Hetkel tegelen enda suure kriisiga. Olen laenukoorma all, 2 väikest last ja 3s tulemas. Mees jättis maha päevapealt läks. Olen alandanudm nutnud, palunud, et ta hooliks, kuhu kadus see armastus… ja hetkel maadlen sellega, et järjekordset smsi või kõnet talle ei teeks. Täna veel pole teinud. Tean olen hale, lihtsalt hale.
Hetkel tegelen enda suure kriisiga. Olen laenukoorma all, 2 väikest last ja 3s tulemas. Mees jättis maha päevapealt läks. Olen alandanudm nutnud, palunud, et ta hooliks, kuhu kadus see armastus… ja hetkel maadlen sellega, et järjekordset smsi või kõnet talle ei teeks. Täna veel pole teinud. Tean olen hale, lihtsalt hale.
Andesta mu otsekohesus, aga hoolima ja armastama panna sa palumise või halamisega ei saa. Võta ennast kokku ja nõua temalt tema panust lastekasvatamisse. Jah, ära häbene öelda nii madalaid sõnu nagu Raha.
Mina sinu asemel täpselt nii talle kirjutakski, et ma armastan sind edasi, vähemalt VEEL. Ilmselgelt ei jää ma sind igaveseks nuttes esikusse ootama, kuigi praegu näib, et see kestab igavesti. Tean, et nutu ja palumisega seda perekonda enam ei paranda. Ma ei taha sind tüüdata, ei taha sinuga rääkimisega ennast vähehaaval tappa.
Seetõttu palun, et sa kannaksid selle lastele vajaliku raha (kirjuta konkreetne summa) iga kuu täpselt selleks kuupäevaks minu pnagaarvele numbriga see ja see ning iga kuu kolmanda laupäeva hommikul kella 10 ja 11 vahel seisaksid all maja nurga juures, kuhu kaks vanemat last tulevad, et nädalavahetus sinuga veeta. Pühapäeva õhtul ootan lapsi tagasi 19 ja 20 vahel. Kui kolmas nädalavahetus ei sobi, palun saada mulle meilile enda poolt soovitud aga kindel ja täpne graafik.
Seninks parimat. Kui me hoiame reeglitest kinni, seda vähem sa mulle ja lastele haiget teed – ma tean ja loodan, et minu hinge edasine veristamine pole sinu soov. Vajadusel saad minuga ühendust ainult e-kirja teel.
Hetkel tegelen enda suure kriisiga. Olen laenukoorma all, 2 väikest last ja 3s tulemas. Mees jättis maha päevapealt läks. Olen alandanudm nutnud, palunud, et ta hooliks, kuhu kadus see armastus… ja hetkel maadlen sellega, et järjekordset smsi või kõnet talle ei teeks. Täna veel pole teinud. Tean olen hale, lihtsalt hale.
Ei, sa ei ole hale, sa oled lihtsalt katki. Minu soovitus sulle on see, et lase torust selle mehe pihta kõik valla. Vala oma valu välja, ära hoia enda sisse. Ega vahet ei ole mis ta mõtleb või ütleb. Jama on ta kokku keeranud juba niikuinii. Ahjaa, elatis anna sisse. Helista ja sms’ i niipalu kui hing ihaldab. Ja kui sa ükshetk enam ei viitsi, siis saad edasi minna. Sa ei pea seda meest hoidma.
Hetkel tegelen enda suure kriisiga. Olen laenukoorma all, 2 väikest last ja 3s tulemas. Mees jättis maha päevapealt läks. Olen alandanudm nutnud, palunud, et ta hooliks, kuhu kadus see armastus… ja hetkel maadlen sellega, et järjekordset smsi või kõnet talle ei teeks. Täna veel pole teinud. Tean olen hale, lihtsalt hale.
Ei, sa ei ole hale, sa oled lihtsalt katki. Minu soovitus sulle on see, et lase torust selle mehe pihta kõik valla. Vala oma valu välja, ära hoia enda sisse. Ega vahet ei ole mis ta mõtleb või ütleb. Jama on ta kokku keeranud juba niikuinii. Ahjaa, elatis anna sisse. Helista ja sms’ i niipalu kui hing ihaldab. Ja kui sa ükshetk enam ei viitsi, siis saad edasi minna. Sa ei pea seda meest hoidma.
Ma pigem just ei helistaks ega smsiks enam, sest olen seda nüüd üle kuu aja teinud. Ja aitab… arvan et keegi teine ka loeb neid smse. Lähedasi inimesi mul ei ole ka sõbrannasi mitte, vaid mõned tuttavad kuid neile teed ju head nägu.tahaks et keegi võtaks selle telefoni minult,nagu haige koguaeg kontrollin, et ehk on ta ise huvi tundnud. Kuid jah väga katki olen, nii palju olen öelnud ja palju oleks öelda veel aga see on kurtidele kõrvadele, teda ei huvita. Nüüd võõrutakski ennast vähemalt sellest et aitab, enam ei hakka smsima ega helistama. Jah nõuan elatise välja kuid võtta pole temalt midagi, võlge ja riigi ees võlge jne tal juba üle 100 000 ehk, tal ükskõik.
Hetkel tegelen enda suure kriisiga. Olen laenukoorma all, 2 väikest last ja 3s tulemas. Mees jättis maha päevapealt läks. Olen alandanudm nutnud, palunud, et ta hooliks, kuhu kadus see armastus… ja hetkel maadlen sellega, et järjekordset smsi või kõnet talle ei teeks. Täna veel pole teinud. Tean olen hale, lihtsalt hale.
Ei, sa ei ole hale, sa oled lihtsalt katki. Minu soovitus sulle on see, et lase torust selle mehe pihta kõik valla. Vala oma valu välja, ära hoia enda sisse. Ega vahet ei ole mis ta mõtleb või ütleb. Jama on ta kokku keeranud juba niikuinii. Ahjaa, elatis anna sisse. Helista ja sms’ i niipalu kui hing ihaldab. Ja kui sa ükshetk enam ei viitsi, siis saad edasi minna. Sa ei pea seda meest hoidma.
Ma pigem just ei helistaks ega smsiks enam, sest olen seda nüüd üle kuu aja teinud. Ja aitab… arvan et keegi teine ka loeb neid smse. Lähedasi inimesi mul ei ole ka sõbrannasi mitte, vaid mõned tuttavad kuid neile teed ju head nägu.tahaks et keegi võtaks selle telefoni minult,nagu haige koguaeg kontrollin, et ehk on ta ise huvi tundnud. Kuid jah väga katki olen, nii palju olen öelnud ja palju oleks öelda veel aga see on kurtidele kõrvadele, teda ei huvita. Nüüd võõrutakski ennast vähemalt sellest et aitab, enam ei hakka smsima ega helistama. Jah nõuan elatise välja kuid võtta pole temalt midagi, võlge ja riigi ees võlge jne tal juba üle 100 000 ehk, tal ükskõik.
Vahet ei ole kes loeb või ei loe. Tähtis on, et saad oma valu välja elada ja suu puhtaks öelda. Palun ütle, et sa ei ole temaga abielus! Elatis anna sisse ikkagi. Riigi poolt saad ka ehk abi, toimetulek nt kui sinna gruppi kuulud. Emapalk tulemas. Ennast ja oma lapsi pead hoidma. Mingile alanadmisele ära mõtle, sela valu välja, siis saad edasi minna eluga. Kui üks uks sulgub, siis avaneb teine.
Jah nõuan elatise välja kuid võtta pole temalt midagi, võlge ja riigi ees võlge jne tal juba üle 100 000 ehk, tal ükskõik.
Siis kilka rõõmust, et lahti said!
Loomulikult on alguses harjumatu. Pärast tänad taevast.
Ainus asi…mida ma julgen sellisel juhul soovitada. Lastele räägi oma isast täpselt nii, nagu asjad on. Ainult fakte. Kui ta ei maksa, siis seda räägigi. Me ei saa kahjuks sulle kummikuid osta, sest isa pole sinule viis aastat elatisraha maksnud.
Aga ära liialda ja sõimle! Ära räägi lastele, et teie isa on siga, tõbras ja jälk inimene. Ära nimeta oma exmehe uut naist libuks, tibuks, tipsiks, skeletiks, kunstküüntega seksnukuks või milleks iganes. Teie isa uus elukaaslane – see on lihtsaim ja parim väljend.
Las need otsused oma isa kohta teevad lapsed ise. Sina lihtsalt nendi fakte laste kuuldes, kui asi puudutab neid. Kas isa sulle sünnipäeva puhul helistas? Mitte – einoh loomulikult, sinu lurjusest isa niikuinii unustab homme su sünnipäeva ära!
Esmalt on sul vaja seda selleks, et jääda enda ees austustväärivaks. Kui ka mees on tõbras, siis sina pole seda suhtumist lastele pähe määrinud ega lasku samale tasemele.
Teiseks kui sa isa sõimad ja tema suhtes emotsioneerid, mitte ei esita või too esile fakte, võib see pöörata laste suhtumise sinu vastu.
Kolmandaks – kui lapsed ise oma peades teevad otsuse, siis ei ole see otsus ilmselt “emme nii sõimas issit, nüüd ma tahan issi poolt olla”.
Seetõttu palun, et sa kannaksid selle lastele vajaliku raha (kirjuta konkreetne summa) iga kuu täpselt selleks kuupäevaks minu pnagaarvele numbriga see ja see ning iga kuu kolmanda laupäeva hommikul kella 10 ja 11 vahel seisaksid all maja nurga juures, kuhu kaks vanemat last tulevad, et nädalavahetus sinuga veeta. Pühapäeva õhtul ootan lapsi tagasi 19 ja 20 vahel. Kui kolmas nädalavahetus ei sobi, palun saada mulle meilile enda poolt soovitud aga kindel ja täpne graafik.-
– Aitäh ka vastamast. Pisarad voolavad. Ta ei tunne laste vastu huvi ning kus ta elab või mis teeb ma ei tea, kuid ta paneb pidu ja käib ringi kahtlase rahvaga, keda mina ei tunne, kuid tuttavad on näinud… lapsi ma ei saaks talle anda, sest ta ei tahaks ning ma ei usaldaks, suurem laps on alles saanud 7. Eile mees lubas tuua 50 eurot ja ütles kellaaja ja kus kohtume, Poeg võttis oma jalgpalli kaasa, et ehk issi natuke tahab temaga mängida, tund aega ootasime, jalutasime siis ta lülitas telefoni sisse (tean kuna helistasin ka enne mõned korrad, et miks ta hiljaks jääb kuid oli väljas) siis kui ta kätte sain siis ta oli purjus, pidu tagaplaanil ja ütles, et ta ise ei liigu, et tal tuttav saab tuua selle 50 eurot, kuid too tuleb 1-2 tunni pärast. Ma saatsin ta… ja selle 50 eurot soovitasin ka tal endale… ühesõnaga ma sain nii vihaseks…
Minu arve nr ta teab, kuid tal endal pole eesti arvet ja pole ta vaevunud kellegi teise arvelt ka saatma.
Jah nõuan elatise välja kuid võtta pole temalt midagi, võlge ja riigi ees võlge jne tal juba üle 100 000 ehk, tal ükskõik.
Siis kilka rõõmust, et lahti said!
Loomulikult on alguses harjumatu. Pärast tänad taevast.
Ainus asi…mida ma julgen sellisel juhul soovitada. Lastele räägi oma isast täpselt nii, nagu asjad on. Ainult fakte. Kui ta ei maksa, siis seda räägigi. Me ei saa kahjuks sulle kummikuid osta, sest isa pole sinule viis aastat elatisraha maksnud.
Aga ära liialda ja sõimle! Ära räägi lastele, et teie isa on siga, tõbras ja jälk inimene. Ära nimeta oma exmehe uut naist libuks, tibuks, tipsiks, skeletiks, kunstküüntega seksnukuks või milleks iganes. Teie isa uus elukaaslane – see on lihtsaim ja parim väljend.
Las need otsused oma isa kohta teevad lapsed ise. Sina lihtsalt nendi fakte laste kuuldes, kui asi puudutab neid. Kas isa sulle sünnipäeva puhul helistas? Mitte – einoh loomulikult, sinu lurjusest isa niikuinii unustab homme su sünnipäeva ära!
Esmalt on sul vaja seda selleks, et jääda enda ees austustväärivaks. Kui ka mees on tõbras, siis sina pole seda suhtumist lastele pähe määrinud ega lasku samale tasemele.
Teiseks kui sa isa sõimad ja tema suhtes emotsioneerid, mitte ei esita või too esile fakte, võib see pöörata laste suhtumise sinu vastu.
Kolmandaks – kui lapsed ise oma peades teevad otsuse, siis ei ole see otsus ilmselt “emme nii sõimas issit, nüüd ma tahan issi poolt olla”.
Vot, seda kommentaari tasub kuulata küll. Mina tegin selle vea, et varjasin isa varjukülgi. Ei rääkinud probleemidest, elatise mitte maksmisest ( meil oli kokkuleppe summa 150 eur kuu), aga seda ka ei makstud, vastupidi, kasutas laste taskuraha kohtumistel. Ma ei tahtnud lastele haiget teha ja vaikisin, ise rabasin ületunde, et ära elada. Loomulikult olid kodus ka kohustused, õppimine, oma toa koristamine jne. Ja issiga oli ju kõik nii kohustustevaba ja tore. Tulemus on see, et üks lastest manipuleeriti isa juurde elama, elatise võlg on vajunud unustuste hõlma jne. Laps käib isa juures koolis. Kui lapsega kohtume, siis ta kallistab- kallistab nii palju ja silmad on kurvad. Ta ütleb, et tal on kõik hästi. Ma kohutavalt, väga kahetsen, et isa laste ees niimoodi ilustasin ja lasin neid arvata, et tegu on mingi super toreda inimesega. Väga kahetsen, aga tagasi enam midagi keerata ei saa.
Jah nõuan elatise välja kuid võtta pole temalt midagi, võlge ja riigi ees võlge jne tal juba üle 100 000 ehk, tal ükskõik.
Siis kilka rõõmust, et lahti said!
Loomulikult on alguses harjumatu. Pärast tänad taevast.
Ainus asi…mida ma julgen sellisel juhul soovitada. Lastele räägi oma isast täpselt nii, nagu asjad on. Ainult fakte. Kui ta ei maksa, siis seda räägigi. Me ei saa kahjuks sulle kummikuid osta, sest isa pole sinule viis aastat elatisraha maksnud.
Aga ära liialda ja sõimle! Ära räägi lastele, et teie isa on siga, tõbras ja jälk inimene. Ära nimeta oma exmehe uut naist libuks, tibuks, tipsiks, skeletiks, kunstküüntega seksnukuks või milleks iganes. Teie isa uus elukaaslane – see on lihtsaim ja parim väljend.
Las need otsused oma isa kohta teevad lapsed ise. Sina lihtsalt nendi fakte laste kuuldes, kui asi puudutab neid. Kas isa sulle sünnipäeva puhul helistas? Mitte – einoh loomulikult, sinu lurjusest isa niikuinii unustab homme su sünnipäeva ära!
Esmalt on sul vaja seda selleks, et jääda enda ees austustväärivaks. Kui ka mees on tõbras, siis sina pole seda suhtumist lastele pähe määrinud ega lasku samale tasemele.
Teiseks kui sa isa sõimad ja tema suhtes emotsioneerid, mitte ei esita või too esile fakte, võib see pöörata laste suhtumise sinu vastu.
Kolmandaks – kui lapsed ise oma peades teevad otsuse, siis ei ole see otsus ilmselt “emme nii sõimas issit, nüüd ma tahan issi poolt olla”.
Vot, seda kommentaari tasub kuulata küll. Mina tegin selle vea, et varjasin isa varjukülgi. Ei rääkinud probleemidest, elatise mitte maksmisest ( meil oli kokkuleppe summa 150 eur kuu), aga seda ka ei makstud, vastupidi, kasutas laste taskuraha kohtumistel. Ma ei tahtnud lastele haiget teha ja vaikisin, ise rabasin ületunde, et ära elada. Loomulikult olid kodus ka kohustused, õppimine, oma toa koristamine jne. Ja issiga oli ju kõik nii kohustustevaba ja tore. Tulemus on see, et üks lastest manipuleeriti isa juurde elama, elatise võlg on vajunud unustuste hõlma jne. Laps käib isa juures koolis. Kui lapsega kohtume, siis ta kallistab- kallistab nii palju ja silmad on kurvad. Ta ütleb, et tal on kõik hästi. Ma kohutavalt, väga kahetsen, et isa laste ees niimoodi ilustasin ja lasin neid arvata, et tegu on mingi super toreda inimesega. Väga kahetsen, aga tagasi enam midagi keerata ei saa.
No minu suurem laps saab aru, et see pole õige käitumine. Ja ma ei räägi temast halvasti, suurem laps saab juba natuke aru raha tähendusest ja, et see on vajalik… kuid ta ei adu kindlasti probleemi ja ei peagi. Tema isa ma talle küll ei sõima. Ja mul seda probleemi ei tule, et ta neid iialgi enda juurde manipuleeriks, see oleks lihtsalt talle lisakoorem, ta ei tunne nende vastu üldse huvi, null… ta ei taha suhelda, rääkida, aega veeta jne.
Minu arve nr ta teab, kuid tal endal pole eesti arvet ja pole ta vaevunud kellegi teise arvelt ka saatma.
Sellest hoopimata saada talle selline kiri, vähemalt see raha-osa. Kui osav oled, pane sina lõppu veel mingi küsimus, millele tal tekiks sisemine soov vastata. Näiteks. Ja lõpetuseks kirjuta, kas ma su mootorsae (ratta, arvuti, teleka, tööriistakomplekti vms vms) võin ära visata ja su teksad ära annetada, juba pakkisin kokku?
See võib omada mingit mõju lahutuse või elatise väljamõismise juures. Ta ei saa väita, et sa pole ju raha küsinudki ja ta eeldas, et sa siis lihtsalt ei tahagi. Arve number pane ka e-kirja, siis ta ei saa öelda, et ei teadnud, vaeseke, seda.
Sina saad “kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis” vajadusel esitada kohtule tõendiks tema poolt vastuseks saadud kirja, kus ta ilmselt saadab sind paari pimedasse kohta ja keelab oma saagi või võrri ära viskamast (millist plaani sul ju tegelikult loomulikult polnudki).
Tema vastus lihtsalt annab märku, et sa oled esitanud talle mõistlikud ajad ja summad ning teinud omapoolsed ettepanekud lastega suhtluskorra sisseviimiseks. Ja et tema on seda kirja lugenud. Ta ei saa saa siis eitada (ta ju luges seda kirja, kui vastas) ja kohus näeb, et sa oled tõesti püüdnud anda mõistlikke ettepanekuid.
See ei ole elatiseteema. Rääkige ikka kriisidest, mitte sellest, kuidas mehelt elatist kätte saada.
See ei ole elatiseteema. Rääkige ikka kriisidest, mitte sellest, kuidas mehelt elatist kätte saada.
Vabandust aga tänan kes vastasid… Jälgisin teemat ja ei tahtnudki talle helistada jne… Elan selles kriisis hetkel ning.. jah mul polegi midagi teha, vägisi hoolima ei pane. Küll on raseduse pärast (olen 6 kuud rase) emotsioonid laes, kuid ma ei saa endale neid lubada hetkel.
See ei ole elatiseteema. Rääkige ikka kriisidest, mitte sellest, kuidas mehelt elatist kätte saada.
Jutt oli sellest, kuidas seda kriisi lahendada. Lahkuminekuga seotud kriisi.
Rahune, korrapidaja. Vabatahtlik rahvamalevlane oled või kes su siia jälgima pani, et inimesed sellest kollasest joonest üle ei astuks. Võiksid mina kuskile randa kaht meetrit mõõtma, oleks sinust rohkem kasu.
Hetkel tegelen enda suure kriisiga. Olen laenukoorma all, 2 väikest last ja 3s tulemas. Mees jättis maha päevapealt läks. Olen alandanudm nutnud, palunud, et ta hooliks, kuhu kadus see armastus… ja hetkel maadlen sellega, et järjekordset smsi või kõnet talle ei teeks. Täna veel pole teinud. Tean olen hale, lihtsalt hale.
Sellised rottmehed tulevad reeglina alati oma pere uksetaha kraapima kui neil pole kedagi kes neil kätt hoiaks. Usu mind, ka sinu oma roomab tagasi. Joob, kepib seni kuni avastab et on üksik, keegi teda ei taha. Aja pea nüüd püsti ja lõpeta temaga igasugused suhted, alimendid peale ning kui ta laste vastu huvi ei tunne siis sea ka ametlikult suhtluskord paika. Mehed tulevad ja lähevad naiste eludes kuid lapsed jäävad, täna jumalat et sul on pisikesed ning rottmees läinud.
Ikkagi anna elatise nõue sisse, kuna elatise nõue rahuldatakse alati esmajärjekorras. Lisaks hakkad saama riigilt elatisabi. Raske on sul kindlasti, aga sa saad hakkama. Lapsele räägi ausalt, aga mitte mustates, vaid, et issi kindlasti armastab sind, aga pudelit veelgi enam 🙁
Kinnita alati, et sa armastad oma lapsi jäägitult ja ei jäta neid iialgi. Väikesed lapsed vajavad seda kinnitust.
https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/lapsed-ja-pere/elatisabi
Ilmselt oli mul siiani kõige suurem kriis esimese raseduse ajal ning see oli mu peas kinni. Armastav mees, terve laps, oma kodu jne. Ma ei suutnud muretsemist jätta. Mõtlesin ennast täitsa segaseks. Kogu aeg olin meeletult mures beebi pärast.
Praegu on teine rasedus ning midagi sellist ei ole. Ka see koroona mind kuigivõrd ei kõiguta.
Minu elu suurim isiklik kriis oli mu elu pikim suhe. Arvestades mu lapsepõlve ja eelnenud suhteid oli loogiline, et ma sinna sattusin. Nii suhtes olemise aeg kui pärastine laiali minek oli läbi ja läbinisti eksimine teelt, kuid nagu öeldakse “patt oleks head kriisi raisku lasta”, nii ei lasknud ka mina. Küsiti ju retrospektiivis. Jah, täna olen ma teine inimene ja tõeline mina aga aeg ja tee, mis selleni viisid…
Tänane ühiskondlik kriis ei pane mind kulmugi kergitama. Ma olen põrgust juba läbi käinud.
Aga kui pisut analüüsida, siis meil tegelikult pole veel mingit kriisi kätte jõudnudki. Jah, on sektoreid, kus on pööraselt raske, kuid enamik Eestist peesitab mõnusalt “kodukontoris”, postitab sotsiaalmeediasse pilte päevitamisest, matkaradadelt, kodukokkamisest jne.
Eks näis, mis saab.
Elu suurim kriis on mul ka seotud lähedaste, aastakümneid enne oma õiget aega läinutega, ootamatute ja ebaõiglaste elust lahkumistega. Lähedase surm kuidagi raputab nii, et paneb ümber mõtestama kogu senise elu ja prioriteedid. Lahkuminekud ei ole mind morjendanud ega mõjutanud emotsionaalses mõttes pooltki nii palju. Kui mu elu ja mu enda vaimne eksistents sõltuks suurel määral ainult mehest, siis ilmselt oleks ka mu suhtumine teistsugune.
