Teema: Sleep Sense jne.

No aga eks iga ema saabki neist asjadest erinevalt aru. Üks ütleb, et tema laps oli nii tubli ja õppis iseseisva uinumise kahe ööga ära, teine ütleb jällegi, et tema ei suuda lasta oma lapsel üksinda voodis nutta.

Minu ka siis seda teist tüüpi ema. Variant, et laps väljendab oma tundeid valju nutuga ja mina seisan toanurgas ega võta teda sülle oli minu jaoks vastuvõetamatu (no mis tunde see lapses tekitama peab – tema nutab, palub abi, ema lihtsalt vahib pealt ega tee pmst midagi). Mõni teine ema ütleb jällegi, et nt minu laps on traumeeritud (! mitte traumatiseeritud!) sellest, kuidas ta terve oma esimese eluaasta iga öö korduvalt unest virgus ja enne magama ei jäänud, kui mina kohale tormasin ja teda magama jäämisel aitasin. Kumb suhtumine õige on? Vot ei tea. Kui tunned, et suudad oma last unekoolitada (ja arvad, et su lapse psüühika ei saa mõjutatud sellest), siis teegi nii – vaieldamatult on tegu kõige kiiremaid tulemusi toova kavaga.

Minu arvates on väikeste uneabiliste kasutamine ok.Näiteks kaisuloomad, unelapid jms. Beebil võib ju olla mingi ese või asi,mis turvatunnet tekitab ja une toob.

täpselt nii ongi, laps nutab poeleti ees, tahab mingit asja, oleme enesele kindlad ja laseme nutta. Laps ei taha hambaid pesta, nutab, ikka peseme iga õhtu.

Laps ei oska midagi, ei taha midagi teha vanemana, alati protestib nutuga aga just see öine nutt on miskipärast meie jaoks nii õudne.

Minu laps nuttis ilma unekoolitamata palju-palju rohkem, mitu kuud järjest igal õhtul tunde.

Kui lõpuks suurest kurnatusest, ta oli siis u.6-kuune, sleepsense ja Nututa uni läbi lugesin ja nende järgi talitasin, nuttis laps ehk maksimum 3* tund aega esimesel ööl ja 1 tund teisel ööl ja hakkas ise magama.

Olin kõrval, silitasin, lohutasin, hoidsin kätt. hommikul rkab nüüd reibas ja lõbus laps, päevauned on pikad ja rahulikud.

Kas tegin lapsele teie arvates liiga? Kas oleks parem olnud lasta tal kuni aastaseni iga õhtu tundide viisi end magama nutta, sest ta ei osanud ise uinuda, ei õppinud seda iseenesest ära?

Mul 1,5-aastane sünnist saati kehv magaja laps. Olen lugenud nii Sleep Sense´i kui ka teisi Eestis levinud uneraamatuid.

Eks sealt enda lapsele üht-teist kohandada annab, aga need tarkused, mida rakendada nt 4-kuuse puhul, ei pruugi lapse kasvades enam toimida. Kui ma oma lastki vaatan, siis on selle 1,5 a jooksul olnud korduvalt perioode, kui laps on ilusti ise oma voodis uinunud (tavaliselt kestab see õnneaeg u 2 nädalat). Aga siis tuleb mingi järgmine arenguline iseärasus, mis kõik jälle segi pöörab (järgmised hambad, mõni uus oskus, nt käputamine, kõne spurt, nii et laps passib öösel üleval ja vadistab kõiki sõnu, mida teab jne).

Meil on unega maadlemine olnud püsiv ja jätkuv töö, millel ei paistagi lõppu tulevat. 1,5 aasta jooksul on laps kõige pikemalt maganud järjest 2 h, on olnud aegu, kui nädalaid võtab magamajäämine 2-3 h iga õhtu. Ja samas on meil kindel päevakava, õhturutiin, päeva ajal käime pargis või metsas – kui uneraamatuid lugesin, siis ei leidnud midagi, mida päevarutiinis muuta, et laps paremini magaks või magama jääks. Kõik oli nagu korras, aga ometi laps ei maga. Nii et tarkused tarkusteks, aga need tõesti ei pruugi iga lapse puhul toimida. Mõne puhul tõesti aitab ainult aeg.

Uneraamatute näidetes räägitakse, kuidas laps õpetuse peale ilusti magama jääb, aga ei räägita, kas ta ka 3-4 kuu pärast samamoodi magama jääb. Olen tuttavatega laste uneprobleemidest palju rääkinud ja ka neuroloogiga arutanud, tundub, et see õpetamine ei ole selline asi, et korra õpetad ja ülejäänud elu naudid vilju. Laps ei ole staatiline objekt, ka tema muutub ja areneb. Nii et tõesti, tasub lugeda, aga terve mõistusega ja ikka oma pere ja lapse seisukohast sealt asju üle võtta.