paar aastat kohal, mis mulle mingit rahuldust ei pakkunud. Mehe pealt näen et ta ei pea mind enam naiseks. Töölt jäin koduseks, minu ülekaal süveneb, ma ei oska endaga enam midagi peale hakata. Kaloritest, dieedist ja trennist tean rohkem kui millestki muust siin ilmas, vahel mõni arvab, et suudab selles osas mingit uut infot jagada, aga see on naeruväärne targutamine. Olen oma kehakaalu vang. Ennekõike vaimselt.
Teema: Sinu paksuks minemise lugu
Lapsed sain 3 aastaste vahedega ja pm ei jõudnud beebikõht äragi kaduda
Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator
Paksuks läksin lapsena, kuna koolis kiusati rõvedalt ja ma maandasin stressi söömisega. Enne seda olin ema sõnul normaalne laps. Murdeeas kasvasin välja, olin normaalkaalus mõnda aega (65). Leidsin mehe, meile meeldis koos maiustada. “Õnn teeb paksuks” nagu mu vanaema tavatses ütelda. Abiellusime, olin ca 80kg. Kolm last, kodus paisusin üle 90 hoolega. Tagasi tööle minnes veel +12. Praegu on kaalunumber kolmekohaline. Abielu kestab, lapsed käivad koolis, töö on vana ja mitte eriti rahuldust pakkuv. Kätte võtta end ei suuda, st nii et pikka aega pingutaks, et tulemusi ka hakkaks olema. Kaks kuud olen nüüd sporti teinud, aga söömist ei piira. Samuti tean teooriat rohkem kui rubla eest, aga tahtejõudu napib. Iga stressi maandan söömisega, premeerin end söögiga. See muster on nii kõvasti sees et jube. Ei ole rahast kahju, mis toidu peale kulub, välimus ei huvita, tervis peab veel vastu. Opile ei lähe kindlasti. Surnuks ma end söön ükskord.
Teemaalgataja, paraku su hea mõttega tehtud teemast ei saa asja 🙁 . Siin on liiga palju paksuvihkajaid, nad ei lase nii mõnusat suutäit tähelepanuta jääda ja see teema saab korralikuks s**aloopimise kohaks. Ainus võimalus muidugi on neid täielikult ignoorida. Proovime, ma assisteerin sulle.
Ma ei usu, et meie lood eriti erinevad on. Juba minu oma on sarnane – algas rasedustest, peale esimest rasedust jäin 10 kg ülekaalu, peale teist veel 10 kg. Siis algas seesama psühholoogiline jant, mis sullegi tuttav paistab olema – lohutussöömine, enesehinnangu liumägi, äpardunud katsed normaalseks saada, tugev teoorias – nõrk praktikas jne. Masendav. Meeleolu kõigub viimasel ajal üles alla, tõsised emotsionaalsed kriisihetked on, kus tahaks pigem surnud kui paks olla. No ei, suitsiidne ma ei ole, see ei tähenda seda – aga lihtsalt käib mingi madalseis peal.
Sitt suhe
Mul on viimase 4 aastaga tavalisele ja normaalsele kaalule lisandunud 7 kg. Mõne arvates ilmselt polegi suur asi, aga kuna noorena olin ülekaalus, 30ndates sellises kaalus, millega rahul olin, siis nüüd minu enda jaoks on see piisavalt murettekitav. Vanus 40+, paar aastat tagasi diagnoositi kilpnäärme alatalitlus, ilmselt ka ealised hormonaalsed muutused mängivad oma rolli. Aga peamine on õhtune stressisöömine, tööl näksin porgandit jmt, aga õhtul koju saades tunnen, et pinge on sees, käin närviliselt köögivahet. Ei oska kuidagi rahul olla, asju lihtsalt võtta. Kord on laste pärast mure, siis töö pärast (koondamiste laine), siis tervise pärast (hiljuti lõigati kasvaja).
Eks see on nüüd selline teema, mille kohta võib kokkuvõttes öelda, et loll on see, kes vabandust ei leia.
Hei paksud (mina ka), aitab enda haletsemisest. Mina alustan homme, vahelduv-paast. Kindlasti ei ole see ebatervislik. On siin keegi kes sedamoodi toitub? Tule toeks.
Mina alustan homme, vahelduv-paast.
Paastust saan aru, miss ee on (aitab kohe, testitud) , aga mida see vahelduv tähendab?
Ma ei tea kas see sobib muidugi siia, aga ka minul on oma lugu. Kui ma olin laps, siis mu ema saatis mu elama Vanaisa-Vanaema juurde. Kui ma sinna läksin(olin 9 aastane), siis ma hakkasin kohutavalt sööma. Ma sõin nii palju, et kui ma läksin kooliarsti juurde, siis ta ütles mulle teiste ees, et mina peaksin küll palju vähem kooke sööma. Kogu mu klassiõdede ees ja noh, loomulikult hakati mind narrima.
Ma sõin palju, sest ilmselt mul oli stress, et ma ei saanud enam kodus elada.
Teismelisena ma võtsin alla, loomulikult koos kõikide söömishäiretega(anoksia ja hiljem buliimia).
Praegu, kus ma olen 28 aastat vana, ma vaevlen ikka oma kompleksidega. Ma käin sisuliselt 5päeva nädalas väga jõhkrates trennides. Ma olen lasknud endale välja kirjutada Fluxi, et ma ei sööks palju(mu perearst kirjutab kõike välja).
Ühesõnaga, ma olen 28 aastaselt sisimas ikka see paks tüdruk, nagu ma olin 9 aastaselt.
Läksin pärast lapsehoolduspuhkust tagasi tööle ja aastaga võtsin juurde 7 kg. Olen kah nüüd siis KMI järgi ülekaaluline. Maiustustega leevendan tööpingeid ja töö on väga pingeline. Muud pikka lugu ei olegi. Eks juba enne samal ametikohal töötades võtsin kaalust juurde, aga siis aeglasemalt, sest natuke nooremana oli ka ainevahetus kiirem ning rohkem aega sportimiseks. Muidu teen kodus tervislikke toite, aga lisaks söön šokolaadi, kooke, saiakesi jms. Üritan ikka nüüd ennast kätte võtta ja toitumiskava järgida, et lisakilodest lahti saada.
Eks see on nüüd selline teema, mille kohta võib kokkuvõttes öelda, et loll on see, kes vabandust ei leia.
Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.
Perekooli Moderaator
Olen stressisööja. Oli kehv suhe ja peres üks lastest puudega. Lõpuks lahutus, depressioon ja ärevushäire ning võitlus, et oleks jõudu edasi minna.
istuv töö, veinijoomine ja spagettide söömine taldrikute viisi õhtuti (stress suhtes)
niipea, kui selle jama lõpetasin, hakkasin üksi elama ja sõin vaid nii palju kui tegelikult vaja oli ega napsutanud, langes kaal kiiresti.
kui kohtasin abikaasat, hakkasime rohkem kokkama niisama mõnu pärast ja kaal vaikselt jälle kippus tõusma…
praeguseks väiksed lapsed ja kuigi hetkel imetamine kulutab hulga üleliigseid kaloreid, pean tulevikuks juba plaane tegema, sest samas tempos hiljem enam süüa kindlasti ei saa. nii salakaval on see ülesöömine, olgu siis maitsete nautimise või igavuse või stressi
pärast.
Mingit lugu polegi. Jätsin suitsetamise maha, sõin palju ja liikusin vähe.
Nüüd võtsin endale koera ja lõpetasin kolleegidega pärast tööd väljas söömise ära.
Kaal hakkas langema….
Eelmine suhe tegi mind paksuks. Pidev ärevus ja nagu sütel olek mehe käitumise pärast.
Läksin lahku ja 2 aastat hiljem on 10kg kaudunud kui imeväel. Pole sporti teinud ega söömist piiranud. Magusat söön väga palju. Kõik, kes mind kaua näinud pole, ütlevad, et ei tunne mind äragi.
Võtsin teise rasedusega juurde 35kg. Olin väga suures stressis, kuna perekonnas oli mitu surma. Alla läks 0 kilo. Tänaseks on veel juurde tulnud 10kg. Meditsiinilist põhjust ei ole.
Igaks juhuks ütlen kohe ette, et mu küsimus ei ole norimine. Loen lugusid ja juttu on igal pool kilodest, aga tegelikult on ju ümbermõõdud tähtsad. Mis suurusest paks hakkab? Mina kannan riideid 42 ja tunnen ka, et olen paks. 10 aastat tagasi kandsin 38-40 suurust. Kaalus olen juurde võtnud oma laiskusest, söön liiga palju magusat. Kui mingi närvilisem periood on, siis pakk komme rahustab kohe maha.
Kui koer ära suri, siis enam ei käinud iga päev kolm korda jalutamas. Samal ajal sai ka laps beebieast välja, nii et mul oli jälle aega süüa. Kui laps oli väike, siis ei saanudki tihtilugu päeva jooksul rohkem kui ühe pooleliitrise jogurti, kogu aeg rippus jala küljes.
Ja siis oli laps ka juba nii suur, et ei pidanud temaga ka enam kärutama.
seega liikumine vähenes kardinaalselt ja söömisvõimalused avardusid.
Praegu ma päris paksuks end ei pea, aga 10 kilo peaks küll alla võtma. Praegu kaalun 70kg, sama palju kui kaalusin siis kui olin 9 kuud rase. Veits masendav, aga tegelen sellega, sest ma olen terve elu harjunud olema peenike ja mulle ei meeldi see ümarus, mis mulle praegu peeglist vastu vaatab. Olen igasuguse veinitamise nulli tõmmanud ja jälgin seda, mida ja kui palju söön. Kilo kaupa kaob. Kui aasta vastu pean, siis olen jälle tavaline tagasi.
Juba minu oma on sarnane – algas rasedustest, peale esimest rasedust jäin 10 kg ülekaalu,
Rasedus pole ju põhjus. Põhjus on see, mida sa endale sisse sõid. Oleksid sa mitterasedana hakanud samamoodi ülesööma, oleksid ikkagi kosunud.
Igaks juhuks ütlen kohe ette, et mu küsimus ei ole norimine. Loen lugusid ja juttu on igal pool kilodest, aga tegelikult on ju ümbermõõdud tähtsad. Mis suurusest paks hakkab? Mina kannan riideid 42 ja tunnen ka, et olen paks. 10 aastat tagasi kandsin 38-40 suurust. Kaalus olen juurde võtnud oma laiskusest, söön liiga palju magusat. Kui mingi närvilisem periood on, siis pakk komme rahustab kohe maha.
Minu meelest ütlevad suuruste tähised S, M ja L kõik ära. 38 on M- keskmises mõõdus inimene, 40 on L- suur, 42- XL- ekstrasuur.
Eestlastele on sobiv nt. Montoni mõõdutabel. See on koostatud eesti naisi mõõtes.
Hei paksud (mina ka), aitab enda haletsemisest. Mina alustan homme, vahelduv-paast. Kindlasti ei ole see ebatervislik. On siin keegi kes sedamoodi toitub? Tule toeks.
Ehhee, ma ka homme vahelduvpaastu alustamas. Otsus tuli enne selle teema lugemist. Suhelgem?
Hei paksud (mina ka), aitab enda haletsemisest. Mina alustan homme, vahelduv-paast. Kindlasti ei ole see ebatervislik. On siin keegi kes sedamoodi toitub? Tule toeks.
Ehhee, ma ka homme vahelduvpaastu alustamas. Otsus tuli enne selle teema lugemist. Suhelgem?
Heia. Kas Sa pead “söömisaknaga?” mina pean täna täitsa söömisvaba päeva. Nii ülepäeviti. Homme on “söömisaken” kella 12 kuni 18. Jälgin mida söön. Need flipid ja orgud – neid ma ei tee. Kaalu mul uhhh 76 kilo. Tahan jõuludeks 10? alla saada.
Mina olen kusagil ülekaalulisuse alampiiril. Aga kõhnemaks ei lähe miski väega. Ei suuda. Pärast kolmanda järjestikuse lapse saamist hakkas peale. Midagi oli hormonaalsüsteemis muutunud, enam ei läinud kõhnaks vaatamata samadele pingutustele, mis eelmiste lastega. Kolme väikese lapsega olin haiguste pärast nii palju koduseinte vahel kinni, ilma ringiliikumisvõimaluseta. Kodus küll tegin trenni aga see ei toiminud nii efektiivselt. Enne lapsi oli palju kergem kõhn olla, sest mu päevad olid täis liikumist, ma vaaritasin vähe süüa, ostsin vähe süüa koju. Aga kui kodus on kolm kasvavat last, kes kogu aeg seal alamkaalu piiril, siis muudkui vaaritad. Ja tahad ju perele head toitu teha, eriti kuna minu kilukõhna meest rõõmustab üle kõige just hea toit. Heast toidust ise loobumine või selle maitsmine paari lusikatäie jagu, kui oled tükk aega toidulõhnades olnud, on minu jaoks väga raske. Joodikule on ka parem, kui ei ole alkoholi kodus käepärast. Mina peaksin hoiduma toidu käepärast hoidmisest, sest töötan kodus külmkapi kõrval. Aga kuidas seda teha, kui nüüdseks kolm koolilast tahavad koolist tulles ju süüa. Seega elan nagu narkomaan, kes elab marihuaanamäe kõrval. Pidevalt on kiusatus käepärast. Mul ei ole elu jooksul kunagi sellist hetke olnud, et ma tunnen, et söögiisu ei ole. Mul vastupidi on pidev näriv näljatunne. Ka praegu siin kirjutades tahaks väga midagi head süüa. Vitamiinide-mineraalide tase veres on perfektne arstide sõnul. Ilmselt on mul mingi vahelüli, mis ajule teada annab, et kõht on täis, puudulik. Ainult mingid kodust eemal hoidvad tegevused suudavad mind söögist eemal hoida. Aga laste kõrvalt on kaunis raske neid kodust eemal aktiivseid tegevusi logistikasse sobitada. Ja nüüd oles üle 40 aasta vana enam rasvade põletamine rakkude poolt ei toimi nii efektiivselt. Seega, kui ma seni olen hoidnud end tahtejõuga söömas palju vähem kui isu poolest sooviksin, siis nüüd peaksin veel vähem sööma. Aga see on väga piinarikas. Mul läheb süda konkreetselt hullu moodi pahaks kui söön vähem kui olen harjunud. Veresuhkrud ja kilpnääre seejuures on korras. Söögiisu piiramine on minu saatja iga päev, iga hetk. See soov süüa närib täiest vahet pidamata mul kuklas, nii tahaks vahel lihtsalt minna lasta ja end rahumeeli 200kg-seks süüa. Aga noh, eks ma tean, et siis tekivad teised mured ja probleemid.
miks rasedusega nii palju juurde võetakse? Kas see on kuidagi vanusega seotud? Sain oma lapse küll päris noorelt, kokku tuli kaalu +8kg, sellest sünnitusega kohe -5kg. Ülejäänu kadus ka peagi.
Juba minu oma on sarnane – algas rasedustest, peale esimest rasedust jäin 10 kg ülekaalu,
Rasedus pole ju põhjus. Põhjus on see, mida sa endale sisse sõid. Oleksid sa mitterasedana hakanud samamoodi ülesööma, oleksid ikkagi kosunud.
Rasedus on selles osas põhjus, et radedus mõjutab hormonaalsüsteemi, mõjutab sinu isusid, mõjutab seda, mis osas sissesöödavad toitaineid ära kasutatakse või hoopis rasvkoena säilitatakse. Paljude inimeste kurvastuseks ei saa nad elada pärast rasedust ja raseduse ajal mitte samal viisil nagu enne vaid peavad hakkama end harjumatult palju piirama, et sama kehakaalu säilitada. Ja see harjumuste muutmine on raske.
Mu ideaalkaal peaks olema 57, kuid siis kaovad rinnad üldse ära ja nägu vajub lohku. 65 kilo olen seadnud endale sihtmärgiks.
Niisiis 30 kilo vaja alla saada.
Magusat ei armasta, kuid töötan köögis. Pidev maitsmine/maitsestamine on tõenäoliselt kaalule selliselt mõjunud. Söön siis kui aega tekib, st siis ebaregulaarset toitumist. Liigun palju.
Kõige trullakam olin nii 16-aastasena. Ma olen lühike ka, nii et lühike ja paks siis. Põhjus: suur söögiisu ja kodune eluviis – ma ei käinud teistega läbi eriti ning olin peale kooli põhiliselt kodus, kus söök oli ahvatlevalt käeulatuses. Mul on alati hea isu olnud ja teismelisena oli isu eriti metsik. Läksin koolist koju ja sõin kõigepealt mitu portsjonit vanaema tehtud lõunat. Seejärel tundus kõhus veel ruumi olevat ning hakkaksin näksima küpsiseid ja võileibu. Kuskil 16 a ringis ilmselt pikkusesse ei kasvanud nii palju enam ja hakkasin kiiresti paksenema. Teksaseid pidin endale aina suuremaid ostma. Tekkis ka naljakas proportsioonist väljas kehakuju: õlad kitsad, keha alumine osa aga tüse. Varajastes kahekümnendates sain ennast õgimisest võõrutatud. Alguses ei tahtnud üldse söögivahesid pidada, sest nagu paljudel õgarditel, oli see “pean sööma, pean sööma” mõte kogu aeg peas. Läksin kööki ja jõin söömise asemel vett siis. Võtsin raamatu kätte ja lugesin, et mõte muu kui söögi peal oleks. Mingil ajal mõtteviis muutus ja magu muutus ka ilmselt väiksemaks – igatahes harjusin ümber vähem ja ainult kindlatel söögiaegadel sööma. Ka elustiil muutus vähem kodukesksemaks. Hakkasin tervisesporti tegema (mis oli omakorda põhjus söögiaegade ja koguse jälgimiseks – ebamugav on minna trenni tegema täissöönuna). Kaal normaliseerus.
miks rasedusega nii palju juurde võetakse? Kas see on kuidagi vanusega seotud? Sain oma lapse küll päris noorelt, kokku tuli kaalu +8kg, sellest sünnitusega kohe -5kg. Ülejäänu kadus ka peagi.
Rate this item:Submit Rating+20
Ei tea, vist ei ole vanusega seotud. Ilmselt mingid individuaalsed hormonaalsed omapärad mängivad kaasa, kas beebi imetamise ajal kehakaal läheb kolinal alla või tuleb hoopis juurde. 30.- tes sündis mul 3 last üsna väikeste vahedega. Praeguseks olen töölt eemal olnud 6 aastat. Mul mõjuvad lapsed just kaalu alandavalt ehk siis intensiivne imetamine sööb meeletult kehaakaalu! Umbes 9 kuuga taastub raseduseelne kaal ning siis (olen imetanud iga last u 1,5a) läheb juba alakaalu. Nüüd olen kolmanda lapse imetamise lõpetanud ning taas alakaalus (45kg). Normaalne oleks minu pikkuse juures 50-55 kg. Niisuguseid õgimisorgiaid nagu teismlisena ma enam korraldada ei saagi, kuna liiga palju söömine tekitab refluksi. Probleem, mida teismelisena veel polnud, aga hilisemas elus tekkis. Pean ikkagi söögiaegu ja koguseid jälgima.
Ees ootab aga keskiga ja kes teab, mida see kehakaaluga teha võib. Äkki hakkab kergemini juurde tulema. Eks siis tuleks vist mingi toitumiskava ette võtta.
Ehhee, ma ka homme vahelduvpaastu alustamas. Otsus tuli enne selle teema lugemist. Suhelgem?
Mina ka üritasin vahelduvpaastu pidada. Ütlen ausalt, et mina ei suutnud 100% kinni pidada.
Küll aga muutis see katse minu mõttemaailma nii palju, et õhtul kodu poole sõites ei unista ma enam suurest praest.
Söön hommikul kell 7 (1 võileb + palju rohelist), kell 13 toekas praad töökoha sööklas. Õhtul kodus kui perele süüa teen võtan endale paar supilusikatäit riisirooga või ühe kartuli kastmega vms. Juurde hunnik kurki ja rohelist salatit. Hoolimata sellest, et ma õhtul siiski veidi söön, olen 1.5 kuuga 3 kilo alla võtnud (70 pealt 67 peale).
