Esileht Pereelu ja suhted Sõbranna

Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )

Teema: Sõbranna

Postitas:
Kägu

Mul on sõbranna, kellega oleme juba mitu aastat igasugu asju koos teinud. TUttavaks saime hobi kaudu ja enamasti on tema see, kes ettepanekuid teeb ning mina see kes kaasa lööb. Viimasel ajal pole ma tahtnud temaga eriti suhelda, kuna tunnen end temaga halvasti. Ta on kõike seda, mida mina ei ole- sale, ettevõtlik, hea tervisega, laia silmaringiga. Ja oma edukuses meenutab mulle pidevalt milline äparduja mina ise olen. Nüüd ta ongi küsinud miks ma nii passiivne olen ja ma ei oska ka midagi vastata. Aus vastus oleks ilmselt, et olen parem üksi teadmises et olen ka keegi, kui et tema täiusliku elu paistel end täieliku läbikukkujana tunnen.Parem suhtlen omasugustega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vastan sulle, sest võibolla on sul minu kogemusest abi. Ehkki olen tänasel päeval sale, hea tervisega ja laia silmaringiga, ei taju ma seda ise edukusena. Tõsi, kuigi ettevõtlik ma pole, pigem passiivne. Tabasin ära oma passiivsuse põhjuse, kui lugesin sellest, kuidas erinevad lapsepõlvekogemused mõjutavad meie isiksust. Olen kogenud lapsepõlves alandatust sellepärast, et olin paks laps ja sellest tulenevalt on mul tekkinud refleks, mida võiks nimetada “et mitte haiget saada, teen endale ise haiget enne, kui teised seda jõuavad teha”. Ehk siis ma olen vabatahtlikult vältinud igasuguseid koosolemisi nendega, kes tunduvad mulle ilusamad, saledamad, paremad, edukamad, õnnelikumad. Sest nad tahtmatult oma olekuga nagu hõõruksid mulle nina alla minu alandatusetunnet. Ja ehkki ma tänasel päeval olen teinud tööd ja sporti selle nimel, et mu keha oleks normaalkaalus ning hea tervise juures ning selle ka saavutanud ning väga võimalik, et olen ka edukam, kui paljud mu eakaaslased, kes mind kunagi narrisid, on mu hinges endiselt natuke alles seda vana häbistamist või alandust kogenud “mina”, kes ei pea ennast edukaks või heaks ja sulgub nagu merekarp iga isiklikuma küsimuse või oma ellu sekkumise peale nt “miks sa nii passiivne oled?”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on sõbranna, kellega oleme juba mitu aastat igasugu asju koos teinud. TUttavaks saime hobi kaudu ja enamasti on tema see, kes ettepanekuid teeb ning mina see kes kaasa lööb. Viimasel ajal pole ma tahtnud temaga eriti suhelda, kuna tunnen end temaga halvasti. Ta on kõike seda, mida mina ei ole- sale, ettevõtlik, hea tervisega, laia silmaringiga. Ja oma edukuses meenutab mulle pidevalt milline äparduja mina ise olen. Nüüd ta ongi küsinud miks ma nii passiivne olen ja ma ei oska ka midagi vastata. Aus vastus oleks ilmselt, et olen parem üksi teadmises et olen ka keegi, kui et tema täiusliku elu paistel end täieliku läbikukkujana tunnen.Parem suhtlen omasugustega.

Aga sinus peab ju miskit ikkagi olema, miks tema edukas ja ilus tahab sinuga suhelda. Hetkel tundub, et oled tema edukuse ja ilu peale kade. Edu ja ebaedu ajadkäivadki vaheldumisi.Pole mina näinud veel inimest, kes poleks kogenud ebaedu ja äpardumist. Ja sõbrad ongi selleks, et headed aegadel üksteise edu üle rõõmustada ja kehvematel üksteist toetuda. Miks mitte talle otse öelda ,et tunned end tema kõrval kehvasti .Ja prooviks võiksid väljaminna ja mitte võrrelda enda olukorda tema omaga. Või tahad sa suhelda inimesega, kes sinuga suheldes tunneks end halvasti kuna võrdlevad ennast ja sind?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sinu sõbranna on sinu võimalus seista komplekside vastu. Ma tean väga enesekindlaid naisi kel pole megasaledat vormi. Kõik algab seestpoolt. Need mõtted ületa teadlikult muude mõtetega. Asenda need mõtted positiivsetega a’la ma olen vormikas, naiselik, ma olen ilus, enesekindel … Ühte asja pane tähele et sa ei teeks seda, ära eelista teise inimese iseloomu, igal on oma, pigem vaata oma iseloomu plussidele ja vaata neid inimesi kes on enesekindlad oma nahas aga ei vasta ühiskonna “normidele”. Juba kaua murtakse seda arusaama et modelliks ja ilu etendama sobib vaid sale. Mina olen imetlenud enesekindlust peamiselt igasugu välimusega inimestes.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa vajad töötada oma enesekindluse kallal. See algab peast. Inimene on mõtlev isiksus ja tema enesetunne oleneb peamiselt tema mõtetest, mõttemaailmast. Tee tööd oma mõtetega. Tee see endale lõbusaks. Igapäev. Räägi endale häid asju, ja kui sul on eesmärke mida tahad saavutada siis see on ka meelelaadi küsimus. Kui teadlikult põed ja lubad endale läbikukkumise hirmu siis on tegu topelttmõtlemisega et kahtled ja sama aeg usud. Proovi usku endasse saada rohke kui kahtlusi. Kahtlused võta kinni ja asenda hea mõttega. Usu mind et see annab tulemused. Lihtsalt alusta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tean seda tunnet, teemaalgataja. Mõne inimese seltsis lihtsalt tunned end kehvasti, alaväärsena. Ka minul on tuttavaid, sh kunagisi sõbrannasid, kes on mingis valdkonnas minust paremad, edukamad ja kelle seltsis olen tundnud end seetõttu halvasti. Minu lahendus on mitte suhelda või piirata suhtlust inimestega, kes sellise tunde tekitavad. Järele jääb piisav hulk inimesi, kellega on hea olla, kes on n-ö minu inimesed.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen sellist sõprust kõrvalt näinud ja hoopis teise nurga alt kogenud. Sinu sõbranna võib tunduda ilus ja edukas, aga sisemiselt ülimalt ebakindel ning vajab seepärast enda kõrvale kedagi, kellega end võrrelda ja oma “parem” olemist iseendale kogu aeg kinnitada. Mõni inimene lihtsalt toitub sellisest asjast, mõned sellised näiteks tegelevad innukalt kõikvõimaliku heategevusega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas see sõbranna siis kuidagi toon enda edukust esile, alandab sind kuidagi? Mainib, et tema on parem ja sina hädapätakas? Sel juhul ma temaga ei suhtleks tõesti. Kui aga ei, ja see on ainult su enda tunne, et oled hädisem, siis sul on tõesti palju suurem probleem, kui sõbrannaga suhtlemine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ehk oskad siiski aus olla ja seda talle ka öelda? Et see ongi vaid sinu probleem? Praegu sa lihtsalt ignoreerid inimest ja jätad ta selgituseta maha. Tema pole midagi valesti teinud, aga ta arvab seda.
Või kui sa selline argpüks oled, no siis sa oledki luuser.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ütlen juba ette, et minu keel küll ei paindu talle tõde ütlema. Ta ei ütle mulle muidugi mitte kunagi, et ma paks ja saamatu olen, ags tunnetan seda sõnade vahelt ise. Näiteks räägib ta oma järjekordsest projektist, aga mul pole muud kui rutiinne töö ja argielu. Või teine asi- mõtlen oma kaalule igapäev, aga temaga seda arutada ei saa, sest ta on nii kõhna, et ma ei saavutaks eluski sellist välimust. Kui ta räägib et jõuludest on kõht ees, siis ma ei oskagi nagu midagi öelda. Igakord peale temaga koosolemist on kehv tunne, kuigi ta pole midagi otseselt valesti teinud- ta on hea kuulaja, räägib ka minu asjades kaasa ja teab kõigest kõike.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ütlen juba ette, et minu keel küll ei paindu talle tõde ütlema. Ta ei ütle mulle muidugi mitte kunagi, et ma paks ja saamatu olen, ags tunnetan seda sõnade vahelt ise. Näiteks räägib ta oma järjekordsest projektist, aga mul pole muud kui rutiinne töö ja argielu. Või teine asi- mõtlen oma kaalule igapäev, aga temaga seda arutada ei saa, sest ta on nii kõhna, et ma ei saavutaks eluski sellist välimust. Kui ta räägib et jõuludest on kõht ees, siis ma ei oskagi nagu midagi öelda. Igakord peale temaga koosolemist on kehv tunne, kuigi ta pole midagi otseselt valesti teinud- ta on hea kuulaja, räägib ka minu asjades kaasa ja teab kõigest kõike.

Tundub olevat hea sõbranna, kes ei hõõru oma edu sulle nina alla ega alanda sind. Kõik on sinu peas. Nii palju austust võiks tema vastu olla, et kuidagigi oma eemaletõmbumist põhjendad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

selle tunde nimi on lihtlabane kadedus. Inimlik tunne, aga nõuab tööd et lahti saada.
Öeldakse, et ära kadesta kellegi õnne, kui sa ei tea tema õnnetust. Sõbrannal võib olla hoopis teisi muresid ja komplekse – ta võib olla sale ja edukas, aga mured enda teada jätta.
Nii et saa üle ja hinda sõprust, ega neid uusi sõpru nii palju teki. Vahelduseks leia endale lisaks keegi, kes sinust veelgi priskem ja hädisem, saad kõrval särada!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Enesekindlus ei seisne selles, et end ilusaks mõelda. Enesekindlus seisneb selles, et sa tunnistad rahulikult: jah, ma olen paks, mitte just esteetiline, mitte just modell, kuid SELLEGIPOOLEST lahe tüüp.
Kui kukkuda endale sugereerima “ma olen ilus, ma olen kurvikas, ma olen tohutu meelas” – siis langed vaid veelgi sügavamale auku, sest ega sa loll ei ole. Tead ka ise, et pole sa ei ilus ega meelas. Ja siis?

Paku sõbrannale head partnerlust ja ära mõtle, et sa oled oma välimuse pärast eemaletõukav või alaväärtuslik. Nii see pole, mitte keegi ei mõtle tegelikult nii peale kägude, kes arvustavad kehakaalu ja välimust nii öelda musta augu pealt, inimest tundmata. Inetud ja/või paksud on sama toredad inimesed kui ilusad ja saledad. Ausõna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on sõbranna, kellega oleme juba mitu aastat igasugu asju koos teinud. Parem suhtlen omasugustega.

Kes need omasugused on? On sul palju sõpru? Või ongi see sõbranna üks väheseid, kes sinu vastu huvi tunneb, välja kutsub, on su elus osaline? Kui tegelikult polegi nagu kedagi, siis jäta enesehaletsemine ja ela, st suhtle, saage kokku jne. See, et inimene on sale ja terve, ei tähenda, et tal poleks enda probleeme.

Kui hobi kaudu tuttavaks saite ja suhtlus klappis, siis mida see kehakaal sealjuures muudab? Samamoodi olete ju sama huvialaga, ilmselt hästi klappiva huumorimeele ja maailmavaatega, muidu te lihtsalt seni ei suhtleks.

Kui sõbranna poolt pole midagi muutunud, st tema ei pea sind kuidagi äpardunuks, siis on asi su enda kahe kõrva vahel, ei tasu end viletsamaks mõelda kui oled. Selliseid märtrikompleksiga inimesi, kes haletsevad ennast, arvavad, et neil kõiges ainult hädad ja kannatused on, on niigi palju. Enamasti jäävad nad lõpuks ka sõpradest ilma, kuna nende enesehävituslik negatiivsus halvab suhtluse. Sinul on veel vedanud, sõbranna on alles.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vahelduseks leia endale lisaks keegi, kes sinust veelgi priskem ja hädisem, saad kõrval särada!

Seda ma ei soovita, sest enda võrdlemine teistega on igal juhul vale – pole tähtsust, kas sinust “parema” või “halvema” inimesega. Võid korraks rõõmu tunda, et keegi on halvemas olukorras, aga tegelikult langed veel sügavamasse auku taolise kahjurõõmu pärast. Selline inimene ei saa kunagi endaga rahul ja õnnelik olla, kes end teiste õnnetuse arvelt ülespoole upitab.
Pead väga tõsiselt sisetööd endaga tegema, et vabaneda oma kahjulikest mõttemallidest. Kui sa tahad olla, nagu su sõbranna, siis võta teda kui eeskuju, mitte ära kadesta. Kõigil ei ole võimalust sellist õpetajat enda kõrval hoida. Me kohtame teatud inimesi põhjusega, nad jagavad meile elus erinevaid õppetunde ja see konkreetne on sinu kadalipp.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on sõbranna, kellega oleme juba mitu aastat igasugu asju koos teinud. TUttavaks saime hobi kaudu ja enamasti on tema see, kes ettepanekuid teeb ning mina see kes kaasa lööb. Viimasel ajal pole ma tahtnud temaga eriti suhelda, kuna tunnen end temaga halvasti. Ta on kõike seda, mida mina ei ole- sale, ettevõtlik, hea tervisega, laia silmaringiga. Ja oma edukuses meenutab mulle pidevalt milline äparduja mina ise olen. Nüüd ta ongi küsinud miks ma nii passiivne olen ja ma ei oska ka midagi vastata. Aus vastus oleks ilmselt, et olen parem üksi teadmises et olen ka keegi, kui et tema täiusliku elu paistel end täieliku läbikukkujana tunnen.Parem suhtlen omasugustega.

Miinustasin, sest sellist egoismi mina küll ei talu: teine tahab suhelda, kokku saada, aga egohunnik arvab, et olgu üksi oma ilu ja tervisega, mis ta rsk! eputab?
Brr!

Mul oli kunagi ammu tuttav meesterahvas, kellega mingi aeg sebisin. Juhtus õnnetus ja ta jäi ratastooli.
Tahtsin siiralt ja heast südamest ta kõrval olla, aga ta tõukas mu eemale ja soigus kibestunud invaliidi kombel, et kes teda enam tahab ja kõik on vaid haletsusest head ta vastu jne. Pool aastat proovisin “käia”, siis lihtsalt sõber olla, siis tuttav, kellega võib arvestada – ei midagi. Ikka seesama nutulaul ja inetud sõnad “kao minema, kõik te tahate vaid ennast vaese invaliidi taustal upitada (!?)” jne.
Loomulikult loobusin lõpuks. 14 aastat juba teise inimesega koos elanud, tema ikka üksi ja vihane.

Ka see ilus ja terve sõbranna võiks loobuda – milleks sigade ette pärlid?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hea teema. Nüüd ehk saan aimu, mis minu endisel sõbrannal probleemiks olla võis. Ma küll uurisin ja proovisin vastust leida, aga ta ei vastanud. Eks tal mingil hetkel elus tuligi selline idee, et kõik kes talle mingit moodi liiga teevad (ka lihtsalt tema nägemuse järgi), siis nad peavad ise sellest aru saama. Tema ei pea midagi selgitama. Ega ma vist ei viitsiks lihtsalt sõbranna pärast nii pikalt kurvastada, aga see oli selline tüüpiline lapsest saati sõprus, mis nüüd katkes kui me alles 30 saime. Pole abiellunud, lapsi saanud, teisele poole maakera kolinud. Paar aastat tagasi aga hakkas ta eemalduma ja kokku tahtis saada ainult siis kui tal kõik hästi oli (nüüd kui järgi mõtlen). Heade asjade teatavaks tegemine tuli alles siis kui enne oli pika jutu rääkinud maailma kõige suurematest raskustest. Kui siiralt kiitsin ja tundsin rõõmu, siis vastuseks oli alati, et ah mis, mul see ikka veel pole hästi jnejne. Samuti hakkas ta minu tegemisi kommenteerima, jutu sees alavääristama. Mitte otseselt muidugi, vaid nii hästi õrnalt, et said aru, et pole piisavalt hea, aga no mitte nii palju, et kohe ära lõpetada see sõprus. Kui minul hästi polnud, siis sain alati nagu nuhelda, et ok, aga sul on see ja see. Ja see ja see. Mitte, et mul ei oleks need asjad hästi, aga vahel tahaks ka ise enda õnnetustest ja kurvast tujust rääkida. Viimastel aastatel ei hakanud ma enam kordaminekutest rääkima või siis üleüldiselt ja märkasin, et selliseid häid asju tegin ma hoopis väiksemaks tema ees. Justkui kartes, et saan jälle puid alla. Ta muutus ka tuttavate ja teiste sõbrannade suhtes õelaks. Ma tean mis on tema mured ja kannatused, me oleme nii kaua teineteist tundunud. Mina olin tema jaoks olemas kui olime noored ja tema lähedane suri või kui keegi teda kiusas, mõnitas. Aga ju see pole tähtis enam. On oluline mida tänapäeval saad. Ja kahjuks ei huvita kedagi, ka lähedasi kuidas oled sa oma elus kuskile jõudnud. Inimesed näevad ainult raha, edu, õnne mida iganes, aga nad ei taha kunagi mõista neid raskuseid. Nii lihtne on lihtsalt kadedusest roheliseks minna ja öelda, et no küll ikka mõnel veab:) Pole kunagi uskunud mingeid energiad vms, aga viimase kahe aasta jooksul iga kord kui nägime siis tundsin end väga halvasti. Tal oli justkui selline halb energia ümber, ta vaatas kõiki halvustava pilguga (teenindajad, kliendid), ka mind. Ta ei naeratanud kordagi. Tean seda trikki juba, et ta paar kuud kuni pool aastat on kadunud ja siis tuleb jälle sõnumi, et saame kokku. Siis hakkab jälle kõik uuesti ringiga pihta. Kõigepealt enda halvustamine, teiste halvustamine, kõik on halvasti. Järsku tuleb pommuudis, et ta on nt vähiravi leiutanud. Siis olen mina halb, pole seda veel teinud ja seda lõpetanud (no see on kolmandas isikus umbes, et no ma ei tea miks inimesed magistrit ära ei tee, erilised debiilikud!). Ükskõik mida ma ka ei ütleks on halb, ma pole piisavalt toetav, keegi ei saa teda aidata jnejne. Lõpuks pole mul energiat ja pean reaalselt kaks päeva seda koguma. Pole midagi teha, see inimene tuleb elust eemaldada. Ja väga kahju on, oleks nagu minu õde olnud. Võtan arvesse, et ehk ma olen midagi teinud, mis teist inimest pahandab. Võtan arvesse, et inimesel võivad olla rasked hetked. Aga kui seda mulle ei öelda, siis mis ma teha saan. Ja ma ei ole ka lükata-tõmmata ning alavääristada. Kahju, inimsuhted on imelikud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina arvan, et teemaalgataja sisetunne siiski ei peta teda. Usalda ennast ja oma kõhutunnet, kui tunned end selle inimese seltsis halvasti, siis midagi ikka mäda on. Kirjutasid ka, et see sõbranna ei ütle sulle otse asju välja, siiski n.ö. läbi lillede oled ju seda tajunud. Olen elus samuti kogenud “peenet ärapanemist” ja tean, mis see on. See ei ole päris sõprus. Sõprus tähendab avatust, usaldust, siirast hoolimist. See on tutvus, mis sulle liiga teeb, sõbranna edukus ei puutugi asjasse, armasta end nii palju, et lõpeta see suhtlus ja tühi koht su elus asendub kindlasti inimesega, kes sind ennast halvasti tundma ei pane. Minu kogemus on selline. Meie esmane ülesanne siin elus on ennekõike endast hoolida, end armastada, tunnustada, see suhtlus aga mõjub sulle maha tegevalt. Ära tee endale nii, su sisetunne ei peta sind, usalda end. Viisaka inimese mängimine ja kõige alla neelamine ei vii sind kuhugi elus. Lase sel suhtlusel minna ja üllatud, kui palju iseennast tagasi võidad, sest sa oled õigesti aru saanud, Sa oled Keegi ja Sa väärid parimat, mis elul pakkuda on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mõistetav aga siiski ei soovitaks seda suhet prügikasti visata. Otsi võimalusi, et end paremini tunda. Ehk aitaks mõni teraapia?

Please wait...
Postitas:
Kägu

M ehindame inimesi liigselt fassaadi järgi. Sulel tundub, et tema elu on täiuslik, ag akas sa näed tema hinge, tema koju jne? Tema võibolla mõtleb samamoodi sinu elu kohta, et küll sul on tore, sa ei põe oma ülekilode pärast vmt.

Mina näiteks mingi aeg nooremana kadestasin sõbrannasid, kes ostsid endale kalleid firmariideid, käisid palju reisidel, kallis kosmeetika jne. Mina ikka vaatasin odavmoe brändide poole, reisil käisin 2-3aastaste vahedega ja sellekski pidin raha kogume jne. Üks hetk aga avanesid mul silmad: need “kadetstaud” sõbrannad elasid kõik üürikas, vahetasid iga aasta-kahe järel elukohta, minul aga oli oma isiklik korter, oma auto. sain aru, et tegelikult ma ei olnud neist kuidagi vähem edukas või vaesem, ma olin lihtsalt panustanud teistsugustesse asjadesse, panustasin rohkem enda mugavusse.

Samuti olen lõpetanud nende tuttavate kadestamise, kelle hea ja mugav elujärg tuleb peamiselt abikaasa sissetulekust – ma tean, et niipea, kui neil abikaasaga midagi peaks juhtuma, on neil suured jamad kaelas. samas olen ise hoidnud abikaasaga elujärge sellisena, et kui emma-kummaga midagi juhtub, sisi ei pea kohe kiiresti maja müüma hakkama vaid mõlemad saaksime ka üksi hakkama (kuigi kindlasti kehvemal järjel, aga kodutuks ei jää kohe).

See teiste kadestamine on suuresti selline fassaaditaha mittenägemine. Mul on üks sõbranna, 30aastane ja pealtnäha on on ta totaalselt enesekindel, peab mingeid blogisid jne Samas pole ta senimaani leidnud enda jaoks nö lõplikku väljundit, millega tegeleda . Ma üldse ei imestaks, et samal ajal kui paljud teda kadestavad tema “elustiili ja välimuse” pärast, kadestab tema kõiki neid teisi tagasi, sest teised on leidnud oma kutsumuse, samal ajal kui tema ikka veel otsib.

Kui sa endale teadvustad, et sa kadestad üksnes fassaadi ja kõikidel on omad mured, siis see vabastab kohe. Keskendu sellele, mis on sinus head ja mida sa saaksid veel muuta, aga mitte sellele, mis on teistes sinust paremat

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tere, teemaalgataja! Kirjutad, et ta on hea kuulaja ja teab kõike. Kõlab justkui hästi. Aga kas ta ka kiidab või tunnustab sind rohkem kui viisakuse pärast?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kirjast ei selgu, kas see alaväärsus on ainult sinu peas või ka teievahelises suhtluses kuidagi temapoolselt tulev. Esimesel juhul on asi ainult sinus, sinu “kõverpeeglis” kuidas sina asju interpreteerid, teisel juhul ongi see sõprus vildakas ülalt alla ja alt ülesvaatamise asi.

Please wait...
Näitan 22 postitust - vahemik 1 kuni 22 (kokku 22 )


Esileht Pereelu ja suhted Sõbranna