Teema: Sõbrann

#3983070:

#3983064:

Pole mina ühtegi sõbrannat hüljanud, kui nad lapsed on saanud. Ei saa sellest mõtteviisist aru, et siis peaks nagu ainult teist lapsevanematega suhtlema.

Sõnastasin ka halvasti. Tahtsin öelda, et sünnitusjärgne üksindus on normaalne ja tsirka 68% tunnevad, et pere, sõbrad jt lähedased lõikavad värske vanema elust välja. Erinevaid uuringuid on tehtud ja leitud, et väga pisikestega, kuni eelkoolieani, kannatavad sõprussidemed. Ja arvan, et nii tekivad ka tihedamad sidemed teiste vanematega mänguväljakul, lasteaias, algklassides jne.

Ma ei tahtnud öelda, et kohustus on teiste vanematega suhelda, aga lapse kõrvalt tekkiv ajapuudus ja muutunud roll muudab loogiliselt ka sinu sõpruskonda.

Ega ma ei vaidle, et nii juhtuma kipub. Olen ise ka kuskilt mingit selleteemalist artiklit lugenud. Ja eks neid, kellega suhtlemist on vähemaks jäänud, on teisigi. Ja samas on jälle neid, kellega nüüd on rohkem suhtlust.

Lihtsalt, samamoodi nagu teemaalgataja, ei oleks ma osanud oodata, et ära kaduda võiks just see inimene. Ja see on kurb ja valus. Ma olen nooremana veel ühe südamesõbranna kaotanud ja see on umbes samasugune lein nagu lahkuminek. Kurb on ka siis, kui põhjustest aru saad ja nendega lepid.

#3983088:

#3983085:

Lihtsalt, samamoodi nagu teemaalgataja, ei oleks ma osanud oodata, et ära kaduda võiks just see inimene. Ja see on kurb ja valus. Ma olen nooremana veel ühe südamesõbranna kaotanud ja see on umbes samasugune lein nagu lahkuminek. Kurb on ka siis, kui põhjustest aru saad ja nendega lepid.

Sul on beebi. Sul on mees. Sul on sõpru. Sul on ema, isa. Õde. Vend. Mulle tundub, et hindad klaasi pooltühjaks, aga objektiivselt on see poolenesti täis.

Esiteks, muidugi ma hindan seda head, mis mul elus on, ja tunnen sellest rõõmu. See ei välista aga seda, et ma võin samal ajal mõne asja pärast ka kurb olla. Ma ei usu tunnete maha surumisse, vaid sellesse, et need tuleb enda jaoks läbi elada ja mõtestada, et siis puhtamalt lehelt edasi minna.

Teiseks, see, mis mul on või ei ole või kui palju ma selle üle rõõmu tunnen ei ole ju antud teema kontekstis absoluutselt oluline. Kirjutasin siia teemasse lihtsalt, et teemaalgatajale öelda, et ma tean, mida ta tunneb.

Ilmselt need, kes ütlevad, et noh ikka juhtub, suhtled siis mehe ja lastega, pole sellist sõprust kogenud. Jah, paljusid sõpruseid saab asendada aga sellist ei saa. Ellu jääb väga suur tühi koht ja seda millegagi täita mina pole veel suutnud. Pluss pettumus, et sind nii lihtsalt hüljati, et sa polnudki nii oluline kui arvasid. See tundub nii võimatu, et just see inimene sinust kuude kaupa puudust ei tunne. See on valus. Ükskõik mis ka su elus ei toimu. Mul oli siin just üks uus ja põnev kogemus elus ja ma mõtlesin selle toimumise ajal vaid seda, et ma ei saagi sellest enam sõbrannale rääkida.

Teemaalgataja

#3983216:

Tundub hoopis, et teemaalgataja tahaks väga ühe laheda tuttava naisega suhelda nagu sõbrannad, aga see jälle ei ole huvitatud eriliselt suhtlema ja kui nad vahel ikkagi suhtlevad, on teemaalgataja kohmetu ja ei oska midagi öelda eriti. Vahel on püüdnud vestlust algatada ja siis pole teise vähese huvi tõttu small talki ajada saanud ka vastust. Teemaalgataja aga ei oska ka läheneda, näiteks teadis naise sünnipäeva ja “unustas” õnne soovida. Või oli hoopis teemaalgataja sünnipäev ja see naine ei teadnud seda või teadis, kuid unustas ära.

Võimalik, et saan täiesti valesti aru.

Lugeda ei oska või. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik sellest teemast üldse nii aru saada.

Kas oled troll või loll?

Sa väärid palju paremat kui see ”sõbranna”, ära lase ennast solgutada.

Keegi pole öelnud, et sõbrad pole tähtsad. Lihtsalt see kirjeldus on ebatervislik, liig.
Põnevaid kogemusi jagatakse perega. Kui mehega olid probleemid ja sõbrannaga nendest rääkisite, siis selgitab see, miks sõbranna on võtnud mehe rolli. Paljude naiste parim sõber on ühtlasi mees.

Väga valus on teada saada, et sa polegi nii tähtis kui endale tundus. Seda ükskõik mis suhetes. Teada saada, et sind saab asendada ükskõik millise ettejuhtuva inimesega. Sest praegu on nii juhtunud, sõbranna läks tööle ja uued tuttavad ja ongi kõik, enam vanad ei huvita. Mina pole ühegi oma sõbrannaga nii lähedaseks saanud sest ma pole selline inimtüüp lihtsalt ja suhtlused ongi olnud sellised mõõnade ja tõusudega. Võib täiesti juhtuda, et mõnel elu raskemal perioodil võtab sõbranna ühendust ja jätkab nagu enne, sest tahab sellist toetust sinult nagu vanasti.

#3984736:

Väga valus on teada saada, et sa polegi nii tähtis kui endale tundus. Seda ükskõik mis suhetes. Teada saada, et sind saab asendada ükskõik millise ettejuhtuva inimesega. Sest praegu on nii juhtunud, sõbranna läks tööle ja uued tuttavad ja ongi kõik, enam vanad ei huvita. Mina pole ühegi oma sõbrannaga nii lähedaseks saanud sest ma pole selline inimtüüp lihtsalt ja suhtlused ongi olnud sellised mõõnade ja tõusudega. Võib täiesti juhtuda, et mõnel elu raskemal perioodil võtab sõbranna ühendust ja jätkab nagu enne, sest tahab sellist toetust sinult nagu vanasti.

Ühendust saab võtta sellega, kes laseb endaga ühendust võtta.  Mina isiklikult kaoks pildilt kogu täiega ja ei hakkaks sõbrannat toetama, kui temal minult midagi vaja on, samal ajal, kui tema hoidis kõrvale, kui minul lihtsalt rääkida vaja oli.

Sellised inimesed nagu siin teemas jutt käib, tunduvad olevat kõigi sõbrad, kelle eesmärk on lihtsalt kõigiga läbi saada ja seeläbi on neil alati sõpru ja ärakuulajaid ja nad ei hinda kellegi sõprust eriti kõrgelt vaid kord üks, siis teine, kokkuvõttes mitte keegi. Sellise kõrval oledki kas ärakuulaja rollis või mahajäetud.

ma loodan, et ma oskan nõu anda. Olen ise sellises olukorras mitu mitu korda olnud. Paar lähedast sõbrannat olen kaotanud, neid enam väga ei igatse ka, olgugi et alguses oli väga valus.

Elan ise välismaal ja mul on kaks sõbrannat, keda ma olen tundud aastaid aastaid. Ühe sõbranna puhul on nii, et tundus et ta hakkab kaugeks jääma ja ma olin solvunud et ta mind minu jaoks olulistel sündmustel ei õnnitlenud jne jne. Aga ta lihtsalt pole selline inimene. Kui Eestisse tulin, oli kõik samamoodi. Võib olla vahel tundus, et oleme kaugeks jäänud, aga see läks mingil hetkel iseenesest üle.

Teine sõbranna samamoodi lihtsalt kaugenes nagu sinu sõbranna. Aga ta oli minu jaoks väga oluline inimene, saatsin talle sõnumi et “Anna andeks, kui ma olen sind kuidagi solvanud. Sa oled minu jaoks oluline inimene, ma ei taha sind kaotada.” Eks ta alguses vältis mind edasi mingi aeg aga ma ei andnud alla. Saatsin talle lihtsalt sõnumeid, mis ei nõudnud vastust, et lihtsalt näidata et ta on mu jaoks oluline. Ja mingil hetkel ta oli nõus rääkima, ja eks nüüd tagant järgi sain aru et tal oligi õigus minu peale pahane olla. Ma ei saanud tema situatsioonist aru ja võib olla nõudsin liiga palju aega endale, tal oli sel ajal muid jamasi. Võttis aega, aga leppisime ära. Minu algatusel, aga tegelikult polnud sellel mingit vahet.

Ma saan aru, et paljud inimesed on liiga uhked, et sellist asja teha, ise leppimist taga ajada. Minu jaoks ta oli oluline inimene ja minu uhkus oli vähem oluline kui see et ta oleks minu elas alles. Meie sõprus suhe on nüüd palju parem ja lähedasem kui kunagi varem.

#3984825:

reedab lähedased sõbrad nagu TA

Reedab. Nii karm sõna. Seda ehk saaks kasutada siis, kui ta räägiks TA kohta laimu või tema saladusi jagaks, aga kui lihtsalt enam ei paku pinget suhelda. Peaks ponnistama või?

#3984823:

ma loodan, et ma oskan nõu anda. Olen ise sellises olukorras mitu mitu korda olnud. Paar lähedast sõbrannat olen kaotanud, neid enam väga ei igatse ka, olgugi et alguses oli väga valus.

Elan ise välismaal ja mul on kaks sõbrannat, keda ma olen tundud aastaid aastaid. Ühe sõbranna puhul on nii, et tundus et ta hakkab kaugeks jääma ja ma olin solvunud et ta mind minu jaoks olulistel sündmustel ei õnnitlenud jne jne. Aga ta lihtsalt pole selline inimene. Kui Eestisse tulin, oli kõik samamoodi. Võib olla vahel tundus, et oleme kaugeks jäänud, aga see läks mingil hetkel iseenesest üle.

Teine sõbranna samamoodi lihtsalt kaugenes nagu sinu sõbranna. Aga ta oli minu jaoks väga oluline inimene, saatsin talle sõnumi et “Anna andeks, kui ma olen sind kuidagi solvanud. Sa oled minu jaoks oluline inimene, ma ei taha sind kaotada.” Eks ta alguses vältis mind edasi mingi aeg aga ma ei andnud alla. Saatsin talle lihtsalt sõnumeid, mis ei nõudnud vastust, et lihtsalt näidata et ta on mu jaoks oluline. Ja mingil hetkel ta oli nõus rääkima, ja eks nüüd tagant järgi sain aru et tal oligi õigus minu peale pahane olla. Ma ei saanud tema situatsioonist aru ja võib olla nõudsin liiga palju aega endale, tal oli sel ajal muid jamasi. Võttis aega, aga leppisime ära. Minu algatusel, aga tegelikult polnud sellel mingit vahet.

Ma saan aru, et paljud inimesed on liiga uhked, et sellist asja teha, ise leppimist taga ajada. Minu jaoks ta oli oluline inimene ja minu uhkus oli vähem oluline kui see et ta oleks minu elas alles. Meie sõprus suhe on nüüd palju parem ja lähedasem kui kunagi varem.

See ei ole uhkus, vaid see tunne, et miks mina peaks kellegi nimel end liigutama ja paluma ja smsima, kes mulle väljagi ei näita, et tal minust sooja või külma on. Enamasti nii nagu keegi käitub, nii ta ka mõtleb. Kui ühendust ei võta, järelikult pole mina talle oluline ju. Mul võib ju olla teoreetiline teadmine, kuidas selle sõbrannaga ühendust saada, aga miks peaksin mina olema see, kes seda teeb, kui tema midagi ei viitsi teha.

#3984835:

See ei ole uhkus, vaid see tunne, et miks mina peaks kellegi nimel end liigutama ja paluma ja smsima, kes mulle väljagi ei näita, et tal minust sooja või külma on. Enamasti nii nagu keegi käitub, nii ta ka mõtleb. Kui ühendust ei võta, järelikult pole mina talle oluline ju. Mul võib ju olla teoreetiline teadmine, kuidas selle sõbrannaga ühendust saada, aga miks peaksin mina olema see, kes seda teeb, kui tema midagi ei viitsi teha.

Sekundeerin. See ei ole uhkus. See on pigem see, et viisakas ei ole tülitada inimest, kes sinuga ei taha suhelda. Pealetükkivus on kole asi. Tahad märku anda, et hindad teda – jõulukaardist ja sünnipäevaõnnitlusest peaks piisama. Eriti, kui need on napisõnalised ja paberil, vanamoodsad. Milleks end peale pressida.

#3984840:

#3984835:

See ei ole uhkus, vaid see tunne, et miks mina peaks kellegi nimel end liigutama ja paluma ja smsima, kes mulle väljagi ei näita, et tal minust sooja või külma on. Enamasti nii nagu keegi käitub, nii ta ka mõtleb. Kui ühendust ei võta, järelikult pole mina talle oluline ju. Mul võib ju olla teoreetiline teadmine, kuidas selle sõbrannaga ühendust saada, aga miks peaksin mina olema see, kes seda teeb, kui tema midagi ei viitsi teha.

Sekundeerin. See ei ole uhkus. See on pigem see, et viisakas ei ole tülitada inimest, kes sinuga ei taha suhelda. Pealetükkivus on kole asi. Tahad märku anda, et hindad teda – jõulukaardist ja sünnipäevaõnnitlusest peaks piisama. Eriti, kui need on napisõnalised ja paberil, vanamoodsad. Milleks end peale pressida.

Ma oleksin ootel, et sõbra käitumise järgi hinnata, milliste märkide järgi on selge, et mind hinnatakse ja minuga sõbrustada tahetakse. Kas tõesti on minu väärtus kõigest üks kõne või üks kaart? Ma arvan, et selleks läheb vaja enamat ja järjepidevat moosimist, et ma meelt muudaksin ja jälle suhelda tahaksin. Komplimente, shokolaadi, vabandusi, palju viisakat tüütamist. Vastasel korral mina ei liiguta lillegi.

#3984842:

#3984830:

#3984825:

reedab lähedased sõbrad nagu TA

Reedab. Nii karm sõna. Seda ehk saaks kasutada siis, kui ta räägiks TA kohta laimu või tema saladusi jagaks, aga kui lihtsalt enam ei paku pinget suhelda. Peaks ponnistama või?

10 aastat on lähedaselt suhelnud ja siis ei vasta enam, ignoreerib, kuigi teab, et teine ootab vastust. See ongi reetmine. Arusaadav ja normaalne, kui enam suhelda ei taha, aga see viis, kuidas ta seda väljendab, on ebaviisakas ja solvav.

Mis vastust siis oleks sobiv anda? Aitäh, ei huvita? Valetama? Või mingit viisakat ila nagu: sain su kirja kätte, aitäh, püüan aastal 2029 vastata.
Te ei taha ju tõde kuulda või tõesti? Tõde on ilmselge – ei huvita enam. Punkt. Sellest võiks ju ise aru saada.

#3984854:

Selge see, et ei huvita. Pigem ootaks tõesti ausat tõde, kui viisakat pugemist.

Nojah, muidugi. Pigem. Aga miks mitte lihtsalt taandumist. Kui sõbranna TAd lolliks ei pea, siis ta ju eeldab, et inimene saab ise aru. See asi on läbi. Milleks veel mingid asjade otse näkku selgeksrääkimised, pealekäimised ja sedasorti asjad.