Teema: Sõbrad ja nende koduloomad

Viimasele. Ei tea, kas ikka on päris sama asi. Lapsed võeti alati külla kaasa.
Natuke sarnane olukord on meilgi tekkinud.
Aga ma katsun mitte pettunud olla, sest see on teise pere asi ja ju neil oli seda looma vaja, kui nii väga tahtsid. Aga kohtumisi on küll vähem, kui varem.

Natuke loomasõbra-vaatevinkist ka 🙂 Meil on kaks suurt ja ülisõbralikku koera (sellist tõugu, mille kohta koeri vähegi tundvad inimesed teavad, et nad on kurjad ainult üliharvadel juhtudel). Külalisi oleks hea vastu võtta, kui külalised vähegi kuulaks meie soovitusi, kuidas koertega käituda. Koerad on külaliste tulles elevil, aga kui neist suurt välja ei tehta, siis lähevad nurka magama ja ei sega kedagi. Mõned, eriti just vanemad sugulased, on aga veendunud, et tuleb neile tingimata oma taldrikust söögipalu pakkuda ja seda hoolimata meie keelamisest. Tulemuseks see, et pärast nad on hädas ja pahased, et miks koer oma ilase koonu neile sülle topib ja tüütab. Meil on aga raske looma keelata, kui külaline teda sellise käitumise eest hoopis söögipaladega premeerib. Ja teine tagajärg on see, et koeral pärast kõht korrast ära.

Teine liik külalisi on need, kes on oma lapsi paaniliselt kõigist loomadest eemale hoidnud, selle asemel et sõbraliku loomaga käitumist ja mõistlikku ettevaatlikust õpetada. Tulemuseks on see, et laps satub hüsteeriasse kui koer ühe sammukese tema suunas teeb. Kiljudes eest ära jooksev laps aga tundub koerale piisavalt põnevana,et teda just taga ajama hakata. Kui me siis kõvasti vaeva nägime ja lapsed ära veensime, et koerad pole ohtlikud, läks asi teise äärmusesse – lapsed hakkasid hoopis koeri kiusama ja neid ise suure kisa saatel taga ajama. Siis oleme jälle pahad kui keelama hakkame.
(Samas oleme loomulikult alati ka oma koerad eraldi tuppa kinni pannud kui on näha,et külalised nende lähedust ei talu.)

Ei, mul ei ole sellist situatsiooni olnud, kus ei taha enam kellelegi külla minna tema loomade pärast.

Küll aga olen pidanud suhtluse katkestama või seda tublisti koomale tõmbama, kui mõne (endise) sõbra perre sünnivad lapsed, keda nende vanemad kasvatama ei vaevu. Mul on paar tuttavate peret, kus laste käitumine on vaimselt väga agressiivne- tormavad elutuppa, kus täiskasvanud istuvad ja jutlevad, röögivad oma juttu täiskasvanute jutule vahele, virutavad külalisele mingi mänguasja hooga sülle ja käsivad seda vaadata, kamandavad kuskile, nõuavad emalt et ema peab nendega nüüd kohe midagi vaatama jooksma jne. Ja ema pöörab lapse tulles silmapilk külalisele selja, ignoreerides tolle juttu ning katkestades ise külalist poolelt sõnalt lapse kasuks: “Jaa, kullake, mis on?” Ei jäänud mul muud üle, kui selline sõbranna endiseks sõbrannaks arvestada.

Kujutan ette, et kui asendada sõna “laps” sõnaga “loom”, siis võib tulemus olla sarnane. Kui ikka nt istun elutoas ja tahaks kümme minutit pereemast sõbrantsiga juttu ajada, ent sisse tormab nende koer ja pereema keerab mulle selja ning hakkab koeraga mängima, siis ilmselt lahkuksin sealt viisakalt ja rohkem külla ei tikuks. Muidu elamise olukord, kitsus ja lõhnad mind eriti ei huvita. Kui on tore sõbranna, siis võin temaga lobiseda ükskõik kus ja ükskõik mis taustal.

Kägu kirjutas:

Siis küsiks mina selle Üldistava küsimuse, et kuskohas te näete, kohtate neid hordide viisi kasvatamatuid lapsi. Mul on 3-4 tuttavat lastega perekonda ja mitte üheski ei lasta lapsel teha seda, mis pähe tuleb.

Aga minul on 30 tuttavat lastega perekonda, kellega aeg-ajalt mis tahes tasandil suhtleme. Osa neist on minu enda sõbrannad, klassiõed, mu abikaasa sõbrad, klassivennad; siis kummagi lapse kooli- või klassikaaslased ja lõpuks lihtsalt lähikonnas elavad nn naabrid. Neist 30-st on umbes 3-4 sellist peret, kus tantsitakse lapse pilli järgi. On seda palju või vähe, jääb sinu enese otsustada.

Jah, nüüd ütled kindlasti, et ärgu ma siis suhelgu sellistega jne. Omal algatusel ma seda enam ei teegi, aga kui toimub nt klassikokkutulek koos peredega, siis oleks minust veidi lapsik jätta vilistlaste kokkutulekule minemata põhjusel, et ühe klassiõe pere ei oska ennast ühe viieaastase nagamanni ees kehtestada! 🙂

Mulle loomad meeldivad, endalgi on. Aga ühele sõbrannale tema mitme bernhardiini pärast eriti enam külla ei taha minna. Karvad ja koeralõhn ei häiri, aga ma ei suuda koerte ila ära taluda, reaalselt hakkab paha. Ma ei julge seal kohvigi juua, sest olen seda ila levikut kõigele näinud. Praegugi kisub iiveldama, ei taha rohkem edasi mõelda. Sõbranna on harjunud ja need on tema loomad, arusaadav, et teda ei häiri. Ma käin tema juures ikka, kui ta kutsub, aga pärast on natuke räpane olla. See pole tema süü, see on minu foobia.
Lapsed meeldivad mulle ka, endalgi on. Aga kasvatamatud lapsed ei ole toredad ja neid ikka jagub. Rohkem kui kasvatamatuid loomi. Aga ei loomade ega laste pärast ole ma kellegagi sõbrustamist järgi jätnud.
Küll aga olen kõvasti eemaldunud ühest väga armsast sõbrannast, põhjuseks nutitelefon…
Laste ja loomade puhul on andestatav, et inimese tähelepanu hajub, kui tuleb laps või loom mingi mure või rõõmuga. Aga kui ma olen külla kutsutud ja sõbranna iga paari lause tagant telefoni kiikab, katkestab minu juttu, et näidata mulle mingit pilti, kui ta ise rääkides äkki telefoni vahtima hakkab ja vait vajub, siis… Siis ma tunnen ennast ebaolulisena ja väheoodatuna, kuigi see päriselt nii ei pruugigi olla. Olen sellel teemal ka rääkinud sõbrannaga ja ta ei kuulnud suurt midagi, sest et telefon parasjagu surises. Ja nii üks ilus pikk sõprus otsa saigi.

Kägu kirjutas:

Ühed on sõbrad, kellega perekonniti väga tihedalt suhtlesime. Mingi periood oli selline, kus pea iga nädalavahetus olime emmal-kummal külas, tihtipeale ka öösel, käisime koos väljasõitudel ja nädala sees suhtlesime telefonitsi või facebooki kaudu igapäevaselt. Neil oli sel ajal üks kass ja koer, kes pooleldi õuekoer. Suhtlus hakkas aga vähemaks jääma, kui nad võtsid omale veel ühe koera ja siis veel ühe ja siis veel kaks kassi.

Kägu kirjutas:

Teiste tuttavatega sama lugu. Algul oli neil 1 põlvekõrgune toakoer+mingi puuriloom. Suhtlesime ka tihedalt, mitu korda kuus külas jne. Nüüd on neilgi kolm suurt koera korteris.

Ausalt, minu esimene spontaanne mõte seda teemaalgatust lugedes oli, et mõlemad need pered võtsid omale rohkem koduloomi just selleks, et niisugusest “sõpruserünnakust” pääsemiseks ettekäänet saada.

Andke andeks, aga minu arvates ei ole nii tihe suhtlemine enam loomulik peale teismeiga. Kahekümnendates hakkavad inimesed juba endale oma isiklikku identiteeti looma, ja karjamentaliteet hakkab lahtuma. Kolmekümnendate poole jõudes on oma pere identiteet juba veelgi tähtsam. Kui sa aga oled sunnitud nii tihedalt suhtlema nagu kasvõi siin esimeses näites kirjeldati, siis ei olegi ju enda ja oma pere arendamiseks aega, kogu aeg on mingid teised inimesed servakese peal istumas.

Kui saadakse lapsed, siis on loomulik, et tekib rohkem oma pere “mulli”- peabki tekkima. Kui lapsi pole, siis tehakse sedasama vahel koduloomade abiga.

Mul ühed tuttavad pidasid rotveilerit. Täiskasvanud koer ja oli nii toas kui ka õues. Koer aga pidas pereliikmeid nii enda omaks, et kui külalised tulid, siis nii kui keegi oli perenaisele lähemal kui 1.5 meetrit, hakkas rotikas hambaid näitama.
Ja nii oligi, külalistega laua taga istudes istus seal ka rotikas ja pidas valvet. Nii kui keegi veidigi lähemale läks, olid hambad väljas ja minu mäletamist mööda ta isegi naksas kedagi. Pererahvas ainult naeris ja ütles, et pole midagi. No tõesti, istuda uriseva ja hambaid näitava rotika kõrval, kelle käitumist ma ette ei tea, pole nagu teab mis külaskäik.

Kägu kirjutas:

Noh jah…
Eks iga loomaomanik kiidab oma lemmikut alati ja väidab, et ega ta ju ei tee midagi, on ülisõbralik jne. Olen ka mina sellistega kokku puutunud ja olen nõus – loom ei teegi midagi, kui ise ei alusta. Aga lõhna, karvu, tüütut sebimist ei saa üheltki loomalt “ära võtta”, kuid peremehe nägemusse see ei jõua. Tema arvates on loom endiselt nunnu.
Minu jaoks sisetingimustes peetavad suured koerad on out, olgu nad nii armsad, vaised ja kenakesed, kui saab olla. Just laupäeval käisin külas peres, kus lisaks väikelapsele ja tema asjadele siiberdas ringi noor suur koer oma asjadega, mida ta siis näidata ja tuua tahtis. Jah, mitte mulle, sest olin võõras, aga oma peremehele, sest väike armukadedushetk lõi välja – miks tema jumal tegeleb võõrastega, kui on ju ometi olemas tema, inimese parim sõber?!
See sahmimine väikses ruumis samal diivanil, kus ka inimesed istusid oli tüütu. Jätkuvalt – koer ei teinud kordagi häält, ei tulnud pead sülle toppima, ei luninud kooki – kõik oleks justkui korras ju?
Tema toidunõud olid eeskojas, kust möödudes astusin sokkis mitme kõva krõpsu peale.
No pole viga..
Tema karvu leidsin pärast oma riietelt.
See juba ei meeldi nii väga..
Tema spetsiifiline lõhn oli veel pikka aega ninas.
Elab üle, aga rohkem ei taha tunda.

Mis ma siis kokkuvõtteks ülteks?
Loom oligi vait ja viisakas, nagu kommenteeria ütleb. Pahad küllatulijad kiusavad-rikuvad reegleid? Jah, on selliseid inimesi. Olen ka neid kohanud.
Aga kas koer on ikka nii nähtamatu ja tajumatu, kui peremees ise arvab? Eriti siseruumides?

Polegi eitanud neid asju. Loomulikult on meie elamises koeralõhn. Ise igapäevaselt ei tunne, sest oleme harjunud (pikemalt reisilt tulles aga tunneme). On karvu ka ja neid tekib palju ja kiiresti, hoolimata sagedasest koristamisest. Me oleme ise selle valiku teinud, et koeri pidades lepime koerapidamise miinuspooltega, sh ka sellega, et mõned tuttavad ei taha meil koerte tõttu külas käia (seda ka hoolimata sellest, et üritame oma koeri kasvatada ja vältida seda, et nad inimesi tüütaks). Kui isegi ühe külaskäiguga tuntav koeralõhn ja ehk riiete külge jääv väike kogus karvu on nii häiriv, et meiesugustele külla ei taha tulla, siis ei saa meie sinna midagi parata. Lemmikloomad on ikkagi võetud meie pere, aga mitte meie kõikvõimalike potentsiaalsete külaliste soovil. Õnneks on meil piisavalt sõpru, kellele meie koerad meeldivad (mõned isegi külastavad koerte pärast meid sagedamini kui muidu).

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Natuke loomasõbra-vaatevinkist ka Meil on kaks suurt ja ülisõbralikku koera (sellist tõugu, mille kohta koeri vähegi tundvad inimesed teavad, et nad on kurjad ainult üliharvadel juhtudel). Külalisi oleks hea vastu võtta, kui külalised vähegi kuulaks meie soovitusi, kuidas koertega käituda. Koerad on külaliste tulles elevil, aga kui neist suurt välja ei tehta, siis lähevad nurka magama ja ei sega kedagi. Mõned, eriti just vanemad sugulased, on aga veendunud, et tuleb neile tingimata oma taldrikust söögipalu pakkuda ja seda hoolimata meie keelamisest. Tulemuseks see, et pärast nad on hädas ja pahased, et miks koer oma ilase koonu neile sülle topib ja tüütab. Meil on aga raske looma keelata, kui külaline teda sellise käitumise eest hoopis söögipaladega premeerib. Ja teine tagajärg on see, et koeral pärast kõht korrast ära.

Teine liik külalisi on need, kes on oma lapsi paaniliselt kõigist loomadest eemale hoidnud, selle asemel et sõbraliku loomaga käitumist ja mõistlikku ettevaatlikust õpetada. Tulemuseks on see, et laps satub hüsteeriasse kui koer ühe sammukese tema suunas teeb. Kiljudes eest ära jooksev laps aga tundub koerale piisavalt põnevana,et teda just taga ajama hakata. Kui me siis kõvasti vaeva nägime ja lapsed ära veensime, et koerad pole ohtlikud, läks asi teise äärmusesse – lapsed hakkasid hoopis koeri kiusama ja neid ise suure kisa saatel taga ajama. Siis oleme jälle pahad kui keelama hakkame.
(Samas oleme loomulikult alati ka oma koerad eraldi tuppa kinni pannud kui on näha,et külalised nende lähedust ei talu.)

Noh jah…
Eks iga loomaomanik kiidab oma lemmikut alati ja väidab, et ega ta ju ei tee midagi, on ülisõbralik jne. Olen ka mina sellistega kokku puutunud ja olen nõus – loom ei teegi midagi, kui ise ei alusta. Aga lõhna, karvu, tüütut sebimist ei saa üheltki loomalt “ära võtta”, kuid peremehe nägemusse see ei jõua. Tema arvates on loom endiselt nunnu.
Minu jaoks sisetingimustes peetavad suured koerad on out, olgu nad nii armsad, vaised ja kenakesed, kui saab olla. Just laupäeval käisin külas peres, kus lisaks väikelapsele ja tema asjadele siiberdas ringi noor suur koer oma asjadega, mida ta siis näidata ja tuua tahtis. Jah, mitte mulle, sest olin võõras, aga oma peremehele, sest väike armukadedushetk lõi välja – miks tema jumal tegeleb võõrastega, kui on ju ometi olemas tema, inimese parim sõber?!
See sahmimine väikses ruumis samal diivanil, kus ka inimesed istusid oli tüütu. Jätkuvalt – koer ei teinud kordagi häält, ei tulnud pead sülle toppima, ei luninud kooki – kõik oleks justkui korras ju?
Tema toidunõud olid eeskojas, kust möödudes astusin sokkis mitme kõva krõpsu peale.
No pole viga..
Tema karvu leidsin pärast oma riietelt.
See juba ei meeldi nii väga..
Tema spetsiifiline lõhn oli veel pikka aega ninas.
Elab üle, aga rohkem ei taha tunda.

Mis ma siis kokkuvõtteks ülteks?
Loom oligi vait ja viisakas, nagu kommenteeria ütleb. Pahad küllatulijad kiusavad-rikuvad reegleid? Jah, on selliseid inimesi. Olen ka neid kohanud.
Aga kas koer on ikka nii nähtamatu ja tajumatu, kui peremees ise arvab? Eriti siseruumides?

Sinule tahaksin soovitada, et kui sa sõbraga suheldes absoluutset vaikust ja rahu ootad, oleks ehk parem kohtuda edaspidi kusagil neutraalsel pinnal, nt kohvikus. Minnes teisele koju külla, ei ole ju reaalne eeldada, et pereema sinu küllatuleku ajaks terve muu perekonna täielikult ära elimineerib ning lapsed-loomad-mehe luku taha paneb või kuidagi välja lülitab, lisaks oma kodu ära desinfitseerib, et mitte kusagil koera või mehe lõhna poleks. Nad on endiselt olemas, see on nende kodu.

Kusagilt jookseb loomulikult piir, kust alates tunneb külaline end pererahva igapäevaelu keskel kutsumata tegurina – nagu siin toodud näidetes a la külaliste jutule oma asju vahele röökivad lapsed, ilase suu sülle toppivad koerad, võõrustamise asemel hoopis nutitelefonis või arvutis istuv võõrustaja jne. Aga see, et mõni pereliige lihtsalt olemas on, sinna ei saa midagi parata. Kui ei meeldi, kohtuge väljaspool kodu.

Kägu kirjutas:

Sõbranna koer hammustas mind raseduse ajal säärest. Peale seda pole ma tema juures käinud (2 aastat)

Mitterasedana oleksid edasi käinud?

Ma kuulun ka nende hulka, kelle jaoks mõne pere laps on hullem kui koer.
Tegelikult isegi mitte laps, suurim probleem oli meil ühe perega kus laps on küll hüpik aga sellega tuleks toime kui lapse isa, ehk siis minu sõbranna mees, poleks iga kord kui nende laps nutma hakkas, süüdistanud et meie laps talle haiget tegi.
Seda peret hakkasin küll vältima.
Mis loomadesse puutub, siis üht pere kus suur ja karvane koer, on eriti karvaperioodidel raske külastada. Olen üritanud siis neid rohkem külla kutsuda. Sest õhus lendlevad ja igale poole maanduvad karvad on päris jube nähtus kui ise pole harjunud karvade sees elama. Umbes et jood kohvi ja siis äkki vaatad et kohvi sees karv või siis niisama räägid ja karv lendab suhu.
Kui ilane koer väga intensiivselt külalisi nuusib ja togib, määrides riided ja olles lihtsalt pisut ebameeldiv, siis ma hindaks ka kui omanik püüaks oma koera tagasi hoida, selle asemel et heldinult kiita, et näed kui nummi koer, nii tahab musitada ja kallistada, kas pole tore!

koer koeraks, aga mu tuttaval jooksevad rotid lahtiselt ringi, pikad sabad järel tolknemas. jube tore küll kohvi ja keeksi kallal maiustada kui siuksed elukad mööda põrandaid, laudu ja diivaneid ringi kimavad. tahaks rotilõksu järele haarata, ausõna!

Kägu kirjutas:

Teine liik külalisi on need, kes on oma lapsi paaniliselt kõigist loomadest eemale hoidnud, selle asemel et sõbraliku loomaga käitumist ja mõistlikku ettevaatlikust õpetada. Tulemuseks on see, et laps satub hüsteeriasse kui koer ühe sammukese tema suunas teeb. Kiljudes eest ära jooksev laps aga tundub koerale piisavalt põnevana,et teda just taga ajama hakata. Kui me siis kõvasti vaeva nägime ja lapsed ära veensime, et koerad pole ohtlikud, läks asi teise äärmusesse – lapsed hakkasid hoopis koeri kiusama ja neid ise suure kisa saatel taga ajama. Siis oleme jälle pahad kui keelama hakkame.
(Samas oleme loomulikult alati ka oma koerad eraldi tuppa kinni pannud kui on näha,et külalised nende lähedust ei talu.)

See koerte kartmine ei ole kasvatuses kinni, see on bioloogilise taustaga reaktsioon. Mina olen kogu aeg oma lapsi püüdnud koertega õigesti käituma õpetada. Aga teatud vanuseni üks mu lastest lihtsalt röökis niipea kui looma nägi. Ainus mis aitas oli harjumine. Kui ta mõne loomaga ära lõpuks harjus, siis enam ei röökinud, küll aga läks paanikasse iga kord kui loom talle lähenes. See on puhtalt väikselapse ellujäämisinstinkt, evolutsiooniga meile kaasa antud. Teine asi on see loomade kiusamine. Lapsed on erinevad, mõnele lapsele tuleb raske vaevaga ja aastaid treenitava oskusena õpetada kuidas mitte teistele liiga teha, ta läheb liiga hoogu ja ei tunneta oma jõudu, ei saa aru, millal teeb kellelgi liiga. Eriti hull on olukord, kus ta võitleb enda himuga ja on enda meelest kohutavalt vapper, et koerale ligi julgeb minna. Selles tugevas stressi ja pingeseisundias ta ei saa aru, kui loomale haiget teeb. Selle käitumismustri välja kasvatamine ei võta aega tund või paar vaid mõne lapse puhul mitu aastat. Sul on lihtsalt ebarealistlikud ootused väikelaste suhtes.

Täielik absurdsus. Mul ja mu paljudel tuttavatel on tänu ühisele erialale – tõuloomad, varjupaigaloomad – palju kogemusi laste ja loomadega ning see väide, et laps evolutsiooniteooria põhjal mingit looma kardaks, on nonsens. Kaasasündinud hirmud on meil hirm kõva hääle ja kukkumise ees. Kõik!
Laps kardab seda, mida kardavad vanemad.
Kuigi mina kardan paanikani ämblikke ja üldse kõiki maailma putukaid – sest mu ema ja vanaema kartsid – siis olen teadlikult lastele õpetanud, kuidas putukaid õrnalt kätte võtta ja uksest välja viia. Harjutamine teeb meistriks ja minu lapsed teavad, kuidas loomadega käituda, et nad sind ei kardaks ja kuidas putukaid niimoodi transportida, et nad jalust ära saaksid. Ka lõunamaiste suurte putukate ja tõukudega pole meil enam probleeme. Lapsed pigem tunnevad põnevust, et Ohh kui lahe suur röövik, mis siis, et röövik vaevu pihku mahub. Tavaliste hobuste, koerte ja kassidega on kõik meie tutvusringkonna lapsed kogenud ja kokku puutunud ning oskavad nendega toime tulla. See pole kaasasündinud asi, selle nimeks on teavitamine ja harjutamine ja enda emotsioonide ja hirmude kontrollimine.

Kägu kirjutas:

koer koeraks, aga mu tuttaval jooksevad rotid lahtiselt ringi, pikad sabad järel tolknemas. jube tore küll kohvi ja keeksi kallal maiustada kui siuksed elukad mööda põrandaid, laudu ja diivaneid ringi kimavad. tahaks rotilõksu järele haarata, ausõna!

Kas sa asetad siis keeksilõigu lahtiselt otse lauale? Minu kasvatus on küll selline, et ei aseta kunagi keeksi ega kooki ega leiba lahtiselt laua peale, vaid ikka käib puhas taldrik alla. See peaks olema elementaarne. Ning puhtad taldrikud on enamasti laotud kas kinnisesse nõudekappi või pesukuivatusrestile, kus nad asuvad serviti – seega on välistatud, et keegi neile peale roniks.

Kusjuures, ka mina ise kõnnin kodus sageli ringi paljajalu ning praegu istun diivanil, paljad jalad samuti diivanile tõstetud. Needki tallad on täna käinud mööda kodu põrandaid ja nüüd on diivanil. Samuti teevad ka mu lapsed ja mees. Nii et – milles probleem on? Ehk, mille poolest on toas lemmikloomadena peetavate rottide jalad mustemad minu enda omadest?

P.S. Inimeste toitu lemmikloomadel puutuda-lakkuda loomulikult ei luba.