Nii tore ikka tagantjärele tark olla…
Mina ise pole JML vastu tundnud ei ülemäärast imetlust ega ka ammugi põlgust, tundus üliemotsionaalselt ja -energiliselt panustav pea ees parasjagu teda puudutavasse teemasse sukelduv veidi enesepõletajalik aktivist, sellist tüüpi inimene, kes panustab 200% ja teeb sageli spontaanseid, liigtugevatest emotsioonidest juhitud otsuseid ning jagab selle pinnalt ka hinnanguid. Sellised inimesed suudavadki mägesid paigast liigutada, aga kahjuks suuri asju ajades ei pööra detailidele tähelepanu ja võivad väga suurtesse jamadesse sattuda.
Mu meelest kõige tõenäolisemalt just nii ka läks – tema tulises soovis Ukrainat toetada ei kahtleks ma üldse, ta lausa põles selle nimel, aga kiire ja tohutu eduga kaasnes liigne enese- ja teiste usaldamine, samuti usk, et tal on voli piire ületada, kui see pühale üritusele kasuks näib olevat, ja ta hakkas isiklike sümpaatiate ja väärhinnangute pinnalt tegema kaheldava moraalse õigsusega otsuseid, mis viisidki sinna, kuhu viisid. Ei usu, et ta teadlikku isiklikku materiaalset kasu tahtis saada annetajate rahast, tema preemiaks näis pigem olevat tunnustus, märtrioreool, teiste imetlus ja kindlasti ka siiras usk, et see, mida ta teeb, ongi justnimelt püha üritus, mida tema oskab kõige paremini korraldada.
Mis on hämmastavalt loll, on minu meelest hoopis see, kuidas tema ja üldse Eesti 200 seda skandaali käsitlesid – kõige rumalam strateegia oli säärane ütluste andmisest keeldumine ja peitupugemine. Aidata oleks võinud just täielik (vähemalt näilinegi!) ausus, avatus, annetajate jt inimestega samale poolele asumine: nad oleks pidanud ise aktiivselt Ukraina poole tegusid uurima hakkama või vähemalt raevukalt seda uurimist nõudma, näitama, kui hämmingus, pettunud ja õiglusjanused nad selle suhtes on. Sellest oleks suurem osa inimesi aru saanud, kaasa tundnud, ühine pettasaamiskogemus oleks tekitanud nii Lehtme kui E200 suhtes empaatiat ja mõistmist. Praegune eemaletõmbumine tekitas isegi toetajates tunde, et asi ei saa puhas olla.