Esileht Pereelu ja suhted Sinu paksuks minemise lugu

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 102 )

Teema: Sinu paksuks minemise lugu

Postitas:
Kägu

Ehhee, ma ka homme vahelduvpaastu alustamas. Otsus tuli enne selle teema lugemist. Suhelgem?

Mina ka üritasin vahelduvpaastu pidada. Ütlen ausalt, et mina ei suutnud 100% kinni pidada.
Küll aga muutis see katse minu mõttemaailma nii palju, et õhtul kodu poole sõites ei unista ma enam suurest praest.
Söön hommikul kell 7 (1 võileb + palju rohelist), kell 13 toekas praad töökoha sööklas. Õhtul kodus kui perele süüa teen võtan endale paar supilusikatäit riisirooga või ühe kartuli kastmega vms. Juurde hunnik kurki ja rohelist salatit. Hoolimata sellest, et ma õhtul siiski veidi söön, olen 1.5 kuuga 3 kilo alla võtnud (70 pealt 67 peale).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Igaks juhuks ütlen kohe ette, et mu küsimus ei ole norimine. Loen lugusid ja juttu on igal pool kilodest, aga tegelikult on ju ümbermõõdud tähtsad. Mis suurusest paks hakkab? Mina kannan riideid 42 ja tunnen ka, et olen paks. 10 aastat tagasi kandsin 38-40 suurust. Kaalus olen juurde võtnud oma laiskusest, söön liiga palju magusat. Kui mingi närvilisem periood on, siis pakk komme rahustab kohe maha.

Minu meelest ütlevad suuruste tähised S, M ja L kõik ära. 38 on M- keskmises mõõdus inimene, 40 on L- suur, 42- XL- ekstrasuur.

Eestlastele on sobiv nt. Montoni mõõdutabel. See on koostatud eesti naisi mõõtes.

Minu meelest võiks inimese pikkust ka arvestada. 150cm ja 180cm ei pea kaaluma ülepalju, et nr. 38 olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

miks rasedusega nii palju juurde võetakse? Kas see on kuidagi vanusega seotud? Sain oma lapse küll päris noorelt, kokku tuli kaalu +8kg, sellest sünnitusega kohe -5kg. Ülejäänu kadus ka peagi.

See sõltub minu meelest rohkem sellest, kui palju sa enne rasedust kaalusid. Näiteks esimest last oodates olin ma sale, võtsin juurde 20, poole aastaga oli see läinud ja veel poole aastaga veel 5 kg, mis tähendas minu jaoks juba alakaalu. Neljandat last oodates olin 20 kg raskem kui esimest ootama jäädes, võtsin, nagu sinagi, juurde ainult 8 kg (rasedusdiabeedidieedi tõttu veel raseduse viimase kuuga kilo allagi), olin ka peagi algkaalus tagasi, ainult et see oli sama kaal, millega ma esimest sünnitama läksin, eksole.

Suurem kaalutõus tuli mul sellega, et väikelinnast suurlinna tööl käimise asemel hakkasin kodus töötama. Ehk et enne käisin 4×1.5 km jala (ühistransporti kasutasin) ja tööl sain kord päevas lõunale, muul ajal vaid teed juua, aga nüüd on mul toit kogu aeg siinsamas. Lisaks veel see, et väikesed lapsed on kordamööda või korraga haiglased, ehk et pea kõik käigud on minu jaoks autoga. :S Jah, võiks eraldi kuhugi minna sportima – aga mis ema see selline on, kes haigete väikelaste kõrvalt niimoodi läheb, eksole?

Hei paksud (mina ka), aitab enda haletsemisest. Mina alustan homme, vahelduv-paast. Kindlasti ei ole see ebatervislik. On siin keegi kes sedamoodi toitub? Tule toeks.

Paraku on see ebatervislik imetavale emale nagu mina, muidu oleks juba ammu selle ette võtnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hei paksud (mina ka), aitab enda haletsemisest. Mina alustan homme, vahelduv-paast. Kindlasti ei ole see ebatervislik. On siin keegi kes sedamoodi toitub? Tule toeks.

Ehhee, ma ka homme vahelduvpaastu alustamas. Otsus tuli enne selle teema lugemist. Suhelgem?

Heia. Kas Sa pead “söömisaknaga?” mina pean täna täitsa söömisvaba päeva. Nii ülepäeviti. Homme on “söömisaken” kella 12 kuni 18. Jälgin mida söön. Need flipid ja orgud – neid ma ei tee. Kaalu mul uhhh 76 kilo. Tahan jõuludeks 10? alla saada.

Paast on väga hea viis keha tervendamiseks, aga kaalulanguse puhul see ei pruugi aidata. Vahelduv paast on halb neile inimestele, kes harjunud palju korraga sööma ja kes kalduvad ülesoöömisrallidele. Üks päev sa ei söö ja siis järgmine päev sööd kõike ettejuhtuvat. Paastuga puhastatud keha on aga valmis kõike head ja paremat vastu võma ja salvestama, mis talle antakse.
Seega, paastu peab tegema väga teadlikult, sest kui toitumisharjumusi sellega seoses ei muuda, siis on paast pigem hea alakaalulistele kaalu juurde võtmiseks.

Lisaks peab paastu puhul jälgima, et see võib panna kehas mürgid liikvele, mis kõige lihtsamas variandis tekitavad meeletuid peavalusid, aga hullemal korral ka muid valusid ja isegi põletikke. Olge valmis jääma paastudes haigeks, mis ongi viis, kuidas keha end puhastab (tuleb võtta aeg maha ja lasta haigusel mööduda).

See kõik muidugi ei tähenda, et teadlik paast ei oleks väga efektiivne keha tervendaja ja ka elumuutuste tooja. Paastuga puhastatud keha tunneb tegelikult ka väga hästi ära, mis toit on talle hea ja mis mitte. Kui keha hoolega kuulata ja mitte alla anda aju karjele heaoluhormooni ja suhkru järele pärast kerget paastu, siis võib muidugi imesid teha!

Please wait...
Postitas:
Kägu

No minul on selleks põhjuseks ikka vein ja nõrk iseloom.
O.K. osa süüd võib sünnitamistele ka panustada

Enne lapsi olin 45 kilo ja vaatamata püüdlustele kaalu juurde ei tulnud.
Kõik muutus 3. lapse sünniga, kelle tõttu mu kõht totaalselt välja venis (poiss oli 5 kg, 57 cm, lootevett oli tohutult ning platsenta väljutamine oli nagu teise lapse sünnitamine, st see oli hiiglaslik.

Ja nii sinna rippkõhtu rasv kogunema hakkas.
Hetkel näen vaeva, et kaal üle 62 kg ei tõuseks. Olen 163 cm pikk ja selle kaalu juures näen välja omajagu tummine.
Aga see on raske, sest mulle maitseb/meeldib kuiv punane vein. Jooks seda igal õhtul. Ja sinna kõrvale maitsevad ideaalselt palsamiäädikaga kartulikrõpsud (muud alkoholi ja muid kartulikrõpse ma ei joo/söö).
Trenni teen 3-4x nädalas ja veinijoomist üritan hoida 2x nädalas. Aga eks aeg-ajalt läheb ikkagi lappama. Nt kuskil toredas laagris. Nt Livignos suusalaagris – seal oli hea vein olematu hinnaga ja seega igal õhtul laua peal. Ja kaal tõusis loomulikult nädalaga üle 3 kilo.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olin kooli ajal paks laps. Peale keska lõppu pidasin ikka väga rangeid dieete, praktiliselt ei söönudki midagi kuni kokkukukkumiseni ja võtsin alla. Olin päris normis, kandsin 36-38 suurust, ja ei saanud aru inimestest, kes ei suutnud alla võtta. Kõike ju saab kui väga tahta! Olen 175 cm pikk ja mõtlesin, et max 65 kilo ei grammigi rohkem. Nii oli kuni 35. eluaastani. Siis jäin rasedaks ja esimese 3 kuuga oli kaalutõus ca 10 kg. Ma olin šokis. Tol ajal armastasin jalgrattaga sõita, sõitsin kümneid kilomeetreid päevas. Mingil hetkel enam ei jõudnud, lihtsalt tohutu väsimus oli kogu aeg peal. Raseduse lõpuks oli kaalutõus 26 kg, millest 20 jäigi selga.
Olen püüdnud alla võtta, liigun palju jalgsi, käin sörkimas. Ainuke asi, mis aitab on üldse mitte söömine. Aga ma ei suuda ju kogu aeg nii, nagunii ma jälgin kogu aeg, mida ma söön. Saia ei söö, kiiroitu ei söö, alkoholi ei tarbi, kohvi ja teed joon eluaeg ilma koore ja suhkruta, võileib on ilma võita jne.
Veel tuli meelde, et kunagi Carmen Pritson-Tamme jagas oma kaalukaotuse nippi – süüa 3-4 võileiva asemel hommikuti 2. Ma söön üldse ühe. Millest ma siis loobun?
Praegu, ligi 50-aastasena, tundub allavõtmine üldse võimatu missioonina.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olen suur terve elu olnud. Enamuse oma elust olen pidanud end paksuks, mida ma aga tegeikult teps mitte polnud. Saan sellest alles nüüd aru.

Nii suur kui praegu pole ma kunagi olnud. Põhjuseks sassis ainevahetus rasedustest ja terviseprobleemidest, millest osad vaimsed.

Käin korralikult trennis, liigun nii palju kui saan – kaks peatust enne sihtkohta bussist maha või üldse jalgsi jms.

Söön rahulikult, pigem lahjalt. Kaal ei liigu. Veel.

Ja tõesti, ei pabista. Ei nahuta end, ei karista sellega, et veekeskusesse ei lähe vms lollused. Elu peab nüüd ja praegu ka olema ilus, ka siis kui ilunautlejat on veidi rohkem. Me kõik oleme ilusad. Vaid nii saame ilusamaks ja tervislikumaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

tuli veel meelde paar asja.

mul on küljes väga halb komme kodustes oludes süüa hästi kiiresti ja siis võtta mitu korda juurde (kodus, ema juures, ämma juures… kus on head kodutoidud laual).

kunagi bufeelaudade puhul töötasin välja reegli, et enne käin kogu toidule ringi peale ja alles siis täidan taldrikut ja ainult ühe korra! see oli päris efektiivne.

tegelikult ei vajagi keha kuigi palju, mingil hetkel tegime mehega väljas süües pearoogi pooleks ja jagus küll ja küll. portsjonid on kohati nii suured ja siis kohusetundest ikka pressid sisse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen püüdnud alla võtta, liigun palju jalgsi, käin sörkimas. Ainuke asi, mis aitab on üldse mitte söömine. Aga ma ei suuda ju kogu aeg nii, nagunii ma jälgin kogu aeg, mida ma söön. Saia ei söö, kiiroitu ei söö, alkoholi ei tarbi, kohvi ja teed joon eluaeg ilma koore ja suhkruta, võileib on ilma võita jne

Tead, mina arvasin ka nii, et ma jälgin ju kogu aeg, mida ma söön, et miks ma siis alla ei võta ja arvasin, et ainuke, mis aitab on mittesöömine. Kirjutasin eespool ka enda juurdevõtmise loo.
Kuid ühel hetkel jõudis kohale, vaatamata väga korralikule toitumisele (olin vahepeal lausa paleotoituja) söön ma lihtsalt liiga palju ja asju, mis mulle ei sobi.
Lõpetasin hommikuse pudru või võileibade söömise täielikult ja asendasin leiva riisigalettiega. vähendasin kõvasti söödava toidu koguseid ning hakkasin sööma ainult 3x päevas. vahepeal mittemingisugust näksimist. päevase kaloraaži püüan hoida max 1400-1500.
Hommikuks 2 riisigaletti mingi lahja singi või juustuga, lõunaks 1/2 pakki külmutatud köögivilju ja kala või veiseliha hakk-kotlet (ei lisa jahu ega saia), õhtuks taas köögiviljad ja kana/kalkun või kala või suur ports toorsalatit või ainult köögiviljad. Söön ka pasteeti, maksa ja lahjat sülti (kalkun, vasikas, kana)
Ei söö ka kartulit, makaronitooteid, mingeid tervailju peale riisi/tatra ega tarbi piima rohkem, kui kohvi peale. Mõnikord ostan väikse topsi magustoitu või maitsega kreega jogurtit. Joon palju vett ja kaal hakkas langema. Olen nüüd alates septembrist maha saanud 8kg. Minna on veel 15kg. Vanust on mul 52. Ehk mu jutu mõte oli, et vanus ei ole kindlasti see, mis takistaks kaalu langetamast.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vahelduvpaast töötab hästi minu jaoks, eks see oleneb inimesest, kellel on kergem teha erisööke (toitumiskavad) ja kellel piirata söömist lihtsalt ajaga.

Mis erilugu seal ikka, lapsi ei saa süüdistada, võtsin juurde 24kg(kaksikud), aga peale laste sündi olin 4 kuu pärast veel saledam kui noorena, sest lihtsalt polnud aega süüa. Noorima lapse imetamise lõppedes võtsin juurde ja isu oli hea edasi, eks see imetamisele kuluv 500 kcal päevas tuli omale selga, mitte enam ei kulunud ära piimatootmiseks. Seda ülekaalu polegi suutnud päriselt maha saada, 5 kg on maha läinud ja hiljem tagasi, -10 kg oleks ideaalne kaal. Hakkasin üle tüki aja jälle vahelduvpaastuga pihta, nädalas läheb -1 kg ja isegi võiks söömataolekut pikendada, teengi nüüdseks 17:7 (tavaline leebe intermittent fasting IF on 16:8, 16 tundi söömata(magad ka) ja 8t söögiaega (mitte vahetpidamatut õgimist vaid 2 söögikorda). Vahelduvpaast on sellega hea, et kui sul on mingi isu, siis ei pea seda “kuni kõhna olen” edasi lükkama lõputusse kaugusse, vaid saad. Homme või mõne tunni pärast. Mulle meeldib vahelduvpaastu juures see, kuidas päeva esimene söök on nii mõnus, isegi kui nälga pole tegelikult veel, selline “oskan hinnata” tavalist hommikusööki.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen püüdnud alla võtta, liigun palju jalgsi, käin sörkimas. Ainuke asi, mis aitab on üldse mitte söömine. Aga ma ei suuda ju kogu aeg nii, nagunii ma jälgin kogu aeg, mida ma söön. Saia ei söö, kiiroitu ei söö, alkoholi ei tarbi, kohvi ja teed joon eluaeg ilma koore ja suhkruta, võileib on ilma võita jne

Tead, mina arvasin ka nii, et ma jälgin ju kogu aeg, mida ma söön, et miks ma siis alla ei võta ja arvasin, et ainuke, mis aitab on mittesöömine. Kirjutasin eespool ka enda juurdevõtmise loo.

Kuid ühel hetkel jõudis kohale, vaatamata väga korralikule toitumisele (olin vahepeal lausa paleotoituja) söön ma lihtsalt liiga palju ja asju, mis mulle ei sobi.

Lõpetasin hommikuse pudru või võileibade söömise täielikult ja asendasin leiva riisigalettiega. vähendasin kõvasti söödava toidu koguseid ning hakkasin sööma ainult 3x päevas. vahepeal mittemingisugust näksimist. päevase kaloraaži püüan hoida max 1400-1500.

Hommikuks 2 riisigaletti mingi lahja singi või juustuga, lõunaks 1/2 pakki külmutatud köögivilju ja kala või veiseliha hakk-kotlet (ei lisa jahu ega saia), õhtuks taas köögiviljad ja kana/kalkun või kala või suur ports toorsalatit või ainult köögiviljad. Söön ka pasteeti, maksa ja lahjat sülti (kalkun, vasikas, kana)

Ei söö ka kartulit, makaronitooteid, mingeid tervailju peale riisi/tatra ega tarbi piima rohkem, kui kohvi peale. Mõnikord ostan väikse topsi magustoitu või maitsega kreega jogurtit. Joon palju vett ja kaal hakkas langema. Olen nüüd alates septembrist maha saanud 8kg. Minna on veel 15kg. Vanust on mul 52. Ehk mu jutu mõte oli, et vanus ei ole kindlasti see, mis takistaks kaalu langetamast.

Aga kuidas te olete selliste dieetide puhul üle saanud sellest, et ajul jääb süsivesikuid pidevalt puudu, keskendumis- ja mõtlemisvõime pole dieedi ajal kuigi hea ja ei saa oma tööülesannetega enam samal tasemel hakkama. Mina olen iga kord katkestanud kui olen dieedi ajal nädal aega järjest keerulisemaks mõttetööks võimetu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina tegin 37 a vanuselt (58 kg/168 cm) 3 hormoonsüsti ja hoobilt tuli 5 kg otsa ning jäid.
Tuttav naisterahvas, kes oli umbes poole peenem kui harjavars, võttis kilpnäärme probleemidaga (ravi hormonaalne) juurde vast 50-60 kg. Mitmeid aastaid hiljem oli ta jälle supersale.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mind paneb väga imestama see inimeste uskumus, et kui kannad suurust 40 ja 42, siis oled juba paks. Ma ei saa aru, kust see tuleb, kas kuskilt Lõuna-Euroopast, kus inimesed lühemad ja väiksemad või mis? Või sealt Aasiast, kus moetööstus oma toodangut valmistab? Mina olen ka nüüd paks, aga varem olin nt 63 kg. Ma olen 173 cm pikk ja alati kandsin suurust 40. No vahel mõni pluus läks 38, aga need kippusid rinnust kitsad olema. 63 kg 173 cm kohta ei ole ju paks. Ka hiljem 68 kg ei olnud ma veel paks. Nüüd olen, sest kaalun 83.
Paksuks läksin nii, et mul sündis erivajadustega laps, kelle elu ja tervise nimel me mehega 3a võidelnud oleme. Ma ei maga öösel kunagi rohkem kui 3 h järjest, seega olen pmst pidevas unepuuduses, sest mingit sügavat und nagu ei tekigi. Iga lapse liigutus ja kräuks ajab üles ka, keha on kogu aeg valveseisundis. Puudujäävat energiat kompenseerin ja stressi maandan söömisega, ma söön öösel ka tihti. See on sellepärast, et mulle on eluaeg meeldinud süüa üksi rahus ja vaikuses. Nüüd seda võimalust päeval ei ole ja siis ma söön öösel.
Tasapisi läheb meie elu siiski lihtsamaks, laps on juba väga paljudest hädadest välja kasvanud, aga progress on aeglane ja mina ei hakka magama veel nii pea. Trenni teha magamata olekus ma ei jaksa ja liikumist on vähe. Lapsega käime regulaarselt kontrollis ja seal ikka küsitakse vahel vanematelt ka, kuidas läheb ja kas millegagi on abi vaja. Mina viimane kord siis kurtsin, et tervis kehveneb, varem olin sale ja magamatus kurnab, mispeale spetsialist vastas, et vaadake ette, et te nüüd ei ürita hakata hooga alla võtma vms, siis kukute kokku. Ohjah. Tegelikult ma ühe korra proovisin söögi koguseid vähendada, mispeale sain sellise aneemia, et haiglasse ei pistetud ainult sellepärast, et kes siis mu last oleks kantseldanud.
Kuna ma pidevalt arvutan ja kaalun lapse söögikoguseid ja kaloreid, siis mingeid dieediprogramme ma teha ei suuda, päris ausalt. Kui enda sööke ka veel kaaluma peaks ja ampse lugema, siis ma viskaks kaalu aknasse, tõmbaks ukse kinni ja kõnniks rongi alla vist.
Nii ma siis vegeteerin, olen paks edasi ja loodan, et ehk kunagi tulevikus saan veel oma keha tagasi. Muidugi tahaks midagi muuta, aga praegu ma ei oska. Kui laps jälle areneb ja midagi hästi läheb ja uusi asju õpib, siis lohutan end, et vähemalt midagi olen suutnud õigesti teha ja teda edasi aidata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuni esimese lapse sünnini olin alakaaluline. Raseduse ajal võtsin juurde 8 kg, kuid peale rasedust kolme kuuga ligi 30kg juurde. Äge kilpnäärme alatalitlus. Kusjuures ma ei söönud üldse palju (isu polnud üldse) ja jalutasin lapsega iga päev 15-20 km. Ravimitega sai asi mõne kuuga kontrolli alla. Kusjuures ongi mul kummaline see, et stressiga läheb igasugune söögiisu ära, kuid kui stress hakkab kaal kohe tõusma (stressi mõjul langeb kilpnäärme hormoon). Jube tüütu, elu lõpuni pean ravimeid ilmselt sööma 🙁

Please wait...
Postitas:
Kägu

See paast on tegelikult täielik jama, sest näljutades kaotad sa kõvasti lihaseid. Lihased annavad kehale kuju, tulemuseks võib olla rippuv nahk. Pigem teha trenni, kindlasti ka jõusaali, ja sinna juurde tervislikult süüa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu noorusaeg jäi talongiaega – elasin Tallinnas, poes midagi ei olnud. Emaga kahekesi olime ja vahel tõesti oli väga vähe süüa – näiteks palgapäevani oli kaks päeva ja meil oli kodus ainult kaalikat ja odrajahu. Siis tegime kolm korda päevas kaalikasalat, kaalikahautis, odrajahukarask keefiriga (ilma rasvaine ja munata). Olin siis 12-16 vanuses.
Ühesõnaga hakkasin sööma seal kus sain ja hästi palju korraga, et jätkuks noh. Külas, koolis. Lihtsalt sõin nii palju et enam sisse ei mahtunud. Kuigi päris näljatunnet ei mäleta aga oli see tahtmine midagi head saada, mitte kaalikasalatit ja leiba.
See harjumus jäi kahjuks paljudeks aastateks, et tavaliselt sõin normaalselt ja sünnipäevadel ning pidudel, jõuludel, jaanidel sõin end kooma nii et kõht veel kaks päeva hiljem valutas. Sellest harjutasin end vabaks umbes kolmekümnendates.

Edasi – seoses üksikemaduse ja vaese ajaga elas mu ema minu peal oma pingeid välja, karjus igapäevaselt, arvustas välimust (et ikka aidata tähelepanu pööramisega kitsaskohtadele), ma olen kehatüübilt ka emast väga erinev. Tema on nääpsuke pisike naisterahvas, mina isa moodi tugeva kondi ja suure rinnaga “mammi” nagu ema mind kutsus, “Selisena ei taha sind keegi”. Olin väga madala enesehinnanguga, kuigi pisut tüsedapoolsem aga samas täiesti normkaalus. Leidsin endale ikkagi ema kiuste mehe ja lõime pere ja üldiselt on hästi läinud. Samas mind ajab sööma igasugune kriitika, tunne, et mind ei armastata, et ma pole piisavalt hea. Kui tööl on halvasti, kui kodus lapsed nõuavad võimatut, kui mees ei lähene intiimselt juba nädalaid. Kui tahaksin oma mure kellelegi kurta, siis piltlikult öeldes isa jookseks metsa, ema saaks mu peale vihaseks ja mees oleks lihtsalt vait. Olen 162/78. Pole end kunagi saledaks pidanud, samas söök on vahel mu ainus lohutus. Väga raske on loobuda koogitükist või teisest portsust makaronidest kui olen üksildane ja õnnetu. Alkoholi samas ei tarbi üldse, ei meeldi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See paast on tegelikult täielik jama, sest näljutades kaotad sa kõvasti lihaseid. Lihased annavad kehale kuju, tulemuseks võib olla rippuv nahk. Pigem teha trenni, kindlasti ka jõusaali, ja sinna juurde tervislikult süüa.

Eks ju sõltub ka inimesest. Minul on alati olnud ka vähese trenni puhul tegelikult tunduvalt suuremad lihased, kui tahaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina olin kuni 44a sale. Sõin kõike ja palju, eriti saiakesi jm nisujahulist. Sporti pole kunagi eriliselt teinud, kui välja arvata, et suvel sõidan veidi rattaga ja talviti käin kord nädalas või harvem tunnikese ujumas. Töö on alati olnud istuv. Peale 44a hakkasin mingil arusaamatul kombel kaalule tähelepanu osutama (enne seda oli mul täiesti ükskõik palju kaalun) ja proovisin paar kilo alla võtta. Olen 167 pikk, kaal oli olnud sinnani 65- 68 (ei ole mõtet perekoolikal hakata arvama, et olin siis ka paks – mul on hea kehaehitus, hästi pikad jalad ja kael, seega ei olnud paks :)). 44-selt hakkas vaikselt tõusma, 70- 71kg ja kinnis-ideeks sai, et see paar kilo peab maha saama, et kaalunumber peab hakkama 6-ga.
Sealt alates hakkaski kaalutõus, praegu 85kg. Olen igasugu dieete teinud, rasva söönud ilma süsikateta, jne. Pool aastat tagasi alustasin ka vahelduvpaastu, 18:6. Kevadel läks hästi, sain 10 kg maha (olin kevadel 94kg), suvel söön kohutavates kogustes jäätist ja õnneks ainult 1 kilo juurde tulnud.
Ah jaa, rasedused olid hästi noorelt, neist ei tulnud midagi juurde, kuigi ka sel ajal toitusin peamiselt saiakestest ja muust magusast. Magus ongi minu kaalu põhjus – ei suuda sellele ei öelda. Ei ole tahtejõudu, et järjest ja järjest loobuda. Olen üldse elunautija tüüp, armastan inimesi enda ümber – ei ole ennast mitte kunagi, ka 94kg-sena häbenenud.
Hetkel on plaan minna oma emotsioone vabastama Aigi Vahingu kursusele. Kõige väsitavam ongi see pidev kahekõne peas – üks hääl ütleb, et mine tee endale üks maitsev võileib köögis ja teine hääl vaidleb vastu, et ei tohi teha, kell on liiga palju. Ise siis vaatan/ kuulan toda vaidlust pealt, no milleks. Tahaks, et söök oleks lihtsalt söök, sööksin siis kui kõht on tühi, mitte siis kui külmkapis on midagi head. Ja head on seal alati 🙂

Please wait...
Postitas:
rosinakypsis

miks rasedusega nii palju juurde võetakse? Kas see on kuidagi vanusega seotud? Sain oma lapse küll päris noorelt, kokku tuli kaalu +8kg, sellest sünnitusega kohe -5kg. Ülejäänu kadus ka peagi.

Inimesed on erinevad, sellepärast! Seda alates ainevahetusest kuni tahtejõu ja iseloomuni välja. Sul vedas, ei pidanud vaeva nägemagi, aga mina olen näinud noori naisi, kes lähevad raseduse ajal paiste ning võtavad juurde oma 20 kilo. Seega ei saa öelda, et rasedus ei tee paksuks, mingeid talitlusi muudab see organismis küll.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olin kuni 44a sale. Sõin kõike ja palju, eriti saiakesi jm nisujahulist. Sporti pole kunagi eriliselt teinud, kui välja arvata, et suvel sõidan veidi rattaga ja talviti käin kord nädalas või harvem tunnikese ujumas. Töö on alati olnud istuv. Peale 44a hakkasin mingil arusaamatul kombel kaalule tähelepanu osutama (enne seda oli mul täiesti ükskõik palju kaalun) ja proovisin paar kilo alla võtta. Olen 167 pikk, kaal oli olnud sinnani 65- 68 (ei ole mõtet perekoolikal hakata arvama, et olin siis ka paks – mul on hea kehaehitus, hästi pikad jalad ja kael, seega ei olnud paks :)). 44-selt hakkas vaikselt tõusma, 70- 71kg ja kinnis-ideeks sai, et see paar kilo peab maha saama, et kaalunumber peab hakkama 6-ga.

Sealt alates hakkaski kaalutõus, praegu 85kg. Olen igasugu dieete teinud, rasva söönud ilma süsikateta, jne. Pool aastat tagasi alustasin ka vahelduvpaastu, 18:6. Kevadel läks hästi, sain 10 kg maha (olin kevadel 94kg), suvel söön kohutavates kogustes jäätist ja õnneks ainult 1 kilo juurde tulnud.

Ah jaa, rasedused olid hästi noorelt, neist ei tulnud midagi juurde, kuigi ka sel ajal toitusin peamiselt saiakestest ja muust magusast. Magus ongi minu kaalu põhjus – ei suuda sellele ei öelda. Ei ole tahtejõudu, et järjest ja järjest loobuda. Olen üldse elunautija tüüp, armastan inimesi enda ümber – ei ole ennast mitte kunagi, ka 94kg-sena häbenenud.

Hetkel on plaan minna oma emotsioone vabastama Aigi Vahingu kursusele. Kõige väsitavam ongi see pidev kahekõne peas – üks hääl ütleb, et mine tee endale üks maitsev võileib köögis ja teine hääl vaidleb vastu, et ei tohi teha, kell on liiga palju. Ise siis vaatan/ kuulan toda vaidlust pealt, no milleks. Tahaks, et söök oleks lihtsalt söök, sööksin siis kui kõht on tühi, mitte siis kui külmkapis on midagi head. Ja head on seal alati 🙂

Võileib, spagetid, krõpsud…no ma ei saa aru, mis hea toit see on. Lihtsalt laod ennast täis… Kohe on halb olla, juba söömise ajal. Organism nõuab aina juurde, sest ta tahab aineid, mida rämpsus pole.

Minu kaal pole tõusnud, kuna käin heas restoranis ära ja siis püüan kodus sarnast toitu järele teha, Seal kasutuses täiesti tavalised asjad – liha, peekon, kartul, porgandid, seened, rammus koor, või… Ja need ained on ka minu jaoks väga head. Neist teen supi või paja või midaiganes (üpris korraliku rammususega isegi). Pole sellest rammususest paksuks läinud.

Mind aidanud ka toiduvalmistamis harjumus – ma ei lase endal kunagi näljaseks muutuda, söön pidevalt natuke. Ja väga-kvaliteetset. Mõtlen hommikul lõunasöögi ette juba ja õhtuti/poodi minnes homseid-ülehomseid sööke. Ja muudkui kokkan. Kui aastaid potist normaalse toidu (ka rammusa võtad, nohh igapäevaselt spagetid muidugi va.) ei saa paksuks minna.

Mu sõbranna samuti kogu aeg poti ääres (sur pere) – koored, võipakid, lihatükid, porgandid, kaalikad… kõige tavalisemad ained ümber ja no paksuks ei lähe lihtsalt. Kui kogu aeg kõht head toitu täis, siis võileibu enam ei taha proovida ka.

Kui organism saab ained kätte muutub söögisu iseenesest väiksemaks. Aga sa ei anna lihtsalt talle neid – krõpsu võidki sööma jääda…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Võileib, spagetid, krõpsud…no ma ei saa aru, mis hea toit see on. Lihtsalt laod ennast täis… Kohe on halb olla, juba söömise ajal. Organism nõuab aina juurde, sest ta tahab aineid, mida rämpsus pole.

Minu kaal pole tõusnud, kuna käin heas restoranis ära ja siis püüan kodus sarnast toitu järele teha, Seal kasutuses täiesti tavalised asjad – liha, peekon, kartul, porgandid, seened, rammus koor, või… Ja need ained on ka minu jaoks väga head. Neist teen supi või paja või midaiganes (üpris korraliku rammususega isegi). Pole sellest rammususest paksuks läinud.

Mind aidanud ka toiduvalmistamis harjumus – ma ei lase endal kunagi näljaseks muutuda, söön pidevalt natuke. Ja väga-kvaliteetset. Mõtlen hommikul lõunasöögi ette juba ja õhtuti/poodi minnes homseid-ülehomseid sööke. Ja muudkui kokkan. Kui aastaid potist normaalse toidu (ka rammusa võtad, nohh igapäevaselt spagetid muidugi va.) ei saa paksuks minna.

Mu sõbranna samuti kogu aeg poti ääres (sur pere) – koored, võipakid, lihatükid, porgandid, kaalikad… kõige tavalisemad ained ümber ja no paksuks ei lähe lihtsalt. Kui kogu aeg kõht head toitu täis, siis võileibu enam ei taha proovida ka.

Kui organism saab ained kätte muutub söögisu iseenesest väiksemaks. Aga sa ei anna lihtsalt talle neid – krõpsu võidki sööma jääda…

Nii ennasttäis annab ikka olla. Tee endale oma teema “Kuidas mina kõigist targem ja parem olen”.
Kõik inimesed ei taha ja ei saa veeta oma päevi “poti ääres” ja “muudkui kokates” nagu sa kirjeldad. Tegelikult on su jutt minu jaoks väga huvitav lugeda, kaal sul tõusnud pole, aga mõtted näikse päevast päeva ainult söögi ja toiduvalmistamise ümber tiirlevat.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Viimati seltskonnas paar naist arutasid, et ei leia sobivat kleiti- ülemine osa on s ja alumine m suurus, siis pidin toast välja jooksma- füüsiliselt paha hakkas. Ja samas need naised ei pidanud mingi toiduga piiri ega lugenud suutäisi.

Minu meelest saab sellisele murele olla ainult üks soovitus ja nimelt, et ostku M-suuruses kleidi alla korralikult täistopitud rinnahoidjad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Juba minu oma on sarnane – algas rasedustest, peale esimest rasedust jäin 10 kg ülekaalu,

Rasedus pole ju põhjus. Põhjus on see, mida sa endale sisse sõid. Oleksid sa mitterasedana hakanud samamoodi ülesööma, oleksid ikkagi kosunud.

Loomulikult on rasedus p6hjus. Raseduse ajal muutub ainevahetus anaboolsemaks. Loomupoolest k6hnad kosuvad tihti siis veel paremini kui suuremad naised. Loodus. Rasedus ongi ilmekas n2ide, kehakeemia m6just paksuks minemisele. Paljudel toimub siis muutus ainevahetuses. See et rasedusej2rgselt paljud naised nagu yks mees ennast paksuks 6givad, ei tundu loogiline. Nad hakkavad lihtsalt rohkem syyd tundma oma s66mise p2rast ja sellega seletama, toit muutub neile justkui keelatuks ja ahvatlevaks. Ma ei talu seda primitiivset paksuks s66mise juttu. Ainevahetus on v2ga keerukas systeem, seda m6jutavad hormoonid, narvisysteem, vanus. Yldiselt on juba lapse puhul 2ra n2ha see kalduvus tysedusele, aga v6ib elu jooksul muutuda sh puberteedi, raseduse, psyyhikah2ire, ravimitega jne. On inimesed, kes normaalselt syyes, on normaalkaalus, on inimesi, kes t6husalt toitudes j22vad siiski alakaalu piirile ja on neid, kes normaalselt toitudes on paksukesed. Viimased saavad normi toitu v2ga piirates ja pooln2ljasena, aga kas saame seda neilt n6uda. PS ise kuulun enamusse e normkaalu, aga on tuttavaid m6lemast 22rmusest,ja n2en nende ponnistusi, ei meeldi yldse see lapsik paksukeste 6garditeks s6imamine. Energeetilised protsessid kehas on inimestel erineva t6hususega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Viimati seltskonnas paar naist arutasid, et ei leia sobivat kleiti- ülemine osa on s ja alumine m suurus, siis pidin toast välja jooksma- füüsiliselt paha hakkas. Ja samas need naised ei pidanud mingi toiduga piiri ega lugenud suutäisi.

Minu meelest saab sellisele murele olla ainult üks soovitus ja nimelt, et ostku M-suuruses kleidi alla korralikult täistopitud rinnahoidjad.

Mina ostan ülaosa xs, alumine osa m/l, kusjuures rinnad ei ole väikesed, aga taljest ja kaeluse juurest on riiete ülemine osa tavaliselt liiga suur. See soovitus ei aitaks küll kuidagi.

Teemasse: olen olnud lapsest saati suur, tippkaal jäi põhikooli lõppu, seejärel tuli pikk enesepiitsutamise periood. Paar korda sain normaalkaalu, aga see lõppes alati raskelt, suurte söömasööstude ja null energiaga. Kaal kõikus pidevalt u 10 kilo piires. Võttis umbes viis aastat, et oma kehaga rahu teha, nüüd olen juba mõnda aega stabiilselt 2-3 kilo ülekaalus, aga hea kehaga, teen palju trenni. Olen aru saanud, et kaalunumbrite taga ajamine tekitab minus liiga suurt stressi ja suurem keha ei ole ilmtingimata kole, ma arvan, et praegu näen tunduvalt parem välja kui normaalkaalus olles. Kõlab nagu tüüpiline ülekaalulise jutt, aga korralik lihas kaalubki rohkem. Võib-olla kunagi olen taas valmis kaalu langetama, et olla a la 10/10, aga praegu tunnen, et elus on liiga palju muud käsil, ei taha kogu aeg toitumist analüüsida ning pilt on niigi suht okei, selline 8/10.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kaloritest, dieedist ja trennist tean rohkem kui millestki muust siin ilmas, vahel mõni arvab, et suudab selles osas mingit uut infot jagada, aga see on naeruväärne targutamine.

Kui sa toitumisest midagi teaks, siis sa oleksid juba ammu oma paisumise kontrolli alla saanud. Naeruväärne targutamine!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Iga aastaga tuli ca 1 kg juurde…nii see läks. Siis võtsin end kätte, sain poole aastaga 10 kg alla. Ja hakkas jälle tagasi tulema, 2 kg aastas. Praegu KMI 27. Olen hetkel leppinud, lohutan end sellega, et on paksemaidki. Päris juurikatest, hapukurgist ja kõrvitsasalatist ei viitsi ka elada. trenni võimalused tervise tõttu väga piiratud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lapsena olin sale, teismelisena ja 20date alguses ka. Kõikusin alakaalu ja normaalkaalu alumise piiri peal. Olin uhke selle üle, et võisin süüa nö mitme mehe eest ja midagi juurde ei tulnud.

*Rasedusega võtsin juurde 28kg, aga peale kolme päeva haiglas jäi alles 16 ülekilo. Laps oli suur, lootevett oli palju ja tursed olid kohutavad. Suvine aeg ka. Kuniks imetasin, ei liikunud kaal üldse. Aasta peale lapse sündi hakkas kaal lõpuks langema ja ilma erilise vaevata olin 1.5a peale esimese lapse sündi paar kilo kergem kui enne rasedust.

*Mõne aasta pärast jäin uuesti rasedaks. Rasedusega sel korral isegi üle 30kg juures. Laps täpselt sama suur, lootevett jälle palju ja kuigi kevadine sünnitus, siis tursed olid nii hullud, et otsustati esile kutsuda. Haiglasse läksin autost sokkide ja kilesussidega, kuna ükski jalanõu enam jala otsa ei mahtunud. Haiglast koju sain ülejärgmisel päeval ja alles oli ca 15 ülekilo. Imetasin ca kaks aastat ja täpselt nii kaua kaal jälle ei liikunud. Peale seda läks maha vaevata ja kaalusin sama palju kui enne teist rasedust. Kehakuju oli muutunud ja diagnoositi kõhulihaste diastaas.

*4a peale seda jäin planeeritud pesamuna ootele. Selle rasedusega lisandus kaalu vaid 11kg. Laps oli väike ja turseid oli vähe. Lootevett siiski palju ja sünnitus oluliselt raskem kui eelmised kaks. Haiglast koju sain viiendal päeval ja kaal oli sama kui enne sünnitust. Ajasin alguses piimapaisu ja täis kõhu kaela, aga sealt edasi kaal jätkaski aina tõusmist ning pole siiani pidama jäänud, kuigi laps on juba 1.5a. Lõpetasin günekoloogi soovitusel imetamise neljandal kuul, et hormoonid paika läheksid, aga see ei aidanud.

Olen käinud haiglas uuringutel, andnud nii enda kui haigekassa raha eest vereanalüüse, surfanud meditsiinikirjanduses, konsulteerinud toitumisnõustajatega ja isegi psühhiaatriga, aga kõik tundub korras, lihtsalt kaal tõuseb ja pidama ei jää. Vanus pole ka veel menopausile lähedal, toitumine muutus peale esimest last oluliselt teadlikumaks ning toitumisnõustaja soovitas vaid mõned suurema süsivesikute sisaldusega puuviljad menüüst välja jätta ning regulaarsemalt süüa. Kui teaks, mis on viga, teeksin muudatusi või vähemalt püüdleks nende poole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

See paast on tegelikult täielik jama, sest näljutades kaotad sa kõvasti lihaseid. Lihased annavad kehale kuju, tulemuseks võib olla rippuv nahk. Pigem teha trenni, kindlasti ka jõusaali, ja sinna juurde tervislikult süüa.

Kui sul on 8 tunnine aken söömiseks, siis kuidas seda näljutamiseks nimetada saab? Mina söön selle aja sees 3-4 korda. Lisaks teen 3x nädalas kardiot ja jõutrenni – pole elu sees nii heas vormis olnud kui praegu, 42-aastasena. Minu jaoks on vahelduva paastu peamine mõte see, et kellaajaline piirang kohustab ja distsiplineerib.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Võileib, spagetid, krõpsud…no ma ei saa aru, mis hea toit see on. Lihtsalt laod ennast täis… Kohe on halb olla, juba söömise ajal. Organism nõuab aina juurde, sest ta tahab aineid, mida rämpsus pole.

Minu kaal pole tõusnud, kuna käin heas restoranis ära ja siis püüan kodus sarnast toitu järele teha, Seal kasutuses täiesti tavalised asjad – liha, peekon, kartul, porgandid, seened, rammus koor, või… Ja need ained on ka minu jaoks väga head. Neist teen supi või paja või midaiganes (üpris korraliku rammususega isegi). Pole sellest rammususest paksuks läinud.

Mind aidanud ka toiduvalmistamis harjumus – ma ei lase endal kunagi näljaseks muutuda, söön pidevalt natuke. Ja väga-kvaliteetset. Mõtlen hommikul lõunasöögi ette juba ja õhtuti/poodi minnes homseid-ülehomseid sööke. Ja muudkui kokkan. Kui aastaid potist normaalse toidu (ka rammusa võtad, nohh igapäevaselt spagetid muidugi va.) ei saa paksuks minna.

Mu sõbranna samuti kogu aeg poti ääres (sur pere) – koored, võipakid, lihatükid, porgandid, kaalikad… kõige tavalisemad ained ümber ja no paksuks ei lähe lihtsalt. Kui kogu aeg kõht head toitu täis, siis võileibu enam ei taha proovida ka.

Kui organism saab ained kätte muutub söögisu iseenesest väiksemaks. Aga sa ei anna lihtsalt talle neid – krõpsu võidki sööma jääda…

Nii ennasttäis annab ikka olla. Tee endale oma teema “Kuidas mina kõigist targem ja parem olen”.

Kõik inimesed ei taha ja ei saa veeta oma päevi “poti ääres” ja “muudkui kokates” nagu sa kirjeldad. Tegelikult on su jutt minu jaoks väga huvitav lugeda, kaal sul tõusnud pole, aga mõtted näikse päevast päeva ainult söögi ja toiduvalmistamise ümber tiirlevat.

Sul on väga õigus…suure osa ajast tiirleb mõte toidu ümber…külla võtan ka potist jäägi kaasa, kui on võtta ja pikemaks jään.
Teise asjana söön kodus kõhu täis, nii ei suuda palju kooki ja snäkke süüa, strateegia kohe selline.

Tühja kõhuga ringi liikuda, see jummala ohtlik….olen pudurdamatu õgard siis, ennetan pidevalt.

Jah, oma organismi tunnen ja tean kuidas pean käituma ja seda siin räägin. Sõbranna tõin näiteks, sest olen märganud tema juures sama sarnasust… (eks ta vaaritab rohkem ka meespere tõttu, need näriks vaeseks, kui ainult külmikust “hää paremaga” tangitakse) ja näen, et töötab, mitte ma pole erand.

Mind rämps ei aita ka, sellest lähebki paksuks, söö ja söö abi ei midagi, halb hakkab ainult.
Kui ma ei tahaks poti ääres veeta, olekski väga raske, ebavajalik toit on igal pool käe ulatuses.
Vabandused, nii minu prisma läbi ongi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuni 46.eluaastani olin normkaalus või pigem kõhnapoolne. Peale sünnitust olin 20 aastat sale (166cm juures 48-52 kg).?Sõin kõike ja palju, trenni ei teinud.
46-selt hakkas vaikselt kaalu tulema. Peaegu olen 46 ja kaalun 79kg.
Söön muidugi palju – elu on stabiilne, suhe hea, käin palju väljas söömas, puhkusel alati kõik hinnas. Pean lihtsalt vähem õgima. No ja vanuse lisandudes ainevahetus ka aeglustub. Mingi osa ka hormoonidel, munasarjad on mul eemaldatud, saan hormoonasendusravi.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 102 )


Esileht Pereelu ja suhted Sinu paksuks minemise lugu