Tütrel on skolioos (43 kraadi seljakõverus), ta on 15. Ortopeed soovitas operatsiooni. Kellel on kogemusi? Operatsioon ilmselt raske? Kui operatsioonile ei lähe milline on tulevik? Ortopeedilt küsisin, sain vastuse ka aga küsin kogemusi.
Minul lapsena oli. Sain taastusravihaiglas ravi. Kahjuks jäi ravi pooleli, sest ma ei tahtnud jälle haiglasse minna. Operatsiooni plaanis ei olnud. Veider on see, et nüüdseks on skolioos kadunud ja selg polegi kõver enam. Vähemalt siinne röntgen nii näitas, aga on olemas ka röntgenipilt skolioosist seljast lapsena ja see ikka täitsa kõver oli, nagu S-täht.
Tulevik on veel suurem skolioos (ehk siis esteetilise poole poolt pole nii kena ja hästiistuvaid riideid on raske leida) ja seljavalud. Ja kui 60-70ndatesse jõuab, siis raskematel juhtudel on skolioos nii vägev, et kopsud kokkusurutud ning hingamispuudulikkus (õnneks tänapäeval on siiski enamus raskeid lülisamba deformatsioone lapseeas ära korrigeeritud, et seda tuleb harva ette.
Ma perekondlikkul kogemusel põhinedes soovitaks pigem ära opereerida. Lapsed taastuvad ruttu 🙂 Kui praegu pole veel seljavalud tugevad, siis 10 aasta pärast ilmset on. Suurema nurgaga skolioosid enamasti suurenevad ajas.
Diagnoositi lapseeas, taheti ka oppida, aga millegipärast jäi ära. Siis oleks pidanud seda tegema venemaal vms teema oli. Päris suur kõverus on, arst ütles, et oleksin 8-11 cm pikem, kui selg sirge. Nüüd olen üle neljakümne ja selg pole valutanud. Üks abaluu on veidi kõrgemal kui teine, kui täpsemalt jälgida. Aga ennast see ammu juba enam ei sega. Mingit kruvidega pooleaastast taastumist küll ei tahaks. Kuigi tänapäeval on taastumine ja tehnikad ilmselt leebemad. Võta aga kindlasti teine arvamus ka.
Oli lapsena skolioos, päris räige, täpseid kõveruse kraade küll ei tea. Ema pani sügaval nõukaajal 7-aastase joogasse. Hiljem tegelesin aktiivselt muu spordiga. Tänaseks pole mingit skolioosi ja kuna tegelen edasi regulaarselt pilatesega, siis pole ka paljusid kontoritöötajaid kimbutavaid seljavalusid või vaevusi.
Siintoodud näited ja juhtumid on kenad lugeda kõik, aga alati tuleb mõelda, et iga juhtum on erinev ja iga inimene eriline. Mingil põhjusel sa arsti poole ju pöördusid ja midagi tundus ebatavaline. Kui midagi selle arsti jutus tekitas kahtlusi võtke teise ortopeedi arvamus ja paluge korralikku põhjendust temaltki. Inimesed pelgavad operatsioone ja alati loodavad, et ehk läheb niisamagi üle. Mõnel läheb, mõnel ei lähe ja halveneb pidevalt kui hakatakse omapäi lahendust otsima. Ei soovita arstid neid operatsioone kunagi niisama lõikamise rõõmust. 15-aastane paraneks palju paremini ja vähemate kõrvalmõjudega kui 35-aastane kelle luustik on väljaarenenud.
Minul tehti operatsioon. Operatsioon on pikk ja raske. Taastumisaeg samuti. Kui midagi veel huvitab, siis küsi:)
Olin 14. Minul polnud valida, kas teha või ei. Kõverus oli nii suur, et ei aidanud ravivõimlemine ega korsett. Operatsiooni tegi Tiit Härma, kes on oma ala täielik spetsialist. Üks seljapool on mul jäänud ikka suuremaks. Tegelt väga lootsin, et operatsiooniga saab korda. Igapäevast elu ei sega, vahel ei tule meeldegi.
Olin 14. Minul polnud valida, kas teha või ei. Kõverus oli nii suur, et ei aidanud ravivõimlemine ega korsett. Operatsiooni tegi Tiit Härma, kes on oma ala täielik spetsialist. Üks seljapool on mul jäänud ikka suuremaks. Tegelt väga lootsin, et operatsiooniga saab korda. Igapäevast elu ei sega, vahel ei tule meeldegi.
Kui kaua paranesid? Kas metallpulgad ei sega kuidagi, st valu ei tee? Üks inimene kirjeldas oma blogis kuidas tal need pulgad katki läksid.
Ma ajaliselt väga ei mäleta kaua paranesin. Alguses on selg kange ja haavad värsked. Metallvardad valu ei tee.
Hetkel on ortopeedi arvamus, et opereerida ja pilatese treeneri arvamus, et pideva võimlemisega saaks kontrolli all hoida.
Nende kahe vahel oleks minul kerge valida. Pilatese spetsialist ei ole ortopeedi kõrval mingi ütleja, temal pole kümnendikkugi teadmistest kogu organismist ja selle reaktsioonidest mis on arstil. Muidugi kiidab ta oma ala ja selle võimalusi, aga viltuminekuvõimalustest on ta väga väikesed teadmised. Kui asi halvemaks läheb on tal ainult öelda uups, tahtsin kõige paremat. Ta tõepoolest tahab ja siiralt usub oma soovitustesse. Muidugi võib tal ka õigus olla, kõike juhtub. Algatuseks räägiksin sügisel arstile sellest soovitusest.
Huvitav, et kas siis tänapäeval ei saadetagi haiglasse taastusravile? Nii palju kui mäletan, sain seal 2 korda päevas seljamassaaži, mudavanni, jalgadele parafiinimähist, võimlesin rulliga, pidin ka kõõluma ja venitama. Pakuti vist ka nõelravi, aga keeldusin, kui nägin ühe ruumi uksest ,kuidas üks laps haledalt nuttis, nõelad seljas. Kuskil haiglas sain ka iga päev süste tagumikku, aga ei mäleta, et kas oli see seal seljaga või palju varem teises haiglas muu asjaga ja mis süstid need üldse olla võisid.
kui oled Fb kasutaja, siis soovitan liituda Skolioosiselts Katharina lehega ja Skolioos Eesti grupiga. sealt saab ka kogemusi, vahel jagatakse blogipostitusi opi läbiteinutelt jne.
TLC tõsielusarjas polügaamsest perest (Õdenaised on vist pealkiri) oli ka see teema. Ühel tütrel oli skolioos, vanemad jätsid opi viimaseks võimaluseks. Tegi ka vastavaid harjutusi, käis isegi mingis laagris (kus oli ka saatusekaaslane, kellel juba olukord paranenud). Ja kandis korsetti, vahepeal ka mingeid raskustega trakse vist. Viimati, kui nägin arsti visiidil käimist, siis polnud kõverus suuremaks läinud (mis pidi kasvueas muidu juhtuma) ja oppi esialgu ei plaanitud.
Valik on raske. Hetkel on ortopeedi arvamus, et opereerida ja pilatese treeneri arvamus, et pideva võimlemisega saaks kontrolli all hoida. Sügisel ortopeedi juurde tagasi.
Kui pilatesetreenereid (keda on ka väga erineva kogemuse ja taustaga, nii mõnigi võib olla meditsiini õppinud) ei usalda, siis võib ju taastusravispetsialisti poole pöörduda. Mõned kuud regulaarseid sobivaid harjutusi ei tohiks ometi asja hullemaks teha? No ja siis saab arst ka juba paremini hinnata, kas on vaja koheselt opereerida või pigem ikkagi katsetada veel ravivõimlemisega. Teise spetsialisti (arsti) arvamuse võtmine oleks samuti hea mõte. Operatsioon on ikka päris räige teema, samas kui asi hull, siis vajalik.
Kusjuures minu pilatesetreener näeb kohe ära kui üks kehapool on kuidagi tasakaalust väljas. Ütleb mulle kohe, et sul on praegu üks puus kõrgem, jälgi, kummal puusal sa last kannad vmt. Ise ei saa ma midagi aru.
Guugelda ka sellist asja nagu Schroth teraapia. Eestis on mõned spetsialistid. Mina käisin Sandra Joa juures. Ise peab väga usin olema ja muudkui tegema neid harjutusi, mis antakse.
Pöördu füsioterapeudi poole. Skolioosi saab lisaks võimlemisele ravida ka hingamist muutes. Õpitakse hingama rohkem ühe, just selle kokkusurutud, kopsuga. Iga hingamisliigutusega surutakse lülisammast kopsude abil õigesse suunda.
Ema pani sügaval nõukaajal 7-aastase joogasse.
Väga tark ema.
Nõuka ajal oli joogaõpetajaid vähe, jooga oli nagu salateadus. Need, kes asjaga tegelesid, olid tõelised tegijad. Tänapäeval nimetavad kõik ennast joogaõpetajateks, igasugu akrobaatika ja kuumas tehtav bikram jooga ei ole ohutud, samuti ashtanga.
Soovitan tõsiselt valida, kelle juurde joogasse minna. Pigem vaadata klassikalise, hatha-jooga poole, ideaalis leida joogaterapeut, kes teeb isikliku praktika, mis arvestab inimese iseärasusi. Üks kehapool peab saama rohkem, teine vähem skolioosi puhul.
Pilatese treeneri kohta öeldu:
Kui asi halvemaks läheb on tal ainult öelda uups, tahtsin kõige paremat.
Aga kas ei kehti sama ka arstide ja füsioterapeutide kohta. nad ütlevad tavaliselt, et töö on tellija materjalist, see jätab just mulje, et inimene on ise ka süüdi kuidagi, et teiste (enamuse) puhul ravi annab tulemusi, tema puhul mitte.
Mis ma tahan öelda, et garantiid ei ole mitte kunagi ja mitte kellegi puhul. Üksteise halvustamine ei tee asju kunagi paremaks.
No minul on skolioos (küll vist mitte nii hull, kui teemaalgatajal mureks) kui lordoos kui veel n+1 häda. Kui viimati ortopeedile nägu näitasin, loeti mulle ette 7 operatsiooni, mida minuga võiks ette võtta.
Et enne seda üks tehti ja see (hoolimata minu pingutustest) ei õnnestunud, otsustasime füsioterapeudiga, et 6x nädalas iseseisvat trenni ja muu sinna juurde kuuluv tuleb kõigepealt ja opid jäävad kõige tagumisemaks variandiks. Hetkel olen sinu tütrest üle poole vanem, leidnud sobiva trenni ja lõikustele ei mõtle – juba nendest taastumine oleks mulle hetkeolukorras liiga pikk ja keeruline ettevõtmine.
Mu sõbrannal jättis ema tegemata. Nüüd 40aastadena kohutavad seljavalud ja kuna lülid ka kokku kuidagi kasvanud, enam popi teha ei saa. Prognoos lähiaastatel ratastool.
Minul valutab ka selg aeg-ajalt siiani, aga hiljuti avastati kaela diski prolaps ja surub seljas närvide peale, et ilmselt sellest.
Minul samuti skolioos, diagnoositi teismelisena, aga mis kraadiga, ma ei tea (ca 25 aastat tagasi oli see). Minu selga nähes on arstidel alati tusane nägu olnud. Rüht on ka vilets lapsest saati, mingi sidekoe omapära, kõik “vajub ära” ja paindub üle. Selg kunagi valutanud pole (ptüi x 3) ja hullemaks ka läinud ei ole kui teismelisena oli. Trenni olen omal käel kogu aeg teinud ja lihased on ok. Ilmselt see on hoidnud.
On olnud kaks oppi seoses skolioosiga viimase 4 aasta jooksul, üks üsna hiljuti. Soovitaksin samuti liituda Facebookis Eesti skolioosi grupiga.
Omast kogemusest soovitan opi niii varuvariandiks jätta kui võimalik. St võimelda, käia füsioteraapias jne. Eestis on mitmeid Schroth meetodi väljaõpetuse saanud füsioterapeute, et enne konuslteeriks kindlasti nendega. Uuri meetodi kohta netist, litsalt öeldes on see just skolioosi raviks väljatöötatud ravivõimlemine.
Opist nii palju, et see on suhteliselt jõhker. Ei hakka asja ka ilustama. Esimene kuu on kõige hullem. Peale seda läheb kergemaks. Esimesed kaks nädalat oled enamus ajast voodis ja suhteliselt abitu. Koju saab umbes nädala pärast oppi(see on muidugi varieeruv, aga umbes nii).
Kui opi kasuks otsustate, mis on igati mõistetav otsus, kui selg sirgemaks ei lähe, siis soovitan lugeda või vaadata nt youtubes taastumise kohta videoid, et endale mitte liiga suuri ootusi kiirelt paranemise suhtes tekitada.
Kui on veel küsimusi vms, siis olen alati nõus aitama 🙂
Minul on skolioos nii väike, et opp pole kunagi jutukski tulnud, aga kirjutan ühe teise skoliootiku kogemustest, kellega sai sest pikalt räägitud: temal tehti opp keskkoolis, opp oli raske, taastumine veel raskem, terve kooliaasta jäi vahele. Kui temaga kohtusin, oli sellest 10+ a möödas ja ka visuaalselt oli näha (ma oskan seda vaadata, võibolla seepärast), et õlad on üpris ebasümmeetriliselt. Ta rääkis, et peab päevas mitu korda lamades selga puhkama ja võimlema, et üldse toimida. Operatsiooni osas oli ta kahevahel, et kas ikka tasus teha või mitte.
Kas arst mingit alternatiivi ei pakkunud? Ehk õnnestub teist arvamust ka küsida? On veel mingid korseti moodi asjad näiteks, kuigi nende jaoks peab olema teatud vanuses, et jõuaks veel enne luustumist õigemasse asendisse kasvada.
Võimlemine on kindlasti igapäevaselt vajalik, elu lõpuni. Mina olen laisk ja ei viitsi igapäevaselt, aga mul pole ka sellist kõveruse kraadi. Selg hakkab valutama, kui pole mitu nädalat spetsharjutusi teinud ja lihased nõrgenema hakkavad. Ja just spetsharjutusi tuleb teha, mida füsioterapeut vastavalt diagnoosile õpetab.
Teemaalgajata, kas otsustasite lõpuks operatsiooni kasuks?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
