Teema: Sõbrannade/sõprade pulma kutsumine

Eks ta imelik ole jah, kui inimesel üldse sõpru ei ole. Aga kui oled selle tee valinud, milleks põdeda.

Ütlen ausalt, mina ka ei mõista sellist olukorda, kus noorel inimesel ei ole mitte ühtegi sõpra. Hea küll, 90-aastasel ehk on kõrvalt kõik läinud, aga noortel?

Kui siia püstitatakse teemasid, stiilis “otsin uut sõbrannat, vanad on kõik kuskile ära kadunud”, siis kangastub tihtipeale olukord, kus inimene on väga egoistlik. Leidis mehe, sai lapsed, tundis, et tal pole enam sõbrannade jaoks nii palju aega ja siis nö põletas ise kõik sillad. Üks hetk tekib aga rohkem vaba aega jälle ja saab üksiku elust villand, siis hakkab nutt ja hala, kuidas “kuhu kõik mu sõbrad kadusid, on ikka jobud!!!”
Midagi peab ju inimesel enda viga olema, kui mitte ükski inimene sõbrustada ei soovi.

Aga teemasse ei oskagi nagu mingit erilist nõu anda. Kui tunned, et ühtegi sõpra kutsuda ei ole/ei soovi, siis pole ju mõtet mingeid suvalisi tuttavaid ka sel eesmärgil kokku kutsuda.
Siis jääb nii.

Kägu kirjutas:

Ma ei tea, kas ma reageerin üle? Nii halb tunne on sees koguaeg sellepärast, kuigi tegelikult ma lihtsalt pole iseloomult suur sõbrannataja ja pole kunagi tekkinud selliseid suuri sõbrannasid. Aga kujutan ette juba, kui keegi pulmas nt juhtub küsima, kas pruudil siis ühtegi sõbrannat ei tulnudki. Paratamatult rikub tuju.

Reageerid üle jah. Pulmaeelne ärevus, mis parata! 🙂 Sinu tulevase poolt oli see natuke ebadelikaatne suuri silmi teha ja tõsta teema “no kuidas sul siis sõbrannasid pole”. Ilmselt pole tal taktitundega asjad kõige paremini – loodame, et muidu on hea mees…
Pulmas libised sellistest võimalikest küsimustest kergelt ja naeruga üle, ütled lihtsalt umbes nii, et tahtsime väikest pulma ja kuna minu paar parimat sõbrannat on välismaale kolinud, siis kuidagi kukkus jah nii välja, et näe ei tulnudki kedagi peale pere. Ja siis kohe vahetad teemat. Kuigi, ma ütlen sulle, 99.999999% tõenäosusega ei tule keegi sellise küsimuse pealegi. Minule küll ei kargaks iial midagi niisugust pähe.

Kägu kirjutas:

Midagi peab ju inimesel enda viga olema, kui mitte ükski inimene sõbrustada ei soovi.

Jah, ei taha teiste egoismi toetada. Kui teiste probleemide prügikastiks kõlban, aga minu mõtted ei huvita kedagi, siis pole ju mõtet “sõbrustada”. Ühepoolne sõprus pole midagi väärt.

Kägu kirjutas:

Ütlen ausalt, mina ka ei mõista sellist olukorda, kus noorel inimesel ei ole mitte ühtegi sõpra. Hea küll, 90-aastasel ehk on kõrvalt kõik läinud, aga noortel?

Kui siia püstitatakse teemasid, stiilis “otsin uut sõbrannat, vanad on kõik kuskile ära kadunud”, siis kangastub tihtipeale olukord, kus inimene on väga egoistlik. Leidis mehe, sai lapsed, tundis, et tal pole enam sõbrannade jaoks nii palju aega ja siis nö põletas ise kõik sillad. Üks hetk tekib aga rohkem vaba aega jälle ja saab üksiku elust villand, siis hakkab nutt ja hala, kuidas “kuhu kõik mu sõbrad kadusid, on ikka jobud!!!”
Midagi peab ju inimesel enda viga olema, kui mitte ükski inimene sõbrustada ei soovi.

Aga teemasse ei oskagi nagu mingit erilist nõu anda. Kui tunned, et ühtegi sõpra kutsuda ei ole/ei soovi, siis pole ju mõtet mingeid suvalisi tuttavaid ka sel eesmärgil kokku kutsuda.
Siis jääb nii.

Noortel just tihti pole sõpru, kui nad ei sobitu oma väiksesse kogukonda, näiteks väikelinnakooli või ei saa naaberlastega läbi. Eriti just teismelisena on raske, kui sind ei huvita veel vastassugu ega neile meeldimine, peod ja joomine ja noored on tihti just teiste välimuse suhtes kriitilised. Kui juhtud olema liiga paks või vastupidi, liiga kiitsakas, kannad prille, oled füüsiliselt vähemarenenud või jällegi liiga palju arenenud, vaesest perekonnast, rikkast perekonnast, aga tagasihoidlik ja nohiklik, kui sulle meeldib alternatiivne stiil ja muusika, tegeled hobidega, mis pole su naabruskonnas populaarsed. Laps või ka teismeline ei saa ju teise linna kolida, kus on rohkem rahvast, isegi suuremas linnas elades on mõnel väga ranged vanemad, teisel pole rahagi väljas käimiseks. Teismelistel, keda tavaline pubekaelu ei huvita, soovitatakse leida näiteks vanemad sõbrad, aga see on mõnikord ohtlik või pole võimalik, näiteks väikelinnas elavad üldjuhul täiskasvanud pereinimesed, mitte aga näiteks üliõpilased, kes 15-18aastastega suhtleks. Sageli pole seal huviringe ega trenne, v.a juba kehaliselt võimekatele.

Täiskasvanuna on palju lihtsam sõpru leida, kui ise aktiivne olla. Otsi tutvusi, saa inimestega kokku, tegele hobidega, hakka vabatahtlikuks, käi üritustel. Tavaliselt inimesed ei tee seda, just seetõttu kaovad sõbrad ära. Aga aktiivsena on täiskasvanuna minu meelest küll lihtsam tutvuda, sest tutvutakse huvipõhiselt, mitte juhusliku statistilise läbilõikega ühiskonnast, nagu koolis.

Kedagi ei huvita see tegelikult, kas sul on seal sõbrannad või mitte, usu mind. Meil polnud näiteks pulmas mehe poolt ühtegi inimest, pulm oli üsna väike ka muidugi, aga ikkagi. Polnud ka probleemi.

Mul ei ole ka mitte ühtegi, no kohe mitte ühtegi sellist, keda kutsuda… kas või külla.
Ei pea end egoistiks, suhtlemisväärakaks pigem. On see pidev halvustamine lapsepõlvekodus või sellele järgnenud koolikiusamine… no igal juhul ei suuda normaalselt suhelda.
Pisut valus on lugeda sihukesi hammustusi siin teemas.
Võib-olla on tõesti teema-algatajal mingi probleem, mida sina (õnneks) kunagi mõistma ei hakka… sul ei ole vaja ülbitseda.

Teemaalgataja: kui ei ole kutsuda, siis ei kutsu. Mees, kes sinuga abielluda(!) kavatseb, võiks ju sind selleks piisavalt teada ja mõista.

Mul oli kooliajast ka selline tuttav, elasime ühes majas ja mängisime tihti koos. 20 aasta jooksul ei ole temale ühtegi sellist inimest tekkinud, keda oma sünnipäevale kutsuda peale minu ja ühe oma klassiõe. See klassiõde ei ole ka enam aastaid kohale tulnud, saan aru, kuna ta elab juba eemal ning on ka ise tunnistanud, et kummaline oleks tulla sünnipäevale, kui 364 päeva aastas üldse ei suhtle. Mina lähen kohale, lisaks on sõbranna ema ja isa ning õde. Sõbranna mees töötab välismaal, teda tavaliselt ei ole, äi on surnud ja ämm on eakas. istume siis neljakesi lauas. ise ma temaga muul ajal ei suhtle, kui tänaval näeme teretame ja räägime paar sõna juttu.

Teemaalgataja, sa põed ilmaasjata. Teine asi on see, et anna siiski inimestele väljaspool kodu ka võimalus. Nii lahedaid inimesi on olemas. Ise olen suhtleja, minu elus on inimesi läinud ja tulnud. Parimaks sõbraks pean praegu ühte 89-aastast prouat, loomadega saan hästi läbi ja lapsed vanusest 5+ on lemmikud. Minu enda vanus 30-ndate teine pool ja elu hakkab pöörama nii, et läbi aegade on jäänud ikkagi sõbrad, kes kaugest lapsepõlvest pärit. Hilisemad sõbrad töökohtade kaudu tulevad, lähevad. Üks hilisem sõber tõesti eristub ja on nagu pereliige, temaga seob sarnane vaimsus.

Kas 40 külalist on väike pulm? :O

Ole täpselt selline nagu oled. Nii tihti me arvame, et me peame kellegi teise järgi elama või käituma. Kuskil oleks justkui kirjas mingi norm, mitu sõpra sul peab olema, millal sa pead lapsed saama, mitu korda nädalas seksima, milliseid riideid kandma, kuidas oma pulma pidama jne. Aga tead mis? Ülimalt kergendav on avastada, et mitte kuskil ühtegi sellist “reeglistikku” tegelikult kirja pandud ei ole. Täiesti vabalt võib teha asju hoopis risti vastupidi sellele, kuidas kombeks on. Ja see on okei. Nii et lihtsalt vilista sellele, mida keegi teine arvab ja naudi oma pulmapäeva täpselt sellisena nagu see on. Mõtle hoolega järele, kas sind päriselt häirib see, et sul sõpru ei ole või häirib sind pigem mõte, mis teised sellest arvavad. Esimesel juhul saad oma mugavustsoonist väljuda ja midagi ette võtta, teisel juhul lihtsalt ära tee väljagi. Naudi oma päeva ja kutsu sinna ainult need inimesed, kelle seltsis sa end tõesti hästi tunned:) Loed sina, mitte teiste arvamus.

Kui need ülikooli tuttavad on sulle sobivad inimesed, kellega tahaksid oma elu lähemalt jagada, siis kutsu nad enda pulma. Sellest võib ju ometi sõprus alguse saada, et annad märku, et nad pakuvad sulle huvi. Mehe sõprade suhtes oleks pulm väga ebaõiglane, kui neil poleks seal isegi mitte kellegagi tantsida.

Ma olen 40+ ja mul pole mitte ühtegi sõbrannat. Viimati oli üks sõbranna keskooli ajal ja üks sõbranna ülikooli ajal (ei käinud minuga koos ülikoolis, vaid saime tuttavaks, kui suvevaheajal tööl käisin). Mõlemaga suhtlen ca. 1 kord aastas või harvemini. Ei tunne puudust sõbrannadest. Elan koos oma lastega ja nendega saab piisavalt palju suhelda, lisaks töötan suures kollektiivis, seega suhtlemisvaeguse alla ei kannata. Sina ei pea end süüdi või halvasti tundma, kõik on kõige paremas korras.

Kägu kirjutas:

Mõtlen, et need kel ühtegi sõbrannat ei ole. Ok sünnipäevi ei pea pidama, aga kuidagi nukker ikka kui kedagi ei tule. Aga rohkem olen mõelnud matustele, ei ühtegi ära saatjat. Tegelt väga väga nutune elu, rääkige mis tahate.

Minu vanaisa saab varsti 90-aastaseks. Ta on oma pere ja kõik oma arvukad sõbrad matnud, ja suure hulga venna- ja õelapsigi, kuna ta oli suure pere viimane uups-laps, vanimaga vahet 19 aastat. Ta oli kogu elu oma elukohas väga tuntud ja populaarne kuju, tohutu kohaliku elu aktivist. Aga praegu ei tereta teda alevi vahel liikudes pea mitte keegi – kõik, kes teda tundsid, on surnud, vähesed elusolijad on voodihaiged või dementsed ja/või või vanadekodus.

Mis sa arvad, kui palju inimesi tema matustele tuleb? Ja mis sa arvad, kas temal endal on seal kirstus sooja või külma, kui palju matustel inimesi on? Maetud saab ju ikka samamoodi.

Elu on üks hädaorg
ära surema pead kord
ja siis mullaks saama.

Kägu kirjutas:

Mis sa arvad, kui palju inimesi tema matustele tuleb?

Ma arvan, et aktiivsel mehel, sellises eas, lapsi vast 3 ikka on. Vanuselt umbes 60ne kanti.
Neil juba omakorda keskmiselt 2 last, kellel omakorda lapsed.

Koos abikaasDEGA, siis võiks matustel olla mingi 18 inimest, kui neljandat põlve kaasa EI võeta.
Mingit sõbra või sõbrannatamist toimub matustel harva.