Teema: Sõbranna

Vastan sulle, sest võibolla on sul minu kogemusest abi. Ehkki olen tänasel päeval sale, hea tervisega ja laia silmaringiga, ei taju ma seda ise edukusena. Tõsi, kuigi ettevõtlik ma pole, pigem passiivne. Tabasin ära oma passiivsuse põhjuse, kui lugesin sellest, kuidas erinevad lapsepõlvekogemused mõjutavad meie isiksust. Olen kogenud lapsepõlves alandatust sellepärast, et olin paks laps ja sellest tulenevalt on mul tekkinud refleks, mida võiks nimetada “et mitte haiget saada, teen endale ise haiget enne, kui teised seda jõuavad teha”. Ehk siis ma olen vabatahtlikult vältinud igasuguseid koosolemisi nendega, kes tunduvad mulle ilusamad, saledamad, paremad, edukamad, õnnelikumad. Sest nad tahtmatult oma olekuga nagu hõõruksid mulle nina alla minu alandatusetunnet. Ja ehkki ma tänasel päeval olen teinud tööd ja sporti selle nimel, et mu keha oleks normaalkaalus ning hea tervise juures ning selle ka saavutanud ning väga võimalik, et olen ka edukam, kui paljud mu eakaaslased, kes mind kunagi narrisid, on mu hinges endiselt natuke alles seda vana häbistamist või alandust kogenud “mina”, kes ei pea ennast edukaks või heaks ja sulgub nagu merekarp iga isiklikuma küsimuse või oma ellu sekkumise peale nt “miks sa nii passiivne oled?”.

Sinu sõbranna on sinu võimalus seista komplekside vastu. Ma tean väga enesekindlaid naisi kel pole megasaledat vormi. Kõik algab seestpoolt. Need mõtted ületa teadlikult muude mõtetega. Asenda need mõtted positiivsetega a’la ma olen vormikas, naiselik, ma olen ilus, enesekindel … Ühte asja pane tähele et sa ei teeks seda, ära eelista teise inimese iseloomu, igal on oma, pigem vaata oma iseloomu plussidele ja vaata neid inimesi kes on enesekindlad oma nahas aga ei vasta ühiskonna “normidele”. Juba kaua murtakse seda arusaama et modelliks ja ilu etendama sobib vaid sale. Mina olen imetlenud enesekindlust peamiselt igasugu välimusega inimestes.

Tean seda tunnet, teemaalgataja. Mõne inimese seltsis lihtsalt tunned end kehvasti, alaväärsena. Ka minul on tuttavaid, sh kunagisi sõbrannasid, kes on mingis valdkonnas minust paremad, edukamad ja kelle seltsis olen tundnud end seetõttu halvasti. Minu lahendus on mitte suhelda või piirata suhtlust inimestega, kes sellise tunde tekitavad. Järele jääb piisav hulk inimesi, kellega on hea olla, kes on n-ö minu inimesed.

Kas see sõbranna siis kuidagi toon enda edukust esile, alandab sind kuidagi? Mainib, et tema on parem ja sina hädapätakas? Sel juhul ma temaga ei suhtleks tõesti. Kui aga ei, ja see on ainult su enda tunne, et oled hädisem, siis sul on tõesti palju suurem probleem, kui sõbrannaga suhtlemine.

Enesekindlus ei seisne selles, et end ilusaks mõelda. Enesekindlus seisneb selles, et sa tunnistad rahulikult: jah, ma olen paks, mitte just esteetiline, mitte just modell, kuid SELLEGIPOOLEST lahe tüüp.
Kui kukkuda endale sugereerima “ma olen ilus, ma olen kurvikas, ma olen tohutu meelas” – siis langed vaid veelgi sügavamale auku, sest ega sa loll ei ole. Tead ka ise, et pole sa ei ilus ega meelas. Ja siis?

Paku sõbrannale head partnerlust ja ära mõtle, et sa oled oma välimuse pärast eemaletõukav või alaväärtuslik. Nii see pole, mitte keegi ei mõtle tegelikult nii peale kägude, kes arvustavad kehakaalu ja välimust nii öelda musta augu pealt, inimest tundmata. Inetud ja/või paksud on sama toredad inimesed kui ilusad ja saledad. Ausõna.

#3005857:

Mul on sõbranna, kellega oleme juba mitu aastat igasugu asju koos teinud. TUttavaks saime hobi kaudu ja enamasti on tema see, kes ettepanekuid teeb ning mina see kes kaasa lööb. Viimasel ajal pole ma tahtnud temaga eriti suhelda, kuna tunnen end temaga halvasti. Ta on kõike seda, mida mina ei ole- sale, ettevõtlik, hea tervisega, laia silmaringiga. Ja oma edukuses meenutab mulle pidevalt milline äparduja mina ise olen. Nüüd ta ongi küsinud miks ma nii passiivne olen ja ma ei oska ka midagi vastata. Aus vastus oleks ilmselt, et olen parem üksi teadmises et olen ka keegi, kui et tema täiusliku elu paistel end täieliku läbikukkujana tunnen.Parem suhtlen omasugustega.

Miinustasin, sest sellist egoismi mina küll ei talu: teine tahab suhelda, kokku saada, aga egohunnik arvab, et olgu üksi oma ilu ja tervisega, mis ta rsk! eputab?
Brr!

Mul oli kunagi ammu tuttav meesterahvas, kellega mingi aeg sebisin. Juhtus õnnetus ja ta jäi ratastooli.
Tahtsin siiralt ja heast südamest ta kõrval olla, aga ta tõukas mu eemale ja soigus kibestunud invaliidi kombel, et kes teda enam tahab ja kõik on vaid haletsusest head ta vastu jne. Pool aastat proovisin “käia”, siis lihtsalt sõber olla, siis tuttav, kellega võib arvestada – ei midagi. Ikka seesama nutulaul ja inetud sõnad “kao minema, kõik te tahate vaid ennast vaese invaliidi taustal upitada (!?)” jne.
Loomulikult loobusin lõpuks. 14 aastat juba teise inimesega koos elanud, tema ikka üksi ja vihane.

Ka see ilus ja terve sõbranna võiks loobuda – milleks sigade ette pärlid?

Mina arvan, et teemaalgataja sisetunne siiski ei peta teda. Usalda ennast ja oma kõhutunnet, kui tunned end selle inimese seltsis halvasti, siis midagi ikka mäda on. Kirjutasid ka, et see sõbranna ei ütle sulle otse asju välja, siiski n.ö. läbi lillede oled ju seda tajunud. Olen elus samuti kogenud “peenet ärapanemist” ja tean, mis see on. See ei ole päris sõprus. Sõprus tähendab avatust, usaldust, siirast hoolimist. See on tutvus, mis sulle liiga teeb, sõbranna edukus ei puutugi asjasse, armasta end nii palju, et lõpeta see suhtlus ja tühi koht su elus asendub kindlasti inimesega, kes sind ennast halvasti tundma ei pane. Minu kogemus on selline. Meie esmane ülesanne siin elus on ennekõike endast hoolida, end armastada, tunnustada, see suhtlus aga mõjub sulle maha tegevalt. Ära tee endale nii, su sisetunne ei peta sind, usalda end. Viisaka inimese mängimine ja kõige alla neelamine ei vii sind kuhugi elus. Lase sel suhtlusel minna ja üllatud, kui palju iseennast tagasi võidad, sest sa oled õigesti aru saanud, Sa oled Keegi ja Sa väärid parimat, mis elul pakkuda on.

M ehindame inimesi liigselt fassaadi järgi. Sulel tundub, et tema elu on täiuslik, ag akas sa näed tema hinge, tema koju jne? Tema võibolla mõtleb samamoodi sinu elu kohta, et küll sul on tore, sa ei põe oma ülekilode pärast vmt.

Mina näiteks mingi aeg nooremana kadestasin sõbrannasid, kes ostsid endale kalleid firmariideid, käisid palju reisidel, kallis kosmeetika jne. Mina ikka vaatasin odavmoe brändide poole, reisil käisin 2-3aastaste vahedega ja sellekski pidin raha kogume jne. Üks hetk aga avanesid mul silmad: need “kadetstaud” sõbrannad elasid kõik üürikas, vahetasid iga aasta-kahe järel elukohta, minul aga oli oma isiklik korter, oma auto. sain aru, et tegelikult ma ei olnud neist kuidagi vähem edukas või vaesem, ma olin lihtsalt panustanud teistsugustesse asjadesse, panustasin rohkem enda mugavusse.

Samuti olen lõpetanud nende tuttavate kadestamise, kelle hea ja mugav elujärg tuleb peamiselt abikaasa sissetulekust – ma tean, et niipea, kui neil abikaasaga midagi peaks juhtuma, on neil suured jamad kaelas. samas olen ise hoidnud abikaasaga elujärge sellisena, et kui emma-kummaga midagi juhtub, sisi ei pea kohe kiiresti maja müüma hakkama vaid mõlemad saaksime ka üksi hakkama (kuigi kindlasti kehvemal järjel, aga kodutuks ei jää kohe).

See teiste kadestamine on suuresti selline fassaaditaha mittenägemine. Mul on üks sõbranna, 30aastane ja pealtnäha on on ta totaalselt enesekindel, peab mingeid blogisid jne Samas pole ta senimaani leidnud enda jaoks nö lõplikku väljundit, millega tegeleda . Ma üldse ei imestaks, et samal ajal kui paljud teda kadestavad tema “elustiili ja välimuse” pärast, kadestab tema kõiki neid teisi tagasi, sest teised on leidnud oma kutsumuse, samal ajal kui tema ikka veel otsib.

Kui sa endale teadvustad, et sa kadestad üksnes fassaadi ja kõikidel on omad mured, siis see vabastab kohe. Keskendu sellele, mis on sinus head ja mida sa saaksid veel muuta, aga mitte sellele, mis on teistes sinust paremat

Kirjast ei selgu, kas see alaväärsus on ainult sinu peas või ka teievahelises suhtluses kuidagi temapoolselt tulev. Esimesel juhul on asi ainult sinus, sinu “kõverpeeglis” kuidas sina asju interpreteerid, teisel juhul ongi see sõprus vildakas ülalt alla ja alt ülesvaatamise asi.