Kuna ma siia teemat lugema tulin, olen vist ka paks. Kuigi siiani seda ei arvanud. Keegi pole öelnud ka.164cm ja 64 kg. Riided nr 40.ühtegi dieeti kunagi pole pidanud. Vanust 50.
Olen kogu elu selline olnud. Aastaid tagasi , väga stressirohketel aegadel kaalusin 54kg aga siis ma olin nagu vales kehas.
Teemat tulin lugema kuna tahtsin aru saada miks noored töökaaslased on silmaga nähtavas ülekaalus ja kogu aeg dieetidest räägivad. Samas on lõunaks toorsalat ja sai. Ju siis tõesti süüakse õhtul. Minu pere täiskasvanud õhtul praadi ei söö.
Teema: Sinu paksuks minemise lugu
19.10.2019 10:30
To report this post you need to login first.
19.10.2019 12:48
Mina alustasin täna kell 12 oma päeva – ilma suhkruta banaani-kaerahelbe pannkoogid, teelusika otsaga pisut mett. (vahelduvpaast, söögiaken 12.00- 18.00. Portsud poole peale, 3 korda süüa. Ei mingit näksimist.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 17.10 20:20; 18.10 07:58; 19.10 12:48;
To report this post you need to login first.
19.10.2019 13:13
IVF.
enne erinevate ravimitega proovides tuli 5. esimese ringi ajal 3, teise ajal 2, kolmanda ajal jälle 5. see kõik vähem kui kahe aasta jooksul.
kui esimese ringi järel küsisin arstilt kas peaksin alla võtma siis ta ütles et ei, see põhjustab kehale stressi. nüüd siis vihjas et äkki ma peaks alla võtma. tore on – ma küsisin seda talt ise aasta tagasi ja ta keelas ära.
To report this post you need to login first.
19.10.2019 13:26
Paks ei ole, aga aastatega on üle 10 kilo juurde tulnud. Lapse ja teismeeas olin piitspeenike. Kui mehega koos hakkasime elama, siis toitumine muutus (suuremad portjonid, rammusam toit, rohkem raha et osta, mida hing ihaldab), sealt tuli kohe ligi 10 kilo, sain veidi kaalu maha, aga siis sündis laps ja peale seda pole eriti suutnud alla võtta. Pole suur spordisõber, küll aga armastan head toitu ja vahel veidi alkoholi.
To report this post you need to login first.
19.10.2019 13:39
Mina alustasin täna kell 12 oma päeva – ilma suhkruta banaani-kaerahelbe pannkoogid, teelusika otsaga pisut mett. (vahelduvpaast, söögiaken 12.00- 18.00. Portsud poole peale, 3 korda süüa. Ei mingit näksimist.
Sa oled kuidagi uhke, et ilma suhkruta? …ja ei tea, palju kaloreid on banaanis ja mees?
Aga ikka on geenid kaalus süüdi. Jumala eest mitte banaanid.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 19.10 13:39; 19.10 16:19; 27.10 16:12;
To report this post you need to login first.
19.10.2019 13:40
Võileib, spagetid, krõpsud…no ma ei saa aru, mis hea toit see on. Lihtsalt laod ennast täis… Kohe on halb olla, juba söömise ajal. Organism nõuab aina juurde, sest ta tahab aineid, mida rämpsus pole.
Minu kaal pole tõusnud, kuna käin heas restoranis ära ja siis püüan kodus sarnast toitu järele teha, Seal kasutuses täiesti tavalised asjad – liha, peekon, kartul, porgandid, seened, rammus koor, või… Ja need ained on ka minu jaoks väga head. Neist teen supi või paja või midaiganes (üpris korraliku rammususega isegi). Pole sellest rammususest paksuks läinud.
Mind aidanud ka toiduvalmistamis harjumus – ma ei lase endal kunagi näljaseks muutuda, söön pidevalt natuke. Ja väga-kvaliteetset. Mõtlen hommikul lõunasöögi ette juba ja õhtuti/poodi minnes homseid-ülehomseid sööke. Ja muudkui kokkan. Kui aastaid potist normaalse toidu (ka rammusa võtad, nohh igapäevaselt spagetid muidugi va.) ei saa paksuks minna.
Mu sõbranna samuti kogu aeg poti ääres (sur pere) – koored, võipakid, lihatükid, porgandid, kaalikad… kõige tavalisemad ained ümber ja no paksuks ei lähe lihtsalt. Kui kogu aeg kõht head toitu täis, siis võileibu enam ei taha proovida ka.
Kui organism saab ained kätte muutub söögisu iseenesest väiksemaks. Aga sa ei anna lihtsalt talle neid – krõpsu võidki sööma jääda…[/quote]
Kullake, spagetid ja pasta on täiesti tavaline normaalne toit.
Sina, kui kõige teadja, peaksid ju ometi seda teadma, et kartulit ei tasu ka süüa. Ja noh, ma mainin ka selle ära, et rammus toit ei ole alati mõistlik plaan.
Päris paljud inimesed on kõhnad, väljas paistes, aga kas sa tead, et on ka sisemine rasvumine? Kas sa oled seda lasknud mõõta?
Tead mis sinul puudu on? Teiste inimeste mõistmine. Ega sa oledki seda tüüpi, kes on ainult “MINA-MINA-MINA”.
Kahju, aga ole siis tubli seal pliidi ees vaaritades.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 17.10 20:40; 19.10 13:40;
To report this post you need to login first.
19.10.2019 15:34
Sa oled kuidagi uhke, et ilma suhkruta? …ja ei tea, palju kaloreid on banaanis ja mees?
Aga ikka on geenid kaalus süüdi. Jumala eest mitte banaanid.
Loe palun tema tsitaadi esimest lauset ka, enne kui pröökama hakkad- inimene teeb IF söögiaknaga 6 tundi, mitte kalorilugemist. Kui ta selle juures veel suhkruvaba dieeti ja kaloreid loeks, oleks see näljapajuk.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 18.10 12:49; 19.10 15:34;
To report this post you need to login first.
19.10.2019 16:19
Sa oled kuidagi uhke, et ilma suhkruta? …ja ei tea, palju kaloreid on banaanis ja mees?
Aga ikka on geenid kaalus süüdi. Jumala eest mitte banaanid.
Loe palun tema tsitaadi esimest lauset ka, enne kui pröökama hakkad- inimene teeb IF söögiaknaga 6 tundi, mitte kalorilugemist. Kui ta selle juures veel suhkruvaba dieeti ja kaloreid loeks, oleks see näljapajuk.
Ei oleks. See ongi see müüt- ma ei söö ju peaaegu midagi, ma täitsa nälgin, müstika kuidas juurde tuleb. Js siis on hommikusöögiks banaan ja mesi.
Oleks vaarikad ja kaerahelbed, ei oleks ka ülekaalu.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 19.10 13:39; 19.10 16:19; 27.10 16:12;
To report this post you need to login first.
19.10.2019 17:26
Ma küll ei ole üldse paks, aga ma tean, mida tähendab stressisöömine ja ma ei suuda ka sageli õige ajal endale EI öelda, kuigi ma tean, et nii kui ma õhtul esimese ampsu võtan (ükskõik mida, siis ikkagi hakkan sööma, kuigi enne teadsin, et tegelikult ma ju näljane pole ja üleüldse tuleks varsti magama minna). Ma olen lapsest peale tüsedusele kalduv, aga mind on aidanud see, et ma avastasin, et tsükli erinevatel päevadel saan erinevalt süüa. Näit tsükli I pooles on mingi periood, kui võin normaalselt süües endale ka portsu magusat sise ajada, midagi ei muutu. Samas II pooles nii kui patustama hakkad, siis kohe näed, kuidas kaal sellest stabiilse tõusu välja venitab. Kuna on harjumus iga päev kaaluda, siis kui number ületab teatud piiri, siis lööb nö punase mulle ette ja ma tean, et pean korralikum olema:)
Mis mind kokkuvõttes aitab:
* 1-2 korda aastas kuskil mujal keskkonnas olemine (näiteks puhkusel), sest mulle meeldib hirmsasti kõndida ja linnu avastada. Ja kui koguaeg oled liikvel, siis ei ole ju külmkapp käeulatuses + on hea tunne liikumisest ja stress madal. Nii et siis võtan alati need mõned kilod alla, mis on vahepeal juurde tulnud. Pärast puhkust on neid parem hoida ka.
* Söön hommikul korralikult + enne lõunat midagi + hilise lõuna. Kui olen ikka peale lõunat korraliku prae ära söönud ja töö juures ühe suure latte juurde võtnud, siis õhtuni on kõht täis ja tegelikult süüa ei tahagi. Võib-olla ainult puuvilju vms.
* Proovin võimalikult palju süüa toite, mis annavad palju mahtu, aga vähe kaloreid (salatid, köögiviljad jne) + kasulikke rasvu (kala, pähklid, seemned), ja piirata nende kogust, mis annavad koguse kohta palju kaloreid (juustud, maiustused, liha jne).
* käin alati jalgsi tööle ja tagasi tempoka kõnniga (st 2*30 min päevas).
Aga kokkuvõttes, miks ma üldse kirjutama hakkasin – kuna paljude puhul on kõige määravamaks teguriks stress, siis soovitaks raamatut – Tugev aju: kuidas liikumine ja treering sinu aju tugevdavad. Seal on väga hästi lahti seletatud, kuidas aju töötab ja kuidas ka ca 20-30 regulaarse liikumisega (sh kõndimine), saaks pikas perspektiivis keha stressitaset alla tuua. Ja kui pole stressi, siis pole ka stressisöömist 🙂 Minu puhul on igatahes nii, et kui ma olen rahul ja õnnelik, siis pole mingit ülearust näksimist.
To report this post you need to login first.
19.10.2019 21:35
Kaksikuid ootasin (36-aastasena), oksendasin iga päev palju kordi 9 kuud järjest. Kolm kuud toitusin haiglas läbi tilguti. Mõlemad kaksikud olid üle 3 kg, mina rasedusega ühtegi kilo juurde ei võtnud.
Siis hakkasin kaksikuid imetama ja õgima. Ja päris hästi enam pidama ei saanudki…
Ma pole küll otseselt suure ülekaaluga, aga võiksin siiski saledam olla. Tervis on praegu, 50-aastasena, ideaalne, liikunud olen alati palju.
To report this post you need to login first.
19.10.2019 23:02
Ma sain 30ndate lõpus lapse. Ja oleks teist veel tahtnud.
Aga nad ei tahtnud enam tulla. Või noh korraks ainult. Kaks kuni peaaegu kolm kuud rasedust ja jälle katkemine. Mõni kuu vahet, ja rasedus ja katkemine. Ja nii kordi järjest.
Ja iga rasedusega tõusis kaal natuke – jube näljatunne, eks murest stress ja katkedes jälle lein ja mure ja lohutusssöömine. Ja nii see kaal tõusis.
Uuringute järgi oli me mõlema tervis suurepärane
To report this post you need to login first.
20.10.2019 10:32
Eks mul ka rasedus mõjutas nagu paljudel siin.
Aga annan endale aru, et tegelikult oli see ikkagi enda laiskus. Või õigupoolest harjumus. Peale imetamise lõppu lihtsalt ei saa ega tohi enam samamoodi süüa nagu imetamise ajal. Aga mina sõin, sest ei pööranud õigel hetkel sellele piisavalt ja korralikult tähelepanu. Ja nii ta läks. Sel suvel (vahetult enne puhkuse algust juulis) avastasin, et kaalun 164cm juures 71kg!!!
Minu jaoks kohutav. Ma pole kunagi nii paks olnud. Ja siis võtsin end otsustavalt käsile. Tänaseks on asi juba peaaegu kontrolli all, seega kullakesed, meil kõigil on lootust! Astusin just kaalule ja kaalunumber on hetkel 64,5kg. Seega, juuli-august-sept-okt on kadunud 5,5kg.
Kuidas mina seda tegin?
Mina olen nii nõrk (tean ennast), et ma ei suuda igapäevaselt kõigest loobuda, tahan ikkagi paari klaasi veini või shokolaadi vahel. Seetõttu on igasugused Orgud ja enda igapäevame taganttorkimine välistatud. Siis kindlasti libastuksin ja tulemus oleks poole hullem, kellelegi ei meeldi ebaõnnestuda. Ja seetõttu mulle sobib meetod 5:2. See tähendab, et 2 päeval nädalas tarbin 500 kalori väärtuses toitu. Ülejäänud viiel päeval söön nagu tavaliselt, küll olen jälginud pisut, et portsjonid liiga suureks ei kasvaks. Mul ei ole kunagi olnud probleemi nö korraliku toidu söömisega. Mulle maitseb ühepajatoit, külmutatud juurikasegud, juurviljavorm, kala jne. Aga kurjajuur on ikkagi koguste suuruses. Sellepärast ongi hea see 5:2. Nende kahe paastupäevaga nädalas tõmbab magu ka lõpuks koomale ja füüsiliselt ei tahagi vahepealsetel päevadel ka enam nii palju süüa.
Teine asi. Enamik inimesi keskenduvad mingile konkreetsele lõppnumbrile. Mina lugesin veidi psühholoogiaalast kirjandust ka ja otsustasin, et ma ei kehtesta endale lõppnumbrit. Ma keskendun protsessile rohkem, kui tulemusele. Siis ei teki iga hommik tunnet, et niiiii palju on veel minna. Seda esiteks ja teiseks, mis saab siis, kui lõppnumber saavutatud on? Lasen ennast jälle käest? See tundub väga suur risk olevat. Seega, teen nii kaua kuni olen peeglisse vaadates rahul ja sealt edasi võtan käsile kaalu säilitamise, mis peaks siis olema 5:1 (ehk 1 kalorivaene päev nädalas).
Ehk õnnestub 🙂 Aga veelkord! Meil kõigil on lootust, lihtsalt tuleb endale õiged meetodid leida!
To report this post you need to login first.
20.10.2019 12:02
miks rasedusega nii palju juurde võetakse? Kas see on kuidagi vanusega seotud? Sain oma lapse küll päris noorelt, kokku tuli kaalu +8kg, sellest sünnitusega kohe -5kg. Ülejäänu kadus ka peagi.
Mingil määral on vist vanusega seotud küll – ainevahetus aeglustub ja tõenäoliselt on ka liikumist pisut vähem.
Mina sünnitasin esimest korda 20-aastaselt (kaksikud), rasedusega võtsin juurde 11kg ja nädal hiljem haiglast koju minnes olin alla võtnud 16kg.
Kolmanda lapse sündides olin 32 – rasedusega tuli juurde 8kg, millest 1-2kg jäigi alles. Kui varem olin söönud kõike, mis maitses ja koguseid ei arvestanud, siis sellest alates hakkasin juba toitumist jälgima, kuna avastasin, et õhtune võileib või külas söödud koogilõik andis järgmiseks hommikuks kaalule kilo juurde.
Viimane sünnitus oli 39-aastaselt ja peale seda läkski asi käest ära – rasedusega tuli juurde 12kg ja sünnitusel läks sellest maha ainult 5kg, mis peagi tagasi tuli ja millele nüüdseks veel üksjagu kilosid lisandunud on. Minu puhul oli muidugi suur osa ka valedel kellaaegadel – päeval tegelesin lapsega, öösel tegin tööasju (olin tol ajal eraettevõtja ja ei tahtnud kliente kaotada) ja sinna juurde tavaliselt ikka näksisin ka midagi.
Nüüd tegelen põhiliselt praeguse kaalu säilitamisega, alla võtta enam ei loodagi. Kui liigun päevas 10000 sammu, jään 1500-1700 kalori piiridesse ja peale kl 19 enam ei söö, siis kaal ei tõuse. Selleks, et kaal langema hakkaks, ma (vähemalt hetkel veel) suuteline ei ole.
To report this post you need to login first.
20.10.2019 13:11
Ma arvan, et kui enamik naisi saaks tõepoolest täiskasvanud naisteks, mitte ei püsiks seal murdeealise tütarlapse mõttemaailmas, siis oleks neil hingerahu rohkem ja selle puudumist ei peaks söögiga maandama.
Nii lihtne ongi! Enamik ülesöömisi on psühholoogilistel põhjustel ja siin see lisapeks “et mis Sa oled siis nii laisk ja tahtejõuetu” ei aita.
Kes tahavad alla võtta, peaksid hakkama kõigepealt tegelema enda emotsionaalse poolega ja enesehinnangu parandamisega (sõltumata kaalunumbrist!) ja siis võite nii muuseas avastada, et ei vajagi nii palju süüa kui varem.
Lisaks, nii ääretult kurb on lugeda (tõsiselt, nutt tuleb peale!) kuidas inimesed panevad enda kaalunumbrist sõltuma kogu enda väärtuse! See on murdeealise tütarlapse mõttemaailm, palun saage täiskasvanuks! Naiste peks nende kaalu pärast on nende väga levinud allasurumise viis ühiskondades kus kardetakse tugevaid ja endaga ise hakkama saavaid naisi, kus naiselikkus (ka emadus, oi, ärge öelge nüüd, et kuna riik maksab emapalka siis emadus kui selline on väärtus Eestis!) kui selline ei ole väärtustatud!
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.10 13:11; 22.10 10:49;
To report this post you need to login first.
20.10.2019 15:38
Ühes eelmises teemas keegi nii tabavalt mainis, et igal ühel on oma paksuks minemise lugu. Tahakski nüüd teada kui erinevad või sarnased need lood on.
Olin selline sale ja omavanuste seas üsna pikk naine, sünnitasin enne 24. aluaastat nelja aastaga kolm last ja 172 cm juures kaalusin pärast sünnitusi ikka 61-63 kilo. Olin suur kõndija, ujusin ka, aga muud sport mind ei kõnetanud.
Ja siis juhtus õnnetus, ehk siis mõlemad jalad “krõks ja pooleks”, nagu öelnuks Bulgakov. Lapsed olin 4, 4 ja 6 ja mees pidi minema vältimatusse komandeeringusse (mis ka rahaliselt oli ülitasuv) viieks nädalaks. Tema sõitis ära 3 päeva enne, kui ma haigast välja sain.
Äi ja minu vanemad võtsid lapsed siis hoolitseda, nõukogude medsüsteem saatis mind koju 5. korrusele, ilma liftita…no eks seda ilmselt teeks praegunegi. Mees ostis enne lahkumist mulle kappi nii palju süüa ja juua, kui saada oli. Äi ja vanemad käisid lastega iga päev, tegid süüa, jätsid süüa, siis viisid lapsed ära…ja kell oli mingi 17 ja mul kapid sööki, konjakit ja jäätist täis.
Juhtus aga nii, et viiest nädalast, kui mu mees Nõuk ajal sai USAs teaduseasja teha, sai 13. Muidugi oli mul sõpru, tulid aga söögiga külla ja kapis oli kõike ja paremat. 13 nädala pärast olin ma 22 kilo raskem. Õue mind ei viidud rohkem kui 1 kord ja siis ka muidugi istuma pingile, süüa-juua oli, raamatuid oli, harjumispärane lastega rahmeldamine puudus, päevas tegin…ma ei tea…ehk 100 sammu oma korteris.
Pärast seda võtsin ma napi poolteise aastaga veel mitukümmend kilo juurde, sest liikumisharjumus oli kadunud. Ja mugav oli. Lõpuks oli mul umbes 150 kilo kaalu.
See, kuidas see maha saadi, on teine teema, aga nüüd juba ka kahekohaline arv aastaid ripun alamkaalu ohtliku piiri peal ehk seal 45-50 kilo vahel ja see pole sugugi parem kui 100 kilo. Parem kui 150 küll. Ma tahaksin olla 75, pigem ka 100, kui praeguses kaalus.
Muu osa jätan nüüd vahele,
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 20.10 15:38; 21.10 18:41; 22.10 10:38;
To report this post you need to login first.
20.10.2019 16:44
Igaks juhuks ütlen kohe ette, et mu küsimus ei ole norimine. Loen lugusid ja juttu on igal pool kilodest, aga tegelikult on ju ümbermõõdud tähtsad. Mis suurusest paks hakkab? Mina kannan riideid 42 ja tunnen ka, et olen paks. 10 aastat tagasi kandsin 38-40 suurust. Kaalus olen juurde võtnud oma laiskusest, söön liiga palju magusat. Kui mingi närvilisem periood on, siis pakk komme rahustab kohe maha.
Minu meelest ütlevad suuruste tähised S, M ja L kõik ära. 38 on M- keskmises mõõdus inimene, 40 on L- suur, 42- XL- ekstrasuur.
Eestlastele on sobiv nt. Montoni mõõdutabel. See on koostatud eesti naisi mõõtes.
Minu meelest võiks inimese pikkust ka arvestada. 150cm ja 180cm ei pea kaaluma ülepalju, et nr. 38 olla.
Kuidas nad samas kaalunumbris saavad olla? Pealegi riideid ei saa teha ekstreemsetele äärmustele. St. tehakse, aga need on oma kaubamärgid või teised sarjad (petite, tall, S, R, T jne.). Riideid tehakse keskimselt 165-175 cm pikkadele naistele. Selles vahes on enamus Eesti naisi ja ilmselgelt ka enamus siinseid kommenteerijaid.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.10 16:44; 20.10 16:48;
To report this post you need to login first.
20.10.2019 16:48
Olin kooli ajal paks laps. Peale keska lõppu pidasin ikka väga rangeid dieete, praktiliselt ei söönudki midagi kuni kokkukukkumiseni ja võtsin alla. Olin päris normis, kandsin 36-38 suurust, ja ei saanud aru inimestest, kes ei suutnud alla võtta. Kõike ju saab kui väga tahta! Olen 175 cm pikk ja mõtlesin, et max 65 kilo ei grammigi rohkem. Nii oli kuni 35. eluaastani. Siis jäin rasedaks ja esimese 3 kuuga oli kaalutõus ca 10 kg. Ma olin šokis. Tol ajal armastasin jalgrattaga sõita, sõitsin kümneid kilomeetreid päevas. Mingil hetkel enam ei jõudnud, lihtsalt tohutu väsimus oli kogu aeg peal. Raseduse lõpuks oli kaalutõus 26 kg, millest 20 jäigi selga.
Olen püüdnud alla võtta, liigun palju jalgsi, käin sörkimas. Ainuke asi, mis aitab on üldse mitte söömine. Aga ma ei suuda ju kogu aeg nii, nagunii ma jälgin kogu aeg, mida ma söön. Saia ei söö, kiiroitu ei söö, alkoholi ei tarbi, kohvi ja teed joon eluaeg ilma koore ja suhkruta, võileib on ilma võita jne.
Veel tuli meelde, et kunagi Carmen Pritson-Tamme jagas oma kaalukaotuse nippi – süüa 3-4 võileiva asemel hommikuti 2. Ma söön üldse ühe. Millest ma siis loobun?
Praegu, ligi 50-aastasena, tundub allavõtmine üldse võimatu missioonina.
Sa võiksid ennast teadusele esitleda. Sinu abil saaks teadlased Nobeli rahu- ja meditsiinipreemia, sest oled leiutanud viisi, kuidas kaotada näljahäda ja alatoitumisest põhjustatud tervisehädad ning surmad.
Selge, et sa valetada. Kui teistele valetada, on üpris ükskõik, endale valtamise pärast kannatad sa ise.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.10 16:44; 20.10 16:48;
To report this post you need to login first.
20.10.2019 17:34
Hei paksud (mina ka), aitab enda haletsemisest. Mina alustan homme, vahelduv-paast. Kindlasti ei ole see ebatervislik. On siin keegi kes sedamoodi toitub? Tule toeks.
Löön kampa ja alustan homme. Vahelduvpaast, 16/8, proovin kuu aega. Praegu kaal 75, pikkuse 161 juures.
Oma loo jätan praegu enda teada, see on kombinatsioon kõigest eelkirjutatust.
To report this post you need to login first.
21.10.2019 08:57
Ma ka paks. 168 cm ja 75 kg. Kuigi, just tehtud kehaanalüüsnäitas, et rasv% on 33, lihast on palju. Riideid kannan nr 40.
Paksuks olen läinud just pärast lapsepuhkust, kui ma tööle tagasi läksin. 10 aastaga +10 kg. Töö on istuv. Mis ma oskan öelda – stress, enesekontrolli puudumine ja motivatsiooni puudus. Pole end kunagi kaalu tõttu koledaks v alaväärseks pidanud. Peeglist vaatab vastu printsess 🙂
Mul on küll plaan. Olen viimase 2 aasta jooksul muutunud parajaks trennisõltlaseks. Käin jooksmas, ujumas ja jõusaalis. Katsun rohkem vett jooma ja magama hakata. Lõunaks söön suppi. Katsun ka tööalaselt stressitaset alandada. Näiss kas mõikab. Kui alla ei võtagi, siis elu läheb toredamaks kindlasti.
To report this post you need to login first.
21.10.2019 10:02
Ma võtsin juurde pärast lahutust, mõne aastaga 30kg. Ma ei saanud mitu aastat magada väikese lapse kõrvalt, olen emotsioonsööja olnud juba lapsest saati (enne pole see nii äärmuslikult kaalule mõjunud), lisaks võtan endometrioonis pärast beebipille ja krooniliste valude pärast AD-d. Olen lasknud kontrollida kilpnääret ja veresuhkrut, aga ma tean, et asi on mu enda vaimses tervises- ma peaks rohkem liikuma, söömist piirama (mul on ka komme võtta juurde ja kurguni täis süüa, kui söök maitseb) ja tegelema oma emotsinaalsete probleemidega, aga ei suuda…
To report this post you need to login first.
21.10.2019 17:34
Sünnitasin hilja, nii 40 lähedal, pärast kaht sünnitust läks hormonaalsüsteem sassi, eks vanus oli ka sealmaal, kus keha enam kõikvõimalikke hormoone nii palju ei tootnud ja sealt see kehakaal vaikselt juurde tiksuma hakkas. Sportida pole mulle ka kunagi meeldinud, tegelen hoopis intensiivselt ühe teise hobiga. Seega selline loomulik paksuks minemise protsess. Samas kannan ma praegu pea pensionieelikuna oma 173 cm pikkuse juures 44 nr riideid, seega väga ei põe. Armastan nautida head toitu ja head veini ja nendest ei kavatse saledama figuuri nimel küll loobuda – see oleks automaatselt hull stressiallikas.
To report this post you need to login first.
21.10.2019 18:09
Ühes eelmises teemas keegi nii tabavalt mainis, et igal ühel on oma paksuks minemise lugu. Tahakski nüüd teada kui erinevad või sarnased need lood on.
Olin selline sale ja omavanuste seas üsna pikk naine, sünnitasin enne 24. aluaastat nelja aastaga kolm last ja 172 cm juures kaalusin pärast sünnitusi ikka 61-63 kilo. Olin suur kõndija, ujusin ka, aga muud sport mind ei kõnetanud.
Ja siis juhtus õnnetus, ehk siis mõlemad jalad “krõks ja pooleks”, nagu öelnuks Bulgakov. Lapsed olin 4, 4 ja 6 ja mees pidi minema vältimatusse komandeeringusse (mis ka rahaliselt oli ülitasuv) viieks nädalaks. Tema sõitis ära 3 päeva enne, kui ma haigast välja sain.
Äi ja minu vanemad võtsid lapsed siis hoolitseda, nõukogude medsüsteem saatis mind koju 5. korrusele, ilma liftita…no eks seda ilmselt teeks praegunegi. Mees ostis enne lahkumist mulle kappi nii palju süüa ja juua, kui saada oli. Äi ja vanemad käisid lastega iga päev, tegid süüa, jätsid süüa, siis viisid lapsed ära…ja kell oli mingi 17 ja mul kapid sööki, konjakit ja jäätist täis.
Juhtus aga nii, et viiest nädalast, kui mu mees Nõuk ajal sai USAs teaduseasja teha, sai 13. Muidugi oli mul sõpru, tulid aga söögiga külla ja kapis oli kõike ja paremat. 13 nädala pärast olin ma 22 kilo raskem. Õue mind ei viidud rohkem kui 1 kord ja siis ka muidugi istuma pingile, süüa-juua oli, raamatuid oli, harjumispärane lastega rahmeldamine puudus, päevas tegin…ma ei tea…ehk 100 sammu oma korteris.
Pärast seda võtsin ma napi poolteise aastaga veel mitukümmend kilo juurde, sest liikumisharjumus oli kadunud. Ja mugav oli. Lõpuks oli mul umbes 150 kilo kaalu.
See, kuidas see maha saadi, on teine teema, aga nüüd juba ka kahekohaline arv aastaid ripun alamkaalu ohtliku piiri peal ehk seal 45-50 kilo vahel ja see pole sugugi parem kui 100 kilo. Parem kui 150 küll. Ma tahaksin olla 75, pigem ka 100, kui praeguses kaalus.
Muu osa jätan nüüd vahele,
Püha issand, see on küll kõige õudsem lugu siin teemas. Kolme kuuga 22 kg… Ära jäta midagi vahele, vastupidi, räägi kuidas see maha saadi ja eelkõige, räägi, mis sai sinu nahast, kui sa nüüd oled 50 kg, st võtsid alla 100 kg. Kas pidid operatsioonil käima nahka vähemaks lõikamas?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 18.10 14:20; 18.10 16:51; 21.10 18:09;
To report this post you need to login first.
21.10.2019 18:41
Püha issand, see on küll kõige õudsem lugu siin teemas. Kolme kuuga 22 kg… Ära jäta midagi vahele, vastupidi, räägi kuidas see maha saadi ja eelkõige, räägi, mis sai sinu nahast, kui sa nüüd oled 50 kg, st võtsid alla 100 kg. Kas pidid operatsioonil käima nahka vähemaks lõikamas?
Ma teen siiski üsnalühidalt, sest kaalukaotusteema see pole.
Ma nälgisin, sõin loetud asju – alkoholi pea igapäevaselt (skinny bitch või kuiv valge vein), koorejäätist kord nädalas, petti iga päev. Ja tomatit, võilillelehti nii palju kui sisse mahtus, oliivõli. Pehket keedumuna 6 tk nädalas ja paar korda kuus midagi hästi teravat, näiteks hakkisin 3 tšillit ja küüslaugu, tilk õli peale ja sõin poole viilu teraleiva ja toore veisemaksaga ära. Ühesõnaga, ärge järele tehke. Kaloraaž oli tegelikult seoses akoholiga suur, aga kaal läks kui robin. Mõni päev muud sööki polnudki kui õhtul pärast tööd paar kirsstomatit, roheline tee, pool klaasi petti ja kolm viina mineraalveega. Ja Ärge Järele Tehke.
Veri oli korras ikka, aga maksanäitajad lendasid üles, üle lubatud piiri umbes 15%. Mis pole ju ka imekspandav. Nahk pole kaunim kunagi olnud kui siis oli ja küüned-juuksed kasvasid kui mühin. Alkohoolikut minust ei saanud, aga karsklane pole ma seni, aga praegu joon võibolla kümnel päeval aastas midagi üldse.
Nahka pidanuks vähemaks lõikama…aga see on alles. Rinnad ripuvad, alakõht on põll. Ma arvan, et seda nahka on veel 7-8 kilo, aga ma sureks sinna opilauale maha, ma kardan, kuna kaal on väike, vanus juba üle keskea. Ja väga milleks ka pole. Mees on ikka sama ja ta ei tunne muret – kui ainult, siis mu kõige madalamas kaalus, kui olin 41 kilo. Samas reied-käed on vanuse kohta päris ok.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 20.10 15:38; 21.10 18:41; 22.10 10:38;
To report this post you need to login first.
22.10.2019 08:29
Ja siis juhtus õnnetus, ehk siis mõlemad jalad “krõks ja pooleks”, nagu öelnuks Bulgakov. Lapsed olin 4, 4 ja 6 ja mees pidi minema vältimatusse komandeeringusse (mis ka rahaliselt oli ülitasuv) viieks nädalaks. Tema sõitis ära 3 päeva enne, kui ma haigast välja sain.
Äi ja minu vanemad võtsid lapsed siis hoolitseda, nõukogude medsüsteem saatis mind koju 5. korrusele, ilma liftita…no eks seda ilmselt teeks praegunegi. Mees ostis enne lahkumist mulle kappi nii palju süüa ja juua, kui saada oli. Äi ja vanemad käisid lastega iga päev, tegid süüa, jätsid süüa, siis viisid lapsed ära…ja kell oli mingi 17 ja mul kapid sööki, konjakit ja jäätist täis.
Juhtus aga nii, et viiest nädalast, kui mu mees Nõuk ajal sai USAs teaduseasja teha, sai 13. Muidugi oli mul sõpru, tulid aga söögiga külla ja kapis oli kõike ja paremat. 13 nädala pärast olin ma 22 kilo raskem. Õue mind ei viidud rohkem kui 1 kord ja siis ka muidugi istuma pingile, süüa-juua oli, raamatuid oli, harjumispärane lastega rahmeldamine puudus, päevas tegin…ma ei tea…ehk 100 sammu oma korteris.
Pärast seda võtsin ma napi poolteise aastaga veel mitukümmend kilo juurde, sest liikumisharjumus oli kadunud. Ja mugav oli. Lõpuks oli mul umbes 150 kilo kaalu.
Ma nüüd muidugi riskin jälle sellega, et mu kommentaar kohe ära kustutatakse (kuna ei ole piisavalt sõbralik jne), aga siiski küsiksin.
Ma ei saa aru sellest, mis vabandus on murtud jalgadega kodus istudes enda paksuks söömine. Liikuda õue ei saa, see hakkab ajudele, selge. Külmkapis on liiga palju head toitu – aga miks seda nii palju toodi? Mis on selle vabanduseks, põhjuseks? Ja MIKS inimene seda siis sööb, kui ta 3 kuuga 22 kilo juurde võtab? Keegi ei sunni ju, püstol kuklas, seda sööki suhu panema? Kas ajutegevus peatub või milles on asi? Kas mitte kuidagi ei ole niimoodi võimalik elada, et toit seisab külmkapis (kui ta juba toodud on) ja läheb seal halvaks ja inimene ei söö seda üle ja püsib kaalus? Kohe täiesti välistatud? Kas inimene ei ole mõtlev olend?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 17.10 19:24; 17.10 20:53; 22.10 08:29; 22.10 17:21;
To report this post you need to login first.
22.10.2019 10:38
in.
Ma ei saa aru sellest, mis vabandus on murtud jalgadega kodus istudes enda paksuks söömine. Liikuda õue ei saa, see hakkab ajudele, selge. Külmkapis on liiga palju head toitu – aga miks seda nii palju toodi? Mis on selle vabanduseks, põhjuseks? Ja MIKS inimene seda siis sööb, kui ta 3 kuuga 22 kilo juurde võtab? Keegi ei sunni ju, püstol kuklas, seda sööki suhu panema? Kas ajutegevus peatub või milles on asi? Kas mitte kuidagi ei ole niimoodi võimalik elada, et toit seisab külmkapis (kui ta juba toodud on) ja läheb seal halvaks ja inimene ei söö seda üle ja püsib kaalus? Kohe täiesti välistatud? Kas inimene ei ole mõtlev olend?
Saab, muidugi saab. Mina ei suutnud.
Saaks ka olla kaasinimeste vastu lugupidav ja meeldiv inimene, empaatiavõimega. Sina ei suutnud.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 20.10 15:38; 21.10 18:41; 22.10 10:38;
To report this post you need to login first.
22.10.2019 10:49
Ma nüüd muidugi riskin jälle sellega, et mu kommentaar kohe ära kustutatakse (kuna ei ole piisavalt sõbralik jne), aga siiski küsiksin.
Ma ei saa aru sellest, mis vabandus on murtud jalgadega kodus istudes enda paksuks söömine. Liikuda õue ei saa, see hakkab ajudele, selge. Külmkapis on liiga palju head toitu – aga miks seda nii palju toodi? Mis on selle vabanduseks, põhjuseks? Ja MIKS inimene seda siis sööb, kui ta 3 kuuga 22 kilo juurde võtab? Keegi ei sunni ju, püstol kuklas, seda sööki suhu panema? Kas ajutegevus peatub või milles on asi? Kas mitte kuidagi ei ole niimoodi võimalik elada, et toit seisab külmkapis (kui ta juba toodud on) ja läheb seal halvaks ja inimene ei söö seda üle ja püsib kaalus? Kohe täiesti välistatud? Kas inimene ei ole mõtlev olend?
Sulle juba asjaosaline ise vastas, aga…
Sinu kommentaar pole mitte ebasõbralik, aga lihtsalt väga rumal ja väga empaatiavõimetu.
Piiratud inimese mõtlemine: kui mina oleks suutnud sellest külmikust eemale hoida, siis miks küll isikud xyz seda ei suutnud….
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 20.10 13:11; 22.10 10:49;
To report this post you need to login first.
22.10.2019 11:48
Piiratud inimese mõtlemine: kui mina oleks suutnud sellest külmikust eemale hoida, siis miks küll isikud xyz seda ei suutnud….
Parandan – “kui MINA ARVAN, ET mina oleks suutnud sellest külmikust eemale hoida, siis miks küll isikud xyz seda ei suutnud…”
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 18.10 10:10; 18.10 17:54; 22.10 11:48;
To report this post you need to login first.
22.10.2019 17:21
Piiratud inimese mõtlemine: kui mina oleks suutnud sellest külmikust eemale hoida, siis miks küll isikud xyz seda ei suutnud….
Parandan – “kui MINA ARVAN, ET mina oleks suutnud sellest külmikust eemale hoida, siis miks küll isikud xyz seda ei suutnud…”
Selge siis.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 17.10 19:24; 17.10 20:53; 22.10 08:29; 22.10 17:21;
To report this post you need to login first.
27.10.2019 11:51
Mina ütlesin, et paksuks mineku taga on lugu.
Sotsiaalne isolatsioon, pöörded elukorralduses.
Näiteks jalaluu murd, mis muudab pikemaks ajaks rutiini. Depressioon, südamelihasepõletik jms.
Depressioon on hea kaalutõstja. Inimene liigub tavapärasest vähem, suhtleb vähem, aga sööb sama moodi edasi või rohkemgi, ent ära jäetud liikumine ei tasakaalista enam.
Depressiooni on erinevat, ent tahtejõuetus haoguse puhul ei ole laiskus.
To report this post you need to login first.
27.10.2019 16:10
Ei oleks. See ongi see müüt- ma ei söö ju peaaegu midagi, ma täitsa nälgin, müstika kuidas juurde tuleb. Js siis on hommikusöögiks banaan ja mesi.
Oleks vaarikad ja kaerahelbed, ei oleks ka ülekaalu.
Kaerahelbed? Kulturistid söövad kaerahelbeputru, et massi lisada 😀
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 18.10 20:31; 27.10 16:10; 27.10 18:42;
To report this post you need to login first.
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.
