Sõjas ei tee koledusi mitte üksnes mehed. Ma lugesin nädal tagasi mõne lehekülje seda raamatut, mis mulle aasta tagasi kingiti ja seni ma pole tahtnud seda puutuda, sest ma tean, et see on liiga õudne:
https://rahvaraamat.ee/p/e-raamat-s%C3%B5da-ei-ole-naise-n%C3%A4gu/844067/et?isbn=9789949850778
Jõudsin umbes 36 lk lugeda, ehk sissejuhatuse osa. Ma ei tea, kas ma loen selle lõpuni. Seal kirjeldatakse sõda naise vaatevinklist. Ma ei tea, mis seal edasi saab, aga alguses oli jutt ühest emast, kes peksis oma last, sest see nuttis (kuna sõda ju) ja siis uputas lapse ära. Hiljem poos end õunapuu otsa. Teine ema tappis oma vastsündinud imiku, et soos ellu jääda.
Eks need vägistamise lood tulevad ilmselt raamatu edasises osas, vaevalt neid seal üldse pole.
Sõda ei ole ainult eesliini lahingud, see, mis toimub kuskil tagalas, võib olla kordades hullem. Eriti lastele, kelle vastu võivad pöörduda omaenese vanemad või kes peavad üksi jäänuna kuidagi ise hakkama saama. Ma ei taha isegi mõelda sellele, mis seal Ukrainas kõik toimuda võib, vägistavad sõdurid on see, mis välja paistab, lisaks sellele on veel väga palju muud häda ja viletsust.
Lingitud raamat räägib küll venelaste kannatustest teises maailmasõjas, aga ma arvan, et see kirjeldab ka praegust sõjaolukorda üsna eredalt. Osa inimesi on sellised, kes kasutavad sõda ära ja asuvadki kohe oma haigeid fantaasiaid ellu viima, osad röövivad ja laamendavad, vägistavad, osad aga teevad niisuguseid asju, mille peale varem uneski poleks tulnud. Mis mõtet on otsida nendele tegudele selgitust või vabandusi? Sõda on ilge igast aspektist ja sellist asja ei peaks tänapäeval maailmas küll enam üldse olema. Vanasti ehk veel, inimesed ei teadnudki, mida see sõda õieti tähendab või olid palju lollimad kui inimesed praegu, aga tänapäeval ei ole sellele küll mitte mingisugust vabandust.