Mina ootan. Koos oldud 3a ja kõik on suurepärane. Lapsi pole, elame koos teist aastat. Vanused ka 38 ja 45. Jah ma tõesti soovin abielluda, aga veel ise ei maini, enda paikapandud aeg on aasta lõpp.
Ei oota, ma juba olen abielus… Ei oota isegi lilli ega kommikarpi, tean et kui ise meelde ei tuleta siis temal on sellest pühast savi. Kui küsin ja räägin, et tahaks mingeid kingitusi, siis muidugi saaks, aga eelistaksin üllatust 🙁
Kas su mees on muidu romantiline, et tasub üldse oodata? Kuidas eelmised sõbrapäevad on möödunud, kas kinkis lille või oli suuremaid üllatusi ka?
Kohutav.
Enam klišeemaks minna ei saa
sry
Kahjuks pole väga palju mehi kes nii filmilikult romantiliselt ilma mingi põhjuseta abieluettepanekut tegama kipuks. Sõbrapäev nüüd vaevalt mingi alus oleks. Mulle pigem torkaks esimesena pähe, nagu jõulude puhulgi, et nutikas mees sai kaks ühe hoobiga (st üks kink, kaks tulemust). Kui soov olemas, siis tuleb mehele seda ääri-veeri väljendada, neil pole enamasti oskust ridade vahelt lugeda. Ise ei oota, juba abielus. Meil sai määravaks abielusidemeid toetav ämm, muidu ilmselt oleksin siiani rõõmsas kooselus. Mind ennast vaba kooselu ei häirinud, naljakas, et ämmale ei sobinud :). Sõbrapäeval ootan ja saan ilmselt lilled, kommikarbi ja suure musi ning läheme oma väikeste sõbrakestega ujuma või meeldivalt aega veetma.
Ei oota. Meil on kombeks asju enne läbi arutada ja abiellumine (ja kihlumine, kuigi mina sellest suurt ei hooli) on üks neist, mis juhtub siis, kui finantsid seda võimaldavad. Viimase vestluse põhjal seda veel oodata pole põhjust.
Ausalt öeldes ei tahaks, et ta tuleks valentinipäeval või üldse mingil tähtpäeval/pühal sõrmuse ja ettepanekuga. Jäägu need päevad ikka reserveerituks nende õigele eesmärgile.
Ettepanekut ei oota, sest polegi hetkel, kelle käest oodata, aga ma oleks ääretult pettunud, kui see tehtaks sellisel pmst pealesunnitud tarbimistähtpäeval, nagu sõbrapäev…
Mina ootan. Koos oldud 3a ja kõik on suurepärane. Lapsi pole, elame koos teist aastat. Vanused ka 38 ja 45. Jah ma tõesti soovin abielluda, aga veel ise ei maini, enda paikapandud aeg on aasta lõpp.
Meil vanused täpselt samad, samuti tema juba abielus olnud, mina mitte. Koos üle 6 aasta. Ei oota:) Ja tegelikult ei saa aru, kuidas sõbrapäev asjasse puutub.
Ei pea üldse sõbrapäeva – jäägu see lastele, ise tähistame pulma-aastapäeva.
Või noh, kui järgmisel kolmapäeval hea tuju on, siis lasen õpilased tunni ajal valentinipäevateemaliste arvutimängude kallale nuputama.
Mina ootan. Koos oldud 3a ja kõik on suurepärane. Lapsi pole, elame koos teist aastat. Vanused ka 38 ja 45. Jah ma tõesti soovin abielluda, aga veel ise ei maini, enda paikapandud aeg on aasta lõpp.
Masendav. Kuidas abieluettepanek peaks sõbrapäevaga sobituma? Pealegi on sõbrapäev üks mõttetu püha. Imestan, et keegi seda tähistab üldse või midagi ootab sellelt. Aga head ootamist.
Ma ei usu, et eriti paljude Eesti heteromeeste ajuehitus üldse on võimeline tootma seost “sõbrapäev tuleb, peaks abieluettepaneku tegema”… (st et tal a) oleks see päev meeles, b) et see seostub tal millegi rohkemaga kui sokolaadikarbi ja paari roosiga ja c) et ta jagaks, et naine sel “tähtsal päeval” abieluettepanekut üldse ootab). Ausõna, mage oleks ka, las ta teeb ikka siis, kui tunneb, et õige aeg on, aasta lõpuni on ka veel omajagu aega 🙂 Ma olen ka 39, sellist pubeka arutlust eakaaslaselt lugeda on naljakas.
Olen juba abielus, aga kord kingiti mulle sõbrapäeval rott Valentin. Seda tahax kyll uuesti, hästi helge leibkondlane oli. Aga vist mitte tänavu, mul viis vägevat vanameest juba rotipuuris olemas.
Kellel see ettepanek hirmsasti hingel, järgmine liigaasta on 2020. 29. veebruaril on traditsiooniliselt naiste kord abieluettepanekuid teha. Ise tehtud, hästi tehtud.
Teemaalgataja, kas su mees on sedasorti romantik, kellele sõbrapäev korda läheb?
Tegelikult arvan, et üsna eaka inimesena:) võiksid oma abiellumissoovist mehele otse rääkida. Ettepanek sõbrapäeval tundub mulle rohkem selliste verinoorte inimeste teema. Täiskasvanud mees, kes abielluda soovib, ei peaks selle jutuga ometi mingit kindlat kuupäeva ootama.
Ei oota abieluettepanekut, see tehti 3 aastat tagasi hoopis ühel suvisel päeval. Kui veel abielus polnud, siis sõbrapäeval poleks seda isegi vist tahtnud sõbrapäeva kommertslikkuse tõttu. Ei ole minu jaoks selline romantikahõnguline püha, pigem lihtsalt kaubanduskeskuste südamepakendis kauba püha. Mehega kingime küll üksteisele siis kommikarbi või šokolaadi, aga kuidagi romantiliselt ei tähista. Mõnikord on mees mulle ja tütardele lilled ka toonud, aga see ilmselt oleneb sellest, kas tal õigel hetkel meelde tuleb. Ta on pigem selline, kes naistepäeval ja pulma-aatapäeval lilli toob.
Kui mu kaaslane üldse kunagi abieluettepaneku teeb (mida ma eriti ei usu), siis kindlasti ta ei tee seda sõbrapäeval. Midagi läägemat ta ei suuda üldse ette kujutadagi.
Mind äärmiselt solvaks abieluettepanek mingil tähtpäeval.
ka migil avalikul üritusel oleks see madal.
Ei oota isegi lilli ega kommikarpi, tean et kui ise meelde ei tuleta siis temal on sellest pühast savi.
Sama siin. Kusjuures see polegi ju püha! Lihtsalt mingi sisseveetud “püha”, mida ootavad peamiselt naised ja lillemüüjad. Ühed, et saada, teised, et müüa. ????
*Olen naine ja mul on sellest kuupäevast täiesti sügavalt savi.
Kui te just pole rääkinud, et te koos abielus olles vananete, siis ei maksa seda ettepanekut küll väga oodata. Oma tutvusringkonna põhjal julgen väita, et lahutatud mehed on väga kehvad omal initsiatiivil abieluettepanekute tegijad. Mõnel ongi suhtumine, et korra olin abielus, suhet lagunemast see ei hoidnud, pole mingit mõtet abielluda. Mõni on naise utsitamisel ettepanekuni jõudnud. Mõni on naise soovile vastu tulnud, “noh hästi, kui sa väga tahad, abiellume, mis kuupäev sulle sobiks”. Sellist lahutatud meest, kes ise out-of-blue ettepanekuga välja oleks tulnud, ilma et abiellumuse teemal elukaaslasega enne juttu oleks olnud, mina ei teagi. Aga kindlasti on kuskil ka mõni selline.
Abieluettepaneku ootamine on üsna tõenäoline tee teie suhte lõpule. Teisele mingite enda unistuste mõistmise omistamisele järgneb pettumus, kui teine ei taipagi seda ettepanekut teha … seejärel kibestumine ja eemaldumine. Ja vaene mees ei saagi arvatavasti teada, miks ta lõpuks seaks tembeldatakse ja maha jäetakse. Ega naine ise ka enam ei mäleta aasta või paari pärast, millest kõik algas – aga algas sellest, et naisel tuli ühel harilikul jaanuari kolmapäeva õhtul kell 22.30 mõte, et “hakkaks nüüd ootama abieluettepanekut, äkki tehakse see näiteks sõbrapäeval …”.
Kindlaim viis midagi ära rikkuda, on ehitada põhjendamatuid ootusi.
Mind äärmiselt solvaks abieluettepanek mingil tähtpäeval.
ka migil avalikul üritusel oleks see madal.
Mu meelest on selline suhtumine ka naljakas. Madal abieluettepanek.
Kui te just pole rääkinud, et te koos abielus olles vananete, siis ei maksa seda ettepanekut küll väga oodata. Oma tutvusringkonna põhjal julgen väita, et lahutatud mehed on väga kehvad omal initsiatiivil abieluettepanekute tegijad. Mõnel ongi suhtumine, et korra olin abielus, suhet lagunemast see ei hoidnud, pole mingit mõtet abielluda. Mõni on naise utsitamisel ettepanekuni jõudnud. Mõni on naise soovile vastu tulnud, “noh hästi, kui sa väga tahad, abiellume, mis kuupäev sulle sobiks”. Sellist lahutatud meest, kes ise out-of-blue ettepanekuga välja oleks tulnud, ilma et abiellumuse teemal elukaaslasega enne juttu oleks olnud, mina ei teagi. Aga kindlasti on kuskil ka mõni selline.
Täpselt. Olen abielus lahutatud mehega. Abiellusime ilmselt ainult seetõttu, et mina selle teemaga sõna otseses mõttes survet avaldasin. Hiljem on mees mõnikord öelnud, et “seekord on täitsa hea abielus olla” jms. Kui ma oleks vaikselt ootama jäänud, siis ootaksin siiamaani.
Ootasin veel möödunud jõulude ajal. Ei tulnud.
Ootasin aastavahetuse ajal. Ei tulnud. Ettepanekut siis nimelt.
Ostsin siis ise sõrmuse. Pulmamarss youtube`ist mängima ja sõrmus sõrme. Šampus lahti ja voilaa. Olen nüüd Kristuse pruut.
Kui mees mind peale mitmeaastast tutvust kosimise vääriliseks ei ole pidanud, siis nüüd enam pole võimalust. Või siiski… Teise käe “see” sõrm on ju vaba… Kristusele võib ju kihlasõrmusega tünga teha…
Aga sõbrapäeval enam ei oota.
Ma polnud väärt.
Selle teadmisega elan rahulikult edasi.
Kedagi teist ka ei taha.
Mehed on mõnikord liiga tormakad. Mõnikord väga mökud.
Kristuse pruut…. sa ikka tead, kes see on, ja käitud vastavalt? Lollakas, no tõepoolest, natukene üldharitust võiks inimesel olla. Kristusele ka igasuguseid “pruute” vaja pole.
Ma ei ole usklik isegi kaugelt mitte, aga nii lollakalt väljendeid väänata hakkas vastu.
Kas sa ikka uurisid, kuidas see päev on saanud alguse. Surmamõistetud mehele avaldab tundeid vangivalvuri tütar. See päev teisenenud, aga ega algne põhjus päeva pidada pole ju kuhugi kadunud. Milleks oodata abieluettepanekut sellisel päeval, mis võib viidata kallima peatsele surmale ? Milleks ?
Mida asja te Eesti naised kõik muudkui ootate ja oooootate, mul ise ammu mehega räägitud, millal pulmad teha tuleb, mees vastas, kui nii siis nii. Laps tulemas. Kihlasõrmus tuli jah mehe initsiatiivil, aga sealt edasi ju vabam see pulmade planeerimine. Mõni õnnetuke siin muidu jääbki ootama.
Mitte ei saa aru, kas te siis oma mestega üldse rääkida ei julge avalikult, mingi peitusmäng käib suhetes, mulle nii ei istu.
Raja Teele
Enamikul tuleb abieluettepanek ikka suvalisel kuupäeval, minule tegi mees ettepaneku, kui sõime restoranis õhtust. Täiesti ootamatult. Sõbranna mees pani põlve maha keset pühapäevast päeva elutoas.
Valentinipäevaromantika jäi mul umbes keskkooliaega 🙂
Aga teemaalgatajale soovin, et ta ootused täituks.
Oodata võib, aga kui see ootus ei täitu pole ka pettuda vaja.
Üldiselt vähem ootamist, lootmist ja eeldamist tuleb kasuks, siis on pettumusi tunduvalt vähem.
Miks ma kahtlen, et ühele 45-aastasele mehele see sõbrapäev üldse korda läheb. Kui, siis vast nii palju, et toob naisele lilleõie või kommikarbi, kuna teab, et naine seda ootab ning tühjast tüli pole ka mõtet tekitada 😉
Ootasin veel möödunud jõulude ajal. Ei tulnud.
Ootasin aastavahetuse ajal. Ei tulnud. Ettepanekut siis nimelt.
Ostsin siis ise sõrmuse. Pulmamarss youtube`ist mängima ja sõrmus sõrme. Šampus lahti ja voilaa. Olen nüüd Kristuse pruut.
Kui mees mind peale mitmeaastast tutvust kosimise vääriliseks ei ole pidanud, siis nüüd enam pole võimalust. Või siiski… Teise käe “see” sõrm on ju vaba… Kristusele võib ju kihlasõrmusega tünga teha…
Aga sõbrapäeval enam ei oota.
Ma polnud väärt.
Selle teadmisega elan rahulikult edasi.
Kedagi teist ka ei taha.Mehed on mõnikord liiga tormakad. Mõnikord väga mökud.
Minu meelest on see ka ikka jube ajuvaba tekst. Hari ennast!
Ootasin veel möödunud jõulude ajal. Ei tulnud.
Ootasin aastavahetuse ajal. Ei tulnud. Ettepanekut siis nimelt.
Ostsin siis ise sõrmuse. Pulmamarss youtube`ist mängima ja sõrmus sõrme. Šampus lahti ja voilaa. Olen nüüd Kristuse pruut.
Kui mees mind peale mitmeaastast tutvust kosimise vääriliseks ei ole pidanud, siis nüüd enam pole võimalust. Või siiski… Teise käe “see” sõrm on ju vaba… Kristusele võib ju kihlasõrmusega tünga teha…
Aga sõbrapäeval enam ei oota.
Ma polnud väärt.
Selle teadmisega elan rahulikult edasi.
Kedagi teist ka ei taha.Mehed on mõnikord liiga tormakad. Mõnikord väga mökud.
Täielik soust. Kristuse pruut ja šampusega?! Kristuse pruudid on nunnad teadupärast.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
