Teema: Sipsikut vaatate?

Vaatame, aga selline ülbitsev keelekasutus ei meeldi.

Vaatan, ja minule küll meeldib.

Mina ootasin suure rõõmu ja põnevusega, et ometi üks armas multikas selle vägivalla vahele. Kahjuks oli seal palju nõmedaid tülisid, lausa vastik ja ebameeldiv dialoog ja isegi Sipsik oli vägivaldseks tehtud, virutas mängukarule vastu vahtimist ning see masti alt läbitõmbamisega laul oli nõme. Ütleme nii, et pettumus. See oli väga armsate tegelaskujudega ning oleks võinud olla ülisümpaatne, kahjuks aga ebameeldiv.

Ei olnud tänapäevastatud, aga ei peagi olema. Lapsed võivad vana aja elu ka näha, ei pea kõike neile tänapäevaseks nämmutama. Iga normintellektiga laps saab aru, et vanasti olid asjad ja koolivorm natuke teistsugused. Mulle oli pigem pettumus, et originaalloost oli vähe alles ja üldse tundus lugu väga lühike. Ma saan küll aru, et kõiki lugusid ei saa võibolla üks ühele filmi panna, sest raamat ja film on erinevad meediumid. Aga õpetlik moment jäi osalt tagaplaanile. Taksojuhi ja isa jorisemine mulle ka ei meeldinud, naljakas see ei olnud, huvitav ka mitte, võib-olla oleks see pidanud täiskasvanutele õpetlik peeglisse vaatamise moment olema, et lapsed ju kuulevad ka nende poliitikute ja elu üle torisemist ning õpivad sellest. Muidugi polnud ka mingi paha multikas, lihtsalt kuidagi pealiskaudne tundus. Kuigi armsaid kohti oli ju ka- linnukesega koht ja see, et nendele nääklustele lisaks tegelikult ju ikkagi rõhutati ka seda, et lapsed hoolisid teineteisest, selles mõttes on nääklustega variant ju isegi realistlikum, et sageli selline õdede-vendade suhe ongi, ei ole ainult harmooniline koostöö enamasti.

Ma tervet filmi pole näinud ja ei oska sisu kommenteerida, aga filmile peale sattudes imestasin, kui igav visuaal sellel oli. Väga nõrk animatsioon, ei kutsunud vaatama.

#3632070:

#3631899:

Pole näinud ja ei plaanigi vaadata, aga tead, et on “tänapäevastatud”? See lugu on ikka täiesti oma algse loomise ajas- nõukaaegne ja algupärane

Tunnistan, et olin selles osas liiga suure eelarvamusega tõesti. Hea teada, et lugu vähemalt omasse aega on jäetud. Ega ma seda arvanudki, et Mardist ja Anust seal filmis päris tänapäeva lapsed on tehtud, aga kujutasin ette, et mingi selline pool-tänapäevane kontseptsioon. Samas ei usu ma sellegipoolest, et film mulle suurt positiivset elamust ja äratundmisrõõmu pakuks. Nagu mainisin, tundus juba Sipsiku hääl mulle treileris täiesti võõras, nii et see pigem peletas eemale kahjuks, mitte ei tekitanud soovi filmi vaadata. 80ndatest mäletan “Naksitrallide” multikat, seal sobisid minu meelest tegelaste hääled väga hästi ja vastasid raamatu põhjal tekkinud ettekujutusele.

Naksitrallide multikas on täiesti õudne ju. Sipsik meeldib lapsele, minule ka, ostsime plaadi ja vaatab sageli.

Raamatut ei mäleta, aga Anu oli küll filmis õudne vingats, sellist last küll endale ei tahaks. Meenus see teema, kus 5- aastane ajab perekonda hulluks ja kõik tantsivad tema tujude järgi.

#3631850:

Ei vaata ja pole ka enam selles vanuses lapsi, keda huvitaks. Ja tundub, et õigesti teen, et ei vaata. Mulle ilmselt selline “tänapäevastatud” versioon Sipsikust ei meeldiks. Las mõnest raamatust jääb ilus mälestus sellisena, nagu see lapsepõlves oli.

Lisan veel seda, et filmi treilerit kunagi nägin ja seal tundus Sipsiku hääl mulle kuidagi võõrastav. Raamatust mäletan, et Sipsikul oli peenike hääl (Anu sünnipäeval ju “ütles peenike hääl: “Palju õnne sünnipäevaks!””). Ehkki Aino Perviku kinnitusel on Sipsik poiss – ja ka mulle endale tundub ta rohkem poisina – siis minu meelest on Ott Sepa hääl tema jaoks siiski liiga madal. Minu kõrvus on Sipsikul täpselt see hääl, nagu nõuka-aegsetes multikates oli tavaliselt väikestel poistel, selline hele ja lapselik (dubleeris naisnäitleja, kas Ester Pajusoo või Malle Peedo näiteks, ei tea, kas mäletan õigesti :).

Sipsiku autor on ikkagi ju Eno Raud, mitte Aino Pervik.

#3632248:

Sipsiku autor on ikkagi ju Eno Raud, mitte Aino Pervik.

Eno Raud nimelt on surnud ja Aino Pervik kui tema abikaasa konsulteeris filmi. Ja Mihkel Raud kui tema poeg tegi filmile dialoogid (mis minu meelest ka on filmi nõrk koht, liiga “voh, nii saab vaimukalt inglise keelde tõlkida!” kohti on eestikeelses tekstis ja lihtsalt toortõlkeid, sest stsenaarium oligi esmalt inglisekeelne).

Mulle tundub, et filmi kritiseerijateks on just täiskasvanud, kelle roosasse lapsepõlvemälestusemulli Sipsikust tuli mitu ebakõla, kuidas ikka nemad kunagi Sipsikut NII ette ei kujutanud. Lastele valdavalt Sipsiku film meeldis ja nemad suudavad seda vaadata ilma “aga minu meelest küll nii ei olnud ja mina küll Sipsikut nii ette ei kujutanud!” filtrita, ja on rahul. Olen ise samas paadis, lapsed teavad ja Sipsik on neil peas ja lastele film kinos meeldis, aga teist korda ei isutanud mind seda üldse vaatama, sest “pole ikka see!”.

On palju imehäid animatsioone tehtud, nt  on täielikult Edgar Valteri joonistusi tabanud hiina animaatorite käe alt “Suur Maalritöö”. Sipsik läks märgist mööda nii mitmes kohas – hääl- tekst- pildikeel (sakslasest animaator-kunstnik tegi sellest esialgu mingi saksa külakese, alles suure pusimise peale sai sellest natukenegi eesti asula moodi koht), need juurdemõeldud kohad ei andnud filmile mingit lisaväärtust, vastupidi.

Ka Sipsik oli ju Edgar Valteri looming tegelikult: https://menu.err.ee/982854/edgar-valteri-haruldased-joonistused-ilmusid-valja-kapi-otsast

#3632248:

Sipsiku autor on ikkagi ju Eno Raud, mitte Aino Pervik.

Kuidas saab nii tobedalt kommenteerida. Eno Raud on ammu surnud ja selge ju, et filmitegijad konsulteerisid Aino Perviku kui raamatu autori abikaasaga nendes küsimustes. Sellest oli mitmel pool ajakirjanduses juttu.

Mina ei saanud aru miks selle Anu kleit nii lühike pidi olema, et ta valged trussikud iga natukese aja tagant välkusid..

Mu laps tahtis seda uuesti vaadata eile, talle film meeldis. Esimesel korral käisid nad klassiga vaatamas. Seekord ta tahtis, et ma koos temaga vaataksin.
Minu arust ei olnud midagi filmil viga. Natuke küll häiris see, et Anu hakkas kohe Marti süüdistama alati, kuigi Mart püüdis teda vaid aidata. Aga Anu oli ka vaid 6-ne, nad käituvadki ebamõistlikult vahel.

Laps leidis, et talle poisihääl meeldis rohkem, kui raamatus see peenike hääl (ma ettelugedes tegin alati peenikest häält).

Jah kuuekümnendatel sellised jupats-kleidid olid tõesti. Ja trippidega sukad käisid ka juurde jahedamal ajal (ka poistel). Sukapükse veel ei tuntud.

Mõni rikutud mõtlemisega noor või ajaloos harimatu hüsteerik vist ei usu, sest märkis kommentaari ebasobivaks. Aga vaadaku vanu pilte või saadet “Vana aja asjad: Lapsepõlv”, mis algab 60ndatega.

Mind häiris selles filmis üks täitsa naljakas ja tühine asi 🙂 See tühi jõesäng, millised on Vahemeremaades. Mis suvel on kuivad, aga ilmselt siis kevadeti voolab mägedest lumesulamisvesi neid mööda merre. Olen selliseid mitmes Vahemere-äärses linnas näinud ja suvel-sügisel ka neis jalutanud. Sel ajal on seal tavaliselt nagu park, lillepeenrad, rajad … Sipsik pidi nagu Eestis ju olema, see tühi jõesäng pole üldse Eestile omane.