Teema: Sinu paksuks minemise lugu

#3255867:

miks rasedusega nii palju juurde võetakse? Kas see on kuidagi vanusega seotud? Sain oma lapse küll päris noorelt, kokku tuli kaalu +8kg, sellest sünnitusega kohe -5kg. Ülejäänu kadus ka peagi.

See sõltub minu meelest rohkem sellest, kui palju sa enne rasedust kaalusid. Näiteks esimest last oodates olin ma sale, võtsin juurde 20, poole aastaga oli see läinud ja veel poole aastaga veel 5 kg, mis tähendas minu jaoks juba alakaalu. Neljandat last oodates olin 20 kg raskem kui esimest ootama jäädes, võtsin, nagu sinagi, juurde ainult 8 kg (rasedusdiabeedidieedi tõttu veel raseduse viimase kuuga kilo allagi), olin ka peagi algkaalus tagasi, ainult et see oli sama kaal, millega ma esimest sünnitama läksin, eksole.

Suurem kaalutõus tuli mul sellega, et väikelinnast suurlinna tööl käimise asemel hakkasin kodus töötama. Ehk et enne käisin 4×1.5 km jala (ühistransporti kasutasin) ja tööl sain kord päevas lõunale, muul ajal vaid teed juua, aga nüüd on mul toit kogu aeg siinsamas. Lisaks veel see, et väikesed lapsed on kordamööda või korraga haiglased, ehk et pea kõik käigud on minu jaoks autoga. :S Jah, võiks eraldi kuhugi minna sportima – aga mis ema see selline on, kes haigete väikelaste kõrvalt niimoodi läheb, eksole?

#3255566:

Hei paksud (mina ka), aitab enda haletsemisest. Mina alustan homme, vahelduv-paast. Kindlasti ei ole see ebatervislik. On siin keegi kes sedamoodi toitub? Tule toeks.

Paraku on see ebatervislik imetavale emale nagu mina, muidu oleks juba ammu selle ette võtnud.

No minul on selleks põhjuseks ikka vein ja nõrk iseloom.
O.K. osa süüd võib sünnitamistele ka panustada

Enne lapsi olin 45 kilo ja vaatamata püüdlustele kaalu juurde ei tulnud.
Kõik muutus 3. lapse sünniga, kelle tõttu mu kõht totaalselt välja venis (poiss oli 5 kg, 57 cm, lootevett oli tohutult ning platsenta väljutamine oli nagu teise lapse sünnitamine, st see oli hiiglaslik.

Ja nii sinna rippkõhtu rasv kogunema hakkas.
Hetkel näen vaeva, et kaal üle 62 kg ei tõuseks. Olen 163 cm pikk ja selle kaalu juures näen välja omajagu tummine.
Aga see on raske, sest mulle maitseb/meeldib kuiv punane vein. Jooks seda igal õhtul. Ja sinna kõrvale maitsevad ideaalselt palsamiäädikaga kartulikrõpsud (muud alkoholi ja muid kartulikrõpse ma ei joo/söö).
Trenni teen 3-4x nädalas ja veinijoomist üritan hoida 2x nädalas. Aga eks aeg-ajalt läheb ikkagi lappama. Nt kuskil toredas laagris. Nt Livignos suusalaagris – seal oli hea vein olematu hinnaga ja seega igal õhtul laua peal. Ja kaal tõusis loomulikult nädalaga üle 3 kilo.

Ma olen suur terve elu olnud. Enamuse oma elust olen pidanud end paksuks, mida ma aga tegeikult teps mitte polnud. Saan sellest alles nüüd aru.

Nii suur kui praegu pole ma kunagi olnud. Põhjuseks sassis ainevahetus rasedustest ja terviseprobleemidest, millest osad vaimsed.

Käin korralikult trennis, liigun nii palju kui saan – kaks peatust enne sihtkohta bussist maha või üldse jalgsi jms.

Söön rahulikult, pigem lahjalt. Kaal ei liigu. Veel.

Ja tõesti, ei pabista. Ei nahuta end, ei karista sellega, et veekeskusesse ei lähe vms lollused. Elu peab nüüd ja praegu ka olema ilus, ka siis kui ilunautlejat on veidi rohkem. Me kõik oleme ilusad. Vaid nii saame ilusamaks ja tervislikumaks.

#3255992:

Olen püüdnud alla võtta, liigun palju jalgsi, käin sörkimas. Ainuke asi, mis aitab on üldse mitte söömine. Aga ma ei suuda ju kogu aeg nii, nagunii ma jälgin kogu aeg, mida ma söön. Saia ei söö, kiiroitu ei söö, alkoholi ei tarbi, kohvi ja teed joon eluaeg ilma koore ja suhkruta, võileib on ilma võita jne

Tead, mina arvasin ka nii, et ma jälgin ju kogu aeg, mida ma söön, et miks ma siis alla ei võta ja arvasin, et ainuke, mis aitab on mittesöömine. Kirjutasin eespool ka enda juurdevõtmise loo.
Kuid ühel hetkel jõudis kohale, vaatamata väga korralikule toitumisele (olin vahepeal lausa paleotoituja) söön ma lihtsalt liiga palju ja asju, mis mulle ei sobi.
Lõpetasin hommikuse pudru või võileibade söömise täielikult ja asendasin leiva riisigalettiega. vähendasin kõvasti söödava toidu koguseid ning hakkasin sööma ainult 3x päevas. vahepeal mittemingisugust näksimist. päevase kaloraaži püüan hoida max 1400-1500.
Hommikuks 2 riisigaletti mingi lahja singi või juustuga, lõunaks 1/2 pakki külmutatud köögivilju ja kala või veiseliha hakk-kotlet (ei lisa jahu ega saia), õhtuks taas köögiviljad ja kana/kalkun või kala või suur ports toorsalatit või ainult köögiviljad. Söön ka pasteeti, maksa ja lahjat sülti (kalkun, vasikas, kana)
Ei söö ka kartulit, makaronitooteid, mingeid tervailju peale riisi/tatra ega tarbi piima rohkem, kui kohvi peale. Mõnikord ostan väikse topsi magustoitu või maitsega kreega jogurtit. Joon palju vett ja kaal hakkas langema. Olen nüüd alates septembrist maha saanud 8kg. Minna on veel 15kg. Vanust on mul 52. Ehk mu jutu mõte oli, et vanus ei ole kindlasti see, mis takistaks kaalu langetamast.

#3256053:

#3255992:

Olen püüdnud alla võtta, liigun palju jalgsi, käin sörkimas. Ainuke asi, mis aitab on üldse mitte söömine. Aga ma ei suuda ju kogu aeg nii, nagunii ma jälgin kogu aeg, mida ma söön. Saia ei söö, kiiroitu ei söö, alkoholi ei tarbi, kohvi ja teed joon eluaeg ilma koore ja suhkruta, võileib on ilma võita jne

Tead, mina arvasin ka nii, et ma jälgin ju kogu aeg, mida ma söön, et miks ma siis alla ei võta ja arvasin, et ainuke, mis aitab on mittesöömine. Kirjutasin eespool ka enda juurdevõtmise loo.

Kuid ühel hetkel jõudis kohale, vaatamata väga korralikule toitumisele (olin vahepeal lausa paleotoituja) söön ma lihtsalt liiga palju ja asju, mis mulle ei sobi.

Lõpetasin hommikuse pudru või võileibade söömise täielikult ja asendasin leiva riisigalettiega. vähendasin kõvasti söödava toidu koguseid ning hakkasin sööma ainult 3x päevas. vahepeal mittemingisugust näksimist. päevase kaloraaži püüan hoida max 1400-1500.

Hommikuks 2 riisigaletti mingi lahja singi või juustuga, lõunaks 1/2 pakki külmutatud köögivilju ja kala või veiseliha hakk-kotlet (ei lisa jahu ega saia), õhtuks taas köögiviljad ja kana/kalkun või kala või suur ports toorsalatit või ainult köögiviljad. Söön ka pasteeti, maksa ja lahjat sülti (kalkun, vasikas, kana)

Ei söö ka kartulit, makaronitooteid, mingeid tervailju peale riisi/tatra ega tarbi piima rohkem, kui kohvi peale. Mõnikord ostan väikse topsi magustoitu või maitsega kreega jogurtit. Joon palju vett ja kaal hakkas langema. Olen nüüd alates septembrist maha saanud 8kg. Minna on veel 15kg. Vanust on mul 52. Ehk mu jutu mõte oli, et vanus ei ole kindlasti see, mis takistaks kaalu langetamast.

Aga kuidas te olete selliste dieetide puhul üle saanud sellest, et ajul jääb süsivesikuid pidevalt puudu, keskendumis- ja mõtlemisvõime pole dieedi ajal kuigi hea ja ei saa oma tööülesannetega enam samal tasemel hakkama. Mina olen iga kord katkestanud kui olen dieedi ajal nädal aega järjest keerulisemaks mõttetööks võimetu.

Mind paneb väga imestama see inimeste uskumus, et kui kannad suurust 40 ja 42, siis oled juba paks. Ma ei saa aru, kust see tuleb, kas kuskilt Lõuna-Euroopast, kus inimesed lühemad ja väiksemad või mis? Või sealt Aasiast, kus moetööstus oma toodangut valmistab? Mina olen ka nüüd paks, aga varem olin nt 63 kg. Ma olen 173 cm pikk ja alati kandsin suurust 40. No vahel mõni pluus läks 38, aga need kippusid rinnust kitsad olema. 63 kg 173 cm kohta ei ole ju paks. Ka hiljem 68 kg ei olnud ma veel paks. Nüüd olen, sest kaalun 83.
Paksuks läksin nii, et mul sündis erivajadustega laps, kelle elu ja tervise nimel me mehega 3a võidelnud oleme. Ma ei maga öösel kunagi rohkem kui 3 h järjest, seega olen pmst pidevas unepuuduses, sest mingit sügavat und nagu ei tekigi. Iga lapse liigutus ja kräuks ajab üles ka, keha on kogu aeg valveseisundis. Puudujäävat energiat kompenseerin ja stressi maandan söömisega, ma söön öösel ka tihti. See on sellepärast, et mulle on eluaeg meeldinud süüa üksi rahus ja vaikuses. Nüüd seda võimalust päeval ei ole ja siis ma söön öösel.
Tasapisi läheb meie elu siiski lihtsamaks, laps on juba väga paljudest hädadest välja kasvanud, aga progress on aeglane ja mina ei hakka magama veel nii pea. Trenni teha magamata olekus ma ei jaksa ja liikumist on vähe. Lapsega käime regulaarselt kontrollis ja seal ikka küsitakse vahel vanematelt ka, kuidas läheb ja kas millegagi on abi vaja. Mina viimane kord siis kurtsin, et tervis kehveneb, varem olin sale ja magamatus kurnab, mispeale spetsialist vastas, et vaadake ette, et te nüüd ei ürita hakata hooga alla võtma vms, siis kukute kokku. Ohjah. Tegelikult ma ühe korra proovisin söögi koguseid vähendada, mispeale sain sellise aneemia, et haiglasse ei pistetud ainult sellepärast, et kes siis mu last oleks kantseldanud.
Kuna ma pidevalt arvutan ja kaalun lapse söögikoguseid ja kaloreid, siis mingeid dieediprogramme ma teha ei suuda, päris ausalt. Kui enda sööke ka veel kaaluma peaks ja ampse lugema, siis ma viskaks kaalu aknasse, tõmbaks ukse kinni ja kõnniks rongi alla vist.
Nii ma siis vegeteerin, olen paks edasi ja loodan, et ehk kunagi tulevikus saan veel oma keha tagasi. Muidugi tahaks midagi muuta, aga praegu ma ei oska. Kui laps jälle areneb ja midagi hästi läheb ja uusi asju õpib, siis lohutan end, et vähemalt midagi olen suutnud õigesti teha ja teda edasi aidata.

See paast on tegelikult täielik jama, sest näljutades kaotad sa kõvasti lihaseid. Lihased annavad kehale kuju, tulemuseks võib olla rippuv nahk. Pigem teha trenni, kindlasti ka jõusaali, ja sinna juurde tervislikult süüa.

#3256335:

See paast on tegelikult täielik jama, sest näljutades kaotad sa kõvasti lihaseid. Lihased annavad kehale kuju, tulemuseks võib olla rippuv nahk. Pigem teha trenni, kindlasti ka jõusaali, ja sinna juurde tervislikult süüa.

Eks ju sõltub ka inimesest. Minul on alati olnud ka vähese trenni puhul tegelikult tunduvalt suuremad lihased, kui tahaks.

#3255867:

miks rasedusega nii palju juurde võetakse? Kas see on kuidagi vanusega seotud? Sain oma lapse küll päris noorelt, kokku tuli kaalu +8kg, sellest sünnitusega kohe -5kg. Ülejäänu kadus ka peagi.

Inimesed on erinevad, sellepärast! Seda alates ainevahetusest kuni tahtejõu ja iseloomuni välja. Sul vedas, ei pidanud vaeva nägemagi, aga mina olen näinud noori naisi, kes lähevad raseduse ajal paiste ning võtavad juurde oma 20 kilo. Seega ei saa öelda, et rasedus ei tee paksuks, mingeid talitlusi muudab see organismis küll.

#3256435:

Võileib, spagetid, krõpsud…no ma ei saa aru, mis hea toit see on. Lihtsalt laod ennast täis… Kohe on halb olla, juba söömise ajal. Organism nõuab aina juurde, sest ta tahab aineid, mida rämpsus pole.

Minu kaal pole tõusnud, kuna käin heas restoranis ära ja siis püüan kodus sarnast toitu järele teha, Seal kasutuses täiesti tavalised asjad – liha, peekon, kartul, porgandid, seened, rammus koor, või… Ja need ained on ka minu jaoks väga head. Neist teen supi või paja või midaiganes (üpris korraliku rammususega isegi). Pole sellest rammususest paksuks läinud.

Mind aidanud ka toiduvalmistamis harjumus – ma ei lase endal kunagi näljaseks muutuda, söön pidevalt natuke. Ja väga-kvaliteetset. Mõtlen hommikul lõunasöögi ette juba ja õhtuti/poodi minnes homseid-ülehomseid sööke. Ja muudkui kokkan. Kui aastaid potist normaalse toidu (ka rammusa võtad, nohh igapäevaselt spagetid muidugi va.) ei saa paksuks minna.

Mu sõbranna samuti kogu aeg poti ääres (sur pere) – koored, võipakid, lihatükid, porgandid, kaalikad… kõige tavalisemad ained ümber ja no paksuks ei lähe lihtsalt. Kui kogu aeg kõht head toitu täis, siis võileibu enam ei taha proovida ka.

Kui organism saab ained kätte muutub söögisu iseenesest väiksemaks. Aga sa ei anna lihtsalt talle neid – krõpsu võidki sööma jääda…

Nii ennasttäis annab ikka olla. Tee endale oma teema “Kuidas mina kõigist targem ja parem olen”.
Kõik inimesed ei taha ja ei saa veeta oma päevi “poti ääres” ja “muudkui kokates” nagu sa kirjeldad. Tegelikult on su jutt minu jaoks väga huvitav lugeda, kaal sul tõusnud pole, aga mõtted näikse päevast päeva ainult söögi ja toiduvalmistamise ümber tiirlevat.

#3255766:

#3255520:

Juba minu oma on sarnane – algas rasedustest, peale esimest rasedust jäin 10 kg ülekaalu,

Rasedus pole ju põhjus. Põhjus on see, mida sa endale sisse sõid. Oleksid sa mitterasedana hakanud samamoodi ülesööma, oleksid ikkagi kosunud.

Loomulikult on rasedus p6hjus. Raseduse ajal muutub ainevahetus anaboolsemaks. Loomupoolest k6hnad kosuvad tihti siis veel paremini kui suuremad naised. Loodus. Rasedus ongi ilmekas n2ide, kehakeemia m6just paksuks minemisele. Paljudel toimub siis muutus ainevahetuses. See et rasedusej2rgselt paljud naised nagu yks mees ennast paksuks 6givad, ei tundu loogiline. Nad hakkavad lihtsalt rohkem syyd tundma oma s66mise p2rast ja sellega seletama, toit muutub neile justkui keelatuks ja ahvatlevaks. Ma ei talu seda primitiivset paksuks s66mise juttu. Ainevahetus on v2ga keerukas systeem, seda m6jutavad hormoonid, narvisysteem, vanus. Yldiselt on juba lapse puhul 2ra n2ha see kalduvus tysedusele, aga v6ib elu jooksul muutuda sh puberteedi, raseduse, psyyhikah2ire, ravimitega jne. On inimesed, kes normaalselt syyes, on normaalkaalus, on inimesi, kes t6husalt toitudes j22vad siiski alakaalu piirile ja on neid, kes normaalselt toitudes on paksukesed. Viimased saavad normi toitu v2ga piirates ja pooln2ljasena, aga kas saame seda neilt n6uda. PS ise kuulun enamusse e normkaalu, aga on tuttavaid m6lemast 22rmusest,ja n2en nende ponnistusi, ei meeldi yldse see lapsik paksukeste 6garditeks s6imamine. Energeetilised protsessid kehas on inimestel erineva t6hususega.

#3255482:

Kaloritest, dieedist ja trennist tean rohkem kui millestki muust siin ilmas, vahel mõni arvab, et suudab selles osas mingit uut infot jagada, aga see on naeruväärne targutamine.

Kui sa toitumisest midagi teaks, siis sa oleksid juba ammu oma paisumise kontrolli alla saanud. Naeruväärne targutamine!

Lapsena olin sale, teismelisena ja 20date alguses ka. Kõikusin alakaalu ja normaalkaalu alumise piiri peal. Olin uhke selle üle, et võisin süüa nö mitme mehe eest ja midagi juurde ei tulnud.

*Rasedusega võtsin juurde 28kg, aga peale kolme päeva haiglas jäi alles 16 ülekilo. Laps oli suur, lootevett oli palju ja tursed olid kohutavad. Suvine aeg ka. Kuniks imetasin, ei liikunud kaal üldse. Aasta peale lapse sündi hakkas kaal lõpuks langema ja ilma erilise vaevata olin 1.5a peale esimese lapse sündi paar kilo kergem kui enne rasedust.

*Mõne aasta pärast jäin uuesti rasedaks. Rasedusega sel korral isegi üle 30kg juures. Laps täpselt sama suur, lootevett jälle palju ja kuigi kevadine sünnitus, siis tursed olid nii hullud, et otsustati esile kutsuda. Haiglasse läksin autost sokkide ja kilesussidega, kuna ükski jalanõu enam jala otsa ei mahtunud. Haiglast koju sain ülejärgmisel päeval ja alles oli ca 15 ülekilo. Imetasin ca kaks aastat ja täpselt nii kaua kaal jälle ei liikunud. Peale seda läks maha vaevata ja kaalusin sama palju kui enne teist rasedust. Kehakuju oli muutunud ja diagnoositi kõhulihaste diastaas.

*4a peale seda jäin planeeritud pesamuna ootele. Selle rasedusega lisandus kaalu vaid 11kg. Laps oli väike ja turseid oli vähe. Lootevett siiski palju ja sünnitus oluliselt raskem kui eelmised kaks. Haiglast koju sain viiendal päeval ja kaal oli sama kui enne sünnitust. Ajasin alguses piimapaisu ja täis kõhu kaela, aga sealt edasi kaal jätkaski aina tõusmist ning pole siiani pidama jäänud, kuigi laps on juba 1.5a. Lõpetasin günekoloogi soovitusel imetamise neljandal kuul, et hormoonid paika läheksid, aga see ei aidanud.

Olen käinud haiglas uuringutel, andnud nii enda kui haigekassa raha eest vereanalüüse, surfanud meditsiinikirjanduses, konsulteerinud toitumisnõustajatega ja isegi psühhiaatriga, aga kõik tundub korras, lihtsalt kaal tõuseb ja pidama ei jää. Vanus pole ka veel menopausile lähedal, toitumine muutus peale esimest last oluliselt teadlikumaks ning toitumisnõustaja soovitas vaid mõned suurema süsivesikute sisaldusega puuviljad menüüst välja jätta ning regulaarsemalt süüa. Kui teaks, mis on viga, teeksin muudatusi või vähemalt püüdleks nende poole.

#3256463:

#3256435:

Võileib, spagetid, krõpsud…no ma ei saa aru, mis hea toit see on. Lihtsalt laod ennast täis… Kohe on halb olla, juba söömise ajal. Organism nõuab aina juurde, sest ta tahab aineid, mida rämpsus pole.

Minu kaal pole tõusnud, kuna käin heas restoranis ära ja siis püüan kodus sarnast toitu järele teha, Seal kasutuses täiesti tavalised asjad – liha, peekon, kartul, porgandid, seened, rammus koor, või… Ja need ained on ka minu jaoks väga head. Neist teen supi või paja või midaiganes (üpris korraliku rammususega isegi). Pole sellest rammususest paksuks läinud.

Mind aidanud ka toiduvalmistamis harjumus – ma ei lase endal kunagi näljaseks muutuda, söön pidevalt natuke. Ja väga-kvaliteetset. Mõtlen hommikul lõunasöögi ette juba ja õhtuti/poodi minnes homseid-ülehomseid sööke. Ja muudkui kokkan. Kui aastaid potist normaalse toidu (ka rammusa võtad, nohh igapäevaselt spagetid muidugi va.) ei saa paksuks minna.

Mu sõbranna samuti kogu aeg poti ääres (sur pere) – koored, võipakid, lihatükid, porgandid, kaalikad… kõige tavalisemad ained ümber ja no paksuks ei lähe lihtsalt. Kui kogu aeg kõht head toitu täis, siis võileibu enam ei taha proovida ka.

Kui organism saab ained kätte muutub söögisu iseenesest väiksemaks. Aga sa ei anna lihtsalt talle neid – krõpsu võidki sööma jääda…

Nii ennasttäis annab ikka olla. Tee endale oma teema “Kuidas mina kõigist targem ja parem olen”.

Kõik inimesed ei taha ja ei saa veeta oma päevi “poti ääres” ja “muudkui kokates” nagu sa kirjeldad. Tegelikult on su jutt minu jaoks väga huvitav lugeda, kaal sul tõusnud pole, aga mõtted näikse päevast päeva ainult söögi ja toiduvalmistamise ümber tiirlevat.

Sul on väga õigus…suure osa ajast tiirleb mõte toidu ümber…külla võtan ka potist jäägi kaasa, kui on võtta ja pikemaks jään.
Teise asjana söön kodus kõhu täis, nii ei suuda palju kooki ja snäkke süüa, strateegia kohe selline.

Tühja kõhuga ringi liikuda, see jummala ohtlik….olen pudurdamatu õgard siis, ennetan pidevalt.

Jah, oma organismi tunnen ja tean kuidas pean käituma ja seda siin räägin. Sõbranna tõin näiteks, sest olen märganud tema juures sama sarnasust… (eks ta vaaritab rohkem ka meespere tõttu, need näriks vaeseks, kui ainult külmikust “hää paremaga” tangitakse) ja näen, et töötab, mitte ma pole erand.

Mind rämps ei aita ka, sellest lähebki paksuks, söö ja söö abi ei midagi, halb hakkab ainult.
Kui ma ei tahaks poti ääres veeta, olekski väga raske, ebavajalik toit on igal pool käe ulatuses.
Vabandused, nii minu prisma läbi ongi.

#3256238:

#3256053:

#3255992:

Olen püüdnud alla võtta, liigun palju jalgsi, käin sörkimas. Ainuke asi, mis aitab on üldse mitte söömine. Aga ma ei suuda ju kogu aeg nii, nagunii ma jälgin kogu aeg, mida ma söön. Saia ei söö, kiiroitu ei söö, alkoholi ei tarbi, kohvi ja teed joon eluaeg ilma koore ja suhkruta, võileib on ilma võita jne

Tead, mina arvasin ka nii, et ma jälgin ju kogu aeg, mida ma söön, et miks ma siis alla ei võta ja arvasin, et ainuke, mis aitab on mittesöömine. Kirjutasin eespool ka enda juurdevõtmise loo.

Kuid ühel hetkel jõudis kohale, vaatamata väga korralikule toitumisele (olin vahepeal lausa paleotoituja) söön ma lihtsalt liiga palju ja asju, mis mulle ei sobi.

Lõpetasin hommikuse pudru või võileibade söömise täielikult ja asendasin leiva riisigalettiega. vähendasin kõvasti söödava toidu koguseid ning hakkasin sööma ainult 3x päevas. vahepeal mittemingisugust näksimist. päevase kaloraaži püüan hoida max 1400-1500.

Hommikuks 2 riisigaletti mingi lahja singi või juustuga, lõunaks 1/2 pakki külmutatud köögivilju ja kala või veiseliha hakk-kotlet (ei lisa jahu ega saia), õhtuks taas köögiviljad ja kana/kalkun või kala või suur ports toorsalatit või ainult köögiviljad. Söön ka pasteeti, maksa ja lahjat sülti (kalkun, vasikas, kana)

Ei söö ka kartulit, makaronitooteid, mingeid tervailju peale riisi/tatra ega tarbi piima rohkem, kui kohvi peale. Mõnikord ostan väikse topsi magustoitu või maitsega kreega jogurtit. Joon palju vett ja kaal hakkas langema. Olen nüüd alates septembrist maha saanud 8kg. Minna on veel 15kg. Vanust on mul 52. Ehk mu jutu mõte oli, et vanus ei ole kindlasti see, mis takistaks kaalu langetamast.

Aga kuidas te olete selliste dieetide puhul üle saanud sellest, et ajul jääb süsivesikuid pidevalt puudu, keskendumis- ja mõtlemisvõime pole dieedi ajal kuigi hea ja ei saa oma tööülesannetega enam samal tasemel hakkama. Mina olen iga kord katkestanud kui olen dieedi ajal nädal aega järjest keerulisemaks mõttetööks võimetu.

Kuidas süsivesikutest puudu jääb? Köögiviljad ju annavad täiesti piisavat süsivesikuid, ka riis ja tatar. Need on minu toidus suures ülekaalus. Lisaks söön ka mune, õuna, melonit, pirni või arbuusi. Kuna mul tühja kõhu tunnet üldse enam ei tekigi, siis järelikult saan kõik vajaliku kätte.
Selliste dieetidega, kus valk on suures ülekaalus ei saa mina ka hakkama, nagu üks uimerdis olen siis.