Teema: sõbranna lapsed

selle peale annab ikka tulla – Ise oma lapsi niimoodi sisuliselt võõrastele sokutada ja tagatipuks veel solvuda ka…

Sinu jutust jääb natuke selgusetuks, kas sõbrannal on vaja nädala sees hädasti üheks ööpäevaks kedagi lapsi hoidma (vaja endal haiglasse uuringutele minna vms) ja tal tõesti ei ole selleks hetkel muid variante? Sest kui mul oleks selline olukord, siis ei häbeneks küll hea sõbranna kodustelt vanematelt, kes ju ka minu head tuttavad tegelikult, abi paluda ning pakuksin, et viin ja toon nad nende asukohta (hetkel siis see suvila), et neil endil võimalikult vähe sekeldusi oleks. Või soovib ta lapsed suvevaheajaks nädalateks kuhugi ära sokutada? Kuigi see esimene variant oleks veidi pehmendav, siis eeldada ja solvuda ei annaks see ikkagi mingit põhjust, kuigi küsida ju võib. Teine variant aga on, jah, suisa häbematu, kui sa samamoodi tunned ja oma tunnetele kinnitust otsid.

Ilmselt mõtled ka, et mida siis teha. Mitte midagi, sina oled oma (pere) seisukoha viisakalt välja öelnud ja mis seal ikka, küll solvumine üle läheb. Endal sellise asja palju kogemusi, kuna üks mu lapsepõlvesõbranna ka natuke seda sorti :). Elasime kõrvuti majades, tunneme nii kaua kui mäletame ja üldiselt tegemist väga aruka, mõistliku ning toreda inimesega, kellel 99% ajast sotsiaalne närv ja takt 5+. Aga kohati käib mingi klik ja siis ta tuleb lagedale täpselt samasuguste veidrate nõudmiste ja ettepanekutega :). Ja kui teistele ei sobi, on siiralt ja südamest solvunud. Ma olen sellega lihtsalt nii harjunud ja lasen selle endast täiesti külma rahuga üle ning soovitan sama sullegi.

Sõbranna on solvunud ja kelle peale?
Sinu vanemate või Sinu? Millega ta seda põhjendab?
Et ei taheta võõraid lapsi valvata?
Hea nali ikka tõega 😀 Ma ka ei võtaks niimoodi võõraid lapsi enda juurde. Vastutus, kontroll, omad plaanid ja käimised jne.

Kas sõbranna vähemalt raha pakkus lapsehoidmise eest? Ma vist ütleks, et võtan, aga 200¤ nädal.

Just nimelt, maakodu teemas ju avaldati arvamust, et mõni tuttav ikka on, kelle juurde maale end sokutada!

Solvumine on jah omaette teema.
Aga küsida ju ikka võib, ka seda võib oma sõbranna käest küsida, kas sa oled nõus mu lapsi maale võtma?
Küsija suu pihta ei tohiks lüüa. Kui ei sobi, piisab viisakast äraütlemisest, võib ka selgitada, et vanad tahavad omaette olla.
See, et sõbranna solvus, on tema isiklik solvumine, selle eest ei saa sina vastutust võtta.
Kui sa tunned end halvasti, siis võid ju korra proovida veel selgitada (eriti juhul, kui sa ei selgitanud), mis põhjusel lapsi maale ei taheta, et üleüldse ei taheta lapsi maale, mitte asi pole temas ja konkreetselt tema lastes (sest tema seda võib-olla just niimoodi tõlgendab, et teda ei taheta). Edasi solvumisega peab sõbranna ise tegelema. Aga kui sina jätkuvalt tunned end halvasti, siis on siin kaassõltuvuse algeid näha.
Jutt, et kuidas ta üldse sellist asja küsib, kas loll on või, selline jutt on küsija halvustamine. Optimaalseks olukorra lahenduseks piisab viisakast keeldumisest, ei pea küsijat taga kiruma ja vimma tekitama.