Teema: Sõber muutus uhhuutajaks

Ei ole, aitab ehk suhtluse täielik lõpetamine mõneks ajaks

#3825901:

aitab ehk suhtluse täielik lõpetamine mõneks ajaks

Perekoolist muud nõu sa ilmselt iialgi enam ei saa.

“Ära räägi inimesega”, ära räägi mehega, ära räägi naabriga jne – see on perekooli libeinimeste juba pikalt siin kõlanud seisukoht.

Kui räägidki, siis AINULT läbi foorumi; teed siia teema, kirjeldad asju täpselt ja LOODAD, et see uhuusõber loeb.

Selge see, et see variant on suht de-biilne, aga massi vastu ju ei võitle.

#3825919:

Hea sõber jah oli. Nüüd usub mingeid energiatasandeid-välju, käib koolitustel kus jutlustatakse iseenda leidmist (pigem küll kaotamist, reaalsusest väljumist, aga mida mina ka tean).

Sa koolis füüsikatundides ei käinud. Mida seal uskuda. Energia on ju olemas kõigi oma väljadega. Isegi siin oleme ka tänu energiaväljadele. POleks energiaväljasid, poleks elektrit. Aga milleks uskuda asju, mida on võimalik uurida ja endale tõestada, et need on olemas. Kas sina läheneb elektrile usupõhiselt?

#3826036:

Püüaks ikka sõbra jaoks alles jääda kuidagi, kuid mitte end lasta selle sisse vedada, mida tema nüüd usub ja millega tegeleb. Need koolitused ja asjad võivad mööduda, aga sõprusel peaks suurem väärtus olema ja inimesest sellepärast lahti ei ütleks, et väheke muutus, eriti kui on tegu hea inimese ja hea sõbraga. Pigem mõtleksin endamisi, miks ta muutus, mis selle põhjustas.

Hästi nõus sellega. Omast kogemusest – ma mingil eluetapil 20ndates huvitusin väga igasugusest esoteerikast, okultismist, müstikast, lugesin ja uurisin palju. Vbl kaotasin ka natuke liiga ära ennast sinna aga olingi siis mitmes mõttes üsna lost omadega. Kuskil koolitustel küll ei käinud ja teistele mingeid uskumusi ei kuulutanud. Tänaseks, 30+ vanuses, olen vägagi kahe jalaga maa peal, reaalalal tegutsev, aga lihtsalt avatud meelega. Need teemad, kui vahel ette satuvad, on nüüdseks nagu põnev meelelahutus, mis panevad mõtlema elu ja maailma üle. Sõbraga saab ju muudel teemadel ka suhelda – võimalik, et tal on praegu vaimselt keerulisem aeg ja otsib kuskilt tuge ja vastuseid.

Neid muid jututeemasid jääb ühel hetkel väga väheks.

Lähed koos sööma- tema seletab, et kõik on mürgitatud, antibiootikume täis süstitud, geneetiliselt muundatud. Olen ka ise valdavas osas taimetoitlane, aga mitte fanaatiline, pigem pragmaatiline. Tema jaoks pidi kõik olema üliöko, parim toit oma koduaiast korjatud naat ja karulauk. Kohv, karastusjoogid, alkohol on saatanast. Iga toidu ja joogi kohta oli loeng sellest, mis haigusi need põhjustavad. Külakosti ma talle lõpuks enam viia ei julgenud, muidu ehk oleks arvanud, et plaanin teda mürgitada.

Räägid reisimisest- tema räägib keemiapilvedest, mis inimesi mürgitavad. Lisaks tuleb jutt lamedast maast ja sellest kuidas lennukid oma trajektoore muudavad, et meile jääks mulje, nagu oleks maa ümmargune.

Räägid teatrist, kinost, muusikast- tema jaoks on tegemist massikultuuriga, kuhu on peidetud kodeeritud sõnumid inimeste orjastamiseks.

Räägid lastest ja mehest- väga ohtlik teema. Suhetes sõltuvat kõik eelmiste elude valikutest, naised on väekad, aga ebaõnnes on süüdi esiemad e. naisliin. Kui mehega on probleemid, on alati süüdi naine- ei oska olla piisavalt naiselik, sest mehe õnn ja heaolu on täielikult naisenergiast sõltuvad.

Lapsed ei tohi kasutada ühtegi elektroonikavidinat, nutiseadet, masstootmisest tulnud mänguasja. Ainus õige kool on Waldorf, veel parem on koduõpe, et last ajupesu eest kaitsta.
Lapsed käisid riides nagu 19 saj lõpu taluperes- ei mingeid mugavaid ja moodsaid materjale. Vaktsiinid ja arstiabi loomulikult välistatud, isegi hambaarsti juurde lapsi ei viidud. Kodus sünnitamine, rinnaga toitmine vähemalt 3-4 esimest eluaastat.

Päevapoliitika- sel teemal vestleb umbluuga ainult hullumeelne.

Vandenõuteooriad absoluutselt kõige kohta, kuni selleni välja, et ei meid ega maailma reaalselt ei eksisteerigi, kõik on ainult matrix.

Ma parem ei jätka… pea hakkab valutama.

#3826083:

Mis su sõber siis tegi, lasi ennast vaktsineerida?

Haha! Hea! 😀 😀 😀

Minu tutvusringkonnas on väga palju uhhuutajaid. Paljudega suhtlen üsna sageli, aga mitte lähedase sõbranna tasandil. Ehk siis suhtleme, aga mitte igapäevaselt. Nii et see seltskond ei sega mind väga. Osade uhhuutajate toimetamisi näen ma fb-s.

Kui kohtume, siis ongi täpselt nii, nagu keegi kägu eespool kirjeldas. Iga liigutus, iga amps, iga mõte dešifreeritakse lahti ning peetakse loeng kahjulik/kasulik/õige/vale teemal. Väheses koguses on see mõnes mõttes isegi huvitav. Mitte uhhuutamine ise ei ole huvitav, vaid see, kui kaugele mõni inimene selle teemaga läheb ja mida kõike suudab välja mõelda. Kuulan ja noogutan kaasa. Vahel siiski ütlen sekka, et minu arvates on see kõik ilge jama. Aga tegelikult, kujutan ette, kui tohutult väsitav see selle inimese enda jaoks on, kes iga oma tegu ja ampsu sedamoodi analüüsib ja lahti mõtestab.

Huvitav on see, et räägime erinevatel teemadel, aga ühel hetkel liigub sujuvalt jutt ikka esoteerika peale. Ja iga kord saab midagi uut teada. Näiteks viimati sain teada, et kogu söök ja enesehooldusvahendid tuleb osta ökopoest ning tarbida tohib ainult mahetoitu. Kui avaldasin umbusku, et kuidas ta saab nii veendunud olla, et seal ökopoes tegelikult ka maheapelisinid ja -õunad on, siis tema arvates on see täiesti ilmvõimatu, et sellises poes petetakse. Usub, et iga puuvilja koorem, mis kuskilt kaugelt Aafrikamaalt saabub, kontrollitakse läbi. Siis sain teada, et tavalist vett ei tohi juua. Ikka ainult mingit spetsiaalset pudelivett tuleb juua, sest sinna on laetud mingid tervistavad ioonid.

#3825891:

kas on tagasiteed? Ta on jaburuste uskuja, mitte ise nendega teeniv.

Kas sõber on õnnelik ja elab paremini kui enne? Ega muud mõõdupuud polegi. Kui sõbra elukvaliteet paranes, tekivad inimesed, kellega suheldes on rõõm ja õnnelikkus koguaeg kohal, siis võiks ju sõbrana rõõmu tunda. Sa nagu sõbra huvidest üldse ei hooli? Mis sõber sa siis oled, kui sõbra valikuid ei austa. Sõprus on kõigepealt ja eelkõige teise inimese valikute sügav austamine. KUi näed, et sõber on eksiteel, siis lähed sina kui sõber ja räägid temaga. TEMAGA, mitte ei tee teemat perekooli. Pole sa mingi sõber, kui seljataga temast räägid ja otse silma vaadates on kökk-mökk, suu nagu vett täis. Julm sõber oled.

Minul on ka paar endist klassiõde, kellega sai rohkem läbikäidud, aga nad vist kardavad mind. Kui sotsiaalmeedias jagavad igasugu jama  sh. vaktsiini- ja maskivastust, siis minuga kokku saades on püüdlikult minuga nõus jne. Viimane kord isegi avaldasid, et peaks ka vaktsineerima. Nad on natuke lihtsakesed, kes lähevad nende lollakate vooluga kaasa, aga neile rääkida, selgitada – siis saavad aru ja on suht mõistlikud.

#3826336:

#3825891:

kas on tagasiteed? Ta on jaburuste uskuja, mitte ise nendega teeniv.

Kas sõber on õnnelik ja elab paremini kui enne? Ega muud mõõdupuud polegi. Kui sõbra elukvaliteet paranes, tekivad inimesed, kellega suheldes on rõõm ja õnnelikkus koguaeg kohal, siis võiks ju sõbrana rõõmu tunda. Sa nagu sõbra huvidest üldse ei hooli? Mis sõber sa siis oled, kui sõbra valikuid ei austa. Sõprus on kõigepealt ja eelkõige teise inimese valikute sügav austamine. KUi näed, et sõber on eksiteel, siis lähed sina kui sõber ja räägid temaga. TEMAGA, mitte ei tee teemat perekooli. Pole sa mingi sõber, kui seljataga temast räägid ja otse silma vaadates on kökk-mökk, suu nagu vett täis. Julm sõber oled.

On ikka muud mõõdupuud ka. Praegu täpsemalt ei tea, milles see uhhuutamine seiseneb, kuid kui tegemist on pandeemiaajal vaktsiinivastasega, siis tema meelest “parem elu” võib mitmete teiste inimeste jaoks tähendada oluliselt halvemat elu, kuni püsiva tervisekahjustuse või isegi surmani välja. Tegemist on lihtsalt ohtliku inimesega- nagu üldiselt igasugune uhhuutamine on ohtlik, kuna juhib inimesi kontrollitud tervisehoolduse juurest kontrollimata juurde, pahatihti lihtsalt petiste ja kelmine manu (kelledeks igasugused nõiad, gurud ja teadmamehed on). Teiseks, misasi on sõber? Keegi, kellel on hea elu? Ei, sõber on see, kellega on huvitav ja tore olla. Lamemaalasega pole ei huvitav ega tore olla. Seetõttu on küsitav, kas lamemaalane ikka on üldse sõber, on seal üldse “sõbra materjali”? Mul oli 2 “pühapäevasõpra”, kellega varem suhtlesin, kuid enam ei suhtle, sest mis ma ikka seda lolli möla kuulan. Pealegi olid tülid lihtsad tulema, sest nad muutusid üllatavalt tundlikeks selles suhtes, kui kahtlesin nende ausalt öelda päris rumalates väidetes. Kas ma olen nüüd halb sõber? Lollus.

Olen samuti sarnases olukorras – sõbranna küll esoteerikast ei räägi, aga pööras pärast üht elumuutust nii ära, et iga süütu lause või ütlemine tekitab paranoiasid. Ta veedab päevi ja kuid ainult sellest jahudes, mida see inimene selle lausega siiski mõtles. Aga kuna ta inimese käest seda kunagi otse ei küsi, siis ei saagi ta seda kunagi teada. Ettekujutlused lähevad järjest hullemaks ja paranoiasid tekitavate inimeste ja lausete hulk järjest kasvab. Väidete õigsuses kahtlemine või soovitused otse rääkida tekitavad väga ägeda vastureaktsiooni. Palusin tal psühholoogiga vestelda, sest see pidev sumin peas on talle endale ka kurnav ja minu meelest on tal depressiivsed hood, aga ta ei lähe.

Ootan, et ta paraneks ja et see pidev ketramine ta peas lõpeks… Praegu ei oska suurt midagi teha. Pärast kahte aastat tundide viisi iganädalast ärakuulamist rohkem ei suuda.

#3826336:

#3825891:

kas on tagasiteed? Ta on jaburuste uskuja, mitte ise nendega teeniv.

Kas sõber on õnnelik ja elab paremini kui enne? Ega muud mõõdupuud polegi. Kui sõbra elukvaliteet paranes, tekivad inimesed, kellega suheldes on rõõm ja õnnelikkus koguaeg kohal, siis võiks ju sõbrana rõõmu tunda. Sa nagu sõbra huvidest üldse ei hooli? Mis sõber sa siis oled, kui sõbra valikuid ei austa. Sõprus on kõigepealt ja eelkõige teise inimese valikute sügav austamine. KUi näed, et sõber on eksiteel, siis lähed sina kui sõber ja räägid temaga. TEMAGA, mitte ei tee teemat perekooli. Pole sa mingi sõber, kui seljataga temast räägid ja otse silma vaadates on kökk-mökk, suu nagu vett täis. Julm sõber oled.

Miks ei või foorumis arutleda? Kuidas see seljataga rääkimine on? Ma olen küll kannatlik inimene, aga ma vist ei vajakski niisuguse suhtumisega sõpra, kes lubab ainult endaga rääkida ja keda teistega kunagi arutada ei tohi. Nii tundliku inimesega oleks väga raske suhelda, olgu uhuutaja või mitte.

Kurb. Olen ise ka kaotanud oma parima sõbranna (sugulane veel ka). Olime lapsepõlvest saadik lähedased ja nii pea 40 aastat. Jah, algul sisendasin endale, et see on mööduv või katsusin mõelda, et kõik me oleme erinevad. Aga see kõik süvenes. Kõik katsed teda maa peale tagasi tuua lõppesid temapoolse kaastundliku pilguga minu kui ajupestu poole. Ja nagu keegi eespool kirjutas, jääb ühiseid jututeemasid järjest vähemaks. Nüüd kohtume ainult suguvõsa üritustel ja näen kõrvalt, mida ta endaga teinud on 🙁