Natuke loomasõbra-vaatevinkist ka
Meil on kaks suurt ja ülisõbralikku koera (sellist tõugu, mille kohta koeri vähegi tundvad inimesed teavad, et nad on kurjad ainult üliharvadel juhtudel). Külalisi oleks hea vastu võtta, kui külalised vähegi kuulaks meie soovitusi, kuidas koertega käituda. Koerad on külaliste tulles elevil, aga kui neist suurt välja ei tehta, siis lähevad nurka magama ja ei sega kedagi. Mõned, eriti just vanemad sugulased, on aga veendunud, et tuleb neile tingimata oma taldrikust söögipalu pakkuda ja seda hoolimata meie keelamisest. Tulemuseks see, et pärast nad on hädas ja pahased, et miks koer oma ilase koonu neile sülle topib ja tüütab. Meil on aga raske looma keelata, kui külaline teda sellise käitumise eest hoopis söögipaladega premeerib. Ja teine tagajärg on see, et koeral pärast kõht korrast ära.
Teine liik külalisi on need, kes on oma lapsi paaniliselt kõigist loomadest eemale hoidnud, selle asemel et sõbraliku loomaga käitumist ja mõistlikku ettevaatlikust õpetada. Tulemuseks on see, et laps satub hüsteeriasse kui koer ühe sammukese tema suunas teeb. Kiljudes eest ära jooksev laps aga tundub koerale piisavalt põnevana,et teda just taga ajama hakata. Kui me siis kõvasti vaeva nägime ja lapsed ära veensime, et koerad pole ohtlikud, läks asi teise äärmusesse – lapsed hakkasid hoopis koeri kiusama ja neid ise suure kisa saatel taga ajama. Siis oleme jälle pahad kui keelama hakkame.
(Samas oleme loomulikult alati ka oma koerad eraldi tuppa kinni pannud kui on näha,et külalised nende lähedust ei talu.)
Noh jah…
Eks iga loomaomanik kiidab oma lemmikut alati ja väidab, et ega ta ju ei tee midagi, on ülisõbralik jne. Olen ka mina sellistega kokku puutunud ja olen nõus – loom ei teegi midagi, kui ise ei alusta. Aga lõhna, karvu, tüütut sebimist ei saa üheltki loomalt “ära võtta”, kuid peremehe nägemusse see ei jõua. Tema arvates on loom endiselt nunnu.
Minu jaoks sisetingimustes peetavad suured koerad on out, olgu nad nii armsad, vaised ja kenakesed, kui saab olla. Just laupäeval käisin külas peres, kus lisaks väikelapsele ja tema asjadele siiberdas ringi noor suur koer oma asjadega, mida ta siis näidata ja tuua tahtis. Jah, mitte mulle, sest olin võõras, aga oma peremehele, sest väike armukadedushetk lõi välja – miks tema jumal tegeleb võõrastega, kui on ju ometi olemas tema, inimese parim sõber?!
See sahmimine väikses ruumis samal diivanil, kus ka inimesed istusid oli tüütu. Jätkuvalt – koer ei teinud kordagi häält, ei tulnud pead sülle toppima, ei luninud kooki – kõik oleks justkui korras ju?
Tema toidunõud olid eeskojas, kust möödudes astusin sokkis mitme kõva krõpsu peale.
No pole viga..
Tema karvu leidsin pärast oma riietelt.
See juba ei meeldi nii väga..
Tema spetsiifiline lõhn oli veel pikka aega ninas.
Elab üle, aga rohkem ei taha tunda.
Mis ma siis kokkuvõtteks ülteks?
Loom oligi vait ja viisakas, nagu kommenteeria ütleb. Pahad küllatulijad kiusavad-rikuvad reegleid? Jah, on selliseid inimesi. Olen ka neid kohanud.
Aga kas koer on ikka nii nähtamatu ja tajumatu, kui peremees ise arvab? Eriti siseruumides?
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 07.01 07:37; 07.01 17:13;