Teema: Sinu senise elu suurim kriis tagasivaates

See kriis on kökimöki, vähemalt niikaua, kui isiklik kriis piirdub “peab kodus mehega istuma ja ei saa shoppama minna!” probleemidega, mitte reaalselt hingevaakuva lähedase jms tõsisemaga.

minu elu suurima kriisi põhjustas samuti mulle mu abikaasa, kellega olin just teise lapse saanud. sünnitusmajast tulles selgus, et mees on vahepeal kui “paks ja rõve” olin, endale armukese leidnud.
jäin üksi problemaatilise vastsündinu ja esimese klassi junsuga. kaks aastat elasin nii, et mitte midagi sellest perioodist ei mäleta, olin permanentselt väsinud ja tegelesin ainult ellujäämisega.
praegune “kriis” on kriisike selle kõige kõrval.

90ndatel oli väga raske. Sõja võimalus oli nii lähedal, tankid sõitsid mööda Eestist, õnneks keegi surma ei saanud, aga kui sõitsid, siis keegi ei teadnud mis tuleb. Söögiga oli väga keeruline, osadel polnud ei raha ega sööki, osadel polnud midagi osta, kuigi raha oli. Riideid polnud saada jne, jne. Õnneks tulid talongid, mis ka ühel hetkel ikkagi kadusid. Praegune nn “kriis” on sääsepirin selle kõrval, mis siis oli. Kuni toas on elekter ja on mida süüa anda, riided on seljas, seni pole häda midagi. Vat kui hommikul enam voolu ei ole ja ei tule ka, siis saab hakata väga hullust kriisist rääkima. Aga inimene, kes on terve, suudab labidaga endale kaevata nii suure maa kevadel, et ta saab oma söögi terveks aastaks.

#3427614:

Minul vist ei olegi sellist suuremat kriisi kunagi olnud. Täitsa hirmus mõelda, et nii stabiilne elu on olnud, et ei teagi kuidas ma tõsisema probleemi puhul käituksin. Seejuures olen juba üle 40 aasta vana.

minul täpselt samad mõtted.

#3427637:

90ndatel oli väga raske. Sõja võimalus oli nii lähedal, tankid sõitsid mööda Eestist, õnneks keegi surma ei saanud, aga kui sõitsid, siis keegi ei teadnud mis tuleb. Söögiga oli väga keeruline, osadel polnud ei raha ega sööki, osadel polnud midagi osta, kuigi raha oli. Riideid polnud saada jne, jne. Õnneks tulid talongid, mis ka ühel hetkel ikkagi kadusid. Praegune nn “kriis” on sääsepirin selle kõrval, mis siis oli. Kuni toas on elekter ja on mida süüa anda, riided on seljas, seni pole häda midagi. Vat kui hommikul enam voolu ei ole ja ei tule ka, siis saab hakata väga hullust kriisist rääkima. Aga inimene, kes on terve, suudab labidaga endale kaevata nii suure maa kevadel, et ta saab oma söögi terveks aastaks.

Minul miskipärast ei olnud see aeg raske. Talongid olid mul keskkooli ajal. Minust jäid need suurel osal kasutamata. Ei saanud mina sellest hullusest aru, et nui neljaks vaja neid talonge realiseerida.
Tollal oli ka igasuguseid võimalusi, mida praegusel ajal ei ole. Mina käisin keskkoolis sellises koolis, kus elasin internaadis. Tegin käsitööd ja müüsin seda. Korjasin ravimtaimi ja müüsin neid apteegile. Kasvatasin kaktuseid jms ning müüsin neid lillepoele.
Kokkuvõttes elasin üsna hästi.
Keskkooli ajal käisin korrastamas Vabadussõjas langenute haudu, Balti ketist võtsin osa,öölaulupidudel käisin jne. Mingit suurt kriisi või hirmu ei tundnud. Tundsin end rahvuslasena. Kusjuures paradoks on see, et minu ema on venelane.
Läksin kõrgkooli (õppisin seal 1990 – 1995) ning läksin kooli kõrvalt ka tööle. Tegin ka müügiks käsitööd Soome ja Rootsi. Vanematelt rahalist toetust vastu ei võtnud. Nälga ei tundnud. Elasin hästi. Riideid õmblesin juba 12- aastaselt endale ise ja seda probleemi, et midagi selga ei olnud panna, ka ei olnud.
Praegune olukord on ka minu jaoks ok. Olen kodukontoris ja saan perega koos olla. Laste eest saan ka rohkem hoolitseda ja korralikku toitu neile pakkuda – koolitoiduga ei ole nad rahul ja kipuvad seda söömata jätma.
Kuid siiski on ka praeguses olukorras minu jaoks kriis – minu emal on IV staadiumi vähk. Kuivõrd ta enam endaga hakkama ei saa, elab ta mu venna pere juures. Venna juures, sest haigla, kus ta keemiaravi saab, on seal. Kõige hullem ongi, et kuna tema immuunsus on väga madal, siis ei tohi ei mina ega mu pojad teda külastada. Igapäevane telefonikontakt ei korva seda.

Minu jaoks on elu ainus kriis, kus kogu maailm kokku kukkus, kui meie üks ja ainus laps suri. Rohkem kriise pole.

Ei ole teab, mis kriise üleelanud. 80ndate lõpp ja 90ndate algus oli just ääretult põnev aeg – Hirvepargi sündmused, Eesti rahvuslippude lehvimine avalikult, Balti kett, öölaulupidu. Korjasime allkirju igasugustele pöördumistele, mäletan vene tankide sissesõitu. See oli selline värin – kas tõesti saab teoks see, et Eesti saab vabaks. Vaesust ja söögipuudust küll ei mäleta, egas seda söögikraami ka nõukaajal poes eriti ei olnud – soolati seeni ja kala talveks, tehti ise suitsuliha, isa käis jahil – suur sügavkülm oli suitsuliha, põdravorsti, ulukiliha täis.
Praegune olukord ei ole ka minu jaoks kriis. Olen 50, laene ei ole, säästetud on olemas, palk/töökoormus vähenes, aga naudin kodus olemist, pesamunale pühendamist. Midagi hullu ju ei ole – sugulased, sõbrad ja tuttavad on elusad/terved ja telefonikõne kaugusel.

Sain 18-aastaselt lapse. See oli veel see aeg, kui mingisuguseid emapalkasid ega asju polnud. Mõlemad mehega olime üsna vaestest peredest pärit ja vanemate rahalisele toetusele loota ri saanud. Mees oli õnneks tubli ja kohustetundlik. Lõpetas kooli, käis tööl. Elasime linna poolt eraldatud korteris. Kui mees oli piisavalt kaua tööl käinud, laps oli 1 ja pool aastat vana siis uurisime laenuvõimalust, et oma maja osta. Ja olekski selle saanud aga mees sai surma. 20-aastaselt. Korterist pidin välja kolima juba kuu hiljem. Raha polnud, koolist pidin ära tulema, kuhu olin just uuesti läinud. Kolisin vanemate kapi taha põhimõtteliselt elama. Õudne aeg oli. Nüüd 19 aastat hiljem on mul veel 2 last, 9-aastane ja 2-aastane. Ja mees, kes teise naisega abielluda ja lapsi tahtis ja mind maha jätta plaanis aga 8 kuu jooksul mulle seda öelda unustas. Teada sain, et tal on uus suur armastus juhuslikult ta enda lolli vea tõttu. Hetkel siis tegelen selle teise kriisiga ja ei teagi kuidas sellest välja tulla.

Siis kui üksi kasvatasin kolme last- sügava puudega last, kes vajas pidevaid operatsioone, mässavat pubekat ja pesamuna. Elatist ei saanud, abikaasa silmapiirilt ära,(vägivald pluss teised naised). Kuna tööl ma käinud ei olnud, sain vaid miinimum rahasid. Ema oli abiks. Õhtuti nutsin end magama.
5 aastat oli nii. Siis aga sain unistuste töö, tänu millele sain pangast laenu ja osta oma kodu ja lõpuks saatus viis kokku väga hooliva ja armsa mehega, praeguse abikaasaga, kes lapsed lapsendas ja neid südamest armastab.
Ma ei oleks kindlasti see kes ma praegu olen, kui neid raskusi poleks olnud.

Jube tore on lugeda teie lugusid. Inimestele on ikka suuri katusumusi antud. Ikka ja jälle on tulnud oma elu üles ehitada, mida ongi tehtud. Tublid olete.
Minu jaoks kõige keerulisem aeg olnud lahutus. Oli valetamine, petmine, rahajagamine, laste füüsiline ja pemotsionaalne heaolu vaid minu õlul jne. Praegune eriolukord tekitab muidugi ärevus ja närvilisust, kud siis olin ma emotsionaalselt ja füüsiliselt nii läbi, et tõesti ime, et ma sellest välja vedasin.
Hetkel olen oma elus punktis, kus tahaks positiivset muutust. Olen oma elu heaks elanud, kuid tahaks mõnda asja veel oma ellu. Selle puudumine lõhub mind emotsionaalselt. See näitab, et iial ei tea, et millised kriisid inimeses on.

#3428222:

Uurige oma esivanemate ajalugu ja mõelge nende katsumuste peale. Minu vanaema ja vanaisa ehitasid oma töö ja vaevaga linna maja, mis siis neilt ära võeti, vaheseinad tehti ja inimesi topiti sinna elama hulgi nii Venemaalt, kui Eestist. Vanaisa sai saksa pool sõjas surma, mistõttu ei võetud mu isa alguses ülikooli, isa vanem vend võeti – aga visati välja.

Vanaema kasvatas üksi lapsi ja kui ta vanem õde Siberisse saadeti – võttis ka tema 2 väiksemat enda juurde ning elati kööktoas, oma majast visati nad välja.Vanaema hooldada jäi ka tema ema, kuna üks õde oli Siberis ja vennapere läks Rootsi. Vanavanaema ei näinudki kumbagi oma last, kuna vanem laps suri Siberis, aga Rootsist saadi Eestisse tulla alles peale vanamemme surma.

Jah tõesti – selle maja sai isa EV ajal tagasi, kordagi ei tehtud selles nõukogude ajal remonti, aeda ei olnud ümber, seal kasvas võsa. Kahes korteri elasid joodikud, kes uhkelt teatasid, et nemad on sundüürnikud ja siit välja ei koli. Üüri ka ei maksnud, noh ei olnud midagi võttagi.

Ühesünaga – paar kuud kodus olla – see on nohu nende kannatustega, mida pidid elama üle meie esivanemad.

Ma tean neist asjust vast liigagi palju. Pool suguvõsa viidi Siberisse ja see on meid kõiki jäänud mõjutama.

#3428233:

Ma tean neist asjust vast liigagi palju. Pool suguvõsa viidi Siberisse ja see on meid kõiki jäänud mõjutama.

Jah ja selle kõrval on praegune praegune su töökaotus ja vajadus otsida uus töö, saata ehk isegi CV, ikka ilge jama. Kas pole. Elu seisab! kaks-kolm kuud kodus tapab nagu hulk hullunud vikatimehi?

Minu elu raskeim periood oli lahutus.

Suurim kriis aga oli see, kui suvel ülikooli ühikast kästi välja kolida. Tollal vähemalt minu kõrgkoolis oli see nii. Ma ei mäleta, vist toodi mingid laulupeolised või ma ei tea kes sinna sisse.

Viisin asjad koju, ema juurde aga ema ütles, et ma võin koju tulla külla, aga mitte ööbima – tal oli minu tuba vaja oma elu jaoks. Selgituseks lisan, et meil oli üle kümne (!)eraldi toa ja akendega läbikäidava ruumi ning ta elas seal üksi. Voodeidki oli seal vähemalt 6.

Ka keelas ema mul oma isaga ehk tema lahutatud mehega kohtumast, sest muidu ta ei anna mulle isegi mu omi riideid ega raamatuid sealt lapsepõlvekodust tagasi. Kotti, milega ma tulin, ta ka tagasi ei andnud, sain selle kätte 25 aastat hiljem, kui ema suri. Külas käisin paar korda – ta avas ukse ja rääkis minuga üle välisukse.

Ma ei mäleta, kas suvel stippi sai, vist mitte. vahet poleks olnud, ega ma passita seda poleks hoiukassast kätte niikuinii saanud.

Isa elas emast kolm mõne korteriga maja edasi, naise, naise ema ja naise 4 ning ühise kahe lapsega lapsega kolmetoalises korteris. Siinkohal pean ütlema, et ema jättis isa teise mehe pärast maha ja see suhe ebaõnnestus, mitte isa ei jätnud ema maha ega petnud teda.

Elasin suve alguse isa pere keldriboksis, selline laudadest puur, õues käisin öösel ja isa uus naine tõi mulle süüa, lambi, tekke ja lugemist. Siis hakkasid naabrid pahandama, et keldris tuli põleb ja minu lamp, päevaks avatud aken ja radikas ajab nende moosid vussi ja kartulid roheliseks. Pidin välja minema. Isa andis küll raha ja tema naine ka, aga kuigi palju nende ametis ei teenitud.

Mõned ööd sai kuskil sõbrannadega muidugi telgitud ka ja paar päeva peitsin end ühe sõbranna rikaste aga kurjade vanemate eest sõbranna toas, enamus aega voodi all. Õppisin edukalt klaasist piimapudelisse pissima, mida sõbranna siis salaja välja toimetas. Palju sõitsin bussidega, linnaliinibussidega, 10-15 tiiru. Kui öösiti liin lõpetas, istusin kuskil prügikastide taga autobusssikoondise ees ja käisin aedades rabarberit ja sõstraid varastamas.

Püüdsin tööle minna, aga nõukogude ajal polnud see tutvusteta lihtne. Ka polnud mul passi, see jäi kotti, mile ema minult ära võttis. Natuke ikka sain sööklas nõusid pesta ja mõnes kodus aknaid pesta, aga ega keegi mind, räpakolli, väga ei tahtnud. Pärast isa juurest lahkumist käisin seal veel ajuti öösiti pesemas, muidu aga oli kogu pesemine rabajärves ujumine. Isale valetasin, et tal poleks nii valus, et elan ühe sõbranna juures. Lõpuks mul polnud isegi aluspesu, sest seda oli ju üks paar ja see lihtsalt sai otsa. Käisin ilma.

See natuke rohkem kui 2,5 kuud oli suurim kriis minu jaoks. Raha polnud, kuskilt sain täid, ööbimiskohta polnud. Süüa oli napilt, niikuinii oli väga vaene aeg. Suve lõpuks oli mu kehakaal langenud umbes 20 kilo, ma kaalusin 34,5 kilo ja siis ma olin 169 cm pikk. Sellel ajal olin 19 saanud.

#3428333:

Minu elu raskeim periood oli lahutus.

Suurim kriis aga oli see, kui suvel ülikooli ühikast kästi välja kolida. Tollal vähemalt minu kõrgkoolis oli see nii. Ma ei mäleta, vist toodi mingid laulupeolised või ma ei tea kes sinna sisse.

Viisin asjad koju, ema juurde aga ema ütles, et ma võin koju tulla külla, aga mitte ööbima – tal oli minu tuba vaja oma elu jaoks. Selgituseks lisan, et meil oli üle kümne (!)eraldi toa ja akendega läbikäidava ruumi ning ta elas seal üksi. Voodeidki oli seal vähemalt 6.

Ka keelas ema mul oma isaga ehk tema lahutatud mehega kohtumast, sest muidu ta ei anna mulle isegi mu omi riideid ega raamatuid sealt lapsepõlvekodust tagasi. Kotti, milega ma tulin, ta ka tagasi ei andnud, sain selle kätte 25 aastat hiljem, kui ema suri. Külas käisin paar korda – ta avas ukse ja rääkis minuga üle välisukse.

Ma ei mäleta, kas suvel stippi sai, vist mitte. vahet poleks olnud, ega ma passita seda poleks hoiukassast kätte niikuinii saanud.

Isa elas emast kolm mõne korteriga maja edasi, naise, naise ema ja naise 4 ning ühise kahe lapsega lapsega kolmetoalises korteris. Siinkohal pean ütlema, et ema jättis isa teise mehe pärast maha ja see suhe ebaõnnestus, mitte isa ei jätnud ema maha ega petnud teda.

Elasin suve alguse isa pere keldriboksis, selline laudadest puur, õues käisin öösel ja isa uus naine tõi mulle süüa, lambi, tekke ja lugemist. Siis hakkasid naabrid pahandama, et keldris tuli põleb ja minu lamp, päevaks avatud aken ja radikas ajab nende moosid vussi ja kartulid roheliseks. Pidin välja minema. Isa andis küll raha ja tema naine ka, aga kuigi palju nende ametis ei teenitud.

Mõned ööd sai kuskil sõbrannadega muidugi telgitud ka ja paar päeva peitsin end ühe sõbranna rikaste aga kurjade vanemate eest sõbranna toas, enamus aega voodi all. Õppisin edukalt klaasist piimapudelisse pissima, mida sõbranna siis salaja välja toimetas. Palju sõitsin bussidega, linnaliinibussidega, 10-15 tiiru. Kui öösiti liin lõpetas, istusin kuskil prügikastide taga autobusssikoondise ees ja käisin aedades rabarberit ja sõstraid varastamas.

Püüdsin tööle minna, aga nõukogude ajal polnud see tutvusteta lihtne. Ka polnud mul passi, see jäi kotti, mile ema minult ära võttis. Natuke ikka sain sööklas nõusid pesta ja mõnes kodus aknaid pesta, aga ega keegi mind, räpakolli, väga ei tahtnud. Pärast isa juurest lahkumist käisin seal veel ajuti öösiti pesemas, muidu aga oli kogu pesemine rabajärves ujumine. Isale valetasin, et tal poleks nii valus, et elan ühe sõbranna juures. Lõpuks mul polnud isegi aluspesu, sest seda oli ju üks paar ja see lihtsalt sai otsa. Käisin ilma.

See natuke rohkem kui 2,5 kuud oli suurim kriis minu jaoks. Raha polnud, kuskilt sain täid, ööbimiskohta polnud. Süüa oli napilt, niikuinii oli väga vaene aeg. Suve lõpuks oli mu kehakaal langenud umbes 20 kilo, ma kaalusin 34,5 kilo ja siis ma olin 169 cm pikk. Sellel ajal olin 19 saanud.

Ma nüüd ei tea, aga ma ei usu seda kõike.

#3428519:

Ma nüüd ei tea, aga ma ei usu seda kõike.

Ega minu eluminevik sellest muutu paraku, et sina seda ei usu. Ega see ei kõiguta mind ka kuidagi, ei kurvemaks, ega rõõmsamaks 🙂

Ka ei vaevle ma kuidagi sellise eluperioodi tagajärgede käes – ainus siiani kõlav tulemus on ehk paaniline hirm täide ees, mis on mõneti üle piiri – tunda on seda lennukites, kaugsõidubussides, mütsipoodides, ka kõrgete peatugedega kinodes-teatrisaalides 🙂

Järgmisel aastal, targemana ja pärast teist kursust, kirjutasin dekanaadis avalduse, et palun mul lubada jääda suveks ühikasse. Pidin miskipärast küll alati suveks vahetama tuba, aga see jama ei kordunud enam kunagi, et ilma peale oleksin jäänud. Edasi juba oli suunamine ja sellega koos elamisvõimalus.