Mul on olnud ligi kümme aastat parim sõbranna. Selline, kellega suhtlesime absoluutselt igapäev. Kui paar päeva jäi vahele oli see imelik. Enamasti käis see suhtlus messengeris. Korra nädalas helistasime ja võisime rääkida tund aega. Mõlemad olime suht ühel ajal lastega kodused. Mõlemal olid ka meestega probleemid ja saime üksteisele rõõme ja muresid jagada. Polnud asja mida me teineteisest ei teadnud. Mina läksin paar aastat tagasi lapse kõrvalt tööle kuid suhtlus jätkus samamoodi. Ma tõesti südamest armastasin teda, ta oli mu pere kõrvalt kõige kallim inimene mu elus. Mõned kuud tagasi läks ka tema tööle. Leidis oma unistuste töö, palju suhtlemist ja seltskonda. Ja järsku ta kadus. Vahel ta ei lugenud isegi mu sõnumeid päevi. Ma loobusin lõpuks kirjutamast sest kui ta ka vastas siis võis ta poole jutu pealt kaduda ja jälle päevi isegi mitte lugeda mu kirja. Umbes paar korda kuus ta helistab või kirjutab ja räägib oma fantastilisest elust, minu elu kohta ei küsi. Või siis kurdab aga minu elu ei huvita üldse. Vahepeal oli ta sünnipäev ja ta ei kutsunud mind isegi sünna puhul kohvi jooma. Ka mu lapse sünnipäevale ei tulnud. See on kestnud umbes 8 kuud. Algul tundsin kohutavat leina- ja süütunnet. Mis ma tegin? Suur tükk mu elust oli järsku puudu. Nüüd hakkan vaikselt harjuma aga ei möödu päevagi mil ma ei mõtleks miks? Jah, ta on toonud mingeid põhjendusi aga aru on saada kilomeetrite kaugusele, et see on lihtsalt häma.
Kuidas kõrvaltvaataja seda käitumist põhjendaks? Kas loen selle suhte lõppenuks või olen ikka olemas kui korra kuus meelde tulen?
