Teema: Sõbrannad

Emme otsitud sõbrad jäägu ikka lasteaia aega. 16 aastasel peab sõpruse tekkimiseks peale ühise kodukandi ka muid ühendavaid teemasid olema ja teine ka inimesena sobima. See, et kellegi ema perekooli kaudu talle sõpru otsib on noorte jaoks kindlasti red flag. Sõpru leitakse koolist, trennist, pargist, raamatukogust, netist jne. kohtadest.

Kunagi jututubade ajal leidsid sellised tagasihoidlikud inimesed sealt sõbrad. Meie olime 22 ja vanemad aga meie kambas oli ka 15-16 aastaseid. Janende vanemad teadsid ka meid osaliselt.
Tänapäeva lapsed kasutavad Discordi kanaleid vastavalt oma huvidele. Ja vahest mõned saavad ka päris maailmas tuttavaks.

#4174735:

Tere! Kas teil kellegil ka on 16.a vanust tütart, kes pole endale siiani leidnud head sõbrannat või mõttekaaslast? Ta on veidi tagasihoidlikum, aga hea südamega. Leidnud ta pole endale sõpru kuna ta ei ole nii julge kui teised tänapäeva lapsed on,nii ta ise oskab öelda. Piirkond võiks olla Laagri, Nõmme või Keila kant.. Tore oleks kui tal oleks keegi, kellega aegajalt jalutada või kirjutada jne..

Endiselt, teemaalgataja, kui olete huvitatud tütrele sõbranna leidmisest – minul on 16a tütar, kes üksildane ja ka otsib sõbrannat ( tagasihoidlik). Palun jäta oma meiliaadress, kirjutaksin sulle

#4189552:

Ehh tõekuulutaja, kes ütledb kuidas asjad peavad olema ja kust peab ja kust ei tohi sõpru otsida.

Mitte kust, vaid KES. Sul vist puudub igasugune kokkupuude sellises vanuses noortega ja iseend ses vanuses samuti ei mäleta. Mida oleksid ise 16 aastasena mõelnud/teinud/tundnud kui su emme oleks sulle kusagilt perefoorumist teise emme kaudu suvalisi “sõbrannasid” tutvustanud??

“Leidsin sulle sõbranna. Perekoolis tutvusin ühe naisega, ta tütrel pole ka sõpru, elab ka siinkandis ja on samasugune suhtlemispuudeline nagu sina. Homme läheme teeme kõik koos midagi toredat” (sõnastuses võimalikud variatsioonid aga MÕTE jääb samaks).

Noor inimene, eriti kui ongi introvertne ja tagasihoidliku loomuga, tunneb end kindlasti igati adekvaatse ja õnnelikuna asjade sellise käigu üle?

#4189735:

#4189552:

Ehh tõekuulutaja, kes ütledb kuidas asjad peavad olema ja kust peab ja kust ei tohi sõpru otsida.

Mitte kust, vaid KES. Sul vist puudub igasugune kokkupuude sellises vanuses noortega ja iseend ses vanuses samuti ei mäleta. Mida oleksid ise 16 aastasena mõelnud/teinud/tundnud kui su emme oleks sulle kusagilt perefoorumist teise emme kaudu suvalisi “sõbrannasid” tutvustanud??

“Leidsin sulle sõbranna. Perekoolis tutvusin ühe naisega, ta tütrel pole ka sõpru, elab ka siinkandis ja on samasugune suhtlemispuudeline nagu sina. Homme läheme teeme kõik koos midagi toredat” (sõnastuses võimalikud variatsioonid aga MÕTE jääb samaks).

Noor inimene, eriti kui ongi introvertne ja tagasihoidliku loomuga, tunneb end kindlasti igati adekvaatse ja õnnelikuna asjade sellise käigu üle?

Sa oled nii vanaks elanud ja ikka ei saa veel aru, et inimesed on erinevad, ka lapsed. Küllap teemaalgataja tunneb oma last ikka paremini. Ka täiskasvanud inimesed tutvustavad oma tuttavatele uusi inimesi, sõbrannad vallalistele sõbrannadele peikakandidaate jne. Aga lapsele ei tohi ema siis mitte kedagi tutvustada, et see on sohk või?  Ei tasu nii kitsarinnaline olla! Pole see ema ka 16-aastasele midagi häbiväärset, paljudel selles vanuseski tütardel võib olla emaga hea ja usaldav suhe. Tore kui märkab ja proovib aidata, selles vanuses on eakaaslasest sõbranna väga oluline.

#4189771:

Ka täiskasvanud inimesed tutvustavad oma tuttavatele uusi inimesi, sõbrannad vallalistele sõbrannadele peikakandidaate jne. Aga lapsele ei tohi ema siis mitte kedagi tutvustada, et see on sohk või?

Tutvustada enda suhtlusringi kuuluvaid inimesi omavahel on midagi muud. Sõbrannad ei otsi tutvusi uute meestega vaid põhjusel, et neid oma sõbrannale soovitada saaks. Oma sõbrannade lapsi on ema eeldatavasti juba eelneva 16 aasta jooksul oma lapsele tutvustanud ning pole sealtki mingil põhjusel sõprussuhteid arenenud.

Paikene003@gmail.com

Minul on 17-aastane (värske 17) poeg, ei hakka küll siit tutvusi otsima ja ka asukoht ei ole päris sobiv teemaalgatajale, aga lohutav on lugeda, et ka teistel on samasuguseid muresid. Minu poeg on introvert, täiesti eraklik, mitte ühtegi sõpra pole, sõbrannadest rääkimata. Peale kooli tuleb alati koju, on üldse väga kodune, kui kuskil käime siis ainult koos perega. Tihti poeg ütleb ka perega minnes, et ta ei tahaks kaasa tulla, talle meeldib kodus olla. Mul on tunne, et ka koolis ei suhtle kellegagi, minu lohutuseks ütleb muidugi, et suhtleb küll, aga siis oleks suhtlust ka peale kooli. Nüüd lõppenud õppeaastal käis esimest aastat uues suures koolis, õpilaste arv klassis on ligi 40 ja klassijuhataja ei osanud arenguvestlusel minu poja suhtluse kohta koolis midagi öelda, küsis sama küsimuse ise temalt, mille peale poeg vastas, et vahel ikka suhtleb teistega.

Täitsin mõni aeg tagasi mingit koolist saadetud küsimustikku, kas ma tean, kus mu laps õhtuti on ja kas ma olen kindel, et ta on seal, kus väidab end olevat jms küsimused. Mina tean alati, et ta on igal õhtul kodus, aga pigem tahaksin, et tal oleks mõni sõber kellega aeg-ajaltki mõtteid vahetada.

Otsivad siin perekoolis täiskasvanudki sõbrannasid, miks ei võiks lapsele. Saan ema murest aru, kuigi ei pruugi sellest sõprusest muidugi asja saada, kui tütar ise väga passiivne on.

#4199974:

Minul on 17-aastane (värske 17) poeg, ei hakka küll siit tutvusi otsima ja ka asukoht ei ole päris sobiv teemaalgatajale, aga lohutav on lugeda, et ka teistel on samasuguseid muresid. Minu poeg on introvert, täiesti eraklik, mitte ühtegi sõpra pole, sõbrannadest rääkimata. Peale kooli tuleb alati koju, on üldse väga kodune, kui kuskil käime siis ainult koos perega. Tihti poeg ütleb ka perega minnes, et ta ei tahaks kaasa tulla, talle meeldib kodus olla. Mul on tunne, et ka koolis ei suhtle kellegagi, minu lohutuseks ütleb muidugi, et suhtleb küll, aga siis oleks suhtlust ka peale kooli. Nüüd lõppenud õppeaastal käis esimest aastat uues suures koolis, õpilaste arv klassis on ligi 40 ja klassijuhataja ei osanud arenguvestlusel minu poja suhtluse kohta koolis midagi öelda, küsis sama küsimuse ise temalt, mille peale poeg vastas, et vahel ikka suhtleb teistega.

Täitsin mõni aeg tagasi mingit koolist saadetud küsimustikku, kas ma tean, kus mu laps õhtuti on ja kas ma olen kindel, et ta on seal, kus väidab end olevat jms küsimused. Mina tean alati, et ta on igal õhtul kodus, aga pigem tahaksin, et tal oleks mõni sõber kellega aeg-ajaltki mõtteid vahetada.

Ma õpetajana olen üritanud sellist last grupitöödes jms suunata teistega suhtlema. Ta siis nihverdads end võimalusel gruppidest välja, ei teinud koostööd vaid tegi töö üksi jne. Klassi ja kooli ühisüritustel ei käi või kui tulebki (ainult siis kui tal on seal mingi kindel roll, mille tõttu peab tulema), ei pruugi üldse suhelda.

Üks konkreetne poiss, kes nüüd põhikooli lõpetas, istus vahetundides koridori põrandal, jalad pikalt ees ja teised pidid jälgma, et nad talle otsa ei komistaks. Üldse märkasin, et ta oli sageli pahatahtlik. Ka tunnis olid kohatud kommentaarid (rassistlikud, fašistlikud, alusetult süüdistavad jne), vahel päris jahmatamapanevad. Mina ka ei sooviks sellise inimesega sõbrustada. Kui ma olin tema õpetaja, võtsin teda võrdsena kõikide õpilastega. Tema kommentaaridest püüdsin temaga nelja silma all rääkida aga ega see tulemust andnud. Emaga rääkimine ka ei andnud tulemust sest ema eitas probleemi ja ütles, et tal on “sõbralik ja hea südamega poeg”. Põhikooli lõpuks oli see poeg üsna kibestunud. Päris kahju kohe ja ma tõesti loodan, et ta kellelegi oma kibestumises reaalselt kurja ei tee ja et ta leiab endale elus sõbra. Hinded olid tal head, raamatuid luges ka. Ehk siis vähemalt lugemus kujundab positiivsemat maailmapilti.