Esileht Pereelu ja suhted Sõbrad ja nende koduloomad

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )

Teema: Sõbrad ja nende koduloomad

Postitas:

Kas teil on selliseid juhtumeid olnud, kus sõprus on jäänud soiku tänu koduloomadele? Endal on nüüd juba kaks sellist olukorda.
Ühed on sõbrad, kellega perekonniti väga tihedalt suhtlesime. Mingi periood oli selline, kus pea iga nädalavahetus olime emmal-kummal külas, tihtipeale ka öösel, käisime koos väljasõitudel ja nädala sees suhtlesime telefonitsi või facebooki kaudu igapäevaselt. Neil oli sel ajal üks kass ja koer, kes pooleldi õuekoer. Suhtlus hakkas aga vähemaks jääma, kui nad võtsid omale veel ühe koera ja siis veel ühe ja siis veel kaks kassi. Praegu on neil 3 suuremat kasvu koera ja 3 kassi. Ütlen ausalt, et ei tahtnud enam eriti külla minna. Tundsin, et 30 ruutmeetrist elutoa-köögi pinnast, millel koerad võisid liikuda, jääb kogu kambale väheks ja lisaks on 3 koeraga ikka seda koerahaisu ka korralikult tunda, küüri palju tahad. Samuti jäid ära nende külastused meie juurde ja ühised väljasõidud, kuna nad pidid kodus loomade eest hoolitsema. Nii jäigi suhtlus aina harvamaks ja harvemaks, algul jäid paaritunnised päevased kohvitamised aga praegu pole neid oma pool aastat enam näinudki, facebookis korra kuus umbes kirjutame.
Teiste tuttavatega sama lugu. Algul oli neil 1 põlvekõrgune toakoer+mingi puuriloom. Suhtlesime ka tihedalt, mitu korda kuus külas jne. Nüüd on neilgi kolm suurt koera korteris. See koerahais, mis ninna lööb sisse astudes, on pehmelt öeldes jube. Lisaks on nende koertega käidud koertekoolis vaid 1-2 tunnil ja edasi ei viitsitud käia. Rääkis veel, et polnud aega käia ja pealegi oskavat ta ise ka õpetada. Koerad aga ähivad näkku kui istun, võtavad taldrikult sööki, kui korraks pilgu mujale keeran, hüppavad vaat et pikali ja peremehed ainult leebelt keelavad. Nendega nüüd suhtlengi ainult telefonitsi või väga harva saame kuskil kokku.
Tegelikult kahju, sest mõlemad olid head sõbrad. Nüüd tunnen, et olen nad tänu loomahullusele kaotanud ja kuna juba kaks sellist juhtumid, siis see pani mõtlema, kas asi on äkki hoopis minus, olen ma nii sallimatu loomade suhtes?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

sama asi oleks siis, kui sõbrad oleks lapse(d) saanud

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Viimasele. Ei tea, kas ikka on päris sama asi. Lapsed võeti alati külla kaasa.
Natuke sarnane olukord on meilgi tekkinud.
Aga ma katsun mitte pettunud olla, sest see on teise pere asi ja ju neil oli seda looma vaja, kui nii väga tahtsid. Aga kohtumisi on küll vähem, kui varem.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 06.01 12:10; 06.01 15:17; 06.01 15:41;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minul tuli ka kohe mõte, et sama, nagu oleks majas kasvatamatud lapsed. Meil on kaks peret, kellega suhtlemine on soiku jäänud, sest lapsed dikteerivad nende perede elu. Külla minnes, siis läksime külla lastele, kes meile oma joonistusi näitasid ja kleepse ja mingeid mängukaarte jne. Tegid meile viktoriini, mis muidugi polnud üldsegi huvitav meie jaoks. Võiks kannatada viisakalt suhtlemist u 15 min, aga mitte kogu külasoleku aja. Võtsin kaasa tordi, kaunistasin, nikerdasin. 5-aastane perepojake nokkis minu nikerdatud kaunistused tordi pealt ära ja veel head-paremat, kaevus käppapidi tordi sisse. Pole vahet, kas tema või koer.
Ainult et lapsed on pühad lehmad. Ei tohi vanematele öelda, et keelake oma lapsi, või ise keelata. Oled kohe paha tädi. Ütlesin kord ühele külalisele, et mis sa undad siin, jää juba vait! Koolieelikust jõmpsikas jonnis juba pool tundi, just nimelt undas sellise madala monotoonse ninahäälega. Ema krabas ta minu ütlemise peale kaissu, ütles: ole tasa, tibuke, tädi XX-le ei meeldi! Nagu krt teistele kellelegi meeldiks?!
Nii et absoluutselt pole vahet, kasvatamatu koer või kasvatamatu laps, minu jaoks ühtviisi ebameeldivad mõlemad.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.01 12:56; 07.01 00:51;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Natuke loomasõbra-vaatevinkist ka 🙂 Meil on kaks suurt ja ülisõbralikku koera (sellist tõugu, mille kohta koeri vähegi tundvad inimesed teavad, et nad on kurjad ainult üliharvadel juhtudel). Külalisi oleks hea vastu võtta, kui külalised vähegi kuulaks meie soovitusi, kuidas koertega käituda. Koerad on külaliste tulles elevil, aga kui neist suurt välja ei tehta, siis lähevad nurka magama ja ei sega kedagi. Mõned, eriti just vanemad sugulased, on aga veendunud, et tuleb neile tingimata oma taldrikust söögipalu pakkuda ja seda hoolimata meie keelamisest. Tulemuseks see, et pärast nad on hädas ja pahased, et miks koer oma ilase koonu neile sülle topib ja tüütab. Meil on aga raske looma keelata, kui külaline teda sellise käitumise eest hoopis söögipaladega premeerib. Ja teine tagajärg on see, et koeral pärast kõht korrast ära.

Teine liik külalisi on need, kes on oma lapsi paaniliselt kõigist loomadest eemale hoidnud, selle asemel et sõbraliku loomaga käitumist ja mõistlikku ettevaatlikust õpetada. Tulemuseks on see, et laps satub hüsteeriasse kui koer ühe sammukese tema suunas teeb. Kiljudes eest ära jooksev laps aga tundub koerale piisavalt põnevana,et teda just taga ajama hakata. Kui me siis kõvasti vaeva nägime ja lapsed ära veensime, et koerad pole ohtlikud, läks asi teise äärmusesse – lapsed hakkasid hoopis koeri kiusama ja neid ise suure kisa saatel taga ajama. Siis oleme jälle pahad kui keelama hakkame.
(Samas oleme loomulikult alati ka oma koerad eraldi tuppa kinni pannud kui on näha,et külalised nende lähedust ei talu.)

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.01 13:52; 07.01 10:27;
To report this post you need to login first.
Postitas:

sa ise oled ju oma sõbrad ära põlanud, et ei sobi enam külas käia. Ilmselt oleksid ka lastega sõbrad ära põlanud, et ise ei taha sinna segasummasuvilasse minna (mis aastase lapse puhul tihti on nii) ja enda külla ka ei taha, sest aastane laps kipub kõike kõikjalt alal sikutama.

Sa oled halb sõber olnud.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ei, mul ei ole sellist situatsiooni olnud, kus ei taha enam kellelegi külla minna tema loomade pärast.

Küll aga olen pidanud suhtluse katkestama või seda tublisti koomale tõmbama, kui mõne (endise) sõbra perre sünnivad lapsed, keda nende vanemad kasvatama ei vaevu. Mul on paar tuttavate peret, kus laste käitumine on vaimselt väga agressiivne- tormavad elutuppa, kus täiskasvanud istuvad ja jutlevad, röögivad oma juttu täiskasvanute jutule vahele, virutavad külalisele mingi mänguasja hooga sülle ja käsivad seda vaadata, kamandavad kuskile, nõuavad emalt et ema peab nendega nüüd kohe midagi vaatama jooksma jne. Ja ema pöörab lapse tulles silmapilk külalisele selja, ignoreerides tolle juttu ning katkestades ise külalist poolelt sõnalt lapse kasuks: “Jaa, kullake, mis on?” Ei jäänud mul muud üle, kui selline sõbranna endiseks sõbrannaks arvestada.

Kujutan ette, et kui asendada sõna “laps” sõnaga “loom”, siis võib tulemus olla sarnane. Kui ikka nt istun elutoas ja tahaks kümme minutit pereemast sõbrantsiga juttu ajada, ent sisse tormab nende koer ja pereema keerab mulle selja ning hakkab koeraga mängima, siis ilmselt lahkuksin sealt viisakalt ja rohkem külla ei tikuks. Muidu elamise olukord, kitsus ja lõhnad mind eriti ei huvita. Kui on tore sõbranna, siis võin temaga lobiseda ükskõik kus ja ükskõik mis taustal.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 06.01 14:10; 06.01 15:29; 07.01 10:50; 11.01 08:58;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Siis küsiks mina selle Üldistava küsimuse, et kuskohas te näete, kohtate neid hordide viisi kasvatamatuid lapsi. Mul on 3-4 tuttavat lastega perekonda ja mitte üheski ei lasta lapsel teha seda, mis pähe tuleb. Külla minnes ei tantsi ükski külaline lapse pilli järgi. Vahetatakse paar sõbralikku viisakusavaldust ja kogu lugu. Mul tõesti puudub kogemus.

Ja kirjutasin ka, et koer mind ei sega. Siiski on olukord selline, et peale pikki tööpäevi vajab ka koer tegelemist. Ei saa peale tööd enam korraks kuskilt läbi hüpata või eksprompt külla minna. Kordan veel, iga pere oma asi. Mul ei ole loomade vastu midagi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 06.01 12:10; 06.01 15:17; 06.01 15:41;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Siis küsiks mina selle Üldistava küsimuse, et kuskohas te näete, kohtate neid hordide viisi kasvatamatuid lapsi. Mul on 3-4 tuttavat lastega perekonda ja mitte üheski ei lasta lapsel teha seda, mis pähe tuleb.

Aga minul on 30 tuttavat lastega perekonda, kellega aeg-ajalt mis tahes tasandil suhtleme. Osa neist on minu enda sõbrannad, klassiõed, mu abikaasa sõbrad, klassivennad; siis kummagi lapse kooli- või klassikaaslased ja lõpuks lihtsalt lähikonnas elavad nn naabrid. Neist 30-st on umbes 3-4 sellist peret, kus tantsitakse lapse pilli järgi. On seda palju või vähe, jääb sinu enese otsustada.

Jah, nüüd ütled kindlasti, et ärgu ma siis suhelgu sellistega jne. Omal algatusel ma seda enam ei teegi, aga kui toimub nt klassikokkutulek koos peredega, siis oleks minust veidi lapsik jätta vilistlaste kokkutulekule minemata põhjusel, et ühe klassiõe pere ei oska ennast ühe viieaastase nagamanni ees kehtestada! 🙂

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 06.01 14:10; 06.01 15:29; 07.01 10:50; 11.01 08:58;
To report this post you need to login first.
Postitas:

<P>Siis küsiks mina selle Üldistava küsimuse, et kuskohas te näete, kohtate neid hordide viisi kasvatamatuid lapsi. Mul on 3-4 tuttavat lastega perekonda ja mitte üheski ei lasta lapsel teha seda, mis pähe tuleb.</P>

<P>Aga minul on 30 tuttavat lastega perekonda, kellega aeg-ajalt mis tahes tasandil suhtleme. Osa neist on minu enda sõbrannad, klassiõed, mu abikaasa sõbrad, klassivennad; siis kummagi lapse kooli- või klassikaaslased ja lõpuks lihtsalt lähikonnas elavad nn naabrid. Neist 30-st on umbes 3-4 sellist peret, kus tantsitakse lapse pilli järgi. On seda palju või vähe, jääb sinu enese otsustada.</P>
<P>Jah, nüüd ütled kindlasti, et ärgu ma siis suhelgu sellistega jne. Omal algatusel ma seda enam ei teegi, aga kui toimub nt klassikokkutulek koos peredega, siis oleks minust veidi lapsik jätta vilistlaste kokkutulekule minemata põhjusel, et ühe klassiõe pere ei oska ennast ühe viieaastase nagamanni ees kehtestada! :)</P>

Ei, ma ei ütle, et ära suhtle. See pole minu asi öelda. Lihtsalt ma avaldasin oma imestust. Selgitasin ka kirja alguses, et teen ainult enda kogemuse põhjal üldistusi. See pole ainuke teema, kus sarjatakse tüütuid jõnglasi. Üldmulje on pigem selline, et igal sammul kohtab talumatult kasvatamatuid lapsi. Ma tõesti pole selliseid näinud. Ei olnud plaanis kakelda.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 06.01 12:10; 06.01 15:17; 06.01 15:41;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mulle loomad meeldivad, endalgi on. Aga ühele sõbrannale tema mitme bernhardiini pärast eriti enam külla ei taha minna. Karvad ja koeralõhn ei häiri, aga ma ei suuda koerte ila ära taluda, reaalselt hakkab paha. Ma ei julge seal kohvigi juua, sest olen seda ila levikut kõigele näinud. Praegugi kisub iiveldama, ei taha rohkem edasi mõelda. Sõbranna on harjunud ja need on tema loomad, arusaadav, et teda ei häiri. Ma käin tema juures ikka, kui ta kutsub, aga pärast on natuke räpane olla. See pole tema süü, see on minu foobia.
Lapsed meeldivad mulle ka, endalgi on. Aga kasvatamatud lapsed ei ole toredad ja neid ikka jagub. Rohkem kui kasvatamatuid loomi. Aga ei loomade ega laste pärast ole ma kellegagi sõbrustamist järgi jätnud.
Küll aga olen kõvasti eemaldunud ühest väga armsast sõbrannast, põhjuseks nutitelefon…
Laste ja loomade puhul on andestatav, et inimese tähelepanu hajub, kui tuleb laps või loom mingi mure või rõõmuga. Aga kui ma olen külla kutsutud ja sõbranna iga paari lause tagant telefoni kiikab, katkestab minu juttu, et näidata mulle mingit pilti, kui ta ise rääkides äkki telefoni vahtima hakkab ja vait vajub, siis… Siis ma tunnen ennast ebaolulisena ja väheoodatuna, kuigi see päriselt nii ei pruugigi olla. Olen sellel teemal ka rääkinud sõbrannaga ja ta ei kuulnud suurt midagi, sest et telefon parasjagu surises. Ja nii üks ilus pikk sõprus otsa saigi.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Küll aga olen kõvasti eemaldunud ühest väga armsast sõbrannast, põhjuseks nutitelefon…
Laste ja loomade puhul on andestatav, et inimese tähelepanu hajub, kui tuleb laps või loom mingi mure või rõõmuga. Aga kui ma olen külla kutsutud ja sõbranna iga paari lause tagant telefoni kiikab, katkestab minu juttu, et näidata mulle mingit pilti, kui ta ise rääkides äkki telefoni vahtima hakkab ja vait vajub, siis… Siis ma tunnen ennast ebaolulisena ja väheoodatuna, kuigi see päriselt nii ei pruugigi olla. Olen sellel teemal ka rääkinud sõbrannaga ja ta ei kuulnud suurt midagi, sest et telefon parasjagu surises. Ja nii üks ilus pikk sõprus otsa saigi.

Öeldagu nüüd minu kohta, et olen kompromissitu, aga mina olen ennast teadlikult distantseerinud sellistest nutitelefoni- sõltlastest. Lihtsalt ei suhtlegi enam ja kõik! Üks peretuttav on ka selline nagu siin kirjeldatud, temaga ma suhtlust lõpetada ei saa.

Koertest ja lastest rääkides, siis olen teemaalgatajaga absoluutselt samal arvamusel. Ei saa lasta loomal oma elu üle võimust võtta ja käituda, nagu inimesed seal samas poleks midagi väärt. Loom on oluline, aga temaga on nagu lapsega, et tuleb väikesest peale kasvatada ja kombeid õpetada.

Teemaalgataja loos on koduloomad selgelt pererahval üle pea kasvanud, aga nad ise oma ahviarmastuses ei saa sellest aru. Alles aastaid hiljem ehk, kui nad meenutavad, et oi, aga meil olid ju kunagi sõbrad ja kunagi ammu me suhtlesime inimestega.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ühed on sõbrad, kellega perekonniti väga tihedalt suhtlesime. Mingi periood oli selline, kus pea iga nädalavahetus olime emmal-kummal külas, tihtipeale ka öösel, käisime koos väljasõitudel ja nädala sees suhtlesime telefonitsi või facebooki kaudu igapäevaselt. Neil oli sel ajal üks kass ja koer, kes pooleldi õuekoer. Suhtlus hakkas aga vähemaks jääma, kui nad võtsid omale veel ühe koera ja siis veel ühe ja siis veel kaks kassi.

Teiste tuttavatega sama lugu. Algul oli neil 1 põlvekõrgune toakoer+mingi puuriloom. Suhtlesime ka tihedalt, mitu korda kuus külas jne. Nüüd on neilgi kolm suurt koera korteris.

Ausalt, minu esimene spontaanne mõte seda teemaalgatust lugedes oli, et mõlemad need pered võtsid omale rohkem koduloomi just selleks, et niisugusest “sõpruserünnakust” pääsemiseks ettekäänet saada.

Andke andeks, aga minu arvates ei ole nii tihe suhtlemine enam loomulik peale teismeiga. Kahekümnendates hakkavad inimesed juba endale oma isiklikku identiteeti looma, ja karjamentaliteet hakkab lahtuma. Kolmekümnendate poole jõudes on oma pere identiteet juba veelgi tähtsam. Kui sa aga oled sunnitud nii tihedalt suhtlema nagu kasvõi siin esimeses näites kirjeldati, siis ei olegi ju enda ja oma pere arendamiseks aega, kogu aeg on mingid teised inimesed servakese peal istumas.

Kui saadakse lapsed, siis on loomulik, et tekib rohkem oma pere “mulli”- peabki tekkima. Kui lapsi pole, siis tehakse sedasama vahel koduloomade abiga.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 06.01 16:36; 08.01 16:43; 10.01 21:22; 15.01 16:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Siis küsiks mina selle Üldistava küsimuse, et kuskohas te näete, kohtate neid hordide viisi kasvatamatuid lapsi. Mul on 3-4 tuttavat lastega perekonda ja mitte üheski ei lasta lapsel teha seda, mis pähe tuleb. Külla minnes ei tantsi ükski külaline lapse pilli järgi. Vahetatakse paar sõbralikku viisakusavaldust ja kogu lugu. Mul tõesti puudub kogemus.

Ja kirjutasin ka, et koer mind ei sega. Siiski on olukord selline, et peale pikki tööpäevi vajab ka koer tegelemist. Ei saa peale tööd enam korraks kuskilt läbi hüpata või eksprompt külla minna. Kordan veel, iga pere oma asi. Mul ei ole loomade vastu midagi.

Ma ei viitsi praegu meie tuttavaid lastega peresid kokku lugema hakata, aga enamus on ikka toredate lastega. Sellised, kes vahel ka jonnivad, aga keda on võimalik või vaevutakse korrale kutsuma ja kes saavad ka ise pool tundi rahus mängitud. Minu tuttavate seas on konkreetselt kaks peret, kelle laste kohta ma julgen öelda, et tahaks vitsa järele haarata. Mõlemas peres on pehmeloomuline ema ja lastega tegelemisest kõrvale jäetud (jäänud?) isa. Ühes peres on veel selline olukord, et vanem laps, tütar, on väga tubli ja tore laps. Aga noorem, poeg, on see rahurikkuja. Temale on alati kõik lubatud olnud, temale ei öelda kunagi kõvemat sõna ja tema saab alati oma tahtmise.
Ekspromt ei käi mobiiltelefonide ajastul enam keegi külas. Külaskäigud on ikka ette kokku lepitud ja mõlemalt poolt soovitud.
Kindlasti on toredate lastega peresid enamus, aga silma torkavad just need jonnipurikad ja tüütused. Viisakas laps on ju normaalne nähtus, temast pole põhjust perefoorumis rääkida:)
Et nüüd teema algse raja peale tagasi tuua, siis eks ole ka neid peresid, kus lemmikloomi mõistlikult peetakse, enamus. Aga teema tegemise väärilised on need, kus on üle võlli mindud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.01 12:56; 07.01 00:51;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul ühed tuttavad pidasid rotveilerit. Täiskasvanud koer ja oli nii toas kui ka õues. Koer aga pidas pereliikmeid nii enda omaks, et kui külalised tulid, siis nii kui keegi oli perenaisele lähemal kui 1.5 meetrit, hakkas rotikas hambaid näitama.
Ja nii oligi, külalistega laua taga istudes istus seal ka rotikas ja pidas valvet. Nii kui keegi veidigi lähemale läks, olid hambad väljas ja minu mäletamist mööda ta isegi naksas kedagi. Pererahvas ainult naeris ja ütles, et pole midagi. No tõesti, istuda uriseva ja hambaid näitava rotika kõrval, kelle käitumist ma ette ei tea, pole nagu teab mis külaskäik.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Natuke loomasõbra-vaatevinkist ka :) Meil on kaks suurt ja ülisõbralikku koera (sellist tõugu, mille kohta koeri vähegi tundvad inimesed teavad, et nad on kurjad ainult üliharvadel juhtudel). Külalisi oleks hea vastu võtta, kui külalised vähegi kuulaks meie soovitusi, kuidas koertega käituda. Koerad on külaliste tulles elevil, aga kui neist suurt välja ei tehta, siis lähevad nurka magama ja ei sega kedagi. Mõned, eriti just vanemad sugulased, on aga veendunud, et tuleb neile tingimata oma taldrikust söögipalu pakkuda ja seda hoolimata meie keelamisest. Tulemuseks see, et pärast nad on hädas ja pahased, et miks koer oma ilase koonu neile sülle topib ja tüütab. Meil on aga raske looma keelata, kui külaline teda sellise käitumise eest hoopis söögipaladega premeerib. Ja teine tagajärg on see, et koeral pärast kõht korrast ära.

Teine liik külalisi on need, kes on oma lapsi paaniliselt kõigist loomadest eemale hoidnud, selle asemel et sõbraliku loomaga käitumist ja mõistlikku ettevaatlikust õpetada. Tulemuseks on see, et laps satub hüsteeriasse kui koer ühe sammukese tema suunas teeb. Kiljudes eest ära jooksev laps aga tundub koerale piisavalt põnevana,et teda just taga ajama hakata. Kui me siis kõvasti vaeva nägime ja lapsed ära veensime, et koerad pole ohtlikud, läks asi teise äärmusesse – lapsed hakkasid hoopis koeri kiusama ja neid ise suure kisa saatel taga ajama. Siis oleme jälle pahad kui keelama hakkame.
(Samas oleme loomulikult alati ka oma koerad eraldi tuppa kinni pannud kui on näha,et külalised nende lähedust ei talu.)

Noh jah…
Eks iga loomaomanik kiidab oma lemmikut alati ja väidab, et ega ta ju ei tee midagi, on ülisõbralik jne. Olen ka mina sellistega kokku puutunud ja olen nõus – loom ei teegi midagi, kui ise ei alusta. Aga lõhna, karvu, tüütut sebimist ei saa üheltki loomalt “ära võtta”, kuid peremehe nägemusse see ei jõua. Tema arvates on loom endiselt nunnu.
Minu jaoks sisetingimustes peetavad suured koerad on out, olgu nad nii armsad, vaised ja kenakesed, kui saab olla. Just laupäeval käisin külas peres, kus lisaks väikelapsele ja tema asjadele siiberdas ringi noor suur koer oma asjadega, mida ta siis näidata ja tuua tahtis. Jah, mitte mulle, sest olin võõras, aga oma peremehele, sest väike armukadedushetk lõi välja – miks tema jumal tegeleb võõrastega, kui on ju ometi olemas tema, inimese parim sõber?!
See sahmimine väikses ruumis samal diivanil, kus ka inimesed istusid oli tüütu. Jätkuvalt – koer ei teinud kordagi häält, ei tulnud pead sülle toppima, ei luninud kooki – kõik oleks justkui korras ju?
Tema toidunõud olid eeskojas, kust möödudes astusin sokkis mitme kõva krõpsu peale.
No pole viga..
Tema karvu leidsin pärast oma riietelt.
See juba ei meeldi nii väga..
Tema spetsiifiline lõhn oli veel pikka aega ninas.
Elab üle, aga rohkem ei taha tunda.

Mis ma siis kokkuvõtteks ülteks?
Loom oligi vait ja viisakas, nagu kommenteeria ütleb. Pahad küllatulijad kiusavad-rikuvad reegleid? Jah, on selliseid inimesi. Olen ka neid kohanud.
Aga kas koer on ikka nii nähtamatu ja tajumatu, kui peremees ise arvab? Eriti siseruumides?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 07.01 07:37; 07.01 17:13;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Noh jah…
Eks iga loomaomanik kiidab oma lemmikut alati ja väidab, et ega ta ju ei tee midagi, on ülisõbralik jne. Olen ka mina sellistega kokku puutunud ja olen nõus – loom ei teegi midagi, kui ise ei alusta. Aga lõhna, karvu, tüütut sebimist ei saa üheltki loomalt “ära võtta”, kuid peremehe nägemusse see ei jõua. Tema arvates on loom endiselt nunnu.
Minu jaoks sisetingimustes peetavad suured koerad on out, olgu nad nii armsad, vaised ja kenakesed, kui saab olla. Just laupäeval käisin külas peres, kus lisaks väikelapsele ja tema asjadele siiberdas ringi noor suur koer oma asjadega, mida ta siis näidata ja tuua tahtis. Jah, mitte mulle, sest olin võõras, aga oma peremehele, sest väike armukadedushetk lõi välja – miks tema jumal tegeleb võõrastega, kui on ju ometi olemas tema, inimese parim sõber?!
See sahmimine väikses ruumis samal diivanil, kus ka inimesed istusid oli tüütu. Jätkuvalt – koer ei teinud kordagi häält, ei tulnud pead sülle toppima, ei luninud kooki – kõik oleks justkui korras ju?
Tema toidunõud olid eeskojas, kust möödudes astusin sokkis mitme kõva krõpsu peale.
No pole viga..
Tema karvu leidsin pärast oma riietelt.
See juba ei meeldi nii väga..
Tema spetsiifiline lõhn oli veel pikka aega ninas.
Elab üle, aga rohkem ei taha tunda.

Mis ma siis kokkuvõtteks ülteks?
Loom oligi vait ja viisakas, nagu kommenteeria ütleb. Pahad küllatulijad kiusavad-rikuvad reegleid? Jah, on selliseid inimesi. Olen ka neid kohanud.
Aga kas koer on ikka nii nähtamatu ja tajumatu, kui peremees ise arvab? Eriti siseruumides?

Polegi eitanud neid asju. Loomulikult on meie elamises koeralõhn. Ise igapäevaselt ei tunne, sest oleme harjunud (pikemalt reisilt tulles aga tunneme). On karvu ka ja neid tekib palju ja kiiresti, hoolimata sagedasest koristamisest. Me oleme ise selle valiku teinud, et koeri pidades lepime koerapidamise miinuspooltega, sh ka sellega, et mõned tuttavad ei taha meil koerte tõttu külas käia (seda ka hoolimata sellest, et üritame oma koeri kasvatada ja vältida seda, et nad inimesi tüütaks). Kui isegi ühe külaskäiguga tuntav koeralõhn ja ehk riiete külge jääv väike kogus karvu on nii häiriv, et meiesugustele külla ei taha tulla, siis ei saa meie sinna midagi parata. Lemmikloomad on ikkagi võetud meie pere, aga mitte meie kõikvõimalike potentsiaalsete külaliste soovil. Õnneks on meil piisavalt sõpru, kellele meie koerad meeldivad (mõned isegi külastavad koerte pärast meid sagedamini kui muidu).

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.01 13:52; 07.01 10:27;
To report this post you need to login first.
Postitas:

See koerte kartmine ei ole kasvatuses kinni, see on bioloogilise taustaga reaktsioon. Mina olen kogu aeg oma lapsi püüdnud koertega õigesti käituma õpetada. Aga teatud vanuseni üks mu lastest lihtsalt röökis niipea kui looma nägi. Ainus mis aitas oli harjumine. Kui ta mõne loomaga ära lõpuks harjus, siis enam ei röökinud, küll aga läks paanikasse iga kord kui loom talle lähenes. See on puhtalt väikselapse ellujäämisinstinkt, evolutsiooniga meile kaasa antud. Teine asi on see loomade kiusamine. Lapsed on erinevad, mõnele lapsele tuleb raske vaevaga ja aastaid treenitava oskusena õpetada kuidas mitte teistele liiga teha, ta läheb liiga hoogu ja ei tunneta oma jõudu, ei saa aru, millal teeb kellelgi liiga. Eriti hull on olukord, kus ta võitleb enda himuga ja on enda meelest kohutavalt vapper, et koerale ligi julgeb minna. Selles tugevas stressi ja pingeseisundias ta ei saa aru, kui loomale haiget teeb. Selle käitumismustri välja kasvatamine ei võta aega tund või paar vaid mõne lapse puhul mitu aastat. Sul on lihtsalt ebarealistlikud ootused väikelaste suhtes.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 07.01 10:42; 11.01 09:05; 11.01 11:51;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Natuke loomasõbra-vaatevinkist ka Meil on kaks suurt ja ülisõbralikku koera (sellist tõugu, mille kohta koeri vähegi tundvad inimesed teavad, et nad on kurjad ainult üliharvadel juhtudel). Külalisi oleks hea vastu võtta, kui külalised vähegi kuulaks meie soovitusi, kuidas koertega käituda. Koerad on külaliste tulles elevil, aga kui neist suurt välja ei tehta, siis lähevad nurka magama ja ei sega kedagi. Mõned, eriti just vanemad sugulased, on aga veendunud, et tuleb neile tingimata oma taldrikust söögipalu pakkuda ja seda hoolimata meie keelamisest. Tulemuseks see, et pärast nad on hädas ja pahased, et miks koer oma ilase koonu neile sülle topib ja tüütab. Meil on aga raske looma keelata, kui külaline teda sellise käitumise eest hoopis söögipaladega premeerib. Ja teine tagajärg on see, et koeral pärast kõht korrast ära.

Teine liik külalisi on need, kes on oma lapsi paaniliselt kõigist loomadest eemale hoidnud, selle asemel et sõbraliku loomaga käitumist ja mõistlikku ettevaatlikust õpetada. Tulemuseks on see, et laps satub hüsteeriasse kui koer ühe sammukese tema suunas teeb. Kiljudes eest ära jooksev laps aga tundub koerale piisavalt põnevana,et teda just taga ajama hakata. Kui me siis kõvasti vaeva nägime ja lapsed ära veensime, et koerad pole ohtlikud, läks asi teise äärmusesse – lapsed hakkasid hoopis koeri kiusama ja neid ise suure kisa saatel taga ajama. Siis oleme jälle pahad kui keelama hakkame.
(Samas oleme loomulikult alati ka oma koerad eraldi tuppa kinni pannud kui on näha,et külalised nende lähedust ei talu.)

Noh jah…
Eks iga loomaomanik kiidab oma lemmikut alati ja väidab, et ega ta ju ei tee midagi, on ülisõbralik jne. Olen ka mina sellistega kokku puutunud ja olen nõus – loom ei teegi midagi, kui ise ei alusta. Aga lõhna, karvu, tüütut sebimist ei saa üheltki loomalt “ära võtta”, kuid peremehe nägemusse see ei jõua. Tema arvates on loom endiselt nunnu.
Minu jaoks sisetingimustes peetavad suured koerad on out, olgu nad nii armsad, vaised ja kenakesed, kui saab olla. Just laupäeval käisin külas peres, kus lisaks väikelapsele ja tema asjadele siiberdas ringi noor suur koer oma asjadega, mida ta siis näidata ja tuua tahtis. Jah, mitte mulle, sest olin võõras, aga oma peremehele, sest väike armukadedushetk lõi välja – miks tema jumal tegeleb võõrastega, kui on ju ometi olemas tema, inimese parim sõber?!
See sahmimine väikses ruumis samal diivanil, kus ka inimesed istusid oli tüütu. Jätkuvalt – koer ei teinud kordagi häält, ei tulnud pead sülle toppima, ei luninud kooki – kõik oleks justkui korras ju?
Tema toidunõud olid eeskojas, kust möödudes astusin sokkis mitme kõva krõpsu peale.
No pole viga..
Tema karvu leidsin pärast oma riietelt.
See juba ei meeldi nii väga..
Tema spetsiifiline lõhn oli veel pikka aega ninas.
Elab üle, aga rohkem ei taha tunda.

Mis ma siis kokkuvõtteks ülteks?
Loom oligi vait ja viisakas, nagu kommenteeria ütleb. Pahad küllatulijad kiusavad-rikuvad reegleid? Jah, on selliseid inimesi. Olen ka neid kohanud.
Aga kas koer on ikka nii nähtamatu ja tajumatu, kui peremees ise arvab? Eriti siseruumides?

Sinule tahaksin soovitada, et kui sa sõbraga suheldes absoluutset vaikust ja rahu ootad, oleks ehk parem kohtuda edaspidi kusagil neutraalsel pinnal, nt kohvikus. Minnes teisele koju külla, ei ole ju reaalne eeldada, et pereema sinu küllatuleku ajaks terve muu perekonna täielikult ära elimineerib ning lapsed-loomad-mehe luku taha paneb või kuidagi välja lülitab, lisaks oma kodu ära desinfitseerib, et mitte kusagil koera või mehe lõhna poleks. Nad on endiselt olemas, see on nende kodu.

Kusagilt jookseb loomulikult piir, kust alates tunneb külaline end pererahva igapäevaelu keskel kutsumata tegurina – nagu siin toodud näidetes a la külaliste jutule oma asju vahele röökivad lapsed, ilase suu sülle toppivad koerad, võõrustamise asemel hoopis nutitelefonis või arvutis istuv võõrustaja jne. Aga see, et mõni pereliige lihtsalt olemas on, sinna ei saa midagi parata. Kui ei meeldi, kohtuge väljaspool kodu.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 06.01 14:10; 06.01 15:29; 07.01 10:50; 11.01 08:58;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sõbranna koer hammustas mind raseduse ajal säärest. Peale seda pole ma tema juures käinud (2 aastat)

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sõbranna koer hammustas mind raseduse ajal säärest. Peale seda pole ma tema juures käinud (2 aastat)

Mitterasedana oleksid edasi käinud?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 07.01 07:37; 07.01 17:13;
To report this post you need to login first.
Postitas:

tegelikult selline pidev üksteise kaelas elamine kaob nii või teisti ära, endalgi oli elus periood, kus sai sõbranna perega pidevas kontaktis elatud. Mingi hetk enam ei viitsinud.
Lemmiklooma võtmine on kohustus ja sellega peab arvestama, oma koera ma külla ei vea, aga koju koera pissitama pean ikka minema

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma kuulun ka nende hulka, kelle jaoks mõne pere laps on hullem kui koer.
Tegelikult isegi mitte laps, suurim probleem oli meil ühe perega kus laps on küll hüpik aga sellega tuleks toime kui lapse isa, ehk siis minu sõbranna mees, poleks iga kord kui nende laps nutma hakkas, süüdistanud et meie laps talle haiget tegi.
Seda peret hakkasin küll vältima.
Mis loomadesse puutub, siis üht pere kus suur ja karvane koer, on eriti karvaperioodidel raske külastada. Olen üritanud siis neid rohkem külla kutsuda. Sest õhus lendlevad ja igale poole maanduvad karvad on päris jube nähtus kui ise pole harjunud karvade sees elama. Umbes et jood kohvi ja siis äkki vaatad et kohvi sees karv või siis niisama räägid ja karv lendab suhu.
Kui ilane koer väga intensiivselt külalisi nuusib ja togib, määrides riided ja olles lihtsalt pisut ebameeldiv, siis ma hindaks ka kui omanik püüaks oma koera tagasi hoida, selle asemel et heldinult kiita, et näed kui nummi koer, nii tahab musitada ja kallistada, kas pole tore!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Meil üks tuttav koeraomanik peale seda, kui ta peale tööpäeva lõppu kiiresti koju koera pissitama läheb, kodust enam mujale ei liigugi. Samuti ka mitte nädalavahetusel, sest muidu peaks koer jälle üksi kodus olema. Elame erinevates linna äärtes, seega võiks ju kesklinn olla “kirik keset küla”. Ütleb, et tulge parem talle külla. Kuid ka tal külas olles suhtleb ja räägib ta oma koeraga sama palju kui külalistega.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

koer koeraks, aga mu tuttaval jooksevad rotid lahtiselt ringi, pikad sabad järel tolknemas. jube tore küll kohvi ja keeksi kallal maiustada kui siuksed elukad mööda põrandaid, laudu ja diivaneid ringi kimavad. tahaks rotilõksu järele haarata, ausõna!

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

koer koeraks, aga mu tuttaval jooksevad rotid lahtiselt ringi, pikad sabad järel tolknemas. jube tore küll kohvi ja keeksi kallal maiustada kui siuksed elukad mööda põrandaid, laudu ja diivaneid ringi kimavad. tahaks rotilõksu järele haarata, ausõna!

Haa, ma käisin külas mõnusal boheemlikul perel, kus pakuti teed-kohvi ja moosisaiu. Neid saiu võis siis ise teha, suur moosipurk oli keset lauda. Muidu oli väga lahe, ainult et mööda lauda sibas ringi selle pere rott, kes käis väga usinalt moosipurgi siseserva lakkumas … Loomake oli küll armas, aga millegipärast jõin ma ainult teed. Pere sõi rahulikult moosi edasi.
Kõik nad on muide siiani elus. 🙂

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 06.01 16:36; 08.01 16:43; 10.01 21:22; 15.01 16:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

See koerte kartmine ei ole kasvatuses kinni, see on bioloogilise taustaga reaktsioon. Mina olen kogu aeg oma lapsi püüdnud koertega õigesti käituma õpetada. Aga teatud vanuseni üks mu lastest lihtsalt röökis niipea kui looma nägi. Ainus mis aitas oli harjumine. Kui ta mõne loomaga ära lõpuks harjus, siis enam ei röökinud, küll aga läks paanikasse iga kord kui loom talle lähenes. See on puhtalt väikselapse ellujäämisinstinkt, evolutsiooniga meile kaasa antud. Teine asi on see loomade kiusamine. Lapsed on erinevad, mõnele lapsele tuleb raske vaevaga ja aastaid treenitava oskusena õpetada kuidas mitte teistele liiga teha, ta läheb liiga hoogu ja ei tunneta oma jõudu, ei saa aru, millal teeb kellelgi liiga. Eriti hull on olukord, kus ta võitleb enda himuga ja on enda meelest kohutavalt vapper, et koerale ligi julgeb minna. Selles tugevas stressi ja pingeseisundias ta ei saa aru, kui loomale haiget teeb. Selle käitumismustri välja kasvatamine ei võta aega tund või paar vaid mõne lapse puhul mitu aastat. Sul on lihtsalt ebarealistlikud ootused väikelaste suhtes.

Täielik absurdsus. Mul ja mu paljudel tuttavatel on tänu ühisele erialale – tõuloomad, varjupaigaloomad – palju kogemusi laste ja loomadega ning see väide, et laps evolutsiooniteooria põhjal mingit looma kardaks, on nonsens. Kaasasündinud hirmud on meil hirm kõva hääle ja kukkumise ees. Kõik!
Laps kardab seda, mida kardavad vanemad.
Kuigi mina kardan paanikani ämblikke ja üldse kõiki maailma putukaid – sest mu ema ja vanaema kartsid – siis olen teadlikult lastele õpetanud, kuidas putukaid õrnalt kätte võtta ja uksest välja viia. Harjutamine teeb meistriks ja minu lapsed teavad, kuidas loomadega käituda, et nad sind ei kardaks ja kuidas putukaid niimoodi transportida, et nad jalust ära saaksid. Ka lõunamaiste suurte putukate ja tõukudega pole meil enam probleeme. Lapsed pigem tunnevad põnevust, et Ohh kui lahe suur röövik, mis siis, et röövik vaevu pihku mahub. Tavaliste hobuste, koerte ja kassidega on kõik meie tutvusringkonna lapsed kogenud ja kokku puutunud ning oskavad nendega toime tulla. See pole kaasasündinud asi, selle nimeks on teavitamine ja harjutamine ja enda emotsioonide ja hirmude kontrollimine.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kaasasündinud hirmud on meil hirm kõva hääle ja kukkumise ees. Kõik!

Kas kõige suurem kaasasündinud hirm pole mitte hirm hülgamise ees?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 06.01 16:36; 08.01 16:43; 10.01 21:22; 15.01 16:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

koer koeraks, aga mu tuttaval jooksevad rotid lahtiselt ringi, pikad sabad järel tolknemas. jube tore küll kohvi ja keeksi kallal maiustada kui siuksed elukad mööda põrandaid, laudu ja diivaneid ringi kimavad. tahaks rotilõksu järele haarata, ausõna!

Kas sa asetad siis keeksilõigu lahtiselt otse lauale? Minu kasvatus on küll selline, et ei aseta kunagi keeksi ega kooki ega leiba lahtiselt laua peale, vaid ikka käib puhas taldrik alla. See peaks olema elementaarne. Ning puhtad taldrikud on enamasti laotud kas kinnisesse nõudekappi või pesukuivatusrestile, kus nad asuvad serviti – seega on välistatud, et keegi neile peale roniks.

Kusjuures, ka mina ise kõnnin kodus sageli ringi paljajalu ning praegu istun diivanil, paljad jalad samuti diivanile tõstetud. Needki tallad on täna käinud mööda kodu põrandaid ja nüüd on diivanil. Samuti teevad ka mu lapsed ja mees. Nii et – milles probleem on? Ehk, mille poolest on toas lemmikloomadena peetavate rottide jalad mustemad minu enda omadest?

P.S. Inimeste toitu lemmikloomadel puutuda-lakkuda loomulikult ei luba.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 06.01 14:10; 06.01 15:29; 07.01 10:50; 11.01 08:58;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Täielik absurdsus. Mul ja mu paljudel tuttavatel on tänu ühisele erialale – tõuloomad, varjupaigaloomad – palju kogemusi laste ja loomadega ning see väide, et laps evolutsiooniteooria põhjal mingit looma kardaks, on nonsens. Kaasasündinud hirmud on meil hirm kõva hääle ja kukkumise ees. Kõik!
Laps kardab seda, mida kardavad vanemad.
Kuigi mina kardan paanikani ämblikke ja üldse kõiki maailma putukaid – sest mu ema ja vanaema kartsid – siis olen teadlikult lastele õpetanud, kuidas putukaid õrnalt kätte võtta ja uksest välja viia. Harjutamine teeb meistriks ja minu lapsed teavad, kuidas loomadega käituda, et nad sind ei kardaks ja kuidas putukaid niimoodi transportida, et nad jalust ära saaksid. Ka lõunamaiste suurte putukate ja tõukudega pole meil enam probleeme. Lapsed pigem tunnevad põnevust, et Ohh kui lahe suur röövik, mis siis, et röövik vaevu pihku mahub. Tavaliste hobuste, koerte ja kassidega on kõik meie tutvusringkonna lapsed kogenud ja kokku puutunud ning oskavad nendega toime tulla. See pole kaasasündinud asi, selle nimeks on teavitamine ja harjutamine ja enda emotsioonide ja hirmude kontrollimine.

Sa oma peast mõtled neid teooriaid välja?
Minul on ka tänu erialale palju loomapidajatest sõpru ja palju lastega sõpru ja mina olen alati väga teadlikult oma lastele armastust loomade vastu kasvatanud. Kuid üks laps kolmest sellegipooolest röökis esimestel eluaastatel pidurdamatult kui mõnd suuremat koera nägi. Muidugi on see loomade mitte kartmine harjutatav, aga paari aastaga, mitte paari korraga. Laps, kellel endal kodus looma ei ole, ei saa harjuda, sest tal pole lihtsalt nii sageli üldse võimalustki loomadega kokku puutuda. Minul on lisaks bioloogi haridus ja on küll looma lastel evolutsiooniliselt arenenud hirm kiskjate suhtes, mõttetu vaielda. Mina olen oi kui palju loomi kartvate väikelastega kokku puutunud. Paljud lapsed ei karda ka aga ilmselgelt kui nad ei elaks turvatud inimühiskonnas, sureksid sellised hulljulged välja. Kuna me oleme juba tükk aega elanud turvalises keskkonnas, siis on nii ja naasuguseid inimesi (hulljulged ei sure enam välja), aga see ei tähenda, et kiskja kartus täiesti kadunud oleks, see on kaasasündinud. Mina jälle imestan miks ratsionaalne inimene kardab ämblikke, see on ka evolutsiooni taak. Osad ämblikud maakeral on mürgised ja sellest ka on meie kartus pärit. Ja jällegi, kuna me elame turvatud ühiskonna mudelis, siis paljudes piirkondades ei ole see kartus enam inimese ellujaäämise seisukohalt oluline, seetõttu osadel inimestel on säilinud ämbliku kartus, osadel mitte. Sama on ka kiskjate kartusega. Ja koer on kiskja.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 07.01 10:42; 11.01 09:05; 11.01 11:51;
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 42 )


Esileht Pereelu ja suhted Sõbrad ja nende koduloomad

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.