Esileht › Pereelu ja suhted › Sõbrann
sinu juttu siin lugedes.
Ei tea, mitu korda võib korrata, et ma pole teemaalgataja? Minul on probleem ainult ühe asjaga siin teemas – ebaviisaka ette teatamata külaskäimisega.
Kui sa lõpetaks selle soovitamise, siis su ülejäänud jutt on täiesti okei.
Millised oleks siis sinu soovitused? Pole ühtegi lugenud.
Millised oleks siis sinu soovitused? Pole ühtegi lugenud.
Tegelikult ütlesin, et las minna! Sulle see ei sobiks, sa tahad lõpetust, teisele koju rääkima minekut jnejne aga paljudele inimestele võib see sobida.
sinu juttu siin lugedes.
Ei tea, mitu korda võib korrata, et ma pole teemaalgataja? Minul on probleem ainult ühe asjaga siin teemas – ebaviisaka ette teatamata külaskäimisega.
Kui sa lõpetaks selle soovitamise, siis su ülejäänud jutt on täiesti okei.
Millised oleks siis sinu soovitused? Pole ühtegi lugenud.
Ignoreeri teda. Pommitab ebavajaliku jutuga vahele, kaaperdab TA teema, ajades täielikku soga. Ajaviite all möllab üks taoline, rohekonn, ei imesta kui seesama.
Millised oleks siis sinu soovitused? Pole ühtegi lugenud.
Tegelikult ütlesin, et las minna! Sulle see ei sobiks, sa tahad lõpetust, teisele koju rääkima minekut jnejne aga paljudele inimestele võib see sobida.
Tee siis nagu sa ise soovitad siin. Kasuta oma soovitust ja lase kõigel minna. Milleks siis selle teema tegid, et sõbranna tegi nii, sõbranna ei teinud seda?
Tee siis nagu sa ise soovitad siin. Kasuta oma soovitust ja lase kõigel minna. Milleks siis selle teema tegid, et sõbranna tegi nii, sõbranna ei teinud seda?
Issand jumal küll! Mina ei ole teemaalgataja.
Tee siis nagu sa ise soovitad siin. Kasuta oma soovitust ja lase kõigel minna. Milleks siis selle teema tegid, et sõbranna tegi nii, sõbranna ei teinud seda?
Issand jumal küll! Mina ei ole teemaalgataja.
Ta teeb juba sinu kulul ilmselt nalja.
Tee siis nagu sa ise soovitad siin. Kasuta oma soovitust ja lase kõigel minna. Milleks siis selle teema tegid, et sõbranna tegi nii, sõbranna ei teinud seda?
Issand jumal küll! Mina ei ole teemaalgataja.
Pidin just kiitma sind, et oled palju tublimaks läinud ja oled trollimise foorumis ka ära lõpetanud suures osas ja pole sind ka õnneks enam ammu näinud. Väga tubli.
Oeh, miks ometi alati kõik teemad ära rikutakse. Mingi igavlev troll lihtsalt ajab mingit soga.
Mina olen teemaalgataja ja vastan siia esimest korda. Millegipärast perekool ei lase mul vastata. Proovin uuesti.
Nii, läks läbi nüüd.
Ei ma ei suru ennast peale. Esimese kuud üritasin suhelda nagu eelnevad kümme aastat aga kuna sõbranna ei vastanud ja ei lugenud siis ilmselgelt ma enam ei kirjutanud. Lõpuks taanduski me suhtlus sellele, et tema võtab ühendust korra kuus ja mina vastan. Aga nüüd on paus väga pikaks läinud ja ta isegi sünnipäevale ei kutsunud jõudsin järeldusele, et ta ei soovigi mind enam oma ellu. Viimane suhtlus oligi, et saatis mulle ühe lause. Panin vastu lihtsalt naerunäo ja ta isegi küsinud miks mari vasta. Sellest on möödas kuu.
Ta oli mulle nagu õde, tõesti väga lähedane inimene. Ma ei ole kõige noorem enam ja olen kindel, et teist sellist ma enam ei leia. Ta alati ütles, et ta on nii õnnelik, et ma olemas olen. Kui kõik on halvasti siis ta teab, et meie oleme teineteisele alati olemas. Aga midagi muutus.
Ei ma ei küsi enam midagi. Vastust ma ei saa nagunii või noh ma tean seda vastust niigi. Me oleme mõlemad ka varem tööl käinud, et mingi tööl käimine küll põhjus pole mitte suhtlemiseks. Ja ma räägin, ta on juba põhjendanud oma käitumist aga see vabandus pole loogiline. Tean ja tunnen teda piisavalt. Ta on kunagi ühe poolsõbrannaga teinud nii, et lihtsalt ei vasta kui see kirjutas või helistas. Kuna ta ei tahtnud temaga suhelda enam. Lootis, et saab ise aru. Ju nüüd on minu kord kuigi iial poleks seda uskunud. Kellel on lähedane õde, kujutage ette, et ta ei suhtle teiega enam. Tunne on täpselt sama. Teda ei saa asendada.
Nii, läks läbi nüüd.
Ei ma ei suru ennast peale. Esimese kuud üritasin suhelda nagu eelnevad kümme aastat aga kuna sõbranna ei vastanud ja ei lugenud siis ilmselgelt ma enam ei kirjutanud. Lõpuks taanduski me suhtlus sellele, et tema võtab ühendust korra kuus ja mina vastan. Aga nüüd on paus väga pikaks läinud ja ta isegi sünnipäevale ei kutsunud jõudsin järeldusele, et ta ei soovigi mind enam oma ellu. Viimane suhtlus oligi, et saatis mulle ühe lause. Panin vastu lihtsalt naerunäo ja ta isegi küsinud miks mari vasta. Sellest on möödas kuu.
Ta oli mulle nagu õde, tõesti väga lähedane inimene. Ma ei ole kõige noorem enam ja olen kindel, et teist sellist ma enam ei leia. Ta alati ütles, et ta on nii õnnelik, et ma olemas olen. Kui kõik on halvasti siis ta teab, et meie oleme teineteisele alati olemas. Aga midagi muutus.
Ei ma ei küsi enam midagi. Vastust ma ei saa nagunii või noh ma tean seda vastust niigi. Me oleme mõlemad ka varem tööl käinud, et mingi tööl käimine küll põhjus pole mitte suhtlemiseks. Ja ma räägin, ta on juba põhjendanud oma käitumist aga see vabandus pole loogiline. Tean ja tunnen teda piisavalt. Ta on kunagi ühe poolsõbrannaga teinud nii, et lihtsalt ei vasta kui see kirjutas või helistas. Kuna ta ei tahtnud temaga suhelda enam. Lootis, et saab ise aru. Ju nüüd on minu kord kuigi iial poleks seda uskunud. Kellel on lähedane õde, kujutage ette, et ta ei suhtle teiega enam. Tunne on täpselt sama. Teda ei saa asendada.
Neid olukordi on kõigil olnud, et pereliige või teine lähedane inimene kaob elust. Hoiad sõbrannast kinni, sest ta oli sulle psühholoog ja usaldusisik. Otsi terapeut.
Ei ma ei küsi enam midagi. Vastust ma ei saa nagunii või noh ma tean seda vastust niigi.
ignoreerin kõike eelnevaid nõuandeid ja vastan sulle, kuidas mina käituksin. Samuti ei lugenud läbi kõike, mida kirjutasid, et erapooletumalt ja emotsioonitult vastata.
Saada sõbrannale sama postitus. Kui vastab, vaatad edasi. kui ei vasta – matad maha.
Kui otsustad, et ei saada, siis ise mata see teema maha.
E-maili on võimalus ignoreerida, aga seda, et inimene kätte ei saa, juba ei ole. Kui ei vasta, luges/ignoreeris teadlikult ja tegeled oma eluga edasi ja vaatad, kuidas tulevikus asjad sujuvad.
Lähed lihtsalt külla talle. Siis küsidki näost näkku, et mis häma on, mis toimub. Suur asi nüüd, mida kuid ette planeerida. Astu läbi, saad kohe teada.
Misasja? Ma ei taha mitte iial, et keegi ette teatamata mu ukse taha ilmub-on see siis sõbranna või pereliige.
Nii, läks läbi nüüd.
Ei ma ei suru ennast peale. Esimese kuud üritasin suhelda nagu eelnevad kümme aastat aga kuna sõbranna ei vastanud ja ei lugenud siis ilmselgelt ma enam ei kirjutanud. Lõpuks taanduski me suhtlus sellele, et tema võtab ühendust korra kuus ja mina vastan. Aga nüüd on paus väga pikaks läinud ja ta isegi sünnipäevale ei kutsunud jõudsin järeldusele, et ta ei soovigi mind enam oma ellu. Viimane suhtlus oligi, et saatis mulle ühe lause. Panin vastu lihtsalt naerunäo ja ta isegi küsinud miks mari vasta. Sellest on möödas kuu.
Ta oli mulle nagu õde, tõesti väga lähedane inimene. Ma ei ole kõige noorem enam ja olen kindel, et teist sellist ma enam ei leia. Ta alati ütles, et ta on nii õnnelik, et ma olemas olen. Kui kõik on halvasti siis ta teab, et meie oleme teineteisele alati olemas. Aga midagi muutus.
Ei ma ei küsi enam midagi. Vastust ma ei saa nagunii või noh ma tean seda vastust niigi. Me oleme mõlemad ka varem tööl käinud, et mingi tööl käimine küll põhjus pole mitte suhtlemiseks. Ja ma räägin, ta on juba põhjendanud oma käitumist aga see vabandus pole loogiline. Tean ja tunnen teda piisavalt. Ta on kunagi ühe poolsõbrannaga teinud nii, et lihtsalt ei vasta kui see kirjutas või helistas. Kuna ta ei tahtnud temaga suhelda enam. Lootis, et saab ise aru. Ju nüüd on minu kord kuigi iial poleks seda uskunud. Kellel on lähedane õde, kujutage ette, et ta ei suhtle teiega enam. Tunne on täpselt sama. Teda ei saa asendada.
Ise hoiad ju ka eemale, kui teadsid, et tal sünnipäev, miks sa siis ise ei läinud õnne soovima, mis eraldi kutset küll vaja on selleks? Kui sa õnnegi ei soovinud, eks see muidugi niigi pingelistele suhetele hästi ei mõju.
Eks sa võibolla tõesti sunnetad ise varasemast kogemusest, et oled nüüd sõbrannale üleliigne… Aga mina küll nii kergesti alla ei anaks.
Näiteks see sünnipäevale kutsumine – ma ikka kutsuks sünnipäevalapse ise välja kohvikusse, mitte ei laseks tal ennast kutsuda. Sõnumite saatmise asemel hoopis helistaks tihedamini, siis on kohe selgem, kas inimesel on aega suhelda.
Ma saan aru, et olete varasematl palju oma muresid jaganud, aga… Mul on näiteks ka üks sõbranna, kellega küll suhtlen hoopis harvemini kui sina, aga ta on mulle siiani väga kallis. Ta räägib juba viimased 7 aastat (kui mitte kauem) ainult endast. Justkui ei tule pähegi minu (või teiste) kohta huvi tunda. Aga ma tean ka, et tal on pidevalt probleemid tervisega, unega, perega, lastega, õega, emaga, mehega, tööga… peaaegu kõigega elus. Ja selliesel inimesel, kellel oma probleemide hulk kasvab üle pea, ei olegi ruumi sõbrannde enamvähem hästi minevatesse eludesse süüvida. Jah, see on veidi tüütu, aga see sõbranna on mulle siiki kallis ja alati soovin, et tal ikka läheks hästi. Aga jah, elame üksteisest kaugel ja heal juhul suhtleme paar korda aastas.
Võibolla pole su sõbrannal ka probleem mitte sinuga vaid iseendaga?
Nagu ütlesid ise siis uus töö ja uus seltskond, leidis omale uued inimesed.
Kuna seda väga üle elad siis võiksid veel korra temaga otse ja ausalt rääkida ning siis otsuse teha. Lootma ja ootama pole mõtet jääda, sellega teed vaid endale liiga.
Ei ma ei küsi enam midagi. Vastust ma ei saa nagunii või noh ma tean seda vastust niigi. Me oleme mõlemad ka varem tööl käinud, et mingi tööl käimine küll põhjus pole mitte suhtlemiseks. Ja ma räägin, ta on juba põhjendanud oma käitumist aga see vabandus pole loogiline. Tean ja tunnen teda piisavalt.
Jäi selgusetuks, et mis see päris põhjus siis sinu arvates on? Sa ei kirjutanud seda välja.
Mõistan neid valusaid tundeid, need on tõesti rasked ja keeruline jätta seljataha.
Mind aitas budismi tõdede lugemine, et kuidas suhtuda olukorda, et saaks sellest kergemalt läbi. Netist lugesin alustuseks budismikoda.ee, seal on Sissejuhatus budismi, loe seda, see võib Su rasket tunnet aidata muuta kergemaks.
Siin nagu mõlemad hoiavad üksteisest veidi eemale. Eemalt vaadates tunduks, et ei tunne teineteist veel hästi, aga TA väitel on 10 aastat sõbrad olnud. Mine võta kinni.
Nii, läks läbi nüüd.
Ei ma ei suru ennast peale. Esimese kuud üritasin suhelda nagu eelnevad kümme aastat aga kuna sõbranna ei vastanud ja ei lugenud siis ilmselgelt ma enam ei kirjutanud. Lõpuks taanduski me suhtlus sellele, et tema võtab ühendust korra kuus ja mina vastan. Aga nüüd on paus väga pikaks läinud ja ta isegi sünnipäevale ei kutsunud jõudsin järeldusele, et ta ei soovigi mind enam oma ellu. Viimane suhtlus oligi, et saatis mulle ühe lause. Panin vastu lihtsalt naerunäo ja ta isegi küsinud miks mari vasta. Sellest on möödas kuu.
Ta oli mulle nagu õde, tõesti väga lähedane inimene. Ma ei ole kõige noorem enam ja olen kindel, et teist sellist ma enam ei leia. Ta alati ütles, et ta on nii õnnelik, et ma olemas olen. Kui kõik on halvasti siis ta teab, et meie oleme teineteisele alati olemas. Aga midagi muutus.
Ei ma ei küsi enam midagi. Vastust ma ei saa nagunii või noh ma tean seda vastust niigi. Me oleme mõlemad ka varem tööl käinud, et mingi tööl käimine küll põhjus pole mitte suhtlemiseks. Ja ma räägin, ta on juba põhjendanud oma käitumist aga see vabandus pole loogiline. Tean ja tunnen teda piisavalt. Ta on kunagi ühe poolsõbrannaga teinud nii, et lihtsalt ei vasta kui see kirjutas või helistas. Kuna ta ei tahtnud temaga suhelda enam. Lootis, et saab ise aru. Ju nüüd on minu kord kuigi iial poleks seda uskunud. Kellel on lähedane õde, kujutage ette, et ta ei suhtle teiega enam. Tunne on täpselt sama. Teda ei saa asendada.
Ise hoiad ju ka eemale, kui teadsid, et tal sünnipäev, miks sa siis ise ei läinud õnne soovima, mis eraldi kutset küll vaja on selleks? Kui sa õnnegi ei soovinud, eks see muidugi niigi pingelistele suhetele hästi ei mõju.
Mu meelest selgelt näha, et ta ei soovi enam suhelda. Miks siis minna talle õnne soovima? Tavaliselt ju ikka kutsutakse, kui on soov kokku saada, mitte ei oodata, et kõik sõbrad ilmuvad ise kohale.
Mu meelest selgelt näha, et ta ei soovi enam suhelda. Miks siis minna talle õnne soovima? Tavaliselt ju ikka kutsutakse, kui on soov kokku saada, mitte ei oodata, et kõik sõbrad ilmuvad ise kohale.
Tänapäeval on õnne soovimiseks digivõimalused, aga saan aru, et neid kasutati ja sünnipäevaõnnesoovid anti edasi, millele ei järgnenud kutset sünnipäevale, mis kümne aasta jooksul juhtus esimest korda, isegi piirangute ajal toimus.
Siin nagu mõlemad hoiavad üksteisest veidi eemale. Eemalt vaadates tunduks, et ei tunne teineteist veel hästi, aga TA väitel on 10 aastat sõbrad olnud. Mine võta kinni.
Kuna tema ei vasta mu sõnumitele päevi ja see on kestnud juba pikki kuid siis on ju loogiline, et ma lõpuks loobun. Või kirjutan igapäev edasi, vahet pole, et vastust ei saa? Räägin iseendaga?
Ilmselt on põhjus jah uues seltskonnas ja mingil põhjusel mina ta ellu enam ei mahu. Aga ta ei taha öelda. Mõtleb leebeid põhjuseid välja, et ehk saan ise aru. Võibolla lepin sellega kunagi kuigi valus on. Väga valus.
Olen pubekana korra üle elanud parima sõbranna kaotamise. Kolis ära ja suhtlus vajus ära. Mitu aastat oli valus. Mul on tuttavaid ja sõbrannasid veel aga selliseid rohkem pole. Väga valin keda ligi lasta ja seepärast teeb see eriti haiget. Võibolla ta ilmub uuesti välja aga ma kardan, et see hirm, et ta jälle nii teeb ja tänu sellele minu usaldus ta vastu väheneb, jääbki nüüd mind saatma.
Kuna tema ei vasta mu sõnumitele päevi ja see on kestnud juba pikki kuid siis on ju loogiline, et ma lõpuks loobun. Või kirjutan igapäev edasi, vahet pole, et vastust ei saa? Räägin iseendaga?
Kumbki teist ei kavatse vastata-kirjutada. Ainult jääb oodata, kas kumbki muutub. Muud teha ei saa praegu.
Kuna tema ei vasta mu sõnumitele päevi ja see on kestnud juba pikki kuid siis on ju loogiline, et ma lõpuks loobun. Või kirjutan igapäev edasi, vahet pole, et vastust ei saa? Räägin iseendaga?
Ilmselt on põhjus jah uues seltskonnas ja mingil põhjusel mina ta ellu enam ei mahu. Aga ta ei taha öelda. Mõtleb leebeid põhjuseid välja, et ehk saan ise aru. Võibolla lepin sellega kunagi kuigi valus on. Väga valus.
Olen pubekana korra üle elanud parima sõbranna kaotamise. Kolis ära ja suhtlus vajus ära. Mitu aastat oli valus. Mul on tuttavaid ja sõbrannasid veel aga selliseid rohkem pole. Väga valin keda ligi lasta ja seepärast teeb see eriti haiget. Võibolla ta ilmub uuesti välja aga ma kardan, et see hirm, et ta jälle nii teeb ja tänu sellele minu usaldus ta vastu väheneb, jääbki nüüd mind saatma.
Minu arvates lootust paremuse poole on alati, kui sõbranna sinuga veel mõne sõnagi räägib ja vahel helistab ja oma asjadest sulle räägib.
Lootusetult pekkis on kõik ilmselt siis, kui enam midagi ei ütle sulle ja vaikselt vihane on koos vältimisega. Seda ilmselt ei ole siis enam võimalik ka muuta ja nii jääbki.
Kuna tema ei vasta mu sõnumitele päevi ja see on kestnud juba pikki kuid siis on ju loogiline, et ma lõpuks loobun. Või kirjutan igapäev edasi, vahet pole, et vastust ei saa? Räägin iseendaga?
Kumbki teist ei kavatse vastata-kirjutada. Ainult jääb oodata, kas kumbki muutub. Muud teha ei saa praegu.
Mul oli kunagi sõbranna, kes vihastas, ja uhkelt teatas teise sõbranna kaudu, et kui tahan, võin temaga suhelda, kuid läbi selle teise sõbranna. Pole aimugi, miks see sõbranna sinna vahele vajalik oleks pidanud olema, kuid igaks juhuks lõpetasin mõlemaga suhted. Nemad on tänaseni sõbrannad edasi.
kui ta sulle kord kuus helistab, siis see ongi hea võimalus kõik selgeks rääkida. Ära küsi midagi, lihtsalt selgita oma vaadet – nii nagu siin meile.
Mul oli kunagi sõbranna, kes vihastas, ja uhkelt teatas teise sõbranna kaudu, et kui tahan, võin temaga suhelda, kuid läbi selle teise sõbranna. Pole aimugi, miks see sõbranna sinna vahele vajalik oleks pidanud olema, kuid igaks juhuks lõpetasin mõlemaga suhted. Nemad on tänaseni sõbrannad edasi.
Vbla too sõbranna käitus nagu Amber Heard ja Deppi ema? Ühe hullu juurest teise juurde. Vahest olid ise säänne.
Mul oli kunagi sõbranna, kes vihastas, ja uhkelt teatas teise sõbranna kaudu, et kui tahan, võin temaga suhelda, kuid läbi selle teise sõbranna. Pole aimugi, miks see sõbranna sinna vahele vajalik oleks pidanud olema, kuid igaks juhuks lõpetasin mõlemaga suhted. Nemad on tänaseni sõbrannad edasi.
Vbla too sõbranna käitus nagu Amber Heard ja Deppi ema? Ühe hullu juurest teise juurde. Vahest olid ise säänne.
Mõned tülid ikka olid, aga mitte midagi olulist, mille pärast vaja kedagi.
Ma nõu anda ei oska, aga olen sarnases seisus hetkel. Oli ülikooliaegne sõbranna, koos läbi tulnud paksust ja vedelast ja igasugustes asjades teineteisele toeks olnud, nüüd pole varsti aasta aega näinud.
Ma sain septembris lapse. Kui veel rase olin, siis ikka kohtusime ja elas kaasa, rääkis, et kuidas ta juba tahaks beebit nunnutada jne. Ta pole siiani last näinudki. Ma olen mõned korrad kutsunud, siis on vastanud, et annab mulle teada, kui tal aega on. Ju siis ei ole aega. Ise elab minust 10 min jalutuskäigu kaugusel.
Nüüd pole kaks kuud üldse rääkinud, sest no kaua ma pressin ennast peale.
Ma sain septembris lapse. Kui veel rase olin, siis ikka kohtusime ja elas kaasa, rääkis, et kuidas ta juba tahaks beebit nunnutada jne. Ta pole siiani last näinudki.
Lastel on eelkõige vanemad, vanavanemad ja õed-vennad, mängukaaslased, sõbrad. Sinu sõbrannal on lapsi? Saan aru, et tunned oma lapse üle uhkust. Laste sünniga tekivad uued sõbrad, kellel samaealised põnnid.
Ma sain septembris lapse. Kui veel rase olin, siis ikka kohtusime ja elas kaasa, rääkis, et kuidas ta juba tahaks beebit nunnutada jne. Ta pole siiani last näinudki.
Lastel on eelkõige vanemad, vanavanemad ja õed-vennad, mängukaaslased, sõbrad. Sinu sõbrannal on lapsi? Saan aru, et tunned oma lapse üle uhkust. Laste sünniga tekivad uued sõbrad, kellel samaealised põnnid.
Ma sõnastasin ennast veidi valesti. Mind ei häiri, mitte see, et ta lapse vastu huvi ei tunne, aga see, et ta pole sellest hetkest peale ka minu vastu huvi tundnud. Mina ei ole teda ka selle aja jooksul ju kordagi näinud.
Pole mina ühtegi sõbrannat hüljanud, kui nad lapsed on saanud. Ei saa sellest mõtteviisist aru, et siis peaks nagu ainult teist lapsevanematega suhtlema.
Esileht › Pereelu ja suhted › Sõbrann
